Raamat: Graham T. Allison. Essence of Decision: Explaining the Cuban Missile Crisis.
See Graham Allisoni raamat kuulub välispoliitika analüüsi klassikasse. Tegemist on 1962. aasta Kuuba raketikriisi uurimusega. Autor küsib: miks N. Liit paigutas Kuubale 1962. aastal oma tuumarelvad? miks USA reageeris tuumarelvade paigutamisele mereblokaadiga? miks N. Liit siiski järele andis ja tuumarelvad Kuubalt ära tõi? Vastused jagab autor kolme mudelisse: ratsionaalsesse, organisatsioonilisse ja bürokraatlikku.
Need, kes käsitlevad välispoliitikat ratsionaalse mudeli kohaselt, arvavad, et riik tegutseb ühtse tervikuna ning esindab üheselt määratletud huvisid ja eesmärke. Ratsionalistid kinnitavad, et N. Liit soovis kaitsta Kuubal võimule tulnud kommunistlikku reziimi, parandada oma positsioone tuumavõidujooksus USAga ning saavutada ameeriklastelt järeleandmisi Berliini küsimuses. USA omakorda loobus Kuuba ründamisest (õhurünnak raketibaaside vastu või otsene invasioon), kuna soovis hoida ära N. Liidu rünnakut Lääne-Berliinile. Kuuba võtmine USA laevastiku poolt mereblokaadi sobis väga hästi kokku USA eesmärkidega: N. Liidu rakette Kuubale juurde tuua ei lastud. Kui Nikita Hruštšov seejärel USA survele järele andis ning raketid Kuubalt tõepoolest koju viis, käitus ta ratsionaalse mudeli järgi. Ta ei soovinud Kuuba pärast suurt sõda valla päästa.
Organisatsiooniline mudel väidab, et riiklike institutsioonide välispoliitilised huvid erinevad. Nii osutab Allison, et Kuuba raketikriisi alguses ning kriisile lahenduste otsimisel põrkusid USA Riigidepartemangu, Luurekeskagentuuri, USA Kaitseministeeriumi, USA õhujõudude ja USA laevastiku huvid. Igaüks kogus kriisi kohta informatsiooni eri viisil, analüüsis seda omamoodi ja reageeris kriisile erinevalt. Institutsioonid pakkusid president John F. Kennedyle neile soodsaid lahendusi ja võistlesid presidendi soosingu pärast. Sama mudel on täheldatav ka N. Liidu tegevust analüüsides. Poliitbüroolt saadud käsu (paigutada Kuubale raketid) täitmisel tegutses iga N. Liidu institutsioon (luure, laevastik, raketiväed) omaette ja teisi institutsioone informeerimata. Tulemuseks oli, et ameeriklased said peaaegu kohe teada, kui esimesed raketid Kuubale saabusid, ning N. Liit ei saanud seada USAd fait accompli ette.
Bürokraatlik mudel osutab indiviidide eelistustele välispoliitiliste otsuste langetamisel. Robert Kennedyst saab võtmeisik, kui Washingtonis otsustatakse võtta Kuuba blokaadirõngasse. Just HruDtDov kaotab seose Kuuba ja Berliini kriisikolde vahel ning pakub USA-le “pehmet maandumist”: ei nõua ameeriklastelt järeleandmisi Berliinis, vaid hoopis USA rakettide väljaviimist Türgist.
Kuidas langetati otsused Iraagi kriisi ajal? Sellegi kohta loeme kunagi ehk raamatust, kus lähtutud mõnest Allisoni pakutud mudeliga sarnasest analüüsist.
Vahur Made on Eesti Diplomaatide Kooli asedirektor.
Seotud artiklid
Merili Arjakas: Euroopa paremäärmusluse neli lainet
Paremäärmuslike parteide edu hiljuti Euroopas toimunud valimistel on osa arengust, mida politoloog Cas Mudde nimetab paremäärmusluse neljandaks laineks: parempopulistlike erakondade ja ideede peavoolustamine ja normaliseerimine. Paremääre mõõdukamaks muutumise asemel on rohkem tegu siiski peavooluerakondade ja sellega koos kogu poliitilise kultuuri radikaliseerumisega, mis avas ukse populistlikele erakondadele.
Hannes Saarmets: Ladina-Ameerika – läänest maas. Või hoopis ees?
Ladina-Ameerika sotsiaal-majanduslik ja geopoliitiline areng on küll olnud ajaloo vältel seotud lääneriikidega, ent ometi on seal ikka ja jälle mindud ülejäänud maailma arengusuundadest erinevat teed. See rahutu, revolutsiooniline ning teravate kontrastidega piirkond pakub kirevat ajaloolist vaatemängu, kuid on olnud ka mitmete globaalsete suundumuste teerajaja. Ladina-Ameerika arengutee mõistmine võimaldab teistsuguste nurkade alt hinnata sealsete riikide edusamme või läbikukkumisi. Lisaks pakub Ladina-Ameerika väärtuslikke globaalpoliitilisi õppetunde, mida tasuks jälgida ka rikastel ja arenenud riikidel.
James Sherr: Sõda vale ja hirmu vastu
Visalt alles hoitud müüdid loovad omaenda tegelikkuse. Kui tahta neid kummutada, tuleb nendega võidelda. Võitlejatel, kes kasutavad selleks nii aktiivseid abinõusid kui ka retoorikat, peab aga olema oma kindel siht ja arusaam tegelikkusest.
Jade McGlynn: Mälu ja ajaloo vastasseis – Venemaa sõda Ukrainaga
Venemaa nüüdseks kümnendat aastat kestev sõda Ukrainaga on sõda identiteedi pärast. 2013.–2014. aasta väärikuse revolutsioon puhkes kriitilisel ajal, mis langes kokku Venemaa valitsuses 2012. aasta järel alanud pöördega revisionismi suunas, millega sooviti tugevdada ühtset Vene identiteeti.
Kuidas päästa keelt, kuidas hävitada keelt? Ukraina ja valgevene keele olukorrast
Pärast Vene täiemahulise agressioonisõja algust on Ukrainas toimunud drastiline ja pöördumatu nihe keelekasutuses: ukraina keele roll on igas elusfääris märgatavalt kasvanud ning vene keel on oma endise positsiooni ühiskonnas minetanud. Lukašenka režiimi all jätkub Valgevenes aga uuskolonialistlik venestamine, mis tõukab valgevene keelt järjest enam avaliku elu perifeeriasse.
Alina Horbenko: Krimmitatarlased sõjakeerises – rahva jaoks otsustav aeg
Krimmitatarlased on Ida-Euroopa turgi rahvas, kes – koos karaiimide ja krõmtšakkidega – on Krimmi põlisrahvas ja ühtaegu üks Ukraina põlisrahvastest. Krimmitatarlased on „Vene maailma“ põhjalikult kogenud 2014. aastast, mil Vene väed poolsaare vallutasid. Mida on tehtud Krimmi ja tema asukatega kaugemas ja lähiajaloos ning mis sünnib seal praegu?