Riina Kuusik-Rajasaar: Afganistani kodanikuühiskond on häireseisundis

MTÜ Mondo on toetanud Afganistani meditsiinisüsteemi ülesehitamist, koolitanud ämmaemandaid ja aidanud luua koole tüdrukutele 2008. aastast. Milline on Afganistani meditsiinisüsteemi ning naiste ja tüdrukute olukord praegu?

Uskumatult palju on muutunud võrreldes ajaga, kui Mondo alustas oma esimese meditsiinialase toetusprojektiga Helmandi provintsis. Mäletan, kuidas kohtumisi tavaliste tsiviilelanikega oli peaaegu võimatu korraldada ning kui lõpuks kontaktid loodud, läks mitu nädalat, enne kui sõnumid tõlgi vahendusel tagasi meieni jõudsid.

Selle ajaga võrreldes on praegused iganädalased virtuaalkohtumised partneritega väga tõhusad ja mugavad, ütleksin isegi iseenesest mõistetavad, ning võimaldavad reaalsete inimestega päriselt tööd teha. Vahet ei ole, kas räägime Kabulis, Kampalas või Kiievis asuva partneriga, töö saab tehtud.

Viimase kümne aasta jooksul on Afganistani naiste ligipääs tervishoiuteenustele paranenud ja tänu sellele on tõusnud ka tervisenäitajad. ÜRO Lastefondi (UNICEF) andmetel kasvas koolitatud ämmaemandate arv 467-lt 2002. aastal 3000-ni 2012. aastal. Jälgitud sünnituste osakaal on järk-järgult kasvanud, ulatudes rahvusvaheliste raportite hinnangutel 42 protsendini, Afganistani viimase riikliku statistika kohaselt aga lausa üle poolte sündidest.

Ka Mondo eesmärk on suurendada koolitatud ämmaemandate arvu, kes nõustavad maapiirkondade naisi ja osalevad sünnituste juures, panustades sellega naiste suremuse vähendamisele sünnitusel.

Kui 2000. aastal oli Afganistanis naiste suremus sünnitusel 100 000 sünnituse kohta 1450 ehk üks kõrgemaid maailmas, siis 17 aastat hiljem oli see kahanenud 638 surmani. See aga tähendab, et veel mõni aasta tagasi suri Afganistanis sünnituse tagajärjel 7700 naist aastas. Olulisem on võrdlus – Eestis on sama näitaja üks naine 100 000 sünnituse kohta tänu kõrgetasemelisele väljaõppele ja naiste kõrgele terviseteadlikkusele.

Kui 2000. aastal oli Afganistanis naiste suremus sünnitusel 100 000 sünnituse kohta 1450 ehk üks kõrgemaid maailmas, siis 17 aastat hiljem oli see kahanenud 638 surmani. Eestis on sama näitaja üks naine 100 000 sünnituse kohta.

Imikusuremus ja teised tervisenäitajad on Afganistanist kehvemad vaid Pakistanil ja Kesk-Aafrika Vabariigil.

Enamik surmaga lõppevaid sünnitusi Afganistanis oleks ennetatavad. Peamised probleemid on sünnitusabi osutavate inimeste vähesed teadmised ja oskused, samuti tehniliste vahendite puudus. Samuti mõjutavad suremuse kõrget protsenti noored sünnitajad, alla 18-aastased, sagedased rasedused ja alatoitumine. Probleemiks on ka naisarstide vähesus: 24 protsenti kõigist arstidest ja 21 protsenti õdedest on naised. Samas, konservatiivne kultuur ei luba meesarstidel naisi ravida.

Meie toetatavas Fatima Zahra koolis õppivate tüdrukute olukord on kahetine.

Ühest küljest on hea tunne, et meie abil käib väga konservatiivses puštu piirkonnas Ida-Afganistanis koolis sadu tüdrukuid, kes saavad alusharidust. Selle abil saavad nad langetada oma elu puudutavaid otsuseid iseseisvamalt ning laiemalt maailma mõista.

Näiteks praegu on meil erinevates riikides Mondo koolides käimas kliimamuutuste teemal ühisprojekt, kus lapsed valivad just enda kodukoha kõige põletavamad kliima- või keskkonnaprobleemid ning selgitavad neid nii Eesti kui ka Mondo teiste koolide lastele maailmas. Tüdrukutest kiirgab tõelist koostegemise rõõmu ja eneseteostuse rahulolu!

Paari-kolme aasta tagant kuulen, kuidas mõni kooli lõpetanud tüdruk on läinud edasi õppima ning saanud keskkooli hariduse baasil lausa ise koolidirektoriks. Tegelikult on Afganistan tulvil naiste edulugudest ja õnnestumistest, mida kohtame igapäevaselt selle riigi inimestega kokku puutudes.

Kuid needsamad Fatima Zahra koolitüdrukud panevad mind ikka ja jälle mõtlema, kuivõrd vähe on siiski muutunud selle kaheksa aastaga, mil Mondo on kooliga otseselt seotud olnud. Saan küll soovi korral suhelda otse kooli naisdirektori, naisõpetajate ja arstiga, kelle me sel aastal tööle võtsime, et jälgida kooliõpilaste tervist ja nõustada naabruskonnas asuva sisepõgenike laagri naisi nende raseduse vältel. Ent kohalik tava eeldab, et minuga räägib partnerorganisatsiooni juht, mitte kooli naisõpetaja. Tüdrukutega otse suhelda pole õnnestunud, sest see lihtsalt ei ole kombeks.

Samas on meie meeskolleegidel raske kõneleda, rääkimata osaleda, naiste tervise teemalistes aruteludes. Menstruatsioon, rasedus, sünnitus ja kõik muud naiste terviseküsimused on meeste sfäärist eemal. Ent sünnitusmulaaži kohalikule haiglapersonalile üle andev projektijuht on nüüdseks normaalsus. Mõni aasta tagasi tekitas see kohalike seas veel palju ažiotaaži.

Nii et õppimine on olnud vastastikune: meie kohanenud afgaanide töökorraldusega ja nemad võtnud kasutusse meie nõuded, et asjaajamine peab olema korrektne ja läbipaistev.

Kas kohalikud võtavad lääneriikide abi üldiselt avasüli vastu või on tulnud Mondol ületada ka umbusku?

Mondo töö nii Afganistanis kui ka mujal on näidanud, et igasugune usaldusel ja vastastikusel austusel põhinev koostöö vajab aega.

Meie otsesed partnerid on kodanikuühendused, kes on koostööle väga avatud. Nad on haritud; näinud, kuidas toimivad läänelikud ühiskonnad; saavad aru meie nõuetest läbipaistva rahakasutuse, tähtaegade ja muude projektimaailma paratamatuste kohta. Samuti on ämmaemandatega suhteliselt kerge töötada, sest nad väärtustavad tõenduspõhist haridust ning näevad täiendusõppes Eesti kolleegidega suurt väärtust ja otsest kasu, mida rakendada igapäevatöös sünnitusi vastu võttes või naisi nõustades.

Üldiselt oleme hästi hakkama saanud ka suurenevate keskvalitsuse loodud bürokraatianõuetega. Veel viis aastat tagasi saime alustada eri provintsides tegevustega ilma, et Kabulilt oleks vaja läinud lube ja muid kinnituskirju. Nüüd vajame tegevuste elluviimiseks lausa kolme luba – majandusministeeriumilt, haridusministeeriumilt ja tervishoiuministeeriumilt –, enne kui hakkame kohaliku omavalitsusega läbirääkimisi pidama.

Pean seda pigem heaks arenguks, et keskvalitsus kontrollib rohkem, mida omavalitsused teevad. Kohalik areng ja omavalitsused on väga nõrgad ja enamjaolt Talibani suure surve all. Nüüd on kartus, et Taliban suurendab veelgi jõulisemalt oma mõjusfääri ka nendes provintsides, mida seni kontrollis keskvalitsus.

Kuidas võtsid Mondo ja Mondo koostööpartnerid vastu uudise, et USA viib 11. septembriks väed Afganistanist ära ning ameeriklastega koos lahkuvad ka NATO liitlased? Mis mõju oli liitlasvägede kohalolekul lääneriikide abiorganisatsioonidele?

Uudis, et USA sätestas tähtaja oma vägede väljaviimiseks Afganistanist, ei tulnud ju tegelikult sel kevadel. Välisvägede väljaviimine 14 kuu jooksul sai paika pandud juba USA-Talibani rahuleppes veebruaris 2020. Nüüd, USA uue presidendi Joe Bideni ajal sai see täiendava konkreetse kuupäeva 11. septembri näol.

Oleme oma kohalike partneritega palju pikemalt jälginud rahukõnelusi taliibidega ja analüüsinud, millist koosmõju avaldab NATO vägede lahkumine ja Talibani püüdlused võimule tulla. Viimase paari aasta vältel on lääneriikide abiorganisatsioonid, Afganistani ajakirjanikud ja välisvaatlejad seda teemat arutanud ning üldine meeleolu tuleviku osas kõigub teadmatuse ja pessimismi vahel, seda eriti naiste olukorra ja üldise avatud ühiskonna arengute suhtes.

Naisõiguslaste häält oli kuulda juba eelmise aasta alguses, kui ameeriklased alustasid Talibaniga rahuläbirääkimisi ja algasid arutelud vajaduse üle muuta Afganistani konstitutsiooni. Juba siis hoiatati läänemaailma lihtsameelsuse ja sinisilmsuse eest – ei tasu uskuda Talibani lubadusi kaitsta naiste õigusi ja ühiskondlikku positsiooni, mis viimase 20 aasta jooksul saavutatud.

Kuigi liitlasväed ei ole Afganistanist veel lahkunud, on juba tõusnud naistevastane vägivald. Näiteks märtsi alguses mõrvati kolm naisajakirjanikku. Kas naised ja tüdrukud on esimesed, kelle peal Taliban oma võimu taaskehtestab?

Jah, kahjuks küll, ja seda ettearvatult. Veebruaris kirjutas ajaleht Washington Post, et Afganistan on maailma kõige lühema sütikuga pomm, ja seda just Talibani tõttu.

Pärast 2019. aasta presidendivalimisi algasid rahuläbirääkimised Talibaniga, kes pole Katari rahuprotsessi alguses võetud lubadusi täitnud. Taliban külvab hirmu, ähvardab läänelikult mõtlejaid ning ühiskonna aktiivsem osa – haritud poliitiline eliit, töötav ja seega haritud naine, ajakirjandus ja vaba meedia ning kodanikuaktivistid – on tõsise löögi all. Ent mitte ainult Talibani löögi all, ohustatuna tunnevad end ka need, kes kritiseerivad keskvalitsust ja paljastavad korruptsiooni.

Lisaks jätkuvale vägivallale on taas tekkinud ärevakstegevaid näiteid kodanikuõiguste piiramisest. Alles paar kuud tagasi teatas haridusministeerium seaduseelnõust, mis keelaks üle 12-aastastel tüdrukutel ja naistel avalikus ruumis laulmise. See tõi kaasa tugeva ühiskondliku reaktsiooni ja kampaania #IamMySong sotsiaalmeedias. Kas nüüd just ainult selle kampaania mõjul, aga igatahes taganes valitsus sellisest eelnõust, väites, et teda mõisteti valesti.

Mida sellest järeldada? Afgaani ühiskond on nüüdseks niipalju moderniseerunud (sotsiaalmeedias on aktiivsed 6,5 miljonit afgaani), haritud ja  noor  (linnaelanikke 25 protsenti rahvastikust, 50 protsenti noorem kui 19 aastat), et pärast Talibani võimulolekut (1996–2001) sündinud põlvkonnale on vastuvõetamatu keskaegne ühiskonnakorraldus ning nad ei lepi reeglitega, mis uues võimujagamise olukorras võidakse kehtestada. Samas on paljud Talibani kontrolli all olevad maapiirkonnad äärmiselt konservatiivsed ja selline ühiskondlik lõhe on viljakas pinnas konfliktide tekkeks.

Haritud poliitiline eliit, töötav ja seega haritud naine, ajakirjandus ja vaba meedia ning kodanikuaktivistid on tõsise löögi all.

Õigus võib olla ka analüütikutel, kes peavad väheusutavaks, et Talibani võimujagamisega läheb Afganistani ühiskond tagasi 2001. aasta eelsesse aega, kui vanematel kui 10-aastastel tüdrukutel oli haridus keelatud, naistel puudus igasugune õigus osaleda avalikus elus, sealhulgas tööturul.

Kust iganes otsast vaadata, on Afganistani kodanikuühiskond hetkel igal juhul häireseisundis ja kodanikuõiguste tulevik, sealhulgas naiste õigused, väga habras teema.

Kas Mondo töötajad ja partnerid Afganistanis muretsevad oma turvalisuse ja tuleviku pärast?

Sel aastal alustame partneritega iganädalasi koosolekuid alati küsimustega: milline on hetke turvaolukord konkreetses piirkonnas, kus meie töötame, ning kuidas meie partnerid ennast ise tunnevad.

Viimase kahe-kolme kuu jooksul on vastused hakanud muutuma. Varasemalt turvalised piirkonnad või siiani läbitavad olnud suured riiklikud maanteed on aeg- ajalt Talibani kontrolli all. Töötajad, kes siiani kinnitasid, et nad ei tunne muret enda ja oma pere turvalisuse pärast tänu sellele, et Mondoga koostööd teevad, vastavad nüüd, et pole enam nii kindlad.

Afgaanid on üldiselt optimistlikud, kuid tunnetan ärevust ja teadmatust nüüd ka nende seas.

Kuidas mõjutab ärev olukord Mondo tegevust Afganistanis? 2021–22 oli plaanis laiendada tervisehariduse ja -teenuste kättesaadavust maapiirkondades ning koolitada veel sada ämmaemandat.

Hetkel tegutseme plaanipäraselt, kuid oleme valmis käiku laskma ka plaani B, C ja D.

Kuidas Covid-19 pandeemia on Afganistani ja Mondo tegevust mõjutanud?

Mondo on alates 2015. aastast planeerinud tegevused nii, et kõik täienduskoolitused viib meie Eesti partner Tallinna tervishoiukõrgkool ellu e-õppe vormis ning tüdrukutekooli haldab kohalik partner. Ehk meie tööd Covid-19 radikaalselt sassi ei löönud.

Lõpetasime koolitustsükli plaanipäraselt Faryabi provintsis ja alustasime järjekordse 30 ämmaemanda koolitamist terviseedendajateks Badahstanis. Praeguseks on need ämmaemandad juba ise läbi viimas praktilist osa koolitusest: peavad tervisealaseid loenguid tüdrukutekoolides ning nõustavad telefoniliinil kohalikke naisi, kel kaugematest maapiirkondadest provintsi keskusse tulla oleks võimatu.

Koolitusel läbitavad teemad katavad nüüd küll ka pandeemiast tingitud olukordade lahendamist. Koolituse fookus on laienenud ämmaemanduselt ja naiste terviselt kogukondade toimetulekule tervisekriisides.

Küll aga andis Covid-19 eelmisel aastal tõuke ressursside ümbersuunamisele ja täiendava toetuse kogumisele, et pandeemia tõttu Kabulis isolatsiooni jäänud erivajadustega inimeste leibkonnad saaksid hädaabi korras toitu ja hügieenitarbeid. Nangarharis asuva tüdrukutekooli juurde värbasime esmakordselt naisarsti, kes kohtub regulaarselt ka kooli naabruses asuva sisepõgenike laagri naistega, kes omakorda viivad terviseteemalist teavet oma perekondadele laagris.

Üldine meeleolu tuleviku osas kõigub teadmatuse ja pessimismi vahel, seda eriti naiste olukorra ja üldise avatud ühiskonna arengute suhtes.

Veidi humoorikas olukord tekkis eelmise aasta lõpus, kus burkades naistele selgitas arst maskikandmise vajadust. Üle ilma levinud ja ametliku juhendina soovitatud maskikandmist burka all ei pea küll ükski kohalik vajalikuks. Seda nõuet ei täideta ega saa ka kontrollida, sest naised liiguvad avalikes kohtades täiesti kinnistes burkades ja vaid mahramiga. Maapiirkondades on levinud arvamus, et Covid-19 on lääneriikide probleem.

Öeldakse, et Afganistanis toimuv ei jää Afganistani. Mondo pilgu läbi: mida Afganistan vajab või kuidas peaksid lääneriigid Afganistani tulevikus abistama, et see kokku ei kukuks ega vallanduks uus kodusõda, mis väljub riigi piiridest ja põhjustab maailmas veel ühe terrorismilaine?

Afganistanis toimuv ei ole ka eelnevad aastakümned olnud ainult Afganistani küsimus. Küllap ollakse nüüd valmis tunnistama, et kumba iganes eesmärki – terrorismitõrje või riigi ülesehitus – selle 20 aasta jooksul liitlasvägede kohalolu ei saavutanud. Kodanikuühiskonna vaatest on perspektiiv hetkel küll suhteliselt morn. Talibani võimule saamisega muutub kindlasti ka rahvuslik identiteet ja sellega seonduvalt suhted lääneriikidega.

Afganistani areng sõltub suurel määral doonorite otsustest, riiklikust eelarvest moodustab 60 protsenti doonorite toetus. Praegu on nad äraootaval seisukohal. Küllap ootavad kõik mai lõpus toimuvat rahuläbirääkimiste järjekordset kohtumist Istanbulis. Aprillis kukkus see läbi, sest taliibid ei tulnud kohale. Ilmselt jälgib ka Eesti tähelepanelikult rahuläbirääkimiste kulgu, olles valmis antud lubaduste piires toetusega jätkama, kui tagasilööke ei tule.

Kindlasti sõltub palju USAst, kes on lubanud intensiivistada diplomaatilisi pingutusi rahu nimel. Kuidas see praktikas välja nägema hakkab, saame teada alles edasiste arengute kaudu. Tingimuslikkus saab kindlasti märksõnaks ka Eesti otsustes, kas ja millist toetust Afganistani riigile antakse.

Ämmaemandate koolitamine vastavalt rahvusvahelistele standarditele on kuluefektiivne investeering, mis säästab hilisemaid sekkumisi ja nendega seotud märkimisväärselt suuremaid edasisi rahalisi kulutusi. Seda peaks kindlasti jätkama.