november 13, 2015

Raske lugemine raskete emotsioonidega

„Veremaadest“ ja „Punasest printsist“ eesti lugejale tuttav Yale’i ülikooli ajalooprofessor Timothy Snyder on seekord pööranud oma uues raamatus „Black Earth. The Holocaust As History And Warning“ tähelepanu teemale, mis siiani kütab kirgi Eestis ja mujalgi ning mida on mõnikord üritatud ka „ajalooväliseks“ sündmuseks muuta – see on holokaust.

Tundub, et holokaustist on kõik läbi kirjutatud. Ometi ei ole see nii. Snyder ise ütleb intervjuus Sirbile (30.10.2015), et „probleem ei ole mitte selles, et meil oleks liiga palju holokaustiteemalist kirjandust, vaid et holokausti aruteludes keskendutakse liialt palju kultuurile, mälule ja identiteediküsimustele. Holokaust ei ole identiteediküsimus. Holokaustist rääkides on tähtis, kuidas seda tõlgendada.“
Snyder läheb holokaustist kirjutades juurteni. Olen kohanud väga vähe kirjeldusi sellest, kuidas natside liider Adolf Hitler mõtles. Aga Hitleri mõttemaailm osutub Snyderi käsituses väga oluliseks võtmeks holokausti mõistmisel.
Hitler polnud Snyderi järgi äärmusrahvuslane. Säärased kategooriad tuli natsifüüreri puhul unustada. Hitler nägi maailma rasside võitluse areenina, kus juudid olid kõige ohtlikumad, sest juutidel ei olnud mingit maad, millest kinni hoida või mida esindada. Juudid esindasid ideid ja väärtusi ning nakatasid nendega teisi. Juudid takistasid rasside omavahelist loomulikku võitlust. Sestap jäigi üle vaid juudid hävitada, et maailm jõuaks oma normaalsesse olekusse, kus võidab tugevaim. Hitleril oli tugevaimaks rassiks Saksa rahvas, kuid 1945. aastal terendanud kaotus pani Hitleri loobuma ka panusest Saksa rahvale.
Põhimõtteliselt vastab Snyder Hitleri mõttemaailma kirjeldusega juba eos mitmele küsimusele, mida on seoses holokaustiga esitatud. Miks, on küsitud näiteks, jätkasid sakslased ressursside suunamist surmalaagrite ja sinna sõitvate rongide käigushoidmisele, kui neid ressursse olnuks vaja vaenlaste tõrjumiseks?
Hitleri mõttemaailma mittetundmine tekitab ka teisi järeldusi. Poleks olnud vist lootustki, et läänemaailma poliitikud oleksid Hitlerit mõistnud ja suutnud sel kombel ära hoida Teise maailmasõja puhkemise. Võib-olla jõudiski Hitleri maailmale kõige lähemale Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin, kes nägi samuti maailma suure võitlustandrina. Kuid isegi sõja ajal võib rääkida, et suutmatus Hitlerist aru saada põhjustas miljonite inimeste edasise hukkumise, sest liitlased ei pommitanud surmalaagreid, vaid linnu või sõjalisi objekte. Muidugi on see spekulatsioon, kuid võib-olla oleks Hitleri peatanud kiiremini teadmine, et tema juutide hävitamise projekt on läbi kukkunud, sest pole enam kohti, kus hävitustöö saaks toimuda.
Tagasi Snyderi juurde. Eesti lugejale on raamat kindlasti valus lugemine. Toob ju Snyder Eesti eraldi välja ja seda võrdluses Taaniga. Snyder lähtub nimelt teesist, et aladel, kus oli olnud topeltokupatsioon (alguses Nõukogude ja hiljem Saksa oma), mis kaotas okupeeritud riikide struktuurid ja seega võimaliku kaitse sakslaste omavoli vastu, oli holokausti kõige lihtsam ellu viia.
Tõepoolest, esmapilgul näib Snyderi skeem vägagi vettpidav – Taani säilitas Saksa okupatsiooni ajal oma riiklikud struktuurid ega andnud sakslastele välja sisuliselt ühtegi juuti. Seevastu Eesti oli 1942. aastaks „juudivaba“. Põhjuseks riiklike struktuuride kadumine. Snyder ei pea tähtsaks enne sõda juutidega seotud poliitikaid, näiteks seda, kas kuskil oli antisemitism esinenud tihedamini või mitte. Kõik see minetas tähtsuse topeltokupatsiooniga.
Lisaks ütleb Snyder, et holokausti läbiviimist Eestis ja ka teistes Baltimaades hõlbustas 1940. aastal kommunismiga kaasa läinud inimeste soov enda pahategusid varjata ja ajada kõik juutide kraesse. Snyder toob näiteks Ain-Ervin Mere, kes oli enne NKVDs ja seejärel Eesti Julgeolekupolitseis. Viimane asutus aga olnud peamine juutide hävitaja Eestis.
Siin, tundub, tekivadki Snyderi skeemi mõrad. Kui järeldada Mere (ja mainitud on veel Ervin Viksi ja Aleksander Viidikut) põhjal, et tegemist oli massilise nähtusega, siis see ei pruugi ikka nii olla. Samahästi võiks Uku Masingu näite põhjal järeldada, et kõik eestlased varjasid sõja ajal juute. Mitte sugugi kõik 1940. aastal punaseks hakanud ei läinud sakslastega koostööle – osa pages Nõukogude Liitu, osa lasti maha ja osa lihtsalt jäi kuhugi vahepeale.
Snyderi raamatu Eestist kõnelevad osad põhinevad paljuski Anton Weiss-Wendti raamatul „Murder Without Hatred: Estonians and the Holocaust“. Weiss-Wendt arvab, et juutide likvideerimisel Eestis langesid kokku kaks asjaolu – sakslased olid Leedu ja Läti põhjal õppinud juutide likvideerimist paremini ohjama ja nii ei kasutatud Eestis juutide mõrvamiseks paramilitaarseid üksusi, nagu seda oli Lätis Arajsi komando, vaid läheneti juutide likvideerimisele süstemaatiliselt, peamiselt julgeolekupolitsei kaudu. Ning teiseks aidanud eestlased juute tappa sellepärast, et lootsid tagasi saada oma riiki. Eestlasi šokeeris ennekõike omariikluse kadu, kõik muud emotsioonid, sealhulgas juutide saatus, olid teisejärgulised. See, et eestlased tegid sakslastega koostööd, tähendas ka Saksa okupatsiooni pehmust, võrreldes muu Ida-Euroopaga.
Me võime Weiss-Wendti raamatust arvata mida iganes, aga tõsiasi on, et seda raamatut on Lääne ajaloolased korduvalt Teise maailmasõja ajaloo kirjutamisel kasutanud. Kas oleks vaja äkki ka alternatiivseid käsitusi Saksa okupatsiooni ajal toimunu kohta? Kas alternatiivi olemasolu korral poleks Snyder Eestit oma skeemi asetanud?
Aga Snyderi skeem on ka liiga võimas, et sellest loobuda – et topeltokupatsiooni üle elanud aladel oli holokaust võimalik, ja mujal, riiklike struktuuride allesjäämise korral, mitte. Kas selline üldistamine pole siiski liialdus? Näiteks riik, mis oli arvuliselt Poola juutide järel teisel kohal surmalaagritesse saadetud juutide osas, oli Holland. Seal oli üksnes Saksa okupatsioon. Ent kahtlemata mängis riiklike struktuuride kadu oma osa – sakslastel lihtsalt polnud kedagi, kellega läbi rääkida, ja Hitleri enda kuulutus, et idarinne tähendab uutmoodi sõda, kus reegleid ei tunta, muutis ka üldist konteksti, võrreldes Lääne-Euroopaga.
Nüüd peavad need, kes arvavad, et Snyderi raamatu põhjal saaks lisada hagu väidetele, nagu olnuks Eesti üdini natsimeelne maa, kus üritatakse tänini natsismi taaselustada, pettuma (või arvestama komplikatsioonidega). Snyder kirjeldab Saksa okupatsiooni ka Venemaal, näiteks Kalugas, kus juudi majja asus elama õigeusu preester.
Snyder on kasutanud oma ajaloolase oskusi, et kirjutada holokaustist kui ajaloolisest sündmusest, ent on lisanud holokausti ajaloomõõtmele ka tänapäeva või õigemini tuleviku mõõtme ehk hoiatuse. Üldisemalt võttes aga ongi Snyderi raamatu intrigeerivaim osa lõppjäreldused tuleviku jaoks. The Economist on samas neid järeldusi ka kritiseerinud. Üleilmse soojenemise kõrvutamine Hitleri brutaalse keskkonnaalase mõtlemisega või natside propaganda võrdlemine praegu moslemimaades levivate vandenõuteooriatega, nagu oleks Iisrael süüdi kõikides Lähis-Ida hädades, ei pea vett. Vandenõuteooriad olid olemas juba ammu enne Hitlerit, nendib The Economist.
Samas jätab The Economist välja olulisema – nimelt Snyderi järelduse, et me võime kõik ise käituda samamoodi kui natsid või kollaboratsionistid holokaustis. Arvamus, nagu oleksime me kuidagi moraalselt paremad, ei pea paika, sest me lihtsalt ei kujuta ette neid olusid, milles pidid inimesed holokausti ajal elama. Juudi varjamine oli kuritegu ja karistus oli hukkamine. Kas olete ikka kindlad, et käitute säärastel aegadel õigesti?
Snyderi raamatu suur väärtus ongi selles, et ta ei kirjelda väga detailselt holokausti õudusi – neid on näidatud niigi raamatutes ja filmides – , vaid räägib neist tavainimestest kangelastest, kes juute päästsid. Tegemist oli täiesti lihtsate inimestega – see ongi 20. sajandi müsteerium, et juutide tapmise taga olid tihti doktorikraadiga inimesed ja nende päästmise taga need, kes olid mõnikord koolis käinud vaid mõne klassi. Holokausti mõistmine on ehk meie viimane võimalus inimlikkust säilitada, kirjutab Snyder raamatu lõppsõnas. Tõepoolest.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: