detsember 9, 2008

Raamat: Graham T. Allison. Essence of Decision: Explaining the Cuban Missile Crisis.

See Graham Allisoni raamat kuulub välispoliitika analüüsi klassikasse. Tegemist on 1962. aasta Kuuba raketikriisi uurimusega. Autor küsib: miks N. Liit paigutas Kuubale 1962. aastal oma tuumarelvad? miks USA reageeris tuumarelvade paigutamisele mereblokaadiga? miks N. Liit siiski järele andis ja tuumarelvad Kuubalt ära tõi? Vastused jagab autor kolme mudelisse: ratsionaalsesse, organisatsioonilisse ja bürokraatlikku.

See Graham Allisoni raamat kuulub välispoliitika analüüsi klassikasse. Tegemist on 1962. aasta Kuuba raketikriisi uurimusega. Autor küsib: miks N. Liit paigutas Kuubale 1962. aastal oma tuumarelvad? miks USA reageeris tuumarelvade paigutamisele mereblokaadiga? miks N. Liit siiski järele andis ja tuumarelvad Kuubalt ära tõi? Vastused jagab autor kolme mudelisse: ratsionaalsesse, organisatsioonilisse ja bürokraatlikku.

Raamat: Graham T. Allison. Essence of Decision: Explaining the Cuban Missile Crisis. Boston. Little Brown, 1971. Second edition Longman, 1999. 416 lk.

Vahur Made
See Graham Allisoni raamat kuulub välispoliitika analüüsi klassikasse. Tegemist on 1962. aasta Kuuba raketikriisi uurimusega. Autor küsib: miks N. Liit paigutas Kuubale 1962. aastal oma tuumarelvad? miks USA reageeris tuumarelvade paigutamisele mereblokaadiga? miks N. Liit siiski järele andis ja tuumarelvad Kuubalt ära tõi? Vastused jagab autor kolme mudelisse: ratsionaalsesse, organisatsioonilisse ja bürokraatlikku.
Need, kes käsitlevad välispoliitikat ratsionaalse mudeli kohaselt, arvavad, et riik tegutseb ühtse tervikuna ning esindab üheselt määratletud huvisid ja eesmärke. Ratsionalistid kinnitavad, et N. Liit soovis kaitsta Kuubal võimule tulnud kommunistlikku reziimi, parandada oma positsioone tuumavõidujooksus USAga ning saavutada ameeriklastelt järeleandmisi Berliini küsimuses. USA omakorda loobus Kuuba ründamisest (õhurünnak raketibaaside vastu või otsene invasioon), kuna soovis hoida ära N. Liidu rünnakut Lääne-Berliinile. Kuuba võtmine USA laevastiku poolt mereblokaadi sobis väga hästi kokku USA eesmärkidega: N. Liidu rakette Kuubale juurde tuua ei lastud. Kui Nikita Hruštšov seejärel USA survele järele andis ning raketid Kuubalt tõepoolest koju viis, käitus ta ratsionaalse mudeli järgi. Ta ei soovinud Kuuba pärast suurt sõda valla päästa.
Organisatsiooniline mudel väidab, et riiklike institutsioonide välispoliitilised huvid erinevad. Nii osutab Allison, et Kuuba raketikriisi alguses ning kriisile lahenduste otsimisel põrkusid USA Riigidepartemangu, Luurekeskagentuuri, USA Kaitseministeeriumi, USA õhujõudude ja USA laevastiku huvid. Igaüks kogus kriisi kohta informatsiooni eri viisil, analüüsis seda omamoodi ja reageeris kriisile erinevalt. Institutsioonid pakkusid president John F. Kennedyle neile soodsaid lahendusi ja võistlesid presidendi soosingu pärast. Sama mudel on täheldatav ka
N. Liidu tegevust analüüsides. Poliitbüroolt saadud käsu (paigutada Kuubale raketid) täitmisel tegutses iga N. Liidu institutsioon (luure, laevastik, raketiväed) omaette ja teisi institutsioone informeerimata. Tulemuseks oli, et ameeriklased said peaaegu kohe teada, kui esimesed raketid Kuubale saabusid, ning N. Liit ei saanud seada USAd fait accompli ette.
Bürokraatlik mudel osutab indiviidide eelistustele välispoliitiliste otsuste langetamisel. Robert Kennedyst saab võtmeisik, kui Washingtonis otsustatakse võtta Kuuba blokaadirõngasse. Just HruDtDov kaotab seose Kuuba ja Berliini kriisikolde vahel ning pakub USA-le “pehmet maandumist”: ei nõua ameeriklastelt järeleandmisi Berliinis, vaid hoopis USA rakettide väljaviimist Türgist.
Kuidas langetati otsused Iraagi kriisi ajal? Sellegi kohta loeme kunagi ehk raamatust, kus lähtutud mõnest Allisoni pakutud mudeliga sarnasest analüüsist.
Vahur Made on Eesti Diplomaatide Kooli asedirektor.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar