Raske minevikupärand Ukrainas

Eurooplastele ei tohiks olla uudis, et pärast seda, kui Viktor Janukovõtš valiti 2010. aasta veebruaris Ukraina presidendiks, on riigis hakanud demokraatia olukord aina halvenema.

Juba esimeste kuudega suutis venemeelne Janukovõtš, kelle valis võimule Ukraina valijate vähemus suuresti pettumise pärast tema eelkäija Juštšenko poliitikas ja keda kulisside tagant toetas vahetult ka Venemaa, koondada enda taha enamuse parlamendis, mis oli alles 2007. aastal toonud võimule oranži revolutsiooni valitsuse, ning laiendada tohutult presidendi volitusi, sundides riigipeale ustava põhiseaduskohtu tühistama 2004. aasta konstitutsiooniparandused.

Teise ametiaasta lõpuks oli ta kindlustanud võimu kogu kohtusüsteemi üle ning õiguskaitseorganid olid sattunud presidendi usaldusaluste kitsa ringi, keda nimetatakse perekonnaks, otsese kontrolli alla. Ta suutis kõrvaldada kaks kõige visamat opositsionääri: endise peaministri Julija Tõmošenko (mõisteti võimu kuritarvitamise süüdistusega seitsmeks aastaks vangi) ja endise siseministri Juri Lutsenko (mõisteti veebruaris neljaks aastaks vangi).

Ukraina kahekümnel iseseisvusaastal ei ole ühelegi isikule või isikute rühmale kuulunud nii suurt võimu riigi poliitilise süsteemi, majanduse ja kodanike elu üle.

Ei lagunev opositsioon ega killustunud vabaühendused ole osutanud tõsist vastupanu otsustavatele sammudele, millega on koondatud võimu poliitilise süsteemi ja majanduse üle. Hirmunud enamus on otse oma silme ees näinud lahti hargnemas kõige hullemat välksõja stsenaariumit. Lukašenka režiimi tont paistab juba Ukraina paratamatu tulevikuna.

Ei tohiks üllatada, et mainitud muutused on mõjutanud ka Ukraina sõnavabadust.

Tasub märkida, et Ukraina ajakirjandus jättis esimestel aastatel pärast oranži revolutsiooni üsna vaba ja mitmekesise mulje. 2005.–2008. aastal tundus, et Ukraina naudib samasugust ajakirjandusvabadust nagu teised Ida-Euroopa riigid. Ent arvamuste ja seisukohtade kirevus oli siiski mõnevõrra teistsugune. Suurem osa Ukraina telekanaleid ja trükiajakirjandust, samuti mitu tähtsamat raadiojaama kuulub oligarhidele, kes kasutavad ajakirjandust oma poliitilise mõju levitamiseks, konkureerivate rühmitustega võitlemiseks või kanali omaniku reklaamimiseks. Ukrainas ei ole ajakirjandust kunagi käsitletud puhtärilise ettevõtmisena. Sestap ei ole selle püsimisel ja edu saavutamisel kunagi otsustavat osa etendanud ka ajakirjanduse kvaliteet.

Enamik toimetajaid ja ajakirjanikke pidas enne 2010. aasta presidendivalimisi igati õigeks kõnelda või kirjutada poliitikast ja poliitikutest, kes tasusid neile selle eest.

Kui oranž revolutsioon lõpetas Ukrainas poliitilise monopoli ajajärgu, nõrgenes oligarhide võim ajakirjandusväljaannete palge kujundamisel ja toimetajad said vabamad käed kirjutada seda, mida nad soovivad. Valitsuse kritiseerimine polnud enam sugugi nii ohtlik kui varem. Kuid just siis ilmnes kaks ajakirjanduse nõrkust. Esimest võis selgelt näha 2005. aasta sügisel, mil oligarhid ühendasid jõu ning Venemaa suuremate telekanalite aktiivsel toetusel kasutasid oma telekanaleid ja ajalehti esimese oranži valitsuse kukutamiseks, mis üritas üle vaadata paljusid suurettevõtete ebaausa erastamise juhtumeid, mida Kutšma režiim oli korraldanud kinniste uste taga. Tasub märkida, et rahvas toetas selles osas jõuliselt toonast valitsust (hiljutiste kahtlaste erastamistehingute ülevaatamine oli ju õigupoolest olnudki üks olulisemaid punkte oranži revolutsiooni nõudmiste seas), kuid ajakirjandus edastas ainult seisukohti, mida jagasid oligarhid ja mis võeti hiljem omaks ka Läänes.

Ehkki kinnimakstud artiklid ja telesaated polnud Ukraina ajakirjanduses sugugi tundmatud juba ammu enne oranži revolutsiooni, oli ajakirjanduses valitsev korruptsioon teine probleem, mis mitmel põhjusel süvenes lausa silmatorkavalt.

Esiteks eelistasid ajakirjandusväljaannete omanikud vähendada toetusi ja õhutasid juhtkondi müüma reklaami, ilma et seda reklaamina tähistataks. Teiseks ärgitas see toimetajaid ja ajakirjanikke oma kauka huvides sama tegema isegi ilma juhtkonna surveta, seda enam et palku maksti sageli nelja- kuni kuuekuulise hilinemisega. 2005. aasta eelse poliitilise tsensuuri tingimustes piirdus niisugune korruptsioon valdavalt majandusartiklite ja enesereklaamiga. Kui taastekkis poliitiline konkurents, levis kinnimakstud ajakirjandus tunduvalt ja muutus tooniandvaks. 2009. aastaks oli valijate rahulolematus oranžide poliitikutega, kes ei suutnud kehtestada seaduste ülimuslikkust ega piirata kuritegelike rühmituste mõju poliitikas ja majanduses, juba nii suur, et tõi kaasa poliitilise muutuse. See lubas ajakirjandusväljaannete omanikel suruda meedia veel sügavamasse korruptsiooni ja poliitilise manipuleerimise mülkasse.

Nii kummaline kui see ka ei tundu, pidas enamik toimetajaid ja ajakirjanikke enne 2010. aasta presidendivalimisi igati õigeks kõnelda või kirjutada – olgu siis head, halba või midagi vahepealset – poliitikast ja poliitikutest, kes tasusid neile selle eest. Vastupidist käitumist peeti “rumalaks turusolkimiseks”. Seepärast kujunes 2010. aasta presidendivalimiste kampaania rohkem reklaamiagentuuride mõõduvõtmiseks, mille kaudu suunati musta raha meediasse, kui kandidaatide riigi tulevikule pühendatud ideede võistluseks. Ükski presidendikandidaat ei olnud valmis tõeliseks intervjuuks ja kõik intervjuud, mis avaldati intervjueeritava näopildiga, olid tegelikult valminud nende abiliste käe all ja poliitikute poolt kinni makstud.

Sel ajal olid paljud tähtsad meediaväljaanded Regioonide Partei ja selle liitlaste kontrolli all. Nii suurima vaatajaskonnaga telekanal Inter, mis kuulub Valeri Horoškovskile, kes oli veel hiljuti Ukraina julgeolekuteenistuse ülem ja on praegu esimene asepeaminister, kui ka Ukraina ainuke arvamussaateid pakkuv raadiovõrk Era ja riigi suurim päevaleht Segodnja, mis kuuluvad Donetskis tegutsevale suurärimehele, Ukraina rikkaimale inimesele Rinat Ahmetovile, propageerisid Viktor Janukovõtšit. Keskne osa avalikkusega manipuleerimisel anti kahele Venemaa külalistähele Savik Šusterile ja Jevgeni Kisseljovile, kes juhtisid Ukraina televisiooni kaht tähtsamat poliitilist jutusaadet.

Suurem osa Ukraina telekanaleid ja trükiajakirjandust, samuti mitu tähtsamat raadiojaama kuulub oligarhidele.

Kui Janukovõtš ametisse astus ja hakkas võimu enda kätte koondama, eelistas valdav osa keskajakirjandust üpris vaiki olla, piirates teravat kriitikat uue presidendi ja tema kaaskonna suhtes. Erinevalt paljudest Lääne ekspertidest, kes toona kiitsid Janukovõtšit kui meest, kes on õppinud mängima reeglite järgi, loobunud kuritegelikust ja autoritaarsest käitumisest ning muutunud riigi huvides tegutsevaks stabiliseerivaks jõuks, teadsid ajakirjanduse omanikud, näiteks suurärimees Viktor Pintšuk (endise presidendi Kutšma väimees ning nelja telekanali ja mõne trükiväljaande omanik) või Petro Porošenko (alles äsja majandusministriks tõusnud telekanali 5 ja juhtiva nädalalehe omanik), väga hästi valitseva kliki iseloomu ja taotlusi. Nad mõistsid ruttu, et “koostöösoovi” ülesnäitamine on hädavajalik tingimus oma äritegevuse jätkamiseks. Kõige selle tõttu kehtestas suur osa ajakirjandusest enesetsensuuri ning vaba mõttearendust leidis veel vaid internetis, väga üksikutes trükiväljaannetes ning pisikeses telekanalis TVi, mis kuulub ühele paguluses elavale Venemaa suurärimehele.

Tunnustust väärivad paljud toona suu lahti teinud ajakirjanikud ja avalikud protestid eriti televisioonis. Kõige aktiivsemad ajakirjanikud käivitasid tsensuuri peatamise kampaania. Ent tõeliselt vabade meediaplatvormide puudumise tõttu ei olnud sellel märkimisväärset mõju. Sõltumatutel ajakirjanikel pole õieti kuhugi minna, kui senine tööandja peaks nad vallandama. Suuremat osa kasutatakse aga lihtsalt ära korruptiivse ja manipuleeriva meediasüsteemi koostisosana.

Isegi kõige sõltumatumad uurivad veebileheküljed sõltuvad oligarhide rahalisest toetusest ja peavad mõnes küsimuses suu kinni hoidma. Sellist mehhanismi on kerge näha oligarh Viktor Pintšuki näitel, kelle isiklikud sidemed Kutšmaga andsid tema käsutusse võimsad varad eelkõige mitme suure terasetehase kujul. Nagu öeldud, on ta tähtis meediaärimees, kuid pärast oranži revolutsiooni käivitas ta mitu suurejoonelist heategevusprojekti. Mõne aastaga oli ta saanud rahvusvahelisel areenil tuntuks filantroobina. Ajakiri Time nimetas teda 2010. aastal lausa “mõtlejaks”. Ta korraldab igal aastal YESi ehk Jalta Euroopa strateegia konverentsi, millel Ukraina, ELi, Venemaa ja USA tähtsamad poliitikud arutavad teemasid, mis puudutavad Ukrainat ja selle lähiümbrust. Pintšuki fond katab kohalekutsutud ajakirjanike reisikulud. Kirjutamata reegli kohaselt ei kritiseeri nad Pintšukki ega tema taotlusi. 2010. aastal laienesid Pintšuki taotlused veelgi. Lisaks omaenda kuvandi parandamisele peab Pintšuk abistama Janukovõtšit – vähemalt nii paistab talle kinnitavat ellujäämisinstinkt. Kui Janukovõtš osaleb YESil, ei tohi keegi teda ärritada ootamatu kriitika või teravate küsimustega. Seepärast ei saanud mõned ajakirjandusväljaanded, sealhulgas Ukrajinskõi Tõzhden (Ukrainian Week), 2011. aasta septembris enam üritusele kutset. Mõned korraldajate kutse saanud väljaanded, sealhulgas juhtiv uuriva ajakirjandusega tegelev veebisait, keeldusid niisugust varjatud tsensuuri isegi mainimast.

Kas valitsus ja õiguskaitseorganid rakendavad tsensuuri ka otseselt? Tavaliselt tehakse seda varjatud moel. Näiteks osaliselt valitsusele kuuluv lennukompanii Ukraine International Airlines (MAU) keelas Ukrainian Weeki levitamise lennukites mõni kuu pärast Janukovõtši ametivande andmist. Mõnikord on ajakirjanikke oma töö tegemise eest jõhkralt hirmutatud. Riigipead saavad reisidel saata ainult ustavad ajakirjanikud, sealhulgas Venemaa “sõnavabaduse eksperdid” Savik Šuster ja Jevgeni Kisseljov.

Hea näite selle kohta, mida arvab valitsev kildkond ajakirjandusest ja sõnavabadusest, pakub parlamendi sõnavabaduse komisjoni aseesimees Olena Bondarenko. Ta sõnas intervjuus: “Kui meie ajakirjandusosakondi, kursusi, programme ja koolitusi rahastavad ka edaspidi selliseid inimesed nagu Soros, kaotame me infosõja.” Sellele peaks tema sõnul vastu astuma riiklik julgeolekuteenistus SBU. Bondarenko seisukohad sarnanevad nendega, mida väljendavad tihtipeale Venemaa ja Valgevene ametiisikud: presidendi ja valitsuse kriitikuid rahastavad Lääne asutused, millega õõnestatakse rahu ja korda riigis. Ukraina praegustes võimukandjates võib täheldada segu Nõukogude mentaliteedist ja spetsiifilise mõtteviisiga Donbassi kuritegelikust minevikust. Nad ei salli vastuseisu või teisitimõtlemist, nõuavad valitsevas struktuuris range hierarhia kehtestamist, usaldavad ainult siseringi inimesi ega ilmuta vähimatki halastust nõrkade või langenud oponentide vastu.

Siiski on valitsev režiim hoolimata sügavast kahtlusest ja vastikustundest sõnavabaduse vastu ning sellest, et nende käes on riigi õiguskaitseorganid, seni hoidunud veel püsima jäänud vaba ajakirjanduse julmast hävitamisest. Osa algul halvimat peljanud ajakirjandusest on hakanud isegi veidi julgemaks muutuma. 2011. aasta jaanuaris võttis Regioonide Partei juhitav parlament vastu opositsiooni esitatud üsna liberaalse avaliku teabe seaduse, lükates tagasi eelnõu, mille oli valitseva partei poolt esitanud Bondarenko.

Miks peaksid inimesed, kes halastamatult ning Lääne suhtumisest hoolimata heidavad vanglasse oma peamisi poliitilisi vastaseid, sallima mõningate sõltumatute vaba sõna allikate püsimist?

Tugeva venemeelsuse kiuste suhtuvad mõned Janukovõtšit ümbritsevad inimesed suure umbusuga Vladimir Putini taotlustesse. Nad ei pruugi hinnata Ukrainat, selle Euroopa minevikku ja võimalikku tulevikku, kuid sama vähe soovivad nad anda kindlalt enda kontrolli all oleva territooriumi kellegi teise võimusse. Seepärast tuleb neil rajada mõistlikud suhted Läänega, eriti ELi ja USAga, et tasakaalustada “strateegilist partnerlust” Venemaaga. Tõmošenko ja Lutsenko vanglasse heitnud Janukovõtš kaotas Angela Merkeli ja teiste Euroopa liidrite usalduse. EL ei sõlmi Ukrainaga vabakaubanduslepingut, kuni see ei suuda järgida isegi kõige elementaarsemaid demokraatia standardeid. Samal ajal ei kaaluta aga ka sanktsioone Ukraina kõrgemate ametnike vastu.

Niisugune status quo sobib Ukraina praegusele režiimile hästi. Esiteks ei ole neil kunagi olnud kavatsust süvendada Ukraina lõimumist Euroopaga, sest see lõpetaks valitseva seltskonna ainuvõimu majanduse tähtsaimate osade üle. Õigupoolest annabki väidetav Euroopaga lõimumise eesmärk märku eelkõige soovist hoida enda käes kõvu trumpe kõnelustel Venemaaga. Kui tõsiselt võetavad opositsioonijuhid on kõrvaldatud ja valitsev partei on end mugavalt ümbritsenud killustatud kvaasiopositsiooniliste rühmitustega (kes sageli on valmis “konstruktiivseks dialoogiks”), ei ole režiimil enam põhjust ärritada Läänt üksikute püsima jäänud sõnavabadusoaaside mahasurumisega, eriti veel vahetult jalgpalli Euroopa meistrivõistluste eel.

Levinud arvamuse kohaselt suudab võimupartei saavutada 2012. aasta oktoobris peetavatel parlamendivalimistel enamuse, ehkki nende populaarsus on tugevasti langenud (arvamusküsitluste põhjal toetab Regioonide Parteid umbes 20 protsenti valijatest). See saavutatakse valitud rahvasaadikute kontrollimise kaudu. Eeldatakse tublit häältevõltsimist, kuid opositsiooni nõrkuse tõttu hakatakse vaevalt selle vastu protestima. Nii mugavas keskkonnas võib valitsus hõlpsasti sallida suhteliselt vaba ajakirjandust (esijoones interneti- ja üksikuid trükiväljaandeid), kuni need moodustavad tibatillukese vähemuse ega kujuta otsest ohtu.

Siiski võidakse ette võtta ka veel püsiva vaba ajakirjanduse tõsisem purustamine, kui praegused valitsejad peaksid tundma, et nende võim on ohus. Võimul püsimine on nende tähtsaim prioriteet ja selle nimel kasutatakse kõiki vahendeid. Lühiajalises plaanis ei ole küll korraliku opositsiooni loomine, mis suudaks esitada väljakutse Janukovõtši ja tema kaaskonna võimumonopolile, kuigi realistlik, aga olukorda võib muuta majandusliku kokkuvarisemise oht. Riigi pankrotiohuga silmitsi seistes ei jää Janukovõtšil muud üle kui liituda Kremli tolliliiduga ja osaliselt suveräänsust loovutada. Selleks tuleb tal summutada ajakirjanduse ja vabaühenduste hääl, millega Ukraina muutuks uueks Valgeveneks, mis lõpuks tooks kaasa õige omariikluse hävimise.

Lukašenka režiimi tont paistab juba Ukraina paratamatu tulevikuna.

Ukraina on 21. sajandi Euroopas ainulaadne nähtus. Venemaa imperialistliku müüdi keskse osana käsitletud Ukraina identiteeti on järjepanu maha surutud ning maa on pidanud üle elama kohutava näljahäda ja rahva parimate poegade hävitamise. Seetõttu ei ole Ukrainas sirgunud juhte, kelle intellektuaalsed võimed suutnuksid pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist pakkuda rahvale tänapäeva Ukraina eduprojekti. Kohalike kommunistlike aparaaditöötajate lapsed ja komsomolijuhid haarasid enda kätte olulisema osa rasketööstusest, ehkki ettevõtted ei töötanud tõhusalt ja raiskasid kohutavalt energiat. Neid varasid hakati jagama 1990. aasta kaoses esile kerkinud kuritegeliku maailma isandatega. Omavahelised sõjad poliitilise võimu nimel meenutasid mõneti demokraatlikku poliitikat. Kuid jõukuse taga seisis teistele kaigaste kodarasse loopimine ja äritegevuse takistamine ning hiigelkasumi teenimine ajast maha jäänud ettevõtete, veelgi enam riigi ja rahva arvel, mitte aga turumajanduslik käitumine. See pärssis inimeste majandusvabadust, mis kujutab endast kodanikuühiskonna tähtsaimat alust. Nõukogulik majandus tekitab vaid uusi nõukogude inimesi. Praegused võimukandjad kujutavad endast nõukogudejärgse hübriidoligarhia äärmuslikku versiooni ajal, mil oligarhide mõõduvõtmine hakkab hääbuma. Üks rühmitus on haaranud endale kogu poliitilise võimu ning korruptsioon süveneb ja kinnistub, mis jätab sõltumatule ettevõtlusele varasemast veel vähem võimalusi. Teravalt torkab silma režiimi Ukraina-vastasus. Valdav enamik tippametnikke on pärit tugevasti venestunud Donbassist, paljud on sündinud Venemaal ega oska ukraina keelt, nende seas peaminister Azarov. Eelkõige tasub aga mainida haridusminister Dmõtro Tabatšnõkki, kes on äärmuslik ukrainofoob, eitades üldse iseseisva ajalooga Ukraina olemasolu.

Ukraina Euroopa taust on sügav ja ulatub kaugele minevikku. Ka tõsiselt kahjustatuna on Ukraina Euroopa identiteet seniajani tugev. Seda tõestas oranž revolutsioon. Nurka surutuna on Ukraina ühiskonnal ja vaimuinimestel nüüd aeg aru saada, et nad on elanud viimased kakskümmend aastat Nõukogude Liidu jätkuversioonis, ja langetada valik, mille nad jätsid tegemata 1991. aastal: valik olla iseseisev Euroopa riik, mitte mahajäänud Nõukogude koloonia.

Euroopa peab iseenda huvides seda mõistma ja toetama.

Ning sõnavabadus on uue vaba Ukraina lahutamatu element.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane