detsember 16, 2008

Raamat: Max Jakobson. Tilinpäätös.

Kui üks raamat on trükitud heale paberile ja hästi köidetud, siis on seda alati meeldiv kätte võtta. Kui sellel paberil ja nende kaante vahel leidub lisaks aga ka palju huvitavat, on mõnu mitmekordne. Selline raamat on näiteks diplomaatia veterani ja terava sulega analüütiku Max Jakobsoni mälestuste kolmas ning viimane köide “Tilinpäätös”.

Kui üks raamat on trükitud heale paberile ja hästi köidetud, siis on seda alati meeldiv kätte võtta. Kui sellel paberil ja nende kaante vahel leidub lisaks aga ka palju huvitavat, on mõnu mitmekordne. Selline raamat on näiteks diplomaatia veterani ja terava sulega analüütiku Max Jakobsoni mälestuste kolmas ning viimane köide “Tilinpäätös”.


Harri Tiido

Raamat: Max Jakobson. Tilinpäätös. Otava, Helsingi 2003. 415 lk.

Kui üks raamat on trükitud heale paberile ja hästi köidetud, siis on seda alati meeldiv kätte võtta. Kui sellel paberil ja nende kaante vahel leidub lisaks aga ka palju huvitavat, on mõnu mitmekordne. Selline raamat on näiteks diplomaatia veterani ja terava sulega analüütiku Max Jakobsoni mälestuste kolmas ning viimane köide “Tilinpäätös”.
Kuna olin lugenud ka esimest kahte osa – aastaid 1899 – 1946 katvat köidet “Väkivallan vuodet” ja aastaid 1947 – 1972 meenutavat “Pelon ja toivon aika” -, siis olin kõnealust üllitist juba pikalt oodanud. Läbematusest pärisin Max Jakobsonilt mitmel kohtumisel, et kuidas asi edeneb ja mida on oodata. Jakobson viitas vanusele ja tunnistas, et eks ta visalt läheb, kuid küll ta ükskord valmis saab… Sisu osas oli ta aga üpris kidakeelne ja märkis, et kuna paljud kajastatud ajajärgul poliitikamaailmas aktiivselt osalenud tegelased on ka praegu veel sama asjaga ametis, siis peab ta vältimatult kirjapandavat valima.
Tõtt-öelda lootsingi sellest raamatust paljastavaid uudiseid aastaist 1972 kuni tänaseni, kuid pettusin teataval määral. “Tilinpäätös” erineb minu silmis eelmistest köidetest ja areneb temaatika kaudu, mitte kronoloogiliselt mälestustele keskendudes. Tegemist ongi enamaga kui mälestusteraamatuga ja lõpuks jõudsin järeldusele, et nii on ehk paremgi. “Väkivallan vuodet” ning “Pelon ja toivon aika” on pigem klassikalised mälestusteraamatud, mälestuste kolmas köide on aga tõesti pealkirjale vastavalt möödunud sajandi kokkuvõte, sisaldades lisaks uuele materjalile ka eelmistes köidetes avaldatut. Seega on raamat käsitletav ka eraldi ja usun, et kui eesti keelde tõlkida ainult see osa, oleks ikkagi tegemist tervikuga.
Lugemishuvi peaks raamat äratama mitte ainult Soome ajaloo huvilistes, vaid ka laiemalt möödunud sajandi sündmustest ning nende taustast huvitujates. Kindlasti on kasulik Jakobsoni selgitus termini “soometumine” tekke ja tausta kohta, mida ta varem on esitanud inglise keeles väikesemahulises aastatetaguses üllitises pealkirjaga “Finland in New Europe”.
Eestlastele tuleb Max Jakobsoni nimi kindlasti tuttav ette kas või seoses president Lennart Mere poolt 1998. aastal ellu kutsutud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni kaasesimehe ametiga. Ning seegi teema, üldse aga arvestataval määral Eestit puudutavat ainest, on neil lehekülgedel olemas.
Kui otsida Soomest kedagi, kes annaks välja Henry Kissingeri mõõdu, siis usun vähemalt regionaalsel tasandil Max Jakobsoni olevat just sellise terava pilgu ja avara vaatega tegelase. Igati lugemisväärt raamat nii haardeulatuselt kui meid kitsamalt huvitavate teemade käsitluselt.