detsember 29, 2008

Raamat Fareed Zakaria. The Future of Freedom: Illiberal Democracy at Home and Abroad.

Tõesti, Fareed Zakaria raamat “The Future of Freedom. Illiberal democracy home and abroad” avaldas mulle muljet. On ju tihti nii, et peas liiguvad mingid mõtted mingi probleemse valdkonna kohta, aga need on hajusad, katkendlikud, poolikud, vajaksid tõsist läbitöötamist ja edasiarendamist. Ja siis leiad raamatu, kus keegi on samade asjade peale mõelnud ja rohkete faktide alusel suutnud materjali põhjalikult analüüsida. Selline raamat satub vastuvõtliku lugeja korral eriti soodsale pinnasele. Mõned aastad tagasi juhtus mul samamoodi Richard Pipesi raamatuga “The Property and Freedom”. Muide, ainese poolest täiendavad need kaks raamatut teineteist.

Tõesti, Fareed Zakaria raamat “The Future of Freedom. Illiberal democracy home and abroad” avaldas mulle muljet. On ju tihti nii, et peas liiguvad mingid mõtted mingi probleemse valdkonna kohta, aga need on hajusad, katkendlikud, poolikud, vajaksid tõsist läbitöötamist ja edasiarendamist. Ja siis leiad raamatu, kus keegi on samade asjade peale mõelnud ja rohkete faktide alusel suutnud materjali põhjalikult analüüsida. Selline raamat satub vastuvõtliku lugeja korral eriti soodsale pinnasele. Mõned aastad tagasi juhtus mul samamoodi Richard Pipesi raamatuga “The Property and Freedom”. Muide, ainese poolest täiendavad need kaks raamatut teineteist.

Raamat Fareed Zakaria. The Future of Freedom: Illiberal Democracy at Home and Abroad. W. W. Norton & Co. New York 2003. 286 lk.

Siim Kallas
Tõesti, Fareed Zakaria raamat “The Future of Freedom. Illiberal democracy home and abroad” avaldas mulle muljet. On ju tihti nii, et peas liiguvad mingid mõtted mingi probleemse valdkonna kohta, aga need on hajusad, katkendlikud, poolikud, vajaksid tõsist läbitöötamist ja edasiarendamist. Ja siis leiad raamatu, kus keegi on samade asjade peale mõelnud ja rohkete faktide alusel suutnud materjali põhjalikult analüüsida. Selline raamat satub vastuvõtliku lugeja korral eriti soodsale pinnasele. Mõned aastad tagasi juhtus mul samamoodi Richard Pipesi raamatuga “The Property and Freedom”. Muide, ainese poolest täiendavad need kaks raamatut teineteist.
Maailmas on demokraatiaga tõsiseid probleeme. Demokraatlike institutsioonide, eelkõige seadusandlike kogude maine käib alla. Kõikjal laiendab kandepinda jäik, paindumatu fundamentalism. Samas on juhtidel rahva hulgas kõrge maine just nendes riikides, kus demokraatiat pole. Näiteks on väga populaarne Venemaa president Vladimir Putin. Samas on Vene ajakirjandus valitsuse kontrolli all, poliitiline opositsioon tähtsusetu, iseseisvaid majandusringkondi rünnatakse kõikide vahenditega. Venemaa ei ole vaba maa. Kuigi USA president ütles, et Venemaa on maa, mida veab demokraatia ja turumajandus. Selle peale küsis ajakiri The Economist: kas USA president on aru kaotanud?
Demokraatiate õnnetuseks peab Zakaria viimasel ajal üha rohkem levivat soovi meeldida. Mida laiemale publikule, seda parem. Meeldida püüab halastamatu konkurentsi tingimustes ka ajakirjandus. Ja see on õnnetus. Poliitika peab ühiskonda juhtima, mitte püüdma lakkamatult meeldida. Viimase teeb aga paratamatuks vahetpidamata kestev valimiskampaania. Inglise keeles kõlab see täpsemalt: politics must lead, not follow. Kas see kõik pole tuttav? Meeldimise himus on näiteks California osariigis korraldatud lugematu hulk rahvaküsitlusi. Selle tagajärjel on seadusandlik kogu kaotanud võimu, aga imestusega on märgatud, et võim pole läinud mitte rahva kätte, vaid selle protsessi on enda kasuks pööranud suur raha ja mitmesugused huvigrupid. Nad on osanud rahvaga manipuleerides saavutada hoopis lihtsamini oma eesmärke, kui üritades mõjutada seadusandlikku kogu. See aga pole enam demokraatia. Rahva võim on asendunud hoopis millegi muuga. Mõelgem selle peale. Zakaria hoiatab.
Riigikogu liige Siim Kallas on olnud Eesti Vabariigi peaminister 2002.-2003. aastal.
***
Toomas Hendrik Ilves
Vabadest mitmeparteilistest valimistest ei piisa, et riik oleks demokraatlik, vaja on ka vabadus tagada. Konstitutsionalistid ehk föderalistid hoiatasid juba 18. sajandi lõpus “enamuse türannia” eest, samuti toonitasid 19. sajandi liberaalid, et seaduste ülimuslikkus indiviidi ja vähemuse kaitsel on liberaalse demokraatia sine qua non. Ehk teisiti: kui demokraatia kätkeb endas võimu ja selle kasutamist, siis konstitutsiooniline liberalism kätkeb endas võimu piiramist.
Miks seda taas korrata? Me teame, et Hitler tuli võimule vabade valimistega; teame, et Lääne-Euroopas on paremäärmuslikud erakonnad kandideerinud rahvusliku sallimatuse loosungi all ning mõned neist on ka võimule tulnud. Me vajame selle kordamist, sest maailm pole viimase aastakümne jooksul kujunenud selliseks, nagu kuulutas Francis Fukuyama optimistlik “Ajaloo lõpp” 1990. aastal. Vahepeal tuli Samuel Huntington, kes seadis küsimärgi alla liberaalse demokraatia võimalikkuse väljaspool Lääne kultuuriruumi. Nüüd nendib Zakaria, et isegi Lääne tsivilisatsioonis pole liberaalne demokraatia ilmtingimata kaitstud.
Zakaria loetleb liberaalse demokraatia eeldusi: riigi ja usu lahusus, keskklassi olemasolu. Kuigi ta viitab ka 19. sajandi
teoreetikule Alexis de Tocqueville’ile ja 20. sajandi teadlasele Robert Putnamile, jätab autor käsitlemata ühe liberaalse demokraatia põhieelduse: tsiviilühiskonna olemasolu.
1830. aastail Ameerikat uurinud de Tocqueville leidis, et kude, mis hoidis USA demokraatiat lagunemast, oli tsiviilühiskond: seltsid, organisatsioonid, praeguse kõnepruugi järgi valitsusvälised organisatsioonid ehk MTÜd. Tugev tsiviilühiskond tekitas kodanikes vastutustunde oma ümbruskonna, oma riigi suhtes. 130 aastat hiljem tuvastas Harvardi ülikooli teadlane Robert Putnam (raamatus “Making Democracy Work”) empiiriliselt, et edukas demokraatia eeldab pikaajaliselt toimivat tsiviilühiskonda. Uurides Itaalia 1970. aasta detsentraliseerivat haldusreformi, kus prantsuslikult tsentraliseeritud võim ja otsustusõigus kanti madalamale tasandile, avastas Putnam, et reform ja uus valitsemisskeem toimis neis piirkonnis (põhiliselt Põhja-Itaalias), kus seltsid, organisatsioonid jms evisid pikaajalist traditsiooni. Seal, kus traditsioonid puudusid, luhtus ka reform.
Enne kui Zakaria raamatust liigsuurde vaimustusse sattuda, tuleks eelöeldut silmas pidada ka Eesti enda kogemust vaadates. Kui võrrelda Eestit SRÜ riikidega, siis torkab silma, et siin eksisteeris kodanikuühiskond laulu- või Kalevipoja lugemise seltside, üliõpilasorganisatsioonide jms näol juba 19. sajandil. Tsaari-Venemaal puudus väljaspool Baltikumi seesugune traditsioon sootuks. See võimaldas Eestil kergemini minna 1918. aastal üle liberaalsele demokraatiale, mis Venemaal, Ukrainas, Gruusias ja Aserbaidžaanis ei õnnestunud.
Pole vaja imestada, et 1940. aastal likvideeris NSV Liit kõik Eesti seltsid. Sest nagu tõdes de Tocqueville, ongi MTÜd ehk valitsusvälised organisatsioonid see tsement, mis hoiab ühiskonda koos ja võimaldab demokraatial toimida.
De Tocqueville’i ja Putnami tõde paraku Zakaria raamatus sisuliselt puudub. Siit võib tuletada ka mõnede Eesti ringkondade Zakaria-vaimustuse põhjuse. Nii praegune kui eelmine valitsus on kodanikuühiskonna mõistesse suhtunud põlgusega või lausa vaenulikult.
Zakaria raamatus on siiski palju, mida tasub endale selgeks teha. Eriti tema seletus, miks presidentaalne võim on pea kõikjal, aga eranditult postkommunistlikes siirderiikides, hävitanud demokraatia. Siin on küll üks väärt mõttetera olemas.
Riigikogu saadik Toomas Hendrik Ilves on olnud Eesti Vabariigi välisminister aastatel 1997 – 2002.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar