Relvastatud rahvusliku liikumise lõpp ja püsiva rahu probleem Korsikal

12. jaanuaril 2026 lasti Lõuna-Korsikal Vero külas oma ema matustel maha endine Korsika rahvusliku liikumise juht Alain Orsoni. Korsika rahvuslus, mille juured ulatuvad 18. sajandisse, on Prantsusmaa poliitikas olnud püsiv ja mitmekihiline nähtus. 20. sajandi teisel poolel kujunesid selle radikaalsemas tiivas relvastatud rühmitused, millest osa põimus aja jooksul organiseeritud kuritegevusega.

Alain Orsoni tapmine pole tähtis ainult järjekordse vägivallateona. Palju kõnekam on see, kuidas juhtum toob esile Korsika rahvusluse põhilise vastuolu, kus poliitilised heitlused muutuvad sageli võitluseks isikliku võimu pärast ja kus mängu tulevad ka kuritegelikud rühmitused. Prantsuse senati 1999.–2000. aasta aruandes kirjeldatakse seda suundumust kui rahvuslust, mille puhul rahvuslik võitlus põimub kuritegevuse ja omakasuga.

Ajalooline lähtekoht

Korsika rahvusluse ajalooline lähtekoht seostub 18. sajandi iseseisvuspüüdlustega, kui saar oli osa Genova linnriigist. Riigimees Pasquale Paoli püüdis 1755. aastast alates kujundada Korsikast iseseisvat riiki. Saare keskel asuvas linnas Corte’is kokku kutsutud üldkogu kinnitas omalaadse põhikorra ning Paoli asus üles ehitama riigikorraldust, haridust ja taristut, kuigi Genoval õnnestus hoida enda käes tähtsamaid sadamaid.

Lõpuks otsustati Korsika saatus Prantsusmaa ja Genova kokkuleppega pärast Seitsmeaastase sõja vapustusi. Korsiklased osutasid Paoli juhtimisel tugevat vastupanu, kuid said 8. mail 1769 otsustavalt lüüa, mis sundis Paoli pagulusse. Prantsusmaa sai endale itaaliapärase kultuuriga strateegiliselt tähtsa ala, kehtestas seal oma halduse ja keele, kuid avas korsiklastele ka uusi teenistusvõimalusi Prantsuse sõjaväes.

20. sajandi teisel poolel tõusis Korsika rahvuslus uuesti laiapõhjaliseks poliitiliseks jõuks eeskätt seetõttu, et saarel kuhjusid sotsiaalmajanduslikud pinged. 22. augustil 1975 hõivas umbes kolmkümmend Korsika omavalitsus- ja iseseisvuspüüdlustega aktivisti Alérias veinikeldri, millele Prantsusmaa reageeris jõuliselt, ning aasta hiljem loodi relvastatud rahvusliku liikumise organisatsioon FLNC (Fronte di liberazione naziunale di a Corsica), mille järel algas Korsikal pikem vägivallale ja relvastatud vastasseisule toetuv ajajärk.

Eskalatsioon ja liikumise killustumine 1980.–1990. aastatel

1980.–1990. aastatel muutus Korsika rahvusluse radikaalse tiiva poliitiline vägivald püsivaks ja laiaulatuslikuks tegevuseks. Atentaatide arv jäi 1982–1988 igal aastal sadadesse (näiteks 1982. aastal 560, 1983. aastal 520 ja 1986. aastal 430) ehk vägivald muutus rutiinseks. Ent 1990. aastate alguses hakkas see radikaalne liikumine sisemiselt lagunema, poliitilised vaidlused hakkasid kattuma organisatsioonilise kontrolli ja mõjuvõitlusega. Killustumine süvenes 1992.–1996. aastatel. See tõi kaasa rivaalitsevate rahvuslike rühmituste omavahelise vägivallatsükli ning sundis ka Alain Orsoni turvakaalutlustel saarelt lahkuma.

Osa rivaalitsevate rühmade arveteklaarimistest oli omakasupõhine, mitte poliitiline.

Need lõhed ei olnud siiski üksnes ideoloogilised. Lisaks erimeelsustele riigiga suhtlemise osas põhjustasid sisemisi konflikte ka vaidlused „revolutsioonilise maksu” tulude jaotamise üle, mida kasutati laialdase väljapressimise varjamiseks. Osa rivaalitsevate rühmade arveteklaarimistest oli omakasupõhine, mitte poliitiline. Nii eskaleerusid fraktsioonide vahelised võitlused majandusliku kontrolli pärast aktiivseks vägivallaks.

6. veebruaril 1998 tapeti Ajaccios Korsika prefekt Claude Érignac, mis tõstis relvastatud rahvusluse teema Prantsusmaa jaoks uue teravuseni ja kiirendas poliitiliste lahenduste otsimist. Valitsus käivitas 1999. aastal nn Matignoni protsessi, mis viis 2002. aasta Korsika-seaduseni, mille eesmärk oli panna paika põhimõtted, kuidas saare eripärasid arvestada ja otsustusõigust rohkem kohapeale viia. Kuid 2003. aasta konsultatsiooni tulemused näitavad, et Korsika institutsionaalse staatuse reformil puudus ühiskondlik konsensus. Relvastatud vastupanu küll nõrgenes ning 2014. aastal teatas FLNC demilitariseerimisest, aga 2016. aastal kuulutati, et sõjaliste tegevuste lõpetamine ei tähenda relvade mahapanekut ega seega ka relvade loovutamist riigile.

Poliitilisest vägivallast kuritegevuseni

Ent relvastatud rahvusluse taandumine ei tähendanud vägivalla kadumist, vaid pigem selle ümberpaiknemist. Sisuliselt jäi alles kaks tendentsi, mis pärast ideoloogiat edasi elasid. Esiteks vägivalla kasutamine konfliktide lahendamisel. Teiseks varimajandus, mille abil relvastatud rühmitus end ülal peab. Aastatel 2021–2023 oli Korsika mõrvade määr 3,7 juhtumit 100 000 elaniku kohta, samas kui Prantsusmaa mandri keskmine oli 1,3. Korsika kõrgema taseme üheks osaliseks selgituseks on sagedane arvete klaarimine kuritegelike rühmade vahel.

Relvastatud rahvusluse taandumine ei tähendanud vägivalla kadumist, vaid pigem selle ümberpaiknemist.

Poliitilise vägivalla triiv kuritegevusse ei tule ainult ideoloogia taandumisest. Põhiline on raha ja kontroll. Relvastatud liikumine peab kuskilt raha saama ning ajalooliselt on Korsikal olnud selle jaoks tähtsal kohal „revolutsiooniline maks“ ja väljapressimine. Kui organisatsioon killustus, käis võitlus tulubaasi pärast, nii muutus ka vägivalla otstarve. Jõudu ei kasutatud enam üksnes riigi survestamiseks, vaid üha rohkem konkurentide vaigistamiseks, arvete klaarimiseks ja oma majandushuvide kaitsmiseks.

Korsika organiseeritud kuritegevus on territoriaalselt juurdunud ja põhineb võrgustikel ning selle mõju ei piirdu illegaalse turuga, vaid ulatub ka seadusliku majanduse ja kohaliku võimuruumini. Võim on personaliseerunud ning organisatsioonid on kinnistunud kogukonda investeeringute, lojaalsuste ja hirmu kaudu. Saarel tegutseb ligikaudu kaks tosinat rühmitust, kes püüavad domineerida tulutoovates seaduslikes sektorites (nagu ehitus, kinnisvara, toitlustus ja turism) ning nende omavahelised suhted võivad kergesti eskaleeruda vägivallaks.

Autonoomiaprotsess

Tänapäeva Korsika rahvuslik liikumine on viimase kümnendi jooksul institutsionaliseerunud, säilitades samas keskse sihi: suurendada saare poliitilist autonoomiat Prantsuse riigi koosseisus või liikuda sellest samm edasi. Korsika rahvuslaste tugev valimislegitiimsus ilmnes eriti 2021. aasta territoriaalvalimistel, mil rahvuslikud nimekirjad koondasid teises voorus ligi kaks kolmandikku häältest, mis muutis autonoomia saare poliitilise enamuse valdavaks nõudmiseks.

2022. aasta kevadel teravdas olukorda Yvan Colonna surmaga seotud rahutused. Colonna oli Korsika rahvuslane ja korsiklaste seas kangelane, kes mõisteti 1998. aastal süüdi Corse-du-Sudi prefekti mõrvas ja peksti 2022. aasta märtsis vanglas surnuks teise kinnipeetava poolt. Need meeleavaldused käivitasid „Beauvau protsessi“, mis seostas Korsika küsimuse otseselt Pariisi põhiseaduse reformikavaga. See viis institutsionaalse autonoomia mudeli väljatöötamiseni, mis võeti 2024. aasta märtsis Korsika assamblees laia konsensuse alusel vastu.

2026. aasta alguse arutelud viitavad, et autonoomiareformi parlamentaarne menetlus on küll ajakavas, kuid selle lõplik kuju sõltub Prantsusmaa sisepoliitilisest tasakaalust ning sellest, kas Korsika rahvuslik enamus suudab hoida ühtset läbirääkimispositsiooni ilma, et liikumise radikaalsem tiib protsessi legitiimsust täielikult õõnestaks.

Arvestades, et organiseeritud kuritegevus Korsikal on pikaajaline ja kohanemisvõimeline probleem, mitte ajutine poliitiline rahulolematus, on autonoomia võimalik mõju kuritegevusele piiratud. Kuritegevuse kahanemine eeldaks paralleelselt jõustamisvõimekuse tugevdamist, korruptsiooniriskide vähendamist, vara ja tulude konfiskeerimise tõhusust ning kohalike võimusuhete läbipaistvust, mitte üksnes põhiseadusliku staatuse muutmist.

Millal relvastatud liikumise lõpp toob rahu ja millal mitte

Sageli lähtutakse eeldusest, et relvastatud rahvusliku liikumise hääbumisega taandub poliitiline vägivald ja saabub püsiv rahu. Põhja-Iirimaal seostub relvastatud liikumise raugenemine rahuleppe ja relvade loovutamisega. Belfasti (Good Friday Agreement) kokkulepe allkirjastati 10. aprillil 1998, luues võimaluse vägivalla asendumiseks võimujagamise ja õigusliku korraga. Sellele järgnenud relvastuse loovutamise lõpuleviimist kinnitasid 26. septembril 2005 sõltumatud vaatlejad, kirjeldades protsessi terviklikuna ja kontrollitavana. 2024.–25. aruandeaastal ei registreeritud Põhja-Iirimaal ühtegi julgeolekuolukorraga seotud surma, mis on madalaimal tasemel alates 1969. aastast. Sarnast mustrit on kirjeldatud Baskimaal. ETA (Euskadi ta Askatasuna) teatas 2011. aastal relvastatud tegevuse lõpetamisest ning 2018. aastal saadeti organisatsioon ametlikult laiali. See samm tähistas poole sajandi vältel kestnud vägivalla lõppu.

Ent relvastatud liikumise lõpp ei pruugi automaatselt tähendada laiemat ühiskondlikku rahuseisundit. Kui relvade kättesaadavus, varimajandus ja vägivallale toetuva võimu kohalikud võrgustikud püsivad, võib poliitiline vägivald taanduda üksnes selleks, et asemele astub kriminaalne vägivald. Korsika on ilmekas vastunäide, aga ei ole ainus.

Ka Kosovo näitab üsna selgelt, miks demilitariseerimine ei pruugi tähendada rahu laiemas, igapäevast turvalisust hõlmavas mõttes. Pärast 1999. aasta sõja lõppu nõustus Kosovo vabastusarmee (KLA) demilitariseerimisega 20. juunil 1999. Jugoslaavia valitsusvägede lahkumise järel täitis KLA osaliselt võimuvaakumi ning rajas riigitaolisi struktuure enne ÜRO ajutise administratsiooni täielikku kohalolekut. Endise vabastusarmee mõjusfäär kandus üle organiseeritud kuritegevusse ja sellega seotud vägivalda.

Kui relvade kättesaadavus, varimajandus ja vägivallale toetuva võimu kohalikud võrgustikud püsivad, võib poliitilise vägivalla asemele astuda kriminaalne vägivald.

See tähendab, et relvastatud liikumise formaalne ümberkujundamine ei katkestanud suhete võrgustikku, mis võimaldas ebaseaduslikku tegevust uues keskkonnas. Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni 1999. aasta aruanne kirjeldas, et endised vabastusarmee liikmed tegelesid jätkuvalt ebakorrapärase ja ebaseadusliku „korrakaitsega“ ehk kinnipidamiste ja ülekuulamistega. Lisaks rõhutati, et ohvrid kartsid sageli kättemaksu, seega ei teatanud nad juhtumitest, mis omakorda raskendas uurimist ja vastutusele võtmist.

Indoneesias asuva Acehi piirkonna näide illustreerib samasugust olukorda. Helsingi rahukokkulepe allkirjastati 15. augustil 2005 ning selle järel viidi vabadusvõitlejate relvade loovutamine ja jõustruktuuride ümberpaigutamine lühikese ajaga lõpule. Juba 2005. aasta lõpuks loovutati 840 relva ning konfliktiga otseselt seotud kokkupõrked taandusid järsult. 2006. aasta kohalikud valimised olid küll üldjoontes rahulikud, kuid ajapikku teravnesid ressursipõhised vaidlused ning eriti valusaks kujunes taaslõimimise toetuste jagamise küsimus. Esile tõusid väljapressimine, relvastatud röövid ja inimröövid ning osa neist pandi toime endiste GAM-i (Free Aceh Movement) liikmete poolt. Kogu kuritegevust ei saa taandada endistele GAM-i võitlejatele, sest osa tavalisi kurjategijaid kasutas GAM-i nime hirmutamiseks ja karistamatusetunde loomiseks. Mõned juhtumid olid siiski seostatavad endiste GAM-i liikmetega ning piirkondades, kus endiste madalama astme võitlejate seas oli rohkem töötuid, täheldati suuremat kuritegevust.

Habras rahu

Relvastatud rahvusliku liikumise hääbumine vähendab sageli poliitilise vägivalla intensiivsust, kuid püsiv rahu ei tulene sellest automaatselt, vaid sõltub eeskätt asjaolust, kas relvastatud konflikt asendub toimiva poliitilise kokkuleppe, usaldusväärse desarmeerimise ja tugeva õigussüsteemiga. Põhja-Iirimaa või Baskimaa juhtumite puhul järgnes suhteliselt rahulik periood. Samas Korsika, Kosovo ja Aceh osutavad vastupidisele võimalusele. Relvastatud liikumise vaibumine loob rahule eelduse, kuid rahu püsimine sõltub sellest, kas riik suudab taastada avaliku korra, täita tekkinud võimuvaakumid ja suruda maha ebaseaduslikud vägivaldsed võrgustikud.

Korsika juhtum seab kahtluse alla eelduse, et relvastatud rahvusliku liikumise lõppemine toob paratamatult kaasa püsiva rahu. Kui poliitiline võitlus põimub omakasupüüdlikkuse, kontrolli ja varimajandusega, ei kao vägivald tingimata, vaid võib nihkuda teise kohta ja hakata toimima konfliktide lahendamise vahendina isegi pärast ideoloogilise õigustuse taandumist. Sellises olukorras ei piisa ainult institutsionaalse staatuse muutmisest, sest kuritegelikud võrgustikud on territoriaalselt juurdunud, ühiskonda integreeritud ja kohanemisvõimelised ning nende mõju ulatub kohalikesse võimustruktuuridesse ja seaduslikku majandusse.

Seega sõltub poliitiliste kokkulepete püsivus ja igapäevane turvalisus peamiselt sellest, kas riik ja kohalikud institutsioonid suudavad taastada avaliku korra, täita tekkinud võimuvaakumid ning vähendada korruptsiooni ja läbipaistmatute lojaalsussuhete riske, mis soodustavad vägivallapõhiste suhete jätkumist. Autonoomia teemat tuleb siin vaadelda laiemas kontekstis. Poliitiline kokkulepe peab käima käsikäes õiguskaitseasutuste tegevusvõimega ja kurjategijate kohtu ette toomisega, vastasel juhul jääb rahu pigem habras kui püsiv.