september 14, 2018

Raamat Ungari peaministrist ja kaasaegsest Ungarist

Paul Lendvai raamat „Orbán: Europe’s New Strongman” on pigem analüüs, kuidas Euroopa Liidu liikmesmaa Ungari on Viktor Orbáni juhtimisel muutunud demokraatiast autokraatiaks, mitte niivõrd peategelase üksikasjalik elulugu.

Raamatust leiab tagasivaateid Ungari peaministri lapsepõlve ja noorukiikka, kuid sealt on autor tõstnud esile vaid olulisima – perekonna väljamurdmise suhtelisest vaesusest Kadari-aegses Ungari kolkas ning ajateenistuses tärganud sõpruskonna laienemise ülikooliõpingute päevil mässumeelsete noorte organisatsiooniks Fidesz.

Viimase ühe liidrina osales Orbán 1989. aastal kõrvuti teiste parteide esindajatega võimu üleandmise läbirääkimistel kompartei juhtkonnaga ja pidas sama aasta suvel Budapestis mälestusväärse kõne 1956. aasta vastuhaku juhtide ümbermatmisel.

Orbáni biograafi József Debreczeni hinnangul sai just sel üritusel Viktor Orbánist tõeline poliitik, sest „kohtusid erakordne õnn ja erakordne talent”.

Paul Lendvai, Orbán: Europe’s New Strongman, C.Hurst&Co, UK 2017, 224 lk

Lendvai raamat on ennekõike ikkagi hoiatus, kui kiiresti võivad demokraatia ja turumajandus moonduda autokraatiaks ja korruptiivseks semumajanduseks. Skeem on iseenesest lihtne – valimised tuleb võita nii suure ülekaaluga, et saavutada seadusandlikus kogus absoluutne enamus.

Lendvai püüab leida seletust, miks muutus Orbán liberaalset ideoloogiat pooldavast üliõpilaste liidrist, kes kritiseeris teravalt natsionalismi ja antisemitismi ilminguid ühiskonnas, hoopis ungarlaste patriotismi ja Trianoni lepingu ajaloolist traumat rõhutavaks populistiks, kes lammutas Ungaris demokraatia.

Lendvai väidab, et märgid muutustest ilmnesid juba Orbáni esimese valitsuse ajal 1998–2002, kui ta vahetult valimiste eel jaotas riigieelarvest sotsiaaltoetusi. Sellele vaatamata tuli 2002. aasta valmiskaotus Orbánile ebameeldiva üllatusena. Kibestumise asemel seadis ta kiirelt sihi tulevikku, öeldes, et valimised on vaja veel vaid üks kord võita, kuid siis juba korralikult.

Vaatamata skandaalidele kestis sotsialistide ja liberaalsete Vabade Demokraatide koalitsioon ikkagi kaheksa aastat. Kuid korruptsioon õõnestas mõlema erakonna usaldusväärsust sedavõrd, et 2010. aasta valimised võitis Fidesz ülakaalukalt. Ungari valimissüsteem konverteeris 53 protsendi hääletanute toetuse Orbáni parteile suisa kahe-kolmandikuliseks enamuseks parlamendis.

Teist korda peaministriks saanud Orbán lubas ametisse asudes, et hakkab Ungaris rajama „illiberaalset riiki”, kus au sees pole liberalism, vaid püsivad väärtused nagu töö, perekond ja rahvus. Absoluutne enamus seadusandlikus kogus võimaldaski Fideszil muuta kehtivat põhiseadust.

Kuid valitsuse tellimusel kirjutati 2012. aastal uus konstitutsioon, mis kaotas võimude lahususe ja piiras põhiseaduskohtu pädevust.

Samal ajal võeti üle riigimeedia ja allutati ustavate ärimeeste abiga järk-järgult valitsuse kontrollile erameedia. Selleks asutati parlamendi enamuse otsusega uus riigimeediat haldav asutus, et kangutada ameteist valitsusele ebasobivad inimesed olemasolevatest institutsioonidest. Sõltumatu erameedia viidi aga pankrotti, jättes valitsusega opositsioonis olevad või muidu iseseisva hoiakuga väljaanded ilma kõigist reklaamilepinguist. Teisisõnu, vaba ajakirjanduse taltsutamiseks kasutati demokraatliku õigusriigi vahendeid – seadusi ja turgu.

Orbáni teise valitsuse majanduspoliitika oli iseäranis populistlik. Näiteks kampaania välismaiste pankade ja kaubanduskeskuste vastu, mida maksustati täiendavalt nn katuserahaga. Selle sammu varjus kehtestati Ungaris üks Euroopa Liidu kõrgemaid käibemaksumäärasid ja madalaim ettevõtte tulumaks.

Rahvuspoliitikas täideti valimislubadus ja anti kodakondsus etnilistele ungarlastele Rumeenias, Slovakkias, Serbias jm. Naabermaade protestidele vaatamata kasvatas see otsus kodanike arvu ligikaudu miljoni võrra. Ühtaegu suurenes Fidezsi toetajate hulk ja 2014. aasta valimised võideti taas ülekaalukalt, sest kõik vastsed kodanikud toetasid Orbáni parteid. Lisaks võimaldas uus valimissseadus muuta valimiste eel ühemandaadiliste valimisringkondade piire sobiva kandidaadi võidu tagamiseks. Selle tulemuseks oli taas absoluutne enamus parlamendis, kuigi Fidezsile hääle andnuid oli seekord vaid 45 protsenti valimas käinuist.

Lendvai nendib, et Euroopa Liit on olnud Orbáni ohjeldamisel suhteliselt hambutu. Ungari peaminister on varmalt teinud muudatusi Brüsseli pahameele esile kutsunud vastuolulises seaduses, kuid jätnud samas valitsusele võimaluse määrustega ikkagi varasem eesmärk saavutada. Euroopa Komisjoni nõudmiste tõrjumist näiliste järeleandmistega on Orbán nimetanud „paabulinnu tantsuks”. Ja seni on ta selles olnud suhteliselt osav.

Lendvai tõdeb, et Orbánil on samad tunnused mis teistelgi populistlikel valitsejatel. Esiteks on ta väga võimekas oraator. Alates esimesest avalikust ülesastumisest Kangelaste väljakul 1989. aasta juunis – toona  opositsioonipoliitikuna parlamendis ja hiljem peaministrina – on Orbán suutnud oma sõnumit rahvale mõjuvalt edastada.

Teiseks on Orbán kahtlemata küünik. Opositsioonis olles tuli tal tõrjuda süüdistusi, justkui kahjustaks tema kriitika valitsuse aadressil Ungarit. Võimule saanuna ei kannata ta ise vähimatki kriitikat, sest on nüüd end riigiga samastanud.

Autokraadina rõhutab Orbán enda erandlikkust, tõstes esile oma lihtsat päritolu. Rahva mobiliseerimiseks kasutab Orbán kord ajaloolisi müüte Ungarist kui suurriigist, kord hirmutab valijaid väliste vaenlastega, kes kõik ihkavad ungarlaste omariiklust hävitada. Kahtedel viimastel valimistel on selleks olnud Ungari päritolu miljardär George Soros ja tema asutatud Kesk-Euroopa Ülikool Budapestis.

Autokraatiale omaselt iseloomustab Orbáni-aegset Ungarit klientelism ehk valitseja sõltlaskonna pidev suurenemine. Peaminister ise ei häbene ametikohtade jagamist ustavatele parteikaaslastele ning riigihankeid ja soodustusi truudele ettevõtjatele. Tema sõnul on loomulik, et valitsus aitab talle vajalikke inimesi.

Lendvai toob Orbáni välispoliitikas esile suhete arendamise teiste „illiberaalsete” riikide, näiteks ajalooliste vaenlaste  Venemaa ja Türgiga või Euroopa paremäärmuslike poliitiliste rühmitustega. Viimast on Orbán põhjendanud vajadusega kaitsta Euroopa väärtusi islamistide sissetungi eest. Suhete arendamist autokraatiatega Idas on ta õigustanud Ungari huvide kaitsmisega Lääne surve eest, sest sealsed valitsused on arvustanud Ungaris toimunud poliitilisi muutusi.

Iseäranis teravalt kritiseeriti Ungarit, kui valitsus otsustas 2015. aastal tarastada piiri Serbiaga, et peatada põgenike sissevool. Orbán kasutas sisserännuteemat osavalt sisepoliitikas Fidezsi maine parandamisel ja suhteliselt edukalt Euroopas poliitiliste liitlaste otsimisel.

Lendvai hinnangul on Orbáni juhitud poliitiline režiim autokraatia pehme vorm, kui võrrelda näiteks Putini Venemaaga. Meeleavalduste vastu hoidutakse kasutamast jõudu, kuid killustatud opositsiooni takistatakse koondumast ja valitsust kritiseerimast sõltumatu meedia tasalülitamisega.

Kuigi Lendvai ei usu, et Ungari naaseks niipea liberaalse demokraatia juurde, ei pea ta kodumaa tulevikku täiesti lootusetuks. Ta lõpetab raamatu tõdemusega, et Ungarile on siiski jäänud üks demokraatlik, kuigi hetkel teoreetiline võimalus vahetada järgmistel parlamendivalimistel valitsus välja.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: