Raamat: Eliot A. Cohen. Supreme Command – Soldiers, Statesmen and Leadership in Wartime.
Tegemist on raamatuga, mis ilmus 2002. aastal ning mis on paljude riikide sõjakoolide, aga ka politoloogide kohustusliku kirjanduse nimekirjas. 2003. aasta väljaandele on autor lisanud uue USA kaitseministri Rumsfeldi Afganistani operatsiooniga seotud tegevust analüüsiva järelsõna.
“Supreme Command” on tsiviil-militaarsuhete ning sõjaväe tsiviiljuhtimise analüüs. Autor, kes on praegu Johns Hopkinsi Ülikooli strateegiauuringute professor, kuid lugenud varem loenguid USA Mereväe Sõjakolledžis ja Harvardi ülikoolis ning töötanud USA kaitseministri otseses alluvuses kaitsepoliitika planeerijana, viib meid keeruliste inim- ja alluvussuhete rägastikku, kus tuleb oma riigi ja rahva tuleviku nimel teha kiireid ja adekvaatseid otsuseid.
Cohenit huvitab see, kui palju võib, tegelikult, kui palju peab tsiviilvõim sekkuma sõjapidamisse ja kaitseväe arendamisse, et strateegilised eesmärgid oleksid ka pärast viimast lahingut saavutatavad. Autor käsitleb probleemi retrospektiivselt nelja 19. ja 20. sajandi suurmehe tegevusele toetudes: president Lincoln Ameerika kodusõjas, president Clemenceau I maailmasõja viimasel aastal, peaminister Churchill II maailmasõjas ning peaminister Ben Gurion Iisraeli riigina maailmakaardile kinnistamisel. Kõigil neil meestel tuli teha otsuseid, mis määrasid nende rahva tuleviku ning nendel otsustel oli otsene kokkupuude sõjapidamise ja kõrgemate sõjaväelastega. Otsused kujunesid suhtluses sõjaväelastega, kuid nende enda veendumuse kohaselt. Kõik neli kasutasid eri meetodit, kuid kõigi tegevust kannab veendumus, et ka sõjaajal vajab riik tsiviiljuhtimist ning järelevalvet, võib-olla isegi kontsentreeritumat järelevalvet toimuva üle. Samas toob Cohen esile asjaolu, et kõike seda on võimalik toimima panna ilma otseseid diktaate või käske kasutamata.
Autor jõuab järeldusele, et tsiviil-militaarsuhted toimivad keskse tsiviilvõimu ja kõrgema sõjaväe juhtkonna ebavõrdses dialoogis (unequal dialogue). Dialoogis, kus pooled on ausad ja otsekohesed, tihti isegi ründavad, kuid lõplik otsustusõigus on ühemõtteliselt ja vaieldamatult tsiviilvõimul. Ja seda mitte ainult sõja alguses ja lõpus, nagu püüavad väita “normaalse” tsiviil-militaar-suhete teooria eestkõnelejad. Asi ei ole mitte selles, kes teeb õigemaid otsuseid, sest keegi pole eksimatu, vaid selles, kellele on andnud rahvas õiguse vastutada. Lisaks mõistab Cohen hukka need sõjaväelased, kes ei talu oma seisukohtadega mittearvestamist ning otsivad seetõttu toetust poliitilistelt opositsioonijõududelt.
Raamat on huvitav lugemine ning leiaks kindlasti väärika koha Eesti otsusetegijate, aga ka sõjaväelaste riiulis. Kindel on see, et sellega peaks tutvuma iga kõrgem riigiametnik, kes suhtleb sõjaväega, kuid ennekõike iga sõjaväelane, kes unistab saada kindraliks. Keelebarjääri murdmiseks tõlgitakse see teos loodetavasti kunagi ka eesti keelde.
Seotud artiklid
Tony Lawrence: Ühendekspeditsioonivägi ja Balti riikide mured
Ühendekspeditsiooniväe (JEF) üksused läbisid novembrikuus Lätis sõjalisi õppuseid, mis said nimeks Joint Protector 24. Järgmisel nädalal, 16.–17. detsembril tulevad JEF-i moodustavate riikide – Taani, Eesti, Soome, Islandi, Läti, Leedu, Madalmaade, Norra, Rootsi ja Suurbritannia – juhid Tallinna, et arutada selles raamistikus koostöö jätkamist. Mis on JEF ja mida sel on Balti riikidele pakkuda?
Põhja-Korea sõdurid Venemaal: mida nad teevad ja kuidas peaks reageerima?
Informatsiooni Põhja-Korea sõdurite võimalikust saabumisest rindele hakkas kõigepealt levitama Ukraina sõjaväeluure, tehes seda neile iseloomuliku üldistusastmega ja rõhutades sündmuse kriitilisust. Sõjas oleva organisatsiooni puhul mõistetav teguviis, kuid tavalisele meediatarbijale ehk liiga paanikattekitav.
Pahelised narratiivid sõjas
Ajaloo vältel on sõjapidamist põhjendatud tihti narratiividega nagu jumala tahe, ajalooline nõue territooriumile või võitlus ideoloogilise kurjuse vastu. Samad õigustused on aktuaalsed ka tänapäeval, näiteks kõiki neid narratiive rakendatakse Ukraina-Vene ning Iisraeli-Palestiina konfliktides. Narratiivid tekitavad aga probleeme vastasseisude rahumeelsete lahendite saavutamisel, mistõttu tuleks nendega ka tegeleda. Seega tekib kaks küsimust: milles täpselt seisneb narratiivide problemaatilisus ning kuidas neid probleeme lahendada?
Igor Gretski: Euroopa säilitagu Durovi afääris kaine pea
Üks silmapaistvamaid sündmusi viimastel nädalatel on olnud ettevõtja ning Telegrami sõnumirakenduse kaasasutaja Pavel Durovi kinnipidamine Prantsuse prokuratuuri poolt. Isikuvabaduste ja riikliku julgeoleku või digifirmade mõju ja vastutuse üle arutlemise asemel tuleks Durovi juhtumile läheneda mõnevõrra erineva nurga alt.
Ebastabiilsus ja konkurents: Elio Calcagno pilguheit NATO lõunatiivale
Seni on NATO eelkõige keskendunud idatiivale ning käsitlenud Venemaad kõige tähtsama ja otsesema ohuna liitlaste julgeolekule. Nüüd aga – eriti pärast 2023. ja 2024. aastal peetud tippkohtumisi Vilniuses ja Washingtonis – käib laiem arutelu lõunatiiva üle, mis katab strateegiliselt olulist piirkonda Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Sahelis ja Vahemere ümbruses. Ollakse üksmeelel, et lõunatiiva peamiseks ohuks on ebastabiilsus Euroopa naabruses, selle laiemad tagajärjed ja viisid, kuidas vaenlased suudavad ebastabiilsust meie vastu ära kasutada.
Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Rünnak Kurskis, USA valimised, sõjaraamatud
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2024. aasta 34. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.