Rootsi maadleb põgeniketulvaga

Ainuüksi kahe viimase kuu jooksul on Rootsi jõudnud 80 000 põgenikku põhiliselt Süüriast, Afganistanist ja Iraanist. Üle 64 protsendi põgenikest on üksi saabunud lapspõgenikud. 2015. aasta jooksul on Rootsis seni asüüli taotlenud ligi 120 000 inimest ja see arv kasvab iga päevaga.

Rootsi on riik, kes praeguse põgenikekriisi vältel on Eurooa Liidus per capita vastu võtnud kõige rohkem pagulasi. Kui veel pool aastat tagasi kutsusid Rootsi poliitikud inimesi oma südameid avama ja peaminister Stefan Löfvén rahustas rahvast sõnadega, et Rootsi elanikkond vananeb ja uut rahvast ongi juurde vaja, siis nüüd on jutt ainult kriisist ja see kõlab aina appikutsuvamalt. Põgenikekriisist tekkinud olukorda Rootsis nimetavad Rootsi poliitikud sisepoliitiliselt keerulisimaks kogu pärastsõjaaegse perioodi vältel. Rootsi peaminister Stefan Löfvén tunnistab, et põgeniketulva vastuvõtt on riigi jaoks „erakordselt raske ülesanne“, ja ta on kutsunud riiki ja rahvast üles „üldrahvalikele jõupingutustele.“ Rootsi meedia uudised edastavad kuude viisi lugusid selle kohta, kuidas kooliklassid on lapsi puupüsti täis, õppetöö on häiritud, valitseb puudus õpetajatest ja araabia, somaali ning pärsia keele tõlkidest, süveneb eluasemekriis. Pagulastele eluasemete väljaüürimisest on saanud üle riigi tulus äri, mille käive ulatub miljarditesse. Räägitakse vajadusest seadusi muuta selliselt, et koolid ja sotsiaalteenistus ei tunneks endal kohustust kvaliteetset tööd teha, sest seda lihtsalt ei jõuta. Rootsi ehitusamet juhib valitsusele saadetud pöördumises tähelepanu, et pagulaste majutamisel on kohalikud omavalitsused sunnitud rikkuma ehitusseadustikku ja alustama ehitustöödega enne selleks loa saamist, mis pikemas perspektiivis võib viia selleni, et ühiskond kaotab usaldusväärsuse seaduste vastu üldse. Kohalike omavalitsuste esindajad on hoiatanud sotsiaalse rahulolematuse eest. Järjekorrad arstide juurde pikenevad ja eriti on töö all lookas psühholoogid, sest hinnanguliselt 30 protsendil põgenikest on hingelisi traumasid, mis vajaksid pikemaajalist ravi. Psüühilised probleemid raskendavad omakorda ühiskonda sulandumist, keele õppimist ja tekitavad konflikte ümbrusega, hoiatavad arstid. Pikka aega ei olnud võimudel kontrolli selle üle, kui palju pagulasi Rootsi saabus ja kui palju oli neid, kes Rootsi piiri ületasid ilma,et nad asüüli palunuks või end registreerinuks. Paljud üksikult saabunud lapsed kadusid seetõttu.

Kõik see on vaid poole aastaga muutnud järsult nii Rootsi sisserännupoliitikat, debattide suunitlust kui inimeste meelsust Rootsis.

Veel pool aastat tagasi pahandas lääneriike Ida-Euroopa riikide jonnakus ja vaenulikkus Vahemere paadipõgenike suhtes. Miks on küll endised kommunismileeri maad rohkem põgenike vastu kui vanad Euroopa riigid, küsis Rootsi mõjukas Dagens Nyheter 10. oktoobril ilmunud artiklis. Lehe korrespondendid sõitsid Eestisse, mis sai ses küsimuses kogu idabloki esindajaks. Tulemuseks oli pikk artikkel mitmete näidetega pagulaste vastuvõtu kriitilisest õhkkonnast Eestis.

Leht tsiteerib Eesti siseministri Hanno Pevkuri sõnu selle kohta, et Eesti eelistab põgenike vastuvõtmisel naisi ja kristlasi. „On raske neid sõnu teisiti tõlgendada, kui et hirm moslemi meeste suhtes on õigustatud. Kristlased on paremad,“ seletab leht ministri sõnu lahti.

Lehele on teada juhtum, kus ühe suure Eesti maaklerifirma tegevjuht soovitas oma klientidel mitte üürida oma kortereid moslemitest põgenikele, kuna neil on „teine kultuur, religioon ja elustiil“. Leheruumi saab EKRE Riigikogu fraktsiooni esimees Martin Helme, kes ütleb Rootsi korrespondentidele, et teda teeb murelikuks Aafrika ja Vahemere-äärse väljanägemisega isikute rohkus Tallinna tänavapildis. Äärmuslikema näitena nimetab Dagens Nyheter endise välisministri Kristiina Ojulandi kirjutist Facebookis, nagu oleks „valge rass ohus“ ja sisseränne “neegriküsimus“.

Kui veel pool aastat tagasi kutsusid Rootsi poliitikud inimesi oma südameid avama ja peaminister Stefan Löfvén rahustas rahvast sõnadega, et Rootsi elanikkond vananeb ja uut rahvast ongi juurde vaja, siis nüüd on jutt ainult kriisist ja see kõlab aina appikutsuvamalt.

Eriti üksikasjalikult kirjeldab leht Vao pagulasvarjupaiga süütamist ja hirmu, mida sealsed elanikud tundsid. „Kui Euroopa piirid oleksid lahti, oleksime siit kõik mõne tunniga läinud,” ütleb artiklis Vao elanik Abdul. Samas teine Vao elanik, 27-aastane Sator Pakistanist konstateerib rahulikult: „Pagulased ei meeldi kellelegi, mitte kuskil maailmas. Miks peaks siis Eestis teisiti olema?“

Kust tuleb eestlaste ja üldse idaeurooplaste võõravaenulikkus, küsib artikkel. Leht jõuab järeldusele, et olulisim põhjus on, et neil riikidel ei ole alates Teisest maailmasõjast ja Nõukogude okupatsioonist nimetamisväärt sisserände kogemust, võrreldes näiteks Prantsusmaa ja Suurbritanniaga, kes koloniseerimisajastu lõppedes võtsid vastu miljoneid sisserändajaid, kes samm-sammult uue kodumaaga kohanesid.

Sotsialismi tingimustes ei olnud võimalik oma kodumaalt massiliselt ei välja ega sisse rännata. Kommunistlikud režiimid sisendasid aastakümneid rahvale, et välismaalased on ohtlikud ja ebausaldusväärsed, kirjutab leht.

Leht süveneb Eesti ajalukku ja leiab võõravaenulikkusele selgituse ka sajanditepikkuses võõrvõimus ja valusas kogemuses Nõukogude-aegsest rahvastikupoliitikast, mil eestlasi küüditati Nõukogude Liidu kaugetesse regioonidesse, tühimik asendati aga venelastega. Oma osa praeguses õhkkonnas Eestis mängib ka Nõukogude-aegne usaldamatus islami usku rahvaste vastu, nagu ka usaldamatus ja hirm üldse, mis inimestes Nõukogude pärandina teineteise vastu ikka veel sees olevat. Eestis näeb harva koduustel nimesilte ja telefonis ei vastata tavaliselt oma nimega, vaid „halloo“ või „jaa“, toob lehele näite Tallinnas elav ja töötav rootsi-eesti advokaat. Mainimata ei saa leht jätta ka juutide saatust Teise maailmasõja ajal ja seda, et eestlased pole seda teemat ikka veel enda jaoks avameelselt avanud.

Dagens Nyheter on vestelnud ka Euroopa Komisjoni kunagise põgenikeküsimuste voliniku Cecilia Malmströmiga, kes omal ajal „katkus juukseid“ Eesti pärast. Kuidas on võimalik, et riik, kust 1940. aastatel põgenes kümneid tuhandeid inimesi, keeldub vastu võtmast paarisadat sõjapõgenikku? Dagens Nyheter osutab sellele, et lääneriikides tekitab vihaseid reaktsioone ka teadmine, et tagakiusatud isikud endistest Nõukogude Liidu satelliitriikidest leidsid ise külma sõja ajal varjupaiga Läänes, ja et Lääs on abistanud neid riike miljarditega pärast Euroopa Liidu laienemist. Kas see on siis tänu?

Ilmunuks see artikkel vaid paar kuud hiljem, ei tekitaks foto Vao pagulaskeskuse söestunud majanurgast kaugeltki enam samu reaktsioone. Aasta jooksul on Rootsis tuli otsa pandud rohkem kui kahekümnele pagulaskeskusele. Politsei kahtlustab süütamisi, kuid süüdlasi ei leita. Politsei oletab, et süütajad saavad innustust toetusest, mida nad leiavad oma tegudele internetis. Rootsi migratsiooniamet üritab pagulaskeskuste asukohad salastada, samas võib suurlinnade majaseintel näha plakateid, kus kirjas informatsioon plaanitavate pagulaskeskuste kohta. Pärast juhtumit, kus oma asüülitaotlusele eitava vastuse saanud eritrealane Västeråsis kaks juhuslikku „rootslase väljanägemisega“ inimest surnuks pussitas, et oma hinges „rahu saada“, ei varja paljud, et tunnevad ebakindlust pagulaskeskuse olemasolu suhtes oma kodukoha läheduses.

Mida räägib rahvas omavahel? Rootsi noored, kelle koolikaaslaste ja sõprade seas on palju eakaaslasi, kelle endi juured on maailma kõikvõimalikes maades, ei näe pagulastes mingit probleemi ega ohtu. Vanemad rootslased arutlevad aga nii: sisserännet pidanuks ammu piirama, valitsus on alati ajast kümme aastat maas ja reageerib ikka siis, kui kahju on tekkinud, skadan har skedd. Rootsi sisserännupoliitikas on rahva arvates palju silmakirjalikkust, tõele mitte näkku vaatamist. Sealt see kuritegevuse kasv, aumõrvad, segregatsioon, paremäärmusliku demokraatide partei järjest kasvav populaarsus, süttivad pagulaskeskused. Siiatulnutel on õigused, aga kes kaitseb meie, alalise elanikkonna juurdunud elukorraldust, nurisevad inimesed. Rahva õiglustunnet riivab ka see, et samad õigused tasuta haridusele, tervishoiule ja rahalistele toetustele kehtivad nii neile, kes pole kunagi Rootsis töötanud ega makse maksnud, kui ka neile, kel on pikk tööelu selja taga. Raha pole koolidele ja vanurite hooldusele, kuid nüüd leitakse äkki 11 miljardit põgenike vastuvõtuks, kurdavad rootslased isekeskis.

Esialgsed arvestused viitavad, et selle aasta lõpuks on Rootsi tulnud 140 000 – 160 000 sõjapõgenikku. Rootsi Riksdag ja valitsus on dilemma ees – kas lubada hariduse, tervishoiu ja hooldussüsteemi kvaliteedi langust või tagada pagulastele halvemad tingimused kui teistele riigi kodanikele. Mõlemad lahendused tekitavad pingeid.

Rootsi TV uuriv programm „Uppdrag granskning“ külastas üht Rootsi pagulaslaagrit, mille elanikud kaebasid kitsikuse, räpaste tualettide, tualettpaberi ja laste mänguasjade puuduse üle. Üks pagulasest ema jutustas, et ei julge oma tütart toast välja lasta, kuna pagulaskeskuses elab „haige psüühikaga isikuid“. Mida peaks Rootsi tekkinud olukorras tegema, küsis reporter naiselt. „Pange piirid kinni! Hoolitsege nende eest, kes juba siin, ärge võtke uusi juurde,“ tuli kiire vastus.

Novembri keskel tegigi Rootsi valitsus ajaloolise otsuse drastiliselt karmistada sisserännu- ja asüülipoliitikat ja peatada põgenikevool, mis on hakanud ohustama juba kogu ühiskonna toimimist. Uute reeglite kohaselt antakse põgenikele nüüd mitte alaline, vaid ajutine elamisluba, erandiks on kvoodipõgenikud.

Piirangud kehtestatakse sugulaste järeletoomisele. Perekondadega ühinemiseks saavad Rootsi järele tulla ainult nende põgenike perekonnad, kellel on põgenikustaatus vastavalt ÛRO Genfi konventsioonile. Rootsist on saanud ses osas üks karmimaid riike Euroopa Liidus. Ka ülapidamiskohustus karmistub, see tähendab, et perekonna saab järele tuua vaid juhul, kui ise suudetakse nad ära toita. Sisse viiakse varjupaigataotlejate vanuse meditsiiniline kindlakstegemine, et keegi ei saaks 20 aastasena öelda, et ta on lapspõgenik.

Juurutamisel on isikut tõendavate dokumentide kontroll kõigis Rootsi ühistranspordivahendites. Tugevdatud passikontroll kehtib juba Lõuna- ja Ida-Rootsi sadamates ja Rootsit ning Taanit ühendaval Öresundi sillal, mille kaudu saabub hetkel kõige rohkem põgenikke. Kontroll sillal kehtestati, kui pagulastetulv Rootsi ulatus 10 000 inimeseni nädalas. Ettevalmistamisel on seadus, mis annaks valitsusele vajaduse korral kiirelt õiguse sulgeda riiki suunduvad transpordiühendused, nagu sillad ja maanteed. Afganistaniga on sõlmitud värske leping asüülitaotlusele eitava vastuse saanud isikute tagasivõtmise kohta. Kõik see on signaaliks maailmale ja Euroopa Liidule, et Rootsi ei maksa enam põgeneda, Rootsi paat on täis, ja rahustuseks oma rahvale, et valitsus ei istu, käed rüpes. „Olukord on muutunud talumatuks, Rootsi peab hinge tõmbama,“ tunnistab Rootsi peaminister Stefan Löfvén.

Lehele on teada juhtum, kus ühe suure Eesti maaklerifirma tegevjuht soovitas oma klientidel mitte üürida oma kortereid moslemitest põgenikele, kuna neil on „teine kultuur, religioon ja elustiil“.

Keegi ei räägi enam sisserände rikastavast mõjust. Vastupidi, Henrik Mitelman osutab Rootsi ärilehes Dagens Industri ilmunud artiklis pealkirjaga „Mõrad Rootsi fassaadil“, et sageli rõhutatakse sisserände positiivset mõju riigi majandusele pikemas perspektiivis. Et mida rohkem meid on, seda suurem on sisemajanduse kogutoodang (SKT). Kuid arvestama peab SKTd inimese kohta, rõhutab ta. SKT kasv on võimalik siis, kui riiki saabuvad inimesed panustavad majandusse sama palju kui kohapealne elanikkond. Ehk siis uute saabujate tööhõive ja haridustase peab olema samal tasemel kui vastuvõtval riigil. Praegu koosneb põgenikevoog aga ainult väikeses osas kõrgharidusega inimestest, riiki saabunud põgenikel kulub aastaid, enne kui nad tööturule sisenevad. See ei ole mitte ainult inimlik tragöödia, vaid ka majanduslik katastroof, kirjutab ta. Autor osutab esimestele majandusarvestustele, mis viitavad, et põgenikekriis läheb järgmise kolme aasta jooksul Rootsile maksma 270 miljardit Rootsi krooni. Artikli autor kurdab, et tema tuttav Bostoni pensionifondide haldur muretseb, sest Rootsi on välisinvestoritele muutumas riskiriigiks.

Keegi ei ole praeguse olukorraga rahul. Euroopa murrab pead ja riigid tülitsevad omavahel, kuidas põgenikekriisi lahendada. Göteborgi ülikooli teadlane rahvastiku-uurija Joakim Ruist leiab, et toimiva põgenikepoliitika loomiseks Euroopa Liidus peab kõigepealt lammutama ÜRO põgenikekonventsiooni. Svenska Dagbladetis ilmunud artiklis ja oma blogileheküljel arutleb teadlane, et praegu jõus olev ÜRO põgenikekonventsioon kirjutati aastal 1951, pidades silmas pagulasi, kes olid põgenikeks saanud sündmuste tõttu, mis olid toimunud Euroopas enne 1951. aastat, ja keda ohustas tagakiusamine juhul, kui nad pöördunuks tagasi oma kodumaale. Kõik põgenikud asusid konventsiooni kirjutamise ajal juba uutes asüüliriikides ja nende arv oli ligikaudselt teada, osutab Ruist. Kuid 1967. aastal lisati konventsiooni, et asüüliõigus on kõigil sõjapõgenikel, ilma et sätteid muus osas oleks muudetud või ajakohastatud. Tänase põgenikearvu juures ei saa enam rakendada põhimõtet, et kõik asüüliõigust omavad sõjapõgenikud peavad saama asüüli riikides, kuhu nad on välja jõudnud, leiab Joakim Ruist. Juba 30 aastat tagasi pidanuks Euroopa Liidu riigid aru saama, et põgenike arv maailmas on selleks liialt suur. Kuid keegi ei julge kaunitest põhimõtetest taganeda, selle asemel kerkivad tõkked põgeniketulva takistamiseks. See omakorda ongi viinud inimeste salakaubaveoni ja hukatuslike ülemeresõitudeni lootuses, et ehk läheb õnneks, kirjutab Joakim Ruist. Ta kutsub üles muutma põgenikekonventsiooni ja kogu asüülisüsteemi selliselt, et iga riik määrab kindlaks ja teatab maailmale, mis on tema piir, kui palju põgenikke ta suudab vastu võtta, ega anna lootusi, mida täita ei suudeta.