Revolutsiooni ja evolutsiooni kaks aastakümmet

Sündmused, mis viisid Kesk- ja Ida-Euroopa vabanemiseni kommunistliku türannia alt, tähistavad neil päevil riburada oma kahekümnendat aastapäeva. Möödunud sajandi kaheksakümnendate lõppu võib Ida-Euroopas kahtlemata nimetada revolutsiooniliseks ajalooperioodiks. Ent revolutsiooniliste sündmuste ulatus ja iseloom olid erinevates riikides suuresti erinevad. Ja isegi kahekümne aasta pikkuselt ajadistantsilt toonaste sündmuste revolutsioonilisust hinnates tasub meeles pidada kommunistliku Hiina liidrile Zhou Enlaile omistatud ütelust Suure Prantsuse revolutsiooni kohta: vara on veel lõplikku hinnangut anda.

Mis on revolutsioon?

Maailmas on tavaline, et vastasklanni võimult kukutanud klikk kasutab putši või palee-pöörde õilistamiseks ja õigustamiseks sõna “revolutsioon”. Ent vähesed võimupöörded toovad kaasa järske ja murrangulisi muudatusi riikide ja ühiskondade elukorralduses. Pikemalt ajadistantsilt vaadates paistavad muutused sageli pigem evolutsioonilised kui revolutsioonilised. Nii puudub ajaloolastel tänini üksmeel ses suhtes, kas tõmmata piir Ottomani-aegse ja tänapäevase Türgi vahele aastasse 1922, mil viimane sultan formaalse võimu kaotas, või aastasse 1927, mil Atatürk pidas oma kuus päeva väldanud olulisima programmkõne, või mõnda veel hilisemasse aastasse. Ja seda kõike vaatamata asjaolule, et lühikese aja jooksul muutusid radikaalselt riigi piirid, rahvastiku etniline koosseis, poliitiline ja usuline korraldus, ametlik ajalookäsitus ja isegi alfabeet.

Enamikus äkilistes võimupööretes ei osale aktiivselt rohkem kui vaid käputäis inimesi, needki peamiselt varasema võimuladviku vahetust lähedusest. Nii on tõelise revolutsiooni üks atribuute kindlasti laiade inimhulkade osalus riigi poliitilise korralduse muutmisel. Ent enne infoajastu saabumist võttis isegi tõelistest revolutsioonidest – näiteks Suurest Prantsuse revolutsioonist või Venemaa 1917. aasta veebruaripöördest – teadlikult ja aktiivselt osa vaid mõni protsent rahvast. Iraani 1978.-1979. aasta revolutsioonisündmustes, mida võib kindlasti liigitada juba infoajastusse kuuluvaks, osales ehk mõnikümmend protsenti.

Tasub meeles pidada kommunistliku Hiina liidrile Zhou Enlaile omistatud ütelust Suure Prantsuse revolutsiooni kohta: vara on veel lõplikku hinnangut anda.

Eelkirjeldatud kahe parameetri osas olid kaheksakümnendate lõpu sündmused kahtlemata revolutsioonilised, muutes Kesk- ja IdaEuroopa riikide poliitilist ja majanduslikku korraldust, geopoliitilist orientatsiooni ja isegi riigipiire. Ka oli vähemalt suuremas osas neist riikidest tegu tõeliste rahvarevolutsioonidega – meenutagem vaid 1989. aasta augustis Tallinnast läbi Riia Vilniuseni kulgenud inimketti või 1988. aasta massimiitinguid Tallinna Lauluväljakul.

Müüri varisemine

Meile siin Eestis teeb tihtipeale meelehärmi, et rahvusvaheliselt populariseeritavas käsitluses külma sõja võidukatest lõpulahingutest keskendutakse üleliia Berliini müüri langemisele ja jäetakse tähelepanuta Maarjamaal oluliselt varem aset leidnud murrangulised sündmused – Hirvepark, Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamine, loomeliitude pleenum, suveräänsusdeklaratsioon, Eesti kodanike registreerimine, Rahvarinne, öölaulupeod.

Ühelt poolt on see kindlasti väikeste saatus, et meie suured ja julged teod jäävad teinekord suuremate tegijate hoopis ettevaatlikumate tegemiste varju. Ent teisalt oli Berliini müüri langemine mitmel põhjusel ka objektiivselt tohutu tähendusega sündmus.

Esiteks kindlasti sellepärast, et Saksamaa on suur ja Lääne-Saksa erihuvi riigi võimaliku taasühendamise suhtes andis Ida-Saksamaal toimuvale mis tahes teise üksiku Kesk- või Ida-Euroopa demokraatliku revolutsiooniga võrreldes Läänes võimsama kajastuse.

Teiseks ja ilmselt eelkõige aga tänu sellele, et just Berliini müüri püstitamisega andsid punaimpeeriumi juhid Winston Churchilli kuulsale metafoorile raudse eesriide kohta füüsilise, käegakatsutava mõõtme, muutes selle monstrumi omamoodi kontrametafooriks. Just selle müüri langemine väljendas kõige jõulisemalt ja piltlikumalt raudse eesriide kadumist Euroopa kaardilt.

Märgiline oli seegi, et kui 1989. aasta jaanuaris Valgest Majast lahkunud kommunismivastase võitluse veterani Ronald Reagani 1987. aastal Brandenburgi väravate juures tehtud üleskutse Nõukogude riigipeale Gorbatšovile – “Mister Gorbachev, open this gate! Tear down this wall!” – jäi selge vastuseta, siis napid paar aastat hiljem varises muredaks muutunud müür juba ülevalt poolt tulnud initsiatiivi või sanktsioonita.

“Paadikõigutajate” võit

Niipalju müüri murdumise märgilisest tähendusest, mis oli kahtlemata tohutu. Ent selle sündmuse suurim mõju järgnevale võis olla hoopis muus: müüri varisemine muutis radikaalselt pro ja anti status quo jõudude vahekorda Läänes. Kui siiani käsitleti enamikus Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika pealinnades muutuste põhiagendina Idabloki reformimeelseid kommuniste ja panustati bipolaarse maailmakaardi säilimisse mingis varasemast vähem antagonistlikus versioonis, siis Berliini müüri langemine muutis seda pilti radikaalselt, luues eeldused Saksamaa taasühinemiseks. Fulda tühimik, mille kaudu apokalüptilistes stsenaariumides pidanuks kommunistlik soomusvägi Läände tulvama, lakkas olemast, ja seda täiesti veretul viisil. Saksamaa ühendamine aasta hiljem aga tähendas – ehkki seda aspekti hoiduti toona rõhutamast – mitte üksnes riigi-, vaid ka blokipiiride ümberjoonistamist Euroopas. See oli Euroopa Ühenduste ja NATO esimene laienemine endise idabloki aladele.

Revolutsiooniliste sündmuste ulatus ja iseloom olid erinevates riikides suuresti erinevad.

Don’t-rock-the-boat-mentaliteedi murdmine Läänes oli Ida-Euroopa vabanemise vältimatuks eelduseks. Kui sügavalt oli selline alalhoidlik suhtumine väärtuspõhiseks peetavate riikide eliidis – aga ka allpool – juurdunud, näis meile toona üllatav. Ent see oli ka õpetlik, kui pidada silmas tänapäeva ja tulevikku. Demokraatia ei ole olemuslikult proselütiseeriv religioon. Süsteemina, kus valitsejate võimulpüsimine sõltub otseselt sellest, kas rahva enamus nende poliitika põhisuunad heaks kiidab, lähtub demokraatlik võim enamasti Juhan Viidingu tõdemusest, et “oma särk on kõige ligedam”. Ehk teisiti, kui “inimene tänavalt” eelistab stabiilsust kodus õiglusele kodust kaugemal, siis on see valitsejatele käsuks. Soovides hinges (ja mõnikord ka sõnades) rõhutuile vabanemist, ei asuta ometi nende sõnade teoks tegemise juurde, kui see võiks kaasa tuua mingigi ohu õndsale kodurahule.

Tegelikult ongi raske mõistuslikult põhjendada, miks pidanuks üks külma sõja aegne prantslane või britt, kes oli oma isikliku julgeoleku läbi kõrgete kaitsekulude ja vastastikku tagatud hävituse ausalt kinni maksnud, riskima kuuma sõjaga, mis võinuks, aga ei pruukinuks kaasa tuua idaeurooplaste vabanemise kommunistide võimu alt. Seda hinnatavam on mõistagi mõnede toonaste riigimeeste julgus ja osavus, kes taolise asja siiski ette võtta söandasid.

Balkani umbsõlm

Tagantjärele võib öelda, et “vana korra” agentide katsed Moskva satelliitriikide režiime vägivallatult veidi lõdvendada jäid enamasti üsna hädiseks. Nii oli Erich Honeckeri Egon Krenziga asendamise ajutisus ja ebapiisavus algusest peale üsna selge. Ent näiteks Rumeenias tagasid diktaator Ceaus.escu näidisprotsess telekaamerate ees ja dramaatiline hukkamine suure osa võimuladviku jaoks veel pikaks ajaks oma positsioonide säilitamise. Kuid pikas plaanis viis ka seal poliitiline põhivool vaatamata salakavalatele allhoovustele ja karidele aeglaselt, ent järjekindlalt Lääne poole. Seda nii ametlike afiliatsioonide kui elu- ja poliitilise korralduse mõttes.

Kurvaks erandiks jäi pikkade aastate vältel aga suurem osa Lääne-Balkanist, mida veel 1980ndatel kirjeldati Läänes naljatamisi nii: Jugoslaavia, see on kuus riiki, viis rahvast, neli keelt, kolm religiooni, kaks alfabeeti ja üks Tito. Ehkki need numbrid, eriti rahvaste ja keelte osas, on vaieldavad, osutab see kujundlik kirjeldus tabavalt tõsiasjale, et kõiki koostisosi siduvat ainet oli ses keerulise ajalooga liitriigis – nagu ka Nõukogude impeeriumis – vähe. Just 1989. aastal tõusis Serbia presidendiks Euroopa külma sõja järgse ajaloo üks kurikuulsamaid poliitikuid Slobodan Milosevic, kelle pisut enne Kosovo Polje lahingu kuuesajandat aastapäeva peetud kõne juhatas sisse Serbia marurahvuslusest kantud Balkani sõjad.

Ent ajalugu ei juhtunud kaheksakümnendate lõpul sugugi ainult Kesk- ja Ida-Euroopas.

Huvitav on püüda analüüsida seda, kuidas mõjutasid kahekümne aasta eest toimunud sündmused ja toona langetatud valikud neid riike ja piirkondi, mis maailma täna enim mõjutavad. Mõistagi omas paljugi sellest, mis juhtus 1989. aastal väljaspool Euroopat, samuti seost Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega.

Afganistani sõja lõpp ja algus

Veebruaris, kui viimased punaväe riismed üle Amudarja jõe silla veeresid, lõppes Afganistanis Nõukogude impeeriumi kuulsusetuim sõda, mis oli kümme aastat varem saanud alguse katsest päästa sisevastuoludesse sattunud kommunistlikku võimupööret Kabulis. Nõukogude okupatsioonivägede lahkumisega tõmmati Afganistanile kui probleemile joon alla nii Moskvas kui ka Lääne pealinnades. Aga koletis oli sünnitatud.

Maailmas on tavaline, et vastasklanni võimult kukutanud klikk kasutab putši või paleepöörde õilistamiseks ja õigustamiseks sõna „revolutsioon”.

Kümme aastat varem oli toonane USA president Jimmy Carter nimetanud punavägede invasiooni Afganistanis “tõsiseimaks ohuks maailma rahule pärast Teist maailmasõda”. 1989. aastaks oli see oht näiliselt kõrvaldatud ja seda, mis peaks edasi saama vaesest ja vähearenenud Afganistanist ning sealsetest Lääne toel sõdalasteks koolitatud vastupanuliikujaist ja araabia maadest sisse toodud islamivõitlejaist, ei osatud ega soovitudki täpsemalt analüüsida. Nii võib öelda, et läänemaailma peaaegu jagamatu tähelepanu, mis sai neil aastail osaks külma sõja peamisele lahingutandrile Kesk- ja Ida-Euroopas, viis vähemalt mõned podisevad konfliktikolded lääneriikide fookusest välja. Ja selle möödavaatamise tagajärjed osutusid tosinkond aastat hiljem katastroofilisteks.

Interbellum Mesopotaamias

Iraak elas 1989. aastal sõdadevahelist üürikest rahuaega. Saddam Husseini esimese suure avantüüri, Iraagi-Iraani sõja lõpust oli möödas vaid aasta ja paljud haavad veel paranemata. Järgmise fataalse avantüürini, Kuveidi vallutamiseni, jäi omakorda aasta. Kaheksa aasta pikkuse sõja haavad ei olnud paranenud ja nende ravimiseks vajas Iraak raha, lisaraha hankimiseks vaatas Saddam aga naftarikka naabri Kuveidi suunas, mida paljud iraaklased on ammust ajast pidanud oma riigi loomulikuks osaks.

Iraani-Iraagi sõda oli mõneti erandlik külma sõja aegsete konfliktide seas, kuna mõlemad bipolaarse maailmakorra hiiud – USA ja Nõukogude Liit – toetasid peamiselt agressorit, Iraaki. Planeerides Kuveidi vallutamist kalkuleeris Saddam Hussein kahtlemata valesti ameeriklaste võimalikku käitumist, ent on täiesti mõeldav, et ta ei osanud arvestada ka oma eelneva dekaadi suurima sõjalise ja poliitilise toetaja Nõukogude Liidu kokkuvarisemise kiirust ja ulatust, mis ju tegelikult andiski USAle vabad käed Iraagi-vastase alliansi loomiseks.

Tavapärase külma sõja malli järgi kiirustanuks kommunistlik blokk ameeriklasi antagoniseerivat kaabakrežiimi oma rüppe haarama, kuna tolle vastasseisu loogika kohaselt oli iga riik lahinguväljal sõdur. Ent 1990. aastaks, mil Kremli “privilegeeritud huvisfäär” Ida-Euroopas igast otsast kärises, ei olnud Moskval enam jõudu tegelda maailmarevolutsiooniga. On muide tähelepanuväärne, et regiooni teine paharet, Süüria pikaaegne valitseja Hafiz al-Assad, tabas selle geopoliitilise maavärina ulatuse ja tähenduse Saddamist oluliselt paremini ära ning muutus üleöö Nõukogude bloki käepikendusest Saddami-vastase alliansi lojaalseks liikmeks.

Imaami lahkumine

Ent mitte kõik, mis maailma problemaatilisemates regioonides noil aastail juhtus, ei omanud otsest ega vahetut sidet kommunismi kokkuvarisemisega. Iraan, mis pärast islamirevolutsiooni ja läbi sellele järgnenud verise sõja Iraagiga ei kuulunud kumbagi külma sõja laagrisse, jäi ka bipolaarse maailmakorra kokkuvarisemise vahetutest mõjudest suuresti kõrvale. Ometi võinuks just 1989. aasta tähendada Iraanile ühe ajalooperioodi lõppu, kui juunis taevastele revolutsioonitandritele lahkunud ajatolla Ruhollah Khomeini, 1979. aasta revolutsiooni juhi ja sümboli ning islamivabariigi tänini kestva võimukorralduse looja surma järel toimunud pärilusjagelus andnuks teistsuguse tulemuse.

Tagantjärele on võimatu öelda, kas see, kui Khomeini järeltulijaks tõusnuks Ali Khamenei asemel ajatolla Montazeri või tolleks ajaks juba vägagi eakas ajatolla Golpaygani, oleks võimaldanud Iraani edukamat integreerimist maailma külma sõja järgsesse julgeolekupilti.

Tõelise revolutsiooni üks atribuute on kindlasti laiade inimhulkade osalus riigi poliitilise korralduse muutmisel.

Omal ajal raevukalt läänevastane Hossein Ali Montazeri, kes suure osa Khomeini võimuajast oli vastutav islamirevolutsiooni eksportimise katsete eest ja keda peeti Khomeini mantlipärijaks, läks kõrgema usujuhiga viimase surma eel vastuollu mitte niivõrd välis- kui sisepoliitiliste erimeelsuste tõttu. Ometi on pikalt koduarestis olnud eakas ajatolla vahepealsetel aastatel – viimati sellesuviste presidendivalimiste aegu – võtnud kriitiliselt sõna ka Iraani tänaste juhtide sise- ja ka tuumapoliitika vastu, mis võimaldab spekuleerida teemal, milliseks võinuks kujuneda Iraani ja läänemaailma tänased suhted, kui Khomeini lahkunuks enne tüli Montazeriga.

Kommunismi zombi-iga

Kui suuremas osas kommunistliku bloki riikidest varises punarežiim Kremli toe ärakukkumise järel loetud nädalate ja kuude jooksul kokku, siis kõige sitkemalt panid – ja panevad tänini – kommunistid aja survele vastu just kaugetes ja suhteliselt isoleeritud ilmanurkades. Esmalt meenuvad muidugi tuumarusikaga vehkiv Põhja-Korea ja USA tilluke naaber Kuuba, kes kõiki tõenäosusi eirates on suutnud külma sõja järgsete kümnendite jooksul trotsida ameeriklaste survet ja sanktsioone.

Nõukogude impeeriumi koosseisust vabanenud Euroopa riikide saatus on olnud suuresti erinev. Kui ilmasõja-eelse iseseisvuse taastanud Balti rahvad on oma esmased julgeolekueesmärgid suurel määral realiseerinud ja rajanud elujõulise pluralistliku ja demokraatliku riigikorralduse, siis Ukraina ja Gruusia samasuunalised püüdlused on pidanud toime tulema karmide tagasilöökidega ja nende riikide tulevik on täna paljuski ebaselge. Veelgi vähem helgeid toone on Moldova arengutes, rääkimata “Euroopa viimasest diktatuurist” Valgevenest.

Kui „inimene tänavalt” eelistab stabiilsust kodus õiglusele kodust kaugemal, siis on see valitsejatele käsuks.

Ent ka Läände integreerunud Kesk- ja IdaEuroopa riikides on kommunistlikule minevikule selja pööramine õnnestunud erineval määral. Kui mõnel pool leiab poliitilise eliidi seast üksnes vabaturu kummardajateks ümber kasvanud endisi kommuniste, siis teisal on endiste komparteide järglaserakonnad perioodiliselt võimul ja mõnel pool pälvivad ka reformimata kommunistid valimistel jätkuvalt kahekohalise protsendi häältest. Siiski võib öelda, et erinevalt omaaegsest Euroopat ähvardanud kommunismitondist ei kujuta see vaevaliselt komberdav kommunismi-zombi meie tulevikule enam eksistentsiaalset ohtu. Mis aga ei tähenda, et tulevik oleks tingimata helge ja ohutu.

Iga möödunud sajandi lõpukümnenditel totalitarismi-ikkest vabanenud riigi lugu on kirev ja eriline ning väärib omaette jutustamist. Õnneks on neid lugusid arvukalt kirja pandud ja pannakse kahtlemata veelgi. Ent oma heroilisi lugusid vestes peame ühe silmaga ka ettepoole vaatama, sest kaks aastakümmet pärast müüride varisemist võime seista selle mõttelise joone lähedal, mis eristab “külma sõja järgset” ajajärku mingist uuest epohhist, kus meid varitsevad juba täiesti uued ohud ja ootavad uued väljakutsed.