Jäta menüü vahele
Nr 18/19 • Märts/aprill 2005

Riigi ehitamine

Sama Francis Fukuyama, kes kunagi koos Milton Friedmaniga uskus vabade valimiste ja turgude kõike paikapanevasse jõusse, hoiatab nüüd, et õigusriik on osutunud erastamisest tähtsamaks. Fukuyama viimasest raamatust kirjutab Toomas Hendrik Ilves.

Toomas Hendrik Ilves
Toomas Hendrik Ilves

Eesti Vabariigi president 2006–2016

Mõjukaim 20. sajandi majandusteadlane John Maynard Keynes jõudis oma täiesti innovaatilisi makromajanduslikke teooriaid arendades, korduvalt järelduseni, et tema varasemad mõtted ei pea paika. Seepeale süüdistasid kriitikud Keynesi tuulelipluses. Ja Keynes andis oma kuulsa vastuse: “Kui avastan uusi fakte, mis seavad mu varasemad arvamused kahtluse alla, siis ma muudan oma meelt. Kuidas teiega on?”

Kes mäletab täna Keynesi kriitikuid?

Oma uusimas raamatus “State Building: Governance and World Order in the Twenty-first Century” järgib Frank Fukuyama Keynesi eeskuju, tunnistades vaikselt, et tema arusaamad postkommunistlikust helgest tulevikust vajavad viimase 15 aasta kogemuste valguses tublisti kohendamist. Külma sõja lõpu aegne hegeliaanlik prohvet, kelle arvates toob liberaalse demokraatia võidukäik kaasa ajaloo lõpu, on pidanud oma optimismi ümber hindama ja uurima, miks on nii vähesed riigid saavutanud pärast vabanemist ja isegi “demokratiseerimist” tema ennustatud edu ja heaolu.

Fukuyama vastus kõlab paljudele kummaliselt (vähemalt neile, kes jagasid tema optimismi): riigid on liiga nõrgad. Osundatud raamatus analüüsibki Fukuyama riikide tugevuse ja suutlikkuse tagamaid; nii seda, mis on edu aluseks, kui ka riikide äpardumise või ebaedu põhjuseid ning ka eri stsenaariumide tagajärgi välispoliitikale.

Raamat koosnebki tegelikult kolmest esseest: esimene analüüsib, 1990. aastate alguses valitsenud riikide reformimise arusaamu, mis olid täiesti ekslikud, sest tegelikult äpardunud või äpardumise piiril asuvate riikide hulk kasvas. Teine, pikim ja väga tehniline osa uurib toimiva riigi ülesehitamise ees seisvaid probleeme. Kolmandas, ebaoriginaalsuse tõttu pisut ebahuvitavas osas kordab Fukuyama juba Robert Cooperi jpt väiteid, nimetades äpardunud riike suurimaks julgeolekuohu allikaks arenenud riikidele. Ent ebaoriginaalsusele vaatamata vastandub ka Fukuyama viimane tõdemus autori kunagisele optimismile liberaalse demokraatia võidukäigu ja sellest tuleneva aina suureneva ohutuse osas. See omakorda ajendabki teda nüansirikkalt ja originaalselt analüüsima riigiehitamise põhialuseid ja eeldusi.

Fukuyama alustab empiirilisest, postkommunistlike riikide käekäigust tuletatud tõest, et riikide edu ei tulenegi vaid vabadest valimistest, vabast turust, erastamisest, liberaalsest kaubandusrežiimist ehk kõigist neist 1990. aastate alguses levinud ja Washingtoni konsensuseks nimetatud aksioomidest. Viimased moodustavad Rahvusvahelise Valuutafondi, Maailmapanga, USA valitsuse, aga ka suure osa lääneriikide arusaama, et antagu aga inimestele tegutsemisruumi ja õigus ise otsustada ning heaolu ongi paratamatu. Või kui mitte paratamatu, siis vähemalt tarvilik ja piisav.

Erastamisest ei piisa

Paljud riigid, sealhulgas näiteks Venemaa, Brasiilia ja Mehhiko, tegid läbi nii liberaliseerimise kui ka demokratiseerimise kuuri. Niisamuti nagu ka 25 väiksemat postkommunistlikku ja veel kümmekond riiki üle maailma. Kuid neist vaid kaheksa riiki, s. o kolm Balti, neli Visegradi (Slovakkia hädavaevu) ja üks (seitsmest) eks-Jugoslaavia – suutsid 15 aastaga jõuda Ajaloo lõppu.

Nüüd esineb seesama Fukuyama, kes kunagi uskus vabade valimiste ja turgude kõike paikapanevasse jõusse, hoiatusega, et tõhusa valitsemise ja riigikorrata on riigid määratud äpardumisele. Temale sekundeerib muide ka Reformierakonna guru Milton Friedman, kes on samuti Keynesi ja Fukuyama kombel meelt muutnud: “Kümme aastat tagasi oli mul vastvabanenud riikidele vaid kolm sõna “Erasta! Erasta! Erasta!”, aga ma eksisin. Tuleb välja, et õigusriik on vist tähtsam kui erastamine.”

On karm ja kainestav tõde, et Washingtoni konsensuse aksioomid on andnud tulemuse vaid teatud juhtudel, eeskätt kaheksa endise kommunistliku diktatuuri all vaevelnud ja nüüdsete värskete ELi liikmete puhul. Sellega asi ka piirdus. Külmale sõjale järgnenud vabad valimised ja majanduse liberaliseerimine pole viinud Venemaad, Ukrainat ja teisi riike mitte arenenud riikide perre vaid anarhia ja oligarhia suunas. Nii Euroopa Liidu laienemislainest välja jäänud Ida-Euroopa riikides (Bulgaaria ja Rumeenia), aga ka Balkanil, Kaukaasias, Ladina-Ameerikas, Aafrikas, Kesk-Aasias ja Lähis-Idas pole Washingtoni konsensus tulemusi andnud. Pigem on kasvanud äpardunud või läbikukkunud riikide arv.

Miks? Fukuyama seletab, et Washingtoni konsensus oli põhimõtteliselt küll õige ja tarvilik, aga samas poolik ja ebapiisav. Tõepoolest, kommunistlike režiimide sissetung igasse eluvaldkonda oli mõttetu ja laostav, pärssis arengut ja demokraatiat. Turumajandus korrastab majanduslikud suhted ega pärsi üksikisiku vabadust. Fukuyama arvab täna, et mõnedes valdkondades oleks pidanud riiki pigem tugevdama. Ehkki ülal tsiteeritud Friedman ja Fareed Zakaria (vt Diplomaatia, nr 2, lk 16) on jõudnud järeldusele, et puudu jäi just õigusriigist (rule of law), ei süvenenud kumbki sellesse, mida see mõiste endas kätkeb: tõhus, Fukuyama keeles tugev riik.

Selmet jätkata lihtsustatud skeemiga, mida jagavad ka mõned meie turufundamentalistid – riik on igal juhul halvem kui turg –, eristab Fukuyama riiklikkust kahe mõõtme alusel: tegevusulatus (scope) ja tugevus (strength). USA riiklikud institutsioonid pole nii hõlmavad kui ülejäänud arenenud maailma riikide omad (näiteks puudub USAs riiklik tervishoiusüsteem), ent teistes valdkondades, näiteks võimes sundida inimesi järgima seadusi, on USA teistest riikidest palju jõulisem. 1990. aastate reformijate ja nende oponentide põhiviga seisneski riigi te-ge-vusulatuse ja riigi tõhususe segiajamises.

“Kümme aastat tagasi oli mul vastvabanenud riikidele vaid kolm sõna “Erasta! Erasta! Erasta!” , aga ma eksisin. Tuleb välja, et õigusriik on vist tähtsam kui erastamine.”

Tõepoolest, riigil puudub vajadus toota terast või omada näiteks toidukauplusi. Häda tuleb majja siis, kui riik mitte ainult ei loobu terasetootmisest ja kauplustest, s.t vähendab riigi tegevusulatust, vaid vähendab samas ka tõhusust ning jätab loomata mehhanismid, mida väiksem hõlmavus nõudnuks, näiteks konkurentsiregulatsiooni, tarbija- ja tööohutuskaitse.

Kuigi Fukuyama oma raamatus NSVLi ja Venemaad ei käsitle, illustreerib selle maa viimase 15 aasta areng autori teesi päris hästi. Nagu Fukuyama raamatu skeemi järgi tehtud joonis näitab, oli N Liit riik, mis sekkus kõikjal ja jõuliselt. Näiteks aeti inimesi kinost välja, et teha kindlaks, kas nad ei peaks mitte tööl olema. Jeltsini tulekuga vähenes oluliselt riigi tegevusulatus. Riik ei sekkunud enam majandusse ega ka teenuste pakkumisse. Samal ajal ei suutnud riik enam ka midagi tagada. Maksmata palkade, väljapressimiste, muu kuritegevuse ja eriti korruptsiooni osas oli riik jõuetu.

Esimese üle rõõmustas Washingtoni konsensuse pooldajaskond, eriti aga Bill Clintoni valitsus. Sealt leiti kinnitus, et Venemaa liigub õiges suunas. Seal ju erastatakse! Teisest muutusest ei teinud suur osa läänemaailmast eriti välja. Kui aga riigi etteotsa sai Vladimir Putin, siis kasvas oluliselt riigi tugevus. Paraku väga valikuliselt. Riik pani end jõuliselt maksma vaid siis, kui miski ähvardas poliitilist eliiti. Olgu siin näiteks Mihhail Hodorkovski juhtum.

Samal ajal pole Vene riik taastanud oma tegevusulatust määrani, et kõik kahtlased erastamised luubi alla võtaks. Käsitletakse ainult neid, mis kujutavad endast ähvardust nn võimuvertikaalile, asjale, mis saab Fukuyama skeemiga lisatähendusi.

Just ülemaailmse erastamislainega tõusis riigi tõhususe probleem eriti esile. Loomulikult tuli kõikvõimalikud riigiettevõtted turule viia, ent tõhusa riikliku järelevalve ja regulatsioonita sai sellest paljudes kohtades, eriti Venemaal, Ukrainas ja Aafrikas, labane vargus. (Et vältida Eestis sagedast masohhistlikku hala, märgin siinkohal, et üldiselt peetakse Eesti erastamisprotsessi, vaatamata kõigile hädadele, siiski post-kommunistliku maailma kõige läbipaistvamaks ja ausamaks.)

1990. aastate liberaliseerimis- ja erastamislaine ebaõnnestumine nii paljudes riikides, tegelikult peaaegu kõikjal peale äsja Euroopa Liitu astunud riikide, on viimastel aastatel sundinud poliitika- ja majandusteadlasi Washingtoni konsensuse põhimõtteid ümber hindama ja keskenduma hoopis riiklike institutsioonide ülesehitamisele. On mõistetud, et liberaliseerimine ilma seaduslikkuseta tähendab riigi paljaksvarastamist. Altkäemaksule orienteeritud ametkonnad toetavad seda, läbipaistmatus, korruptsioon ja seaduste valikuline rakendamine pigem peletavad investoreid. Tulemuseks on riikide taandareng. Ilma naftata endised liiduvabariigid nagu näiteks Moldova, Armeenia, revolutsioonieelne (-järgsest on veel vara rääkida) Gruusia ja Ukraina annavad kõik omal moel tunnistust sellest, et õigusriigita pole Washingtoni konsensusel mingit mõtet.

Kuidas jõuda Taanini

Mis siis see imeline edukuse sine qua non, õigusriik ja riigivõimekus on? Milles peitub selle olemus? Kuidas jõuda, kui kasutada arenguteoreetikute käibefraasi, Taanini? Taani märgib siinkohal hästifunktsioneerivat, jõukat ja demokraatlikku riiki, millel puuduvad igasugused eelised nagu maavarad, soodus geograafiline asend, odav tööjõud jms.

Kindlasti on õigusriigis olulisemad head seadused, nende tõhus täitmine ja järelevalve. Seegi on aga alles algus. Tegelikult toimib riik juhtudel, kui väga paljud asjad on korras ja paigas, ning mõjutada saab vaid murdosa riigist. Nagu näitab hulk uuringuid, mängib ilmselt kõige suuremat rolli kultuur. Robert Putnam avaldas juba 15 aastat tagasi Itaalia haldusreformi “Making Democracy Wor” käsitleva uuringu, milles ta jõudis (minu meelest küllaltki masendava) järelduseni, et kui demokraatlikud alged ehk tsiviilühiskond oli olemas kakssada aastat varem, siis andis detsentraliseerimine ja demokratiseerimine tulemuse. Kui eelstruktuurid puudusid, ei kandnud reformid ka kaks sajandit hiljem vilja.

Töö, ausus ja kohusetundlikkus on kõik tugevasti kultuuriliselt mõjutatavad tegurid, mida on peaaegu võimatu mõõta, rääkimata nende siirdamisest teistesse, omaenda reeglite ja harjumustega kultuuridesse. Paratamatult mõjutab kultuuritaust väga tugevasti inimeste suhtumist korruptsiooni, seadustesse ja õigusesse üldse. Soome pole Somaalia, Jaapan pole Panama ega Saksamaa Kasahstan.

Nagu teisedki adub Fukuyama seda suurepäraselt ega teegi lootusetut katset muuta sajandite vältel kujunenud kultuurilisi tõekspidamisi ja tavasid. Ainsa võimaluse kogemuste siirdamiseks annab institutsioonide ülesehitamise ja toime uurimine ning vastavate teooriate analüüs. Viimane moodustabki “State-buildingu” pikima essee, Fukuyama intellektuaalse tour de force’i teemal, kuidas luua õigusriiki tagavaid institutsioone.

Paraku ei paku ei teooria ega praktika riigi ehitamiseks ühest mudelit. Empiirilised uuringud on küll tõestanud, et tõhusates riikides kulutatakse riigiaparaadi toimimisele suhteliselt palju raha. Kui aga asja lihtsustatakse, kui aetakse omavahel segi riigi tegevusulatus ja tõhusus, siis satutakse varem või hiljem oma arengus kimbatusse. Me võime küll vähendada riigi rolli, kuid minnes alarahastamise kaudu kallale riigi efektiivsusele, tuleb see kõik ühel hetkel meile kas suhkrutrahvi või ohtlikel teelõikudel hukkunud kodanike näol bumerangina tagasi.

Fukuyama muidu entsüklopeedilisest käsitlusest puudub tehnoloogilise arengu aspekt. Siin võiks Eesti olla positiivne näide, mis mõni aeg tagasi hoolitses e-riigi eest ning panustas radikaalse innovaatilisuse ja jõulisusega e-teenustesse. Selle tulemusel seisis Eesti napid kolm aastat tagasi koos Soome ja Hollandiga avalike e-teenuste pakkumise osas maailma eesliinil.

On ju selge, et näiteks maksudeklaratsiooni esitamine Interneti teel teeb riigi efektiivsemaks, ausamaks ja läbipaistvamaks ning on pärast esialgseid investeeringuid lõppkokkuvõttes ka odavam. Iga kord, kui riik paneb end maksma ilma võimaluseta korrumpeeruda (nagu e-teenuste puhul ilmne), tugevnevad riiklikud institutsioonid, hoitakse kokku raha, suudetakse maksta paremat palka meie lihast ja luust ametnikele, kellel omakorda väheneb kiusatus oma madalaid palkasid “augmenteerida”.

Loomulikult on institutsioonide rajamisel esmatähtis eraldada riigi funktsioonide täitmine huvigruppide survest. Eesti teine edukas näide, millest pole reformide kontekstis peaaegu üldse räägitud, on 1990. aastate riigihaldus- ja valitsemisreform. Et me sellest ise nii vähe teame, siis on ka loomulik, et meil puudub sellele õige nimi. Kui meil räägitakse liberaliseerimisest, rahareformist ja erastamisest, siis mujal uuritakse tänapäeval just seda, kuidas Eesti riigiaparaadi depolitiseerimine ja valitsemise reform võimaldas vähendada huvigruppide halvavat mõju otsustamisprotsessile. Maakeeli öeldes: kuidas sai Eesti hakkama onupojapoliitika ja ametnike korruptsioonita, mis on pärssinud näiteks Venemaa, Ukraina, Kesk-Aasia, Aafrika ja Lähis-Ida riikide edasiminekut. Eesti näide sisaldabki nimelt seda, millest Washingtoni konsensuses puudu jääb.

1992. aastal Eestis alustatud reformi tulemusena pidid kõik riigiametnikud allpool ministri ja tema nõunike taset olema apoliitilised. Kaasa arvatud ministeeriumide kantslerid. Riigiametniku koht ja käekäik pidid olema sõltumatud poliitikast ja poliitikat mõjutavatest huvigruppidest. Eestil on suhteliselt harva tulnud kuulata etteheiteid, mis kõlavad näiteks meist Idas asuvates riikides asju ajavate Lääne ärimeeste suust. Isiklikest kogemustest tean, et vähemalt üks meie lõunanaabritest jõudis samale järeldusele, kui analüüsiti põhjusi, miks just Eesti sai 1997. aastal kutse alustada läbirääkimisi Euroopa Liitu astumiseks.

Paraku on viimastel aastatel ametkondade, riigile kuuluvate äriettevõtete ja riigieelarve politiseerimine tublisti vähendanud Eesti riigi tõhusust, läbipaistvust ja tugevust. Seda eriti omavalitsuste tasandil. Hea näite pakub Tallinna haiglate süsteem, kus mõned aastad tagasi astuti toimiva riigi suunas oluline samm, kui linn otsustas otsida kvalifitseeritud haiglajuhte erapooletu personaliotsingu abil. Paraku astus Tallinn mõni aeg hiljem klannistunud ühiskonna suunas sammu tagasi, kui needsamad peaarstid vallandati ja asendati parteistunud arstidega. Omakasu või huvigruppide survel on takistatud ja takerdatud just sedasama haldusreformi, mis tooks just väljaspool linnu koju kätte Euroopa Liidu liikmesriigile osaks saavad võimalused. Needsamad tegurid on ilmselt mängus ka vastuseisus nii loogilisele sammule kui riigikontrolli saatmine omavalitsustesse, olgu siis tegemist Tallinna või kõige väiksema vallaga.

Fukuyama aga ei süvene nendesse, ühes või teises siirderiigis edu toonud lahendustesse. Ta arvab pigem, et laialt levinud “best practices”-ideoloogia, mille kohaselt tuleks siirata ühe riigi edukaid kogemusi teisele, on mõttetu ja eelistab sellele riikide endi lahendusi. Tal on ilmselt osaliselt õigus, sest Eesti edukaimad reformid on tõepoolest meie endi loodud ja algupärasest kodukootusest on saanud musternäidis. Teiselt poolt, arvan, et niisama ohtlik on väita (nagu mitmed edutud postkommunistlikud riigid on teinud), et siirdamine on erinevuste tõttu täiesti võimatu. Pigem kaldun Tolstoid parafraseerides uskuma, et kõik edukad riigid on ühtmoodi edukad, iga äpardunud riik leiab endale alati ettekäände.

Ilma riigiloometa läheb elu koledaks

Tunnistagem ausalt, et hädadele ja puudustele vaatamata on Eesti väga kaugel äpardunud või provisoorsest riigist, milline saatus on tabanud enamikku meiega samalt stardijoonelt alustanud saatusekaaslasi. Kui me ka tunneme muret Eesti riigivõimu suutmatuse pärast pakkuda kaasaegse arenenud riigi tasemel teenuseid, millega ollakse harjutud Lääne-Euroopas, või et “vähem riiki!” demagoogia on lihtsalt intellektuaalselt küündimatu ja popslik, siis ei kujuta Eesti suutmatus kindlasti tõsist ohtu kellelegi teisele peale meie enda tervise ja heaolu.

Sedasama ei saa paraku öelda tõeliselt äpardunud riikide kohta, kust lähtub enamik julgeolekuriske. Kui vaadata äpardunud riikide peamisi “ekspordiartikleid” nagu terrorism, organiseeritud kuritegevus, illegaalne migratsioon, pandeemiad (nt SARS või linnugripp), AIDS, narkootikumid, massihävitusrelvad, siis mõistame ka, miks arutatakse tärkava Hiina suurvõimu sõjalist kasvu julgeolekuekspertide hulgas üsna rahulikus toonis.

Hiina tõus supervõimuks on paratamatu, ent pikaajaline. Suuresti loodetakse, et Hiinast saab vastutustundlik suurvõim. See aga on lähema 20 aasta küsimus, erinevalt näiteks tuumapommiriikideks pürgivast Põhja-Koreast või Iraanist. Suuresti tähendab Hiina jõuline tõus ka naasmist klassikalisesse julgeolekuparadigmasse, mille puhul kehtivad jõudude tasakaalu hästi arenenud põhimõtted. Hiina kõrval on ainus teine murettekitav klassikaline julgeolekuoht India ja Pakistani vahel aeg-ajalt puhkev poosetamine tuumarelvadega. Kuid nemadki ei kujuta Läänele sellist ohtu nagu äpardunud riigid.

Vanasti oli tuumarelva loomiseks vaja arenenud riiki ja riiklikke ressursse. Nüüd piisab tuumaähvarduseks mõnest enesetapufanaatikust ja tuumajõujaama jäätmetest.

Siin peitubki põhjus, miks on Fukuyama keskendunud mõneti ootamatult sellisele esoteerilisele teemale nagu riigiehitus. Ilma riigiehitamiseta võib meie elu minna väga koledaks. Fukuyama raamatu viimane essee on eelmistega võrreldes kõige ebaoriginaalsem. Mitmed teised, näiteks Robert Cooper (nüüd ka Eesti keelde tõlgitud) raamatus “Riikide murdumine: kord ja kaos 21. sajandil”, ja isegi allakirjutanu, on sellest probleemist juba mõnda aega kirjutanud. Fukuyama näeb suurimat ohtu rahvusvahelisele stabiilsusele ja kehtivale korrale just riikide haldussuutmatuses. Fukuyama lahendus on leida sellele lahendusi.

Tegelikult on aga probleem sügavam. Äpardunud ja saamatud riigid eksisteerisid ka varem. Võiks isegi väita, et praegu on neid vähem kui kunagi varem. Varem neid lihtsalt ignoreeriti, mingit tõsist ohtu nad endast ei kujutanud, välja arvatud juhul, kui nad asusid kusagil külma sõja eesliinil ning nendega seoses sai mingit strateegilist kasu lõigata, nagu USA puhul vaid 120 kilomeetri kaugusel asuva Kuuba puhul. Vahe varasemaga, millest Fukuyama võinuks rohkem kirjutada, on äpardunud riikide juurdepääs globaliseeruva ja tehnoloogiliselt arenenud maailma ohtlikele vahenditele. Bosnia, Kosovo, Haiti, Libeeria, Sierra Leone, Somaalia, Rwanda, Ida-Timor ja Sudaan tootsid igaüks mainitud ohtudest vähemalt üht. Kes piiriülest maffiat, kes terrorismi, kes SARSi. Somaaliast ning hiljem Afganistanist sai äpardunud riikide apoteoos. Nad olid nii nõrgad ja haldussuutmatud, et üks terroristlik rühmitus lihtsalt kaaperdas nad viisil, nagu oli vahepeal moes kaaperdada autosid ja lennukeid. Mõlemad riigid tuli vallutada, ja mõlemad jäävad äpardunud riigiks aastakümneteks. Või isegi kauemaks, kui me ei leia strateegiaid nende ülesehitamiseks.

Ülal mainitud äpardunud riigid on juba viimase 15 aastaga toonud ühtekokku miljoneid inimohvreid, kulutatud on miljardeid eurosid.

Nende kõrval või taga seisab rida riike, mis pole veel untsu läinud, kuid on kuristiku äärel ning mille puhul ei paneks kollaps kedagi eriti imestama. Neid on kümneid. Seal ei kehti ei seadused ega demokraatlik kord, nende jätkusuutlikkus on ülimalt küsitav. Sellesse rühma kuulub suur osa Lähis-Idast, Vahemere lõunaranniku maadest, aga ka peaaegu terve Sahara-alune Aafrika peale Lõuna-Aafrika Vabariigi.

Tinglikult võiks sellesse rühma lisada ka kogu endise N Liidu ilma Balti riikideta. Nondele kaheteistkümnele “endisele” andis paar aastat tagasi Princetoni ülikooli Vene uuringute keskuse direktor professor Stephen Kotkin üldnimetuse Trashcanistan elik Prügikastistan tähistamaks sedasama autoritaarsust ja riiklikku suutmatust, mille pärast Fukuyama nii suurt mure tunneb. Terminit ongi muide juba laiendatud, et hõlmata ka Lähis-Ida need osad, mis veel hädavaevu hingitsevad.

Siit ka raamatu murelik toon. Success story’sid on külma sõja järgsel perioodil vähe. Jah, kaheksa postkommunistlikku riiki said hakkama, kaks-kolm tükki tuleb veel toime. Kui nii suur osa maailma riikidest ei saa hakkama, kui äpardumisest saab oht, kui Lääne ainsaks lahenduseks jääb üle need riigid sõjaliselt vallutada (nagu on juhtunud Bosnia, Kosovo, Serbia, Afganistani, Somaalia ja Haiti puhul), siis ehk adume, kui vajalik on pöörata tähelepanu riikide haldussuutlikkusele.

Seda peame tegema meie, sest need probleemid pole jätnud meid puutumata. Eestlased on osalenud juba kolmes eelmainitud riigis NATO või ELi operatsioonides. Riigiehitusest ja riikide äpardumise vältimisest saab ka meie mure, kui pole juba saanud. Küsimus on selles, kas teeme seda sõdurite abil või mingil muul viisil.

Fukuyama on mõistnud, et tema ajaloo lõpu kuulutus ei tabanud märki. Ta tsiteerib oma raamatu lõpuosas Robert Kaganit, kes omakorda viitab Fukuyama kuulsale teosele. Kagan väidab, et just eurooplased on need, kes usuvad end elavat ajaloo lõpus, rahulikus maailmas, mida saab aina rohkem valitseda seaduste, normide ja rahvusvaheliste lepingute toel. Ameeriklased aga arvavad, et elavad ajaloo sees ja peavad ohtude (Al Qaeda, Põhja-Korea) vastu kasutama traditsioonilisi jõupoliitika meetmeid.

“Eurooplastel,” tsiteerib Fukuyama Kagani omakordset viidet Fukuyamale, “on pooleldi õigus. Nad on tõepoolest loonud endale ajaloo lõpuga sarnaneva maailma Euroopa Liidu sees, kus suveräänsus on andnud alla riikideülesele organisatsioonile. Nad aga ei mõista, et nende Euroopa-mulli rahu ja turvalisust garanteerib Ameerika sõjaline jõud.”

Mina aga jätkaksin, et ka USA-l ei jätku sõjajõudu saamatuid riike muuta. On vaja leida uus paradigma, ja selles otsingus on kindlasti ka Eestil midagi ütelda.

Seotud artiklid