Raamat: Anne Applebaum. Gulag: A History.
Washington Posti kolumnisti Anne Applebaumi ajendas Gulagist kirjutama tõdemus, et natside kuriteod on põhjalikult läbi uuritud ja hukka mõistetud, kuid kommunistliku terrorirežiimi inimvaenulikku olemusse suhtutakse põhjendamatu leebusega. Venekeelse lühendi Gulag taga peituva esitab Applebaum kolmes osas. Ta alustab bolševike võimuletulekul loodud laagritega ja jälgib nende laienemist 1939. aastani.
Seejärel vaatleb ta põhjalikult Gulagi arhipelaagi, seda okastraaditagust maailma, kus miljonid zek’id elasid armetutes barakkides, täitsid üle jõu käivaid norme, püüdsid endal ebapiisava ratsiooniga eluvaimu sees hoida, armastasid ja vihkasid, võitlesid ja andsid alla, põgenesid ja kohandusid, surid ja jäid ellu. See oli totaalse riigi sünnitis, kus kehtisid omad seadused ja tavad. Autor jätkab laagrimaailma arengu kirjeldamist II maailmasõja ajal ja järel. Hruštšovi sula päästis küll paljud laagriasukatest okastraadi tagant välja, kuid Gulag eksisteerib tänaseni. Applebaum väljendab tõsist muret, et Venemaal ei tunta mingit vajadust mõista hukka kommunismi, ideoloogiat, mis süüdi inimsusevastastes kuritegudes, ja et seda ellu viinud isikud jätkavad rahus eksistentsi ühiskonnas, kus puudub arusaamine heast ja kurjast. Lähiminevikus korda saadetud koleduste uurimine ja miljonitele ohvritele mälestusmärkide püstitamine on jäänud Venemaal üksikute entusiastide eralõbuks – riik on sellest distantseerunud.
Teadmata täit tõde kommunistliku repressiivreiimi inimvaenuliku olemuse kohta, võib jääda ka arusaamatuks, miks loodi NATO, millega tegelesid CIA, Vaba Euroopa, Ameerika Hääl ning mida kujutas endast külm sõda.
Applebaumi uurimus tugineb rohketele arhiividokumentidele ja trükistele, olulisel kohal on oral history. Eesti allikatest on kasutatud Otto Tiefi mälestusi ja Hilda Sabbo kogumikku “Võimatu vaikida”. Ühe illustratsiooni autoriks on Ülo-Ilmar Sooster (moondunud küll Yula-Imar Soosteriks).
Applebaumi emotsionaalselt kaasakiskuvas laadis kirjutatud raamatut tõlgitakse juba saksa, prantsuse, itaalia, hollandi, poola ja ungari keede. Miks mitte see ka eesti keeles lugejale kättesaadavaks teha?
Peep Pillak on Riigiarhiivi nõunik
Seotud artiklid
Alina Horbenko: Krimmitatarlased sõjakeerises – rahva jaoks otsustav aeg
Krimmitatarlased on Ida-Euroopa turgi rahvas, kes – koos karaiimide ja krõmtšakkidega – on Krimmi põlisrahvas ja ühtaegu üks Ukraina põlisrahvastest. Krimmitatarlased on „Vene maailma“ põhjalikult kogenud 2014. aastast, mil Vene väed poolsaare vallutasid. Mida on tehtud Krimmi ja tema asukatega kaugemas ja lähiajaloos ning mis sünnib seal praegu?
Emine Džaparova: Ajaloo õppetunnid ja Ukraina tuleviku määratlemine
Krimm on Ukraina lahutamatu osa ja sellega ei saa agressori hüvanguks kaubelda, joonib Ukraina asevälisminister Emine Džaparova alla RKK-le antud usutluses. Krimmi küsimus tuleb tuua uuesti rahvusvahelisse päevakorda, et päästa Venemaa rõhumise alt sealsed elanikud ning demonstreerida, et agressioon ei too agressorile kasu.
Fiona Hill: Ukraina uues maailmakorratuses – ülejäänud riigid Ühendriikidele vastu hakkamas
Traditsioonilise Lennart Meri kõne peab sellel aastal USA Venemaa-ekspert Fiona Hill, president George W. Bushi, Barack Obama ja Donald Trumpi nõunik.
Gruusia vaikne eemaldumine Läänest
Nii nagu on raske öelda, kas üks konkreetne sündmus viimase paarikümne aasta sees märgistab Venemaa otsustavat irdumist demokraatlikult arenguteelt, nii on seda raske öelda viimase kümne aasta Gruusia sündmuste kohta. Ometi on see irdumine toimunud ja seda Eesti, Euroopa Liidu, USA, kõigi Gruusia Lääne sõprade jõuetute katsete saatel Gruusiat rajal hoida.
Isolatsionismist ja neutraliteedist liidusolidaarsuseni – Rootsi tee NATO liikmeks
Kui Rootsi peaministri Magdalena Anderssoni valitsus esitas 18. mail Brüsselis NATO peakorteris Rootsi avalduse NATOga liituda, peeti seda mitmel pool õigusega ajalooliseks sündmuseks. Aga miks see juhtus? Ja miks pealtnäha nii kiiresti? Arusaamiseks on vaja arvesse võtta nii Rootsi julgeolekupoliitika minevikku kui ka hiljutisi arenguid.
Läänemeri on taas esimene kaitsejoon
Venemaa sõda Ukrainas, Saksamaa paradigmavahetus (Zeitenwende), Soome ja Rootsi NATO liikmesuse taotlemine ning Taani ühinemine Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga tähendavad Läänemere piirkonnas põhimõttelist murrangut. Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Tony Lawrence vestles sõjaajaloolase, Hamburgi ülikooli emeriitprofessori dr Michael Epkenhansiga piirkonna julgeolekust ning Läänemere tähendusest minevikus ja tänapäeval.