Raamat: Anne Applebaum. Gulag: A History.
Washington Posti kolumnisti Anne Applebaumi ajendas Gulagist kirjutama tõdemus, et natside kuriteod on põhjalikult läbi uuritud ja hukka mõistetud, kuid kommunistliku terrorirežiimi inimvaenulikku olemusse suhtutakse põhjendamatu leebusega. Venekeelse lühendi Gulag taga peituva esitab Applebaum kolmes osas. Ta alustab bolševike võimuletulekul loodud laagritega ja jälgib nende laienemist 1939. aastani.
Seejärel vaatleb ta põhjalikult Gulagi arhipelaagi, seda okastraaditagust maailma, kus miljonid zek’id elasid armetutes barakkides, täitsid üle jõu käivaid norme, püüdsid endal ebapiisava ratsiooniga eluvaimu sees hoida, armastasid ja vihkasid, võitlesid ja andsid alla, põgenesid ja kohandusid, surid ja jäid ellu. See oli totaalse riigi sünnitis, kus kehtisid omad seadused ja tavad. Autor jätkab laagrimaailma arengu kirjeldamist II maailmasõja ajal ja järel. Hruštšovi sula päästis küll paljud laagriasukatest okastraadi tagant välja, kuid Gulag eksisteerib tänaseni. Applebaum väljendab tõsist muret, et Venemaal ei tunta mingit vajadust mõista hukka kommunismi, ideoloogiat, mis süüdi inimsusevastastes kuritegudes, ja et seda ellu viinud isikud jätkavad rahus eksistentsi ühiskonnas, kus puudub arusaamine heast ja kurjast. Lähiminevikus korda saadetud koleduste uurimine ja miljonitele ohvritele mälestusmärkide püstitamine on jäänud Venemaal üksikute entusiastide eralõbuks – riik on sellest distantseerunud.
Teadmata täit tõde kommunistliku repressiivreiimi inimvaenuliku olemuse kohta, võib jääda ka arusaamatuks, miks loodi NATO, millega tegelesid CIA, Vaba Euroopa, Ameerika Hääl ning mida kujutas endast külm sõda.
Applebaumi uurimus tugineb rohketele arhiividokumentidele ja trükistele, olulisel kohal on oral history. Eesti allikatest on kasutatud Otto Tiefi mälestusi ja Hilda Sabbo kogumikku “Võimatu vaikida”. Ühe illustratsiooni autoriks on Ülo-Ilmar Sooster (moondunud küll Yula-Imar Soosteriks).
Applebaumi emotsionaalselt kaasakiskuvas laadis kirjutatud raamatut tõlgitakse juba saksa, prantsuse, itaalia, hollandi, poola ja ungari keede. Miks mitte see ka eesti keeles lugejale kättesaadavaks teha?
Peep Pillak on Riigiarhiivi nõunik
Seotud artiklid
Merili Arjakas: Euroopa paremäärmusluse neli lainet
Paremäärmuslike parteide edu hiljuti Euroopas toimunud valimistel on osa arengust, mida politoloog Cas Mudde nimetab paremäärmusluse neljandaks laineks: parempopulistlike erakondade ja ideede peavoolustamine ja normaliseerimine. Paremääre mõõdukamaks muutumise asemel on rohkem tegu siiski peavooluerakondade ja sellega koos kogu poliitilise kultuuri radikaliseerumisega, mis avas ukse populistlikele erakondadele.
Hannes Saarmets: Ladina-Ameerika – läänest maas. Või hoopis ees?
Ladina-Ameerika sotsiaal-majanduslik ja geopoliitiline areng on küll olnud ajaloo vältel seotud lääneriikidega, ent ometi on seal ikka ja jälle mindud ülejäänud maailma arengusuundadest erinevat teed. See rahutu, revolutsiooniline ning teravate kontrastidega piirkond pakub kirevat ajaloolist vaatemängu, kuid on olnud ka mitmete globaalsete suundumuste teerajaja. Ladina-Ameerika arengutee mõistmine võimaldab teistsuguste nurkade alt hinnata sealsete riikide edusamme või läbikukkumisi. Lisaks pakub Ladina-Ameerika väärtuslikke globaalpoliitilisi õppetunde, mida tasuks jälgida ka rikastel ja arenenud riikidel.
James Sherr: Sõda vale ja hirmu vastu
Visalt alles hoitud müüdid loovad omaenda tegelikkuse. Kui tahta neid kummutada, tuleb nendega võidelda. Võitlejatel, kes kasutavad selleks nii aktiivseid abinõusid kui ka retoorikat, peab aga olema oma kindel siht ja arusaam tegelikkusest.
Jade McGlynn: Mälu ja ajaloo vastasseis – Venemaa sõda Ukrainaga
Venemaa nüüdseks kümnendat aastat kestev sõda Ukrainaga on sõda identiteedi pärast. 2013.–2014. aasta väärikuse revolutsioon puhkes kriitilisel ajal, mis langes kokku Venemaa valitsuses 2012. aasta järel alanud pöördega revisionismi suunas, millega sooviti tugevdada ühtset Vene identiteeti.
Kuidas päästa keelt, kuidas hävitada keelt? Ukraina ja valgevene keele olukorrast
Pärast Vene täiemahulise agressioonisõja algust on Ukrainas toimunud drastiline ja pöördumatu nihe keelekasutuses: ukraina keele roll on igas elusfääris märgatavalt kasvanud ning vene keel on oma endise positsiooni ühiskonnas minetanud. Lukašenka režiimi all jätkub Valgevenes aga uuskolonialistlik venestamine, mis tõukab valgevene keelt järjest enam avaliku elu perifeeriasse.
Alina Horbenko: Krimmitatarlased sõjakeerises – rahva jaoks otsustav aeg
Krimmitatarlased on Ida-Euroopa turgi rahvas, kes – koos karaiimide ja krõmtšakkidega – on Krimmi põlisrahvas ja ühtaegu üks Ukraina põlisrahvastest. Krimmitatarlased on „Vene maailma“ põhjalikult kogenud 2014. aastast, mil Vene väed poolsaare vallutasid. Mida on tehtud Krimmi ja tema asukatega kaugemas ja lähiajaloos ning mis sünnib seal praegu?