september 10, 2008

Retsepte äärmise vaesuse likvideerimiseks meie eluajal

Küllap võtab iga kriitilise meelega lugeja mõningase eelarvamusega kätte raamatu, mis kuulutab millegi lõppu. Francis Fukuyama “Ajaloo lõpp” ja Jeremy Rifkini “Töö lõpp” on eesti lugejale tuntumad variandid kaasaegsete kuulsuste tööde pikas nimistus. Nüüd siis kuulutab vaesusele lõppu hinnatud professor ja ÜRO peasekretäri erinõunik Jeffrey Sachs.

Küllap võtab iga kriitilise meelega lugeja mõningase eelarvamusega kätte raamatu, mis kuulutab millegi lõppu. Francis Fukuyama “Ajaloo lõpp” ja Jeremy Rifkini “Töö lõpp” on eesti lugejale tuntumad variandid kaasaegsete kuulsuste tööde pikas nimistus. Nüüd siis kuulutab vaesusele lõppu hinnatud professor ja ÜRO peasekretäri erinõunik Jeffrey Sachs.

Retsepte äärmise vaesuse likvideerimiseks meie eluajal

Riina Kuusik
Jeffrey Sachs. The End of Poverty: Economic Possibilities of Our Time. The Penguin Press, New York, 2005. 397 lk.
Küllap võtab iga kriitilise meelega lugeja mõningase eelarvamusega kätte raamatu, mis kuulutab millegi lõppu. Francis Fukuyama “Ajaloo lõpp” ja Jeremy Rifkini “Töö lõpp” on eesti lugejale tuntumad variandid kaasaegsete kuulsuste tööde pikas nimistus. Nüüd siis kuulutab vaesusele lõppu hinnatud professor ja ÜRO peasekretäri erinõunik Jeffrey Sachs. Sel aastal on maailma rikaste riikide juhtidel võimalus tema nõuandeid kuulda võtta ja – kui kasutada üleilmse vaesuse vastase kampaania loosunglauset – “jätta vaesus ajalukku”.
Eesti meedia hapukurgihooajal võiks hommikuste uudiste esirida olla selline: “20 000 inimest hukkus eile äärmise vaesuse tagajärjel: 8000 last suri malaariasse, 5000 inimest tuberkuloosi, 7500 AIDSi ja veel tuhanded paljudesse teistesse haigustesse, mis murravad kroonilise alatoitumise ja nälja tõttu nõrgestatud keha”. Selline uudis võiks korduda iga päev, sest maailmas sureb igal aastal äärmise vaesuse tõttu ligikaudu kaheksa miljonit inimest. Maailma kuuest miljardist elanikust on pool vaesed, ent äärmises ehk absoluutses vaesuses elab Maailmapanga andmetel 1,1 miljardit inimest. On ka muud tüüpi vaesust, suhtelist, mis määratletakse leibkonna sissetuleku võrdlemisel rahvusliku keskmisega. Selline vaesus ei sandista ega tapa. Neid, kelle aastane sissetulek jääb alla 300 dollari, elab kõige rohkem Aasias. Aafrika mandri rahvastikust on absoluutselt vaesed kogunisti pool. Selline vaesus tapab, sest inimestel puudub ellujäämiseks põhiline: igapäevane toit, puhas joogivesi, mingigi eluase, esmane tervishoid. Sellist vaesust kohtab ainult arengumaades, ja need, kes on seda oma silmaga näinud, ei kiirusta paralleeli tõmbama vaesusega rikkamates ühiskondades, sealhulgas meie omas.
Columbia ülikooli juures tegutseva Maa Instituudi (Earth Institute) direktor ja ÜRO peasekretäri Kofi Annani erinõunik aastatuhande arengueesmärkide küsimustes Jeffrey Sachs teab, millest räägib. Sachsi uurimisvaldkond on maailma piirkondade majanduslik areng ning geograafilisest asendist, ajaloolistest teguritest ja poliitilistest otsustest tingitud erinevused riikide ja rahvaste heaolus. Viimased kümme aastat on Sachs uurinud vaesuse ja haiguste, sealhulgas malaaria ja AIDSi omavahelisi seosed. Juba 28aastaselt sai Sachsist Harvardi ülikooli majandusprofessor, kes alates 1980. aastatest on nõustanud paljude majandusraskustes riikide valitsusi Ladina-Ameerikas, Ida-Euroopas, Aasias. Pärast hüperinflatsiooni ohjeldamist Boliivias 1985. aastal leidis Sachs ennast Solidaarsuse liikumise eestvedaja Lech Walesa kutsel Poolas, et koostada Poola käsumajanduse turumajandusele ümberkorraldamise arenguplaan. Boriss Jeltsini noore majandusreformisti Jegor Gaidariga kohtus Sachs juba 1991. aastal, et anda siis veel Nõukogude Liidu koosseisus Venemaale nõu majandusreformideks. Venemaa olukorra keerukus ja tollaste liidrite vastasseis ei võimaldanud Sachsil oma hiilgavat nõustajakarjääri veel ühe edulooga täiendada. Sachs suunas oma tähelepanu Aasiasse. Hiina ja India majandusreformide taustal nägi ta sellistes mastaapides vaesust, mida ta senini kogenud polnud. See ajendas teda vastu võtma Kofi Annani ettepanekut selgitada laiemale üldsusele aastatuhande arengueesmärke (Millennium Development Goals) ja veenma rikaste riikide valitsusjuhte arenguabi suurendamise ja tõhustamise vajalikkuses.
Käesoleva aasta märtsis ilmunud ja juba laialt tähelepanu pälvinud raamat ei ole autori sõnul absoluutse tõe kuulutus ega ka tulevikuennustus. Sachs vaid tõdeb, et esmakordselt ajaloos on praegusel põlvkonnal äärmise vaesuse likvideerimiseks vajalikud teadmised, oskused ja vahendid ning rikaste riikide liidritel on ajalooline võimalus tõsta arenguabi lubatud 0,7 protsendini rahvuslikust sissetulekust ning vaeseimate riikide välisvõlgade kustutamisega vabastada vajalikud ressursid baasinvesteeringuteks.
Majandusgeograafia algkursus koos reisikirjeldusega
Sachsi raamat on hea sissejuhatus neile, kel maailma majandusgeograafia ajalugu ununenud või kes Adam Smithi, Arnold Toynbee’, David Landese, Jared Diamondi jpt märkimisväärsete ühiskonnateadlaste kirjatöödega varem tutvust teinud pole. Vaid mõni põlvkond tagasi olid maailma eri piirkonnad ühtemoodi vaesed. Tööstusrevolutsioon, mis sai alguse 18. sajandi Inglismaal, pani aluse läänemaailma kiirele majandusarengule. Soodsad geograafilised tingimused (viljakas muld, sadamate olemasolu, söe kasutuselevõtt põhilise energiaallikana jm), sotsiaalne mobiilsus ja teaduslikku innovatsiooni, algatusvõimet ja avatud ühiskonda toetavad poliitilised institutsioonid olid aluseks läänemaailma kiirele majanduskasvule. Sachs tuletab lugejale meelde, et kaasaja majanduskasvu aluseks on mitmed sotsiaalsed ja majanduslikud protsessid, sh linnastumine (mis viitab toidu tootmise ülejäägile ja sotsiaalsele mobiilsusele), naiste rolli muutumine ühiskonnas (mida laiemad võimalused on naistel eneseteostuseks ühiskonnas, seda väiksem on perekonnas laste arv), spetsialiseerumine ja tööjaotus (mis tõstab sootsiumi kõikide liikmete heaolu, kuid on tõhus vaid juhul, kui kaubandussuhted teiste riikidega võimaldavad vahetada loodavat kaupa).
Sachsi raamatut võib lugeda ka kaasahaarava olukirjeldusena, sest mitmed peatükid on kirjutatud tema reisikogemuste põhjal. Boliivia, Hiina, India ja Aafrika peatükk viitavad paljurännanud ja mitmekülgsete kogemustega inimesele, kes suudab köitvalt kirjeldada nii ühiskondlikke protsesse kui eluolu detailirohkeid nüansse. Üksteise järel rulluvad lugeja ees lahti AIDSi surev Nthandire küla Malawis, aeglaselt nälga surevad Sauri külad Keenias, Mumbai vaeste linnaosad Indias. Kogu seda armetust iseloomustab ühine joon: kogukonnad, kes on säilitanud oma inimliku väärikuse, on väga leidlikud ja ääretult töökad, ei tule oma vahenditega ja ilma välisabita toime, et vaesuse lõksust pääseda.
Sachsi raamatut võiksid kindlasti lugeda need, kes jagavad lihtsustatud ja kahjuks äärmiselt laialt levinud mõttelaadi: vaesed on seetõttu vaesed, et nad on laisad, ja vaeste riikide valitsused on korrumpeerunud kleptokraadid. Sachs lükkab ümber tavapärase selgituse, et vaesus on tingitud teatud ühiskondades valitsevast kultuurist ja ebademokraatlikust valitsejatest. Sachs lõhub järjekindlalt ja konkreetsete näidete abil müüte Aafrika laiskusest, Lääne väidetavast kultuurilisest majandusliku rikkuse eelisseisundist teiste ühiskondadega võrreldes ja arenguabi raiskamisest. Sachsi argumente tasuks lugeda ka sügavalt veendunud neoliberaalse maailmavaate esindajatel. Ärgu nad ehmatagu, Sachs ei ole mingi äärmuslik sotsialist, kes kuulutaks maailma sissetulekute ümberjaotamist või vaeste ja rikaste vahelise lõhe täielikku kaotamist.
Sachs selgitab kannatlikult baasinvesteeringute vajalikkust: see aitab absoluutses vaesuses elavatel inimestel saada arenguredeli n-ö esimesele pulgale ja kasvatab kokkuvõttes maailmas loodavat rikkust ja stabiilsust. Sachs kritiseerib ametivendi: sama turumajandusmudelit ja läbipaistvat riigijuhtimise kohustust on püütud rakendada kõikidel arengumaadel ühtmoodi. Ent suurema majanduskasvu ja kõrgema elatustaseme saavutamise strateegiate kohaldamisel on aastakümneid käidud mööda tautoloogilist nõiaringi: riigi majanduslikuks kasvuks on vaja liberaalset ja vastutustundelist valitsemist, tugeva ja läbipaistva valitsuse alustalaks on aga tugev majandus. Sachsi sõnul erineb iga üksikjuhu diagnoos ning on vaja hoopis praktilisemat ja lihtsamat laadi nõuandeid kui need, mida neoliberalistlikud dogmad siiani soovitavad. Näiteks peab autor malaariat Sahara-taguse Aafrika peamiseks mahajäämuse põhjuseks – erilised ökoloogilised tingimused teevad sellest maailmajaost malaaria epitsentri. Sachs soovitab sama, mida paljud abiorganisatsioonid kohalikul tasandil maailma eri paigus juba aastakümneid on teinud: puurida kaevusid puhta joogivee tarbeks, arendada keskkonnale vastavaid põllumajandustehnoloogiaid ja irrigatsioonisüsteeme, jagada sääsevõrke malaaria levialal.
Meedikud majandusteadlasteks!
Kuigi asjaosalised ise seda ei tunnista, on selge, et rahvusvahelised rahandusinstitutsioonid, mis tegutsevad viimastel aastakümnetel vaesuse vastu võitlemise peamiste nõuandjatena, ei ole oma ülesandega hakkama saanud. Maailmapangas ja IMFis töötavad lääneriikide parematest ülikoolidest võrsunud majandusteadlased on haritud, motiveeritud ja”¦ kahjuks äärmiselt eluvõõrad ja kogenematud praktilistes küsimustes. Sachs leiab, et arengumaadele pühendunud tänapäeva majandusteaduse haru (development economics) sarnaneb 18. sajandi meditsiiniga, mille ravimeetodid lõpetasid tihti ka patsiendi eluküünla. Alates 1970. aastatest on abi vajavate riikide ravitseja IMF andnud kõigile majandusraskustes ja sotsiaalse kollapsi äärel olevatele riikidele ühe ja sama ravimi: standardpaketina nn makromajanduslikud kohandumisprogrammid (structural adjustment programs), mis nõuavad ekspordi suurendamist, avaliku sektori (sh sotsiaalprogrammide) kulukärpeid ja privatiseerimist. IMF on olnud aastaid vaeste riikide välisvõla sissenõudja, mitte kohaliku majanduskasvu edendaja rollis.
Mida siis teha vaesusse sureva ühe viiendiku inimkonna päästmiseks? Sachs soovitab lahenduste otsimisel aluseks võtta arstiteaduses põhitõed. Vaesuse likvideerimise rohuks peab tema sõnul saama n-ö kliiniline majandusteadus (clinical economics). Autor loob kaugeleulatuvaid seoseid kliinilise meditsiini ja arengumaadele suunatud majandusteaduse vahel. (Tal on seda hea teha, sest Sachsi abikaasa Sonia Ehrlich on elukutselt pediaater.) Inimühiskond nagu inimkehagi on keeruline süsteem. Haiguste tõhus ravi eeldab põhjalikku ja professionaalset diagnoosi. Diagnoos peab arvestama patsiendi tausta, sh tema geneetilist, perekondlikku ja sotsiaalset keskkonda. Igal patsiendil peab olema ravikaart, kus haiguslugu kirjas, mis lubab hinnata tervenemisprotsessi ning anda uute haiguste profülaktikaks mõeldud soovitusi. Sachs meenutab lugejale, et arstiteadus põhineb tugeval professionaalsel eetikakoodeksil. Ametivanne ei ole pelgalt sümboolne akt, sellega kaasneb kohustus tegutseda vastavalt patsiendi heaolule, mitte oma huvisid silmas pidades. Siinkohal teeb ta selge kriitilise viite rahandusorganisatsioonide ja nende juhatuses istuvate doonorriikide valitsuste senisele poliitikale.
Arenguredeli esimesele pulgale
Maailma 6,3 miljardist elanikust on umbes 5 miljardit suutnud astuda arenguredeli esimesele pulgale. Keskmine majanduskasv terves maailmas on viimase veerandsajandi jooksul tõusnud. Vaesus on nii absoluutarvudes kui ka maailma elanikkonna suhtarvuna vähenenud. Positiivsed tendentsid lubavadki Sachsil teha julgeid järeldusi, et 2025. aastaks saab maailmast absoluutse vaesuse likvideerida.
Turumajandus on arengumootor vaid juhul, kui riigis on toimiv infrastruktuur ja ühiskonna liikmed on terved ja haritud. Vaestes ühiskondades puuduvad baastingimused, mis võimaldaksid inimestel astuda esimese ja otsustava sammu, et jõuda arenguredeli esimesele pulgale. Riigid, kus elavad terved inimesed ja mille asend on geograafiliselt soodne (sadamad, teedevõrgustik, kliimatingimused, piisavad energiavarud), murravad Sachsi sõnul iseseisvalt vaesuse lõksust välja. Ent ka geograafiliselt ebasoodsates oludes, epideemiatest või looduskatastroofidest räsitud ja n-ö läbikukkunud riikides (failed states) saab õigesti suunatud arenguabiga luua majanduskasvu tingimused. Seega on Sachsi peamine retsept ülimalt lihtne: investeeri inimeste tervishoidu ja haridusse ning infrastruktuuri vastavalt konkreetse piirkonna vajadustele. Kui riigid seda ise teha ei jõua, peab puudujäägi katma arenguabiga.
Väheke matemaatikat
Maailmapanga hinnanguil on äärmise vaesuse likvideerimiseks ehk kõige vaesemate inimeste põhivajaduste katmiseks vaja 1,08 dollarit inimese kohta päevas. 2001. aasta andmetel elab maailmas 1,1 miljardit inimest, kelle keskmine päevane sissetulek on vaid 0,77 dollarit ehk 281 dollarit aastas. Kiire arvutus näitab, et maailma vaestel jääb puudu oma põhivajaduste katteks aastas 124 miljardit dollarit (1,.08 – 0,77 = 0,31 dollarit päevas ehk 113 dollarit aastas. 113 x 1,1miljardit = 124 miljardit). Veel ühe lihtsa arvutusega jõuame tõdemuseni, et 124 miljardit dollarit on 0,6% doonorriikide rahvuslikust kogutoodangust. Seega pole vaja muud kui täita lubadused, mida rikkad riigid on korduvalt alates 1970. aastast andnud. Nimelt tõsta oma arenguabi 0,7%ni rahvuslikust sissetulekust. Praegust arenguabi mahtu silmas pidades jääb puudu 70 miljardit dollarit. Sachs usub, et 2005. aastal avaneb rikastel riikidel võimalus lubadus teoks teha.
Hinnatud professorina ja hea oraatorina oskab Sachs igatahes oma teemat tutvustada. Nii seda raamatut soovitada saabki: olulise ja vajaliku lisana rahvusvaheliste suhete lektüüri juurde ja taustalugemiseks meie kui uue doonorriigi arengukoostöö strateegia kujundamisel. Sachsi sõnum, muuseas, on jõudnud hästi kohale ka nooremale põlvkonnale. Ega U2 laulja ja miljonite nooremapoolsete inimeste iidol ning viimase kümnendi maailma õigluse eestkostja Bono teda alusetult raamatu eessõnas “minu professoriks” nimeta. Jääb loota, et ka rikaste riikide valitsusjuhid tema sõnumit kuulda võtavad ja ennast koos äärmise vaesusega ajalukku maha jätavad.
OECD arenguabi komitee (DAC) andmetel oli 22 suurema doonorriigi rahvuslik kogutoodang 2001. aastal 20,2 triljonit dollarit.
Riina Kuusik on Audentese Ülikooli rahvusvaheliste suhete lektor ja Arengukoostöö Ümarlaua koordinaator

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar