oktoober 16, 2015

Rändekriis on tuleproov kogu Euroopa jaoks

AFP/Scanpix

Eesti soovib saavutada kriisile pikaajalised lahendused.

Rändekriis on väljakutse kogu Euroopale – inimlikkuse tuleproov eurooplastele. Kas Euroopa Liit väljub sellest kriisist tugevama või nõrgemana, sõltub peamiselt meie koostegutsemise võimest. Kui suudame esikohale seada Euroopa väärtused ja koostöö, on meil võimalik selle kriisi tulemusena olla veelgi tugevamad ja ühtsemad. Vastasel korral on oht, et EL muutub, Schengeni süsteem hääbub, piirid sulguvad, vaba liikumine kaob, uued eraldusjooned kerkivad jne. Need muudatused kindlasti ei meeldiks meile. Niisiis, peame tegutsema üheskoos, et lahendada meie ees seisvad probleemid.
Rändekriis on isegi euroala kriisist keerulisem, mitmetahulisem kriis. Esiteks on avalikkuse, inimlikkuse mõõde siin palju tugevam – kõne all on inimelud, kohutavad fotod võivad tundidega muuta avalikku arvamust. Teiseks puudutab ränne ELi liikmesriike väga erineva kandi pealt. Kellel on mure oma piiride pidamise pärast, kellel transiidiriigi probleemid, kellel sihtriigina juba liiga suured kohustused peal ja nii edasi. Lisaks muutub olukord väga kiiresti – ühel päeval on löögi all Ungari, järgmisel juba Horvaatia, siis Sloveenia või, nagu viimastel nädalatel üha enam, meie lähinaaber Soome.
Põgenikeprobleemi lahendamine on kogu Euroopa ühine vastutus, seega ka Eesti vastutus. Euroopa on rohkem kui maailmajagu, Euroopa tähendab ka euroopalikke väärtusi, nagu inimõiguste järgimine, kaastunne hättasattunute suhtes, tähendab austust oma rahvusvaheliste kohustuste ees, nagu kohustus sõjapõgenikele kaitset pakkuda.

Miks inimesed põgenevad oma kodudest

ÜRO andmetel on kolmandik tänavu Vahemere kaudu Euroopasse jõudnud põgenikest pärit Süüriast. Viiendat aastat kestev verine kodusõda, mille käigus valitsus on kasutanud oma rahva vastu keemiarelva, on selles riigis nõudnud vähemalt 250 000 inimelu. Viimastel aastatel on rahva kannatusi suurendanud äärmusrühmituse ISIL vägivald, inimesi tapetakse massiliselt, tuginedes väljamõeldud religioossete sugemetega ideoloogiale. Maailmakuulus Itaalia semiootik ja filosoof Umberto Eco on nende islamisõdalaste hukkamismeetodeid ja apokalüptilist maailmavallutussoovi nimetanud natsismi uueks vormiks. Toimuva tulemusena on Süüriast praeguseks põgenenud üle nelja miljoni inimese, kellest enamik elab naaberriikides asuvais põgenikelaagreis. Inimteadvus ei suuda nii suurt traagikat sageli haarata: kohutavaid numbreid teadsime ju kõik, kuid oli tarvis kolmeaastase Süüria poisi Aylan Kurdi surma ja sellest kohutavast traagikast levinud fotot, et kogu maailmas muuta inimeste suhtumist Süüria põgenikesse.
Aafrika pingekollete seas on suurimad migratsiooni lähteriigid Eritrea, Somaalia ja Nigeeria. Eritrea on diktatuuririik, kus 6,5 miljoni elanikuga riigis on umbes 10 000 poliitvangi. Ligikaudsel hinnangul on Eritreast põgenenud miljon inimest elamaks inimväärset elu ning pääsemaks võimu kuritarvituste eest. Ma ei soovita õhtusel ajal lugeda rahvusvahelise inimõigusorganisatsiooni Human Rights Watch ülevaateid piinamistest Eritreas või Somaalias. Somaalia oli kuni 2013. aastani usutülide ja etnilise vägivalla tõttu poliitilises kaoses. Nüüd on olukord veidi stabiliseerunud, kuid julgeolekuolukord riigis on endiselt väga habras. Sealt on lahkunud põgenikena sadu tuhandeid inimesi. Inimesed pagevad massiliselt ka Nigeeriast, mille kirdeosas vägivallatseb äärmuslik islamirühmitus Boko Haram. Nigeeria koolitüdrukute röövimine Boko Harami poolt aprillis 2014. aastal on ere näide, kuidas turvalisuse puudumine puudutab eriti valusalt just kõige haavatavamaid ühiskonna gruppe: naisi, tütarlapsi, lapsi ja eakaid.
Üks suurim pagulaste lähteriik on Afganistan, kus aastakümneid on kestnud kodusõda. Olukorrale tõi leevendust 2001. aastal alanud NATO juhitud rahutagamismissioon (Eesti osales aastast 2003), mis tegutses ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi alusel ja mille eesmärk oli riiklike institutsioonide ülesehitamine ning terrorismivastane võitlus. Järgnevalt pöördus alates 2001. aastast üle viie miljoni afgaani kodumaale tagasi, mis peaks andma meile lootust, et hoolimata tohututest raskustest on rahvusvahelise üldsuse sekkumisel kriisikolletes oma positiivne mõju. Afganistani olukord on küll paranenud, kuid jätkuvalt ebaturvaline ja lahkujaid on palju. Seetõttu, hoolimata NATO juhitud missiooni lõppemisest, jätkab Eesti oma panust Afganistani abistamiseks. Eesti politseiinstruktorid töötavad seal jätkuvalt, samuti õpivad Afganistani diplomaadid Eesti Diplomaatide Koolis.
Vahemere ületamiseks kasutatakse mitmeid erinevaid teid, üks peamisi neist kulgeb läbi Liibüa Itaaliasse ja teine kanal on Türgi kaudu Kreekasse jõudmine.

Millised on lahendused kriisi leevendamiseks

Võiks ju öelda, et kui olukord on nii kohutav nagu eespool kirjeldatud juhtudel, siis tuleks sellesse ka sõjaliselt sekkuda. Igasugune säärane sekkumine eeldab aga kas asjaomase riigi – näiteks Liibüa – enda kutset või ÜRO mandaati, mille saavutamine on ääretult keeruline. Kiireid lahendusi ei ole, peame olema valmis kriisiga tegelema pikema aja vältel, vaadates üle kogu rändepoliitika, suhted rände siht- ja transiitriikidega.
Kõigepealt tuleb tegeleda Euroopasse saabunud põgenikega ja nende liikmesriikide aitamisega, kes on ebaproportsionaalselt suure saabuvate põgenike tulva all nagu eelkõige lõunapoolsed piiririigid Itaalia ja Kreeka. Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker avaldas septembris uue rändepaketi projekti, mis sisaldas laiapõhjalisi meetmeid rändekriisi haldamiseks, millest üks meede on põgenike jaotamine liikmesriikide vahel. Euroopa Liitu saabunud pagulaste riikide vahel jaotamise uus võti koosneks järgmistest komponentidest: SKP (40%), rahvaarv (40%), töötuse tase (10%) ja riigi poolt varem vastu võetud asüülitaotlejate arv (10%). Rändekava näeb ette aasta lõpuks pagulaste ümberpaigutamise kriisimehhanismi loomise. Selle kava vastuvõtmist hakkavad Euroopa siseministrid arutama lähiajal.
Suvel lepiti kokku 40 000 inimese ümberpaigutamises ELi sees ja 20 000 inimese ümberasustamises väljaspool ELi olevatest põgenikelaagritest. 22. septembril otsustasid ELi liikmesriikide siseministrid veel 120 000 inimese ümberpaigutamise Kreeka ja Itaalia varjupaigataotlejate seast kahe aasta jooksul. Kuivõrd ka Eesti panustas oluliselt jaotusvõtme kujundamisse, saime selle otsusega nõus olla. Eesti osaks koos viimase otsusega kujuneb suurusjärgus 550 inimest. Loomulikult ei ole need numbrid piisavalt suured – ELi piiri ületas 2015. aasta esimese üheksa kuu jooksul üle 500 000 immigrandi – aga numbritest olulisemgi on see, et osaleme ühiselt kohustuste jagamises. Samas on selge, et lõputult EL põgenikke vastu võtta ei suuda, mistõttu tuleb paralleelselt eeltoodud tegevusega teha veel mitmeid toiminguid.
Selge, et piire tuleb tõhusalt valvata ja võtta vastutusele inimkaubandusega tegelejad. Vahemerel on piirivalvamisega tegelenud lisaks liikmesriikide piirivalvele ELi piirivalveameti Frontex vastavad missioonid. Eesti on pidevalt neis missioonides osalenud. Olukorra tõsidusest tulenevalt käivitas Euroopa Liit kiirkorras Vahemerel operatsiooni EUNAVFOR Med, mille eesmärgiks on takistada inimeste ebaseaduslikku ületoomist ja inimkaubandusega tegelevate võrgustike tegevust Vahemerel. Oktoobri alguses alustas see missioon teist faasi, mis tähendab laevade peatamist, vajadusel läbiotsimist ja konfiskeerimist rahvusvahelistes vetes. ÜRO Julgeolekunõukogus jätkuvad pingutused resolutsiooni kokkuleppimiseks, mis annaks juriidilise aluse inimlikest kannatustest kasu lõikavate inimsmugeldajate võrgustike tõkestamiseks ja nende laevade hävitamiseks Liibüa rannikul. Lisaks tugevdatakse edaspidigi Frontexi tegevust.
Koostamisel on ELi ühine turvaliste lähteriikide nimekiri, mis võimaldaks nende riikide varjupaigataotlejate taotluste kiirmenetlust, kes rahvusvahelist kaitset selgelt ei vaja. Absoluutselt kindlasti on vaja tagasisaatmise menetluse efektiivsemaks muutmist. Täna on mitmed liikmesriigid hädas nende isikute, kellele asüüli ei anta, kodumaale tagasi saatmisega. Majanduslikel põhjustel tööotsijatena ELi saabujad ei ole põgenikud ja nende osas kehtib ühemõtteline seisukoht, et nad tuleb tagasi saata oma lähteriikidesse. Ka põgenike puhul hinnatakse nende tegelikku vajadust emigreeruda. Tagasisaatmiste toimingu muudab keeruliseks olukord lähteriikides, paljud neist ei ole huvitatud tagasivõtulepingute sõlmimisest. Näiteks Liibüas, kust paljud põgenikud saabuvad, ei ole partnerit, kellega tagasisaatmisest rääkida, sest riigis valitseb kaos, aastaid ei ole suudetud kokku leppida ühtsusvalitsuse loomises ja nii käib eri osapoolte vahel pidev võimuvõitlus.
Kõige efektiivsem tee abivajajate aitamiseks ja rändesurve vähendamiseks on tegelemine olukorraga kriisikolletes, lähteriikides. Peame kindlasti pidama jõulisemat rändealast dialoogi lähte- ja transiitriikidega Aafrikas ja Aasias. Eraldi on kavas Aafrika kriisifondi loomine 1,8 miljardi euro suuruses, et tõsta Aafrika kriisipiirkondade stabiilsust ja tegeleda ebaseadusliku rände algpõhjustega piirkonnas. Põgenikega seotud probleeme on palju efektiivsem lahendada ja leevendada kohapeal Lähis-Ida ja Aafrika põgenikelaagrites. Seepärast peame suurendama oma toetust põgenikelaagrite rajamiseks ja pidamiseks kolmandates riikides. Jordaania, Liibanon, Türgi on tohutult põgenike abistamisse panustanud, meie ülesanne on neid selles tegevuses aidata. Eesti huvides on toetada kõiki konkreetseid meetmeid, mis aitaksid rännet ohjata juba lähteregioonis (pagulaste identifitseerimine väljaspool ELi, suuremad rahalised vahendid kriisiriikidele, ressursid põgenikelaagrite ülalpidamiseks). Novembri alguses Vallettas toimuv tippkohtumine ELi ja Aafrika riikide vahel tegeleb just rände algpõhjustega. Lähteriigid soovivad koostöö eest kindlasti nii poliitilist kui rahalist hinda. EList oleks arukas siin olla väga vastutulelik.

Mida me oleme juba teinud selleks, et olukorda leevendada

Eesti osaleb aktiivselt rändekriisi alastel aruteludel Brüsselis ja soovime saavutada ühised pikaajalised lahendused kestvale kriisile. Enamik Eesti humanitaarabi ja arengukoostöö panusest Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas (2011–2015 kokku 3,2 miljonit eurot) on abivajajateni jõudnud rahvusvaheliste organisatsioonide vahendusel, kuna nende esindajad kannatanud riikides tunnevad kohalikke olusid, mistõttu nad suudavad erinevate doonorite panuseid ühendades kiiresti ja asjakohaselt reageerida. Eesti on toetanud Süüria pagulaste humanitaarolukorra leevendamist Jordaanias, Liibanonis, Iraagis ja Türgis alates 2011. aasta araabia kevadest kokku 1,8 miljoni euroga nii kahepoolsete arengukoostöö tegevustega kui ka ÜRO humanitaarabiagentuuride ja Punase Risti kaudu, kel on kandev roll pagulaste vastuvõtmisel, peavarju, toidu ja joogiveega varustamisel; samuti on Eesti toetanud raviteenuse osutamist, koolihariduse jätkamist ning seksuaalvägivalla vastast tegevust. Eesti päästemeeskonna eksperdid on ehitanud Jordaanias pagulaslaagrit ning osalenud ÜRO hindamis- ja koordineerimismeeskonna UNDAC missioonil Süüria-Türgi piirialadel. MTÜ Mondo vabatahtlikud on teostanud kahepoolset projekti noorte IT-hariduse toetamiseks Jordaanias pagulaslaagris, mis on panus tööturul konkureerimisvõime tõstmiseks. Ka on nad õpetanud Jordaania laagris inglise keelt ja jätkavad noorukite IT- koolitustega.
Eesti on samuti toetanud nii pikaajaliste kui ka keerukate hädaolukordade lahendamist Lõuna-Sudaanis, Kesk-Aafrika Vabariigis, Gazas, Palestiina omavalitsuse territooriumil. Oleme andnud humanitaarabi Kesk-Aafrika Vabariigile, Malile, Lõuna-Sudaanile, Sierra Leonele, Guineale, Libeeriale, Nigeeriale, Somaaliale, Tšaadile, Nigerile, Kongo Demokraatlikule Vabariigile. Eesti osaleb ISILi vastu tegutsevas rahvusvahelises koalitsioonis, kuhu on koondunud 60 riiki. Meie eksperdid töötavad Vahemere Frontexi missioonis ja panustame samuti EUNAFOR Medi.
Miks Eesti on seda kõike teinud? Põhjuse ja põhjenduse annab kõige paremini edasi üks Arvo Pärdi mõte, mida ma teiega jagada soovin: „Aitaks see, kui oskaksime mõelda ja tunda, et: sinu laps on ka minu laps. See tähendab: sa oled minu vend või õde, aga siis peaksime olema sugulased. Võib-olla olemegi, ainult et neid juuri tuleb kaugelt otsida. Kui me selle tunnetuseni ükskord jõuame, oleme kõik üks, sest maailm on üks organism. Kui üks inimene kannatab, kannatab terve maailm. Aadam on meie kõigi isa; mida kaugemalt vaatame, seda selgemini näeme, kuidas oleme kõik ühes paadis,” selgitas Pärt.1
Mulle väga meeldib mõte, et me oleme üks organism ja viibime kõik ühes paadis. See teeb teiste aitamise lihtsaks ja enesestmõistevaks, mitte koormaks, mida peame kandma. Me panustame kriisi lahendamisse sellepärast, et me tahame seda teha, me ei jää vaatama, kuidas teised kannatavad.
______
1 http://kes-kus.ee/vahemalt-uks-tuntud-meie-mees-uusklassikalise-muusika-paadunud-asjatundja-ja-fanatt-kristel-kossar-votab-vaatluse-alla-helilooja-arvo-pardi-sunnipaevakuu-kuu-on-muidugi-september/