Raamat: Max Jakobson. Tilinpäätös.
Kui üks raamat on trükitud heale paberile ja hästi köidetud, siis on seda alati meeldiv kätte võtta. Kui sellel paberil ja nende kaante vahel leidub lisaks aga ka palju huvitavat, on mõnu mitmekordne. Selline raamat on näiteks diplomaatia veterani ja terava sulega analüütiku Max Jakobsoni mälestuste kolmas ning viimane köide “Tilinpäätös”.
suursaadik
Kuna olin lugenud ka esimest kahte osa – aastaid 1899 – 1946 katvat köidet “Väkivallan vuodet” ja aastaid 1947 – 1972 meenutavat “Pelon ja toivon aika” -, siis olin kõnealust üllitist juba pikalt oodanud. Läbematusest pärisin Max Jakobsonilt mitmel kohtumisel, et kuidas asi edeneb ja mida on oodata. Jakobson viitas vanusele ja tunnistas, et eks ta visalt läheb, kuid küll ta ükskord valmis saab… Sisu osas oli ta aga üpris kidakeelne ja märkis, et kuna paljud kajastatud ajajärgul poliitikamaailmas aktiivselt osalenud tegelased on ka praegu veel sama asjaga ametis, siis peab ta vältimatult kirjapandavat valima.
Tõtt-öelda lootsingi sellest raamatust paljastavaid uudiseid aastaist 1972 kuni tänaseni, kuid pettusin teataval määral. “Tilinpäätös” erineb minu silmis eelmistest köidetest ja areneb temaatika kaudu, mitte kronoloogiliselt mälestustele keskendudes. Tegemist ongi enamaga kui mälestusteraamatuga ja lõpuks jõudsin järeldusele, et nii on ehk paremgi. “Väkivallan vuodet” ning “Pelon ja toivon aika” on pigem klassikalised mälestusteraamatud, mälestuste kolmas köide on aga tõesti pealkirjale vastavalt möödunud sajandi kokkuvõte, sisaldades lisaks uuele materjalile ka eelmistes köidetes avaldatut. Seega on raamat käsitletav ka eraldi ja usun, et kui eesti keelde tõlkida ainult see osa, oleks ikkagi tegemist tervikuga.
Lugemishuvi peaks raamat äratama mitte ainult Soome ajaloo huvilistes, vaid ka laiemalt möödunud sajandi sündmustest ning nende taustast huvitujates. Kindlasti on kasulik Jakobsoni selgitus termini “soometumine” tekke ja tausta kohta, mida ta varem on esitanud inglise keeles väikesemahulises aastatetaguses üllitises pealkirjaga “Finland in New Europe”.
Eestlastele tuleb Max Jakobsoni nimi kindlasti tuttav ette kas või seoses president Lennart Mere poolt 1998. aastal ellu kutsutud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni kaasesimehe ametiga. Ning seegi teema, üldse aga arvestataval määral Eestit puudutavat ainest, on neil lehekülgedel olemas.
Kui otsida Soomest kedagi, kes annaks välja Henry Kissingeri mõõdu, siis usun vähemalt regionaalsel tasandil Max Jakobsoni olevat just sellise terava pilgu ja avara vaatega tegelase. Igati lugemisväärt raamat nii haardeulatuselt kui meid kitsamalt huvitavate teemade käsitluselt.
Seotud artiklid
Merili Arjakas: Euroopa paremäärmusluse neli lainet
Paremäärmuslike parteide edu hiljuti Euroopas toimunud valimistel on osa arengust, mida politoloog Cas Mudde nimetab paremäärmusluse neljandaks laineks: parempopulistlike erakondade ja ideede peavoolustamine ja normaliseerimine. Paremääre mõõdukamaks muutumise asemel on rohkem tegu siiski peavooluerakondade ja sellega koos kogu poliitilise kultuuri radikaliseerumisega, mis avas ukse populistlikele erakondadele.
Hannes Saarmets: Ladina-Ameerika – läänest maas. Või hoopis ees?
Ladina-Ameerika sotsiaal-majanduslik ja geopoliitiline areng on küll olnud ajaloo vältel seotud lääneriikidega, ent ometi on seal ikka ja jälle mindud ülejäänud maailma arengusuundadest erinevat teed. See rahutu, revolutsiooniline ning teravate kontrastidega piirkond pakub kirevat ajaloolist vaatemängu, kuid on olnud ka mitmete globaalsete suundumuste teerajaja. Ladina-Ameerika arengutee mõistmine võimaldab teistsuguste nurkade alt hinnata sealsete riikide edusamme või läbikukkumisi. Lisaks pakub Ladina-Ameerika väärtuslikke globaalpoliitilisi õppetunde, mida tasuks jälgida ka rikastel ja arenenud riikidel.
James Sherr: Sõda vale ja hirmu vastu
Visalt alles hoitud müüdid loovad omaenda tegelikkuse. Kui tahta neid kummutada, tuleb nendega võidelda. Võitlejatel, kes kasutavad selleks nii aktiivseid abinõusid kui ka retoorikat, peab aga olema oma kindel siht ja arusaam tegelikkusest.
Jade McGlynn: Mälu ja ajaloo vastasseis – Venemaa sõda Ukrainaga
Venemaa nüüdseks kümnendat aastat kestev sõda Ukrainaga on sõda identiteedi pärast. 2013.–2014. aasta väärikuse revolutsioon puhkes kriitilisel ajal, mis langes kokku Venemaa valitsuses 2012. aasta järel alanud pöördega revisionismi suunas, millega sooviti tugevdada ühtset Vene identiteeti.
Kuidas päästa keelt, kuidas hävitada keelt? Ukraina ja valgevene keele olukorrast
Pärast Vene täiemahulise agressioonisõja algust on Ukrainas toimunud drastiline ja pöördumatu nihe keelekasutuses: ukraina keele roll on igas elusfääris märgatavalt kasvanud ning vene keel on oma endise positsiooni ühiskonnas minetanud. Lukašenka režiimi all jätkub Valgevenes aga uuskolonialistlik venestamine, mis tõukab valgevene keelt järjest enam avaliku elu perifeeriasse.
Alina Horbenko: Krimmitatarlased sõjakeerises – rahva jaoks otsustav aeg
Krimmitatarlased on Ida-Euroopa turgi rahvas, kes – koos karaiimide ja krõmtšakkidega – on Krimmi põlisrahvas ja ühtaegu üks Ukraina põlisrahvastest. Krimmitatarlased on „Vene maailma“ põhjalikult kogenud 2014. aastast, mil Vene väed poolsaare vallutasid. Mida on tehtud Krimmi ja tema asukatega kaugemas ja lähiajaloos ning mis sünnib seal praegu?