Putini „troonide mängud“ Lähis-Idas

Sissejuhatavad märkused

Seoses 2014.–2015. aasta Ukraina sündmustega ja Moskva interventsiooniga Ukraina aladele¹, Krimmi annekteerimisega², on käibele tulnud mõiste „hübriidsõda“, mis tegelikkuses polegi nii uus mõiste, nagu mitmed arvavad. Ukraina ja Venemaa konflikti teemal on viimasel ajal palju diskuteeritud ning isegi uurimusi avaldatud – palju räägitakse Vene infosõjast ja hübriidsõjast seonduvalt sündmustega Ukrainas.³

Kuid seoses nüüdsete Lähis-Ida sündmustega jääb Ukraina konflikt kuidagi tagaplaanile ja tähelepanu on keskendunud hoopis Süüriale ja nn Islamiriigile (ISIS või IS) – selles mõttes on Venemaa president Vladimir Putin saavutanud teatud edu, kuna tema soov oligi ilmselt viia tähelepanu Ukrainalt mujale.

Igal juhul, tulles aga tagasi „hübriidsõja“ mõiste juurde, tuleks rääkida ka mitmetest muudest hübriidsetest fenomenidest ja ideedest, mida Moskva nii ohtralt kasutab – kasvõi Kremli uuest n-ö hübriidideoloogiast ja -propagandast, mida Kreml hakkas oma huvides rakendama ka mujal, sh Euroopas ja Lähis-Idas ning laiemalt terves maailmas. Siinkohal on täheldatav, et Kreml kasutab erinevaid elemente, „leiutisi“ eri ajastutest – alates Vene riigi tekkest Kiievis 8.-9. sajandil kuni tänapäevani, sh ohtralt ka stalinistliku ideoloogia baasideid ja olulisemaid elemente, bolševistlikke dogmasid ning Nõukogude propaganda mehhanisme, aga ka tsaariaegse Venemaaga ja õigeusuga seotud ideid, Teise maailmasõja narratiive jne. Samuti ei peljata ka Kolmanda Riigi propagandavõtteid, mida kasutasid natsid. Vene moodsa propagandamasina vahenditeks said ka interneti suhtlusportaalid, sotsiaalmeedia (Facebook, Twitter, Vkontakte jne). Vene propagandamasin on paindlik, pidevalt muutuv organism, mille kasutusel olev arsenal ning spekter on äärmiselt lai ja kirju.⁴ Paraku on Venemaa propaganda avaldanud mõju mitte ainult Venemaale ja riikidele, kus elab palju venekeelseid inimesi, vaid teatud mõju on ilmnenud ka Euroopa riikide auditooriumitele.⁵

Paraku on Venemaa propaganda avaldanud mõju mitte ainult Venemaale ja riikidele, kus elab palju venekeelseid inimesi, vaid teatud mõju on ilmnenud ka Euroopa riikide auditooriumitele.

Selleks, et saavutada edu rahvusvahelisel areenil, kus Venemaa prestiiž seoses Ukraina konfliktiga on tugevasti kannatada saanud, kasutab Venemaa väga erinevaid meetmeid, sh küberrünnakuid, infooperatsioone, psühholoogilist mõjutamist⁶, elektroonilist sõda, poliitilist, majanduslikku ja sõjalist sekkumist ning ka diplomaatiat.

Kuid miks just Süüria? Miks Venemaa valis Süüria?

Süürias on Venemaal kauaaegsed ajaloolised huvid ja Moskva poolt korraldatud „troonide mäng“ Süürias on erilist tähelepanu väärt. Kaudselt ja isegi mitte ainult kaudselt on see seotud Ukrainaga ja seal toimuvaga, kasvõi seetõttu, et Ukrainas sõdinud Vene sõjaväelased on nüüd sõdimas Süürias ja Krimmis asuv Vene laevastik on otseselt seotud Tartusi mereväebaasiga, mis alates 1991. aastast, pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, kuulub Musta mere laevastiku koosseisu. Musta mere laevastiku staap asub Krimmi poolsaarel Sevastopoli linnas.⁷ Kui Süürias algas kodusõda, siis koosnes Tartusi mereväebaasi Vene personal vaid mõnest inimesest, nüüd aga on seal üle 1700 isiku.⁸ Ka see näitab Tartusi olulisust Venemaale.

Venemaa huvid ja eesmärgid Lähis-Idas

Niisiis, mis on Venemaa huvid Süürias ja Lähis-Idas laiemalt? Mida Putini režiim tahab saavutada ja mida on juba saavutanud? Mis tegelikkuses saab, ei tea keegi ja Kremli tõelisi plaane ning motiive ei teata, kuid võib oletada, mida Kreml võiks soovida. Vladimir Putinil on ilmselt mitmed ambitsioonikad soovid ja eesmärgid, mida ta tahab oma gambiidiga Süürias saavutada.

Eesmärgid on nii siseriiklikud, seotud Venemaa sisemise olukorraga, kui ka välisriiklikud – eeskätt regionaalsed, kuid ka globaalsed. Ilmselt tahab Putin läbi ISISe probleemi lahendamise saavutada läbimurret suhetes Läänega ja taastada 2013. aasta status quo ehk tulla tagasi suurte poliitikasse sellisena, et Lääs aktsepteeriks teda taas võrdväärse partnerina.

Venemaa soovib mängida Lähis-Idas esimest viiulit, saada Lähis-Ida regioonis kõige võimsamaks mängijaks ning näidata, et pärast USA lahkumist Iraagist on hoopis Moskva, mitte Washington „uus boss“. Šiiitlik tandem, kuhu kuuluvad Süüria, mida kontrollib osaliselt šiiitlik alaviitide Süüria presidendi Bashar al-Assadi klann, ja šiiitlik Iraani Islamivabariik, on Venemaa liitlased, nagu ka nt Aserbaidžaan, kus samuti on enamik moslemeid šiiidid. Seega on Venemaa paljuski oma mängus panustanud šiiitidele. Ka Iraagis on neid üle 60%. Putin üritab ilmselt saada oma kontrolli alla Lähis-Ida šiiitlikud jõud – seetõttu arendab Venemaa koostööd šiiitliku Iraaniga ning toetab al-Assadit, kes on alaviit (šiia), ja tema klanni. Kuid mõjusfääri laiendamine šiiitide aladel ja laiemalt ka terves Lähis-Idas pole kaugeltki ainus Kremli unistus.

Lühidalt ja kokkuvõtlikult on Putin saavutanud või saavutamas oma Süüria gambiidiga järgmist:

1. Venemaa sekkumise tõttu Süüriasse on Ukraina konflikt jäänud tagaplaanile ja Ukrainast enam nii palju ei räägita. See on Putini režiimile kasulik.

2. Bashar al-Assadi režiim jäi püsima paljuski tänu Vene relvastusele ja diplomaatiale. Al-Assadi režiim on teadagi Venemaa üks väheseid ja pikaajalisi sõpruspartnereid. Pole kellelegi saladus, et Kreml üritab päästa oma liitlast – Bashar al-Assadi režiimi –, ja selle eesmärgiga on Moskva saatnud Süüriasse hulgaliselt relvastust, sõjanõunikke, Vene sõjatehnikat, sh lennukeid, soomukeid, ning ka suurendanud oma sõjalist kohalolekut sõjameeste näol. Valdav enamus Süüria relvastusest on pärit endisest NSV Liidust või tänasest Vene Föderatsioonist. Süüria on ostnud Venemaalt mitme miljardi dollari eest relvastust. Ostetud relvastus jõuab Süüriasse Tartusi sadama kaudu, kus asub Venemaa jaoks strateegiliselt ülioluline mereväebaas, mis on ainus Venemaa ligipääs Vahemerele. See on ainus baas väljaspool endise NSV Liidu territooriumi, mis asub väga soodsas kohas ja annab Venemaale võimaluse kontrollida Ida-Vahemere regiooni, mh tuletada NATOle pidevalt meelde oma kohalolekut, kuna Tartusis asuv Vene merebaas on NATO vahetus läheduses – NATO olulise riigi Türgini on Tartusist vaid ca 150 km. Ka seetõttu on Süüria Venemaale väga oluline.

Ilmselt tahab Putin läbi ISISe probleemi lahendamise saavutada läbimurret suhetes Läänega ja taastada 2013. aasta status quo ehk siis tulla tagasi suurte poliitikasse sellisena, et Lääs aktsepteeriks teda taas võrdväärse partnerina.

Tartus on Venemaale olnud oluline juba aastakümneid. Tartus on otseselt seotud ka Sevastopolis asuva Musta mere laevastiku staabiga, millele Tartusis asuv Vene mereväebaas on otseselt allutatud. Juba 1971. aastal paigutati Tartusi sadamasse NSV Liidu ja Süüria vahelise kokkuleppe alusel NSV Liidu mereväebaas. Kui NSV Liit lagunes, läks Tartusi baas Musta mere laevastiku koosseisu, mille staap asub Krimmi poolsaarel Sevastopolis. Tartusi baasi säilitamine tagab Venemaa kohaloleku Vahemerel. Seega on Musta mere laevastik Süüriaga otseselt seotud, nagu ka Venemaa huvi Vahemere regioonis. Süüria ja Venemaa soojad sõprussuhted said alguse veel külma sõja ajal 1950. ja 1960. aastail – eriti siis, kui Süürias tõusis 1963. aastal võimule Baathi partei –, mil hakati arendama poliitilist, sõjalist ning majanduslikku koostööd Süüria ja NSV Liidu vahel, mille üheks väga oluliseks aspektiks on alati olnud relvatarned, kuid ka koostöö nafta- ja gaasitööstuse valdkonnas jne. Veel üks põhjus, miks Venemaa hakkas järsku Süürias otsustavalt tegutsema, suurendades seal oma vägesid ja toetust al-Assadile, on see, et al-Assadi niigi keeruline olukord hakkas muutuma aina kehvemaks. Al-Assadi režiim on üks Venemaa pikaajalisi ja väheseid partnereid, kellele Venemaa saab loota ja kes omakorda väga loodab Venemaa peale. Venemaa toetab igati Assadi režiimi ja pole nõus Assadi lahkumisega, on korduvalt rõhutanud isegi Vene välisminister Sergei Lavrov.⁹

Putin kasutab jõhkralt oma satraapi ja klienti al-Assadit, marionetti, keda Moskva tõmbab niitidest juba aastaid. Ta pakub oma kliendile kaitset ning nõuab vastutasuks truudust, sõnakuulelikkust ja tänulikkust – igivana tehnoloogia, tuntud juba muistsest Roomast, nn patrooni ja kliendi suhe (keskajal siis vastavalt seenior ja vasall). Selles mõttes on Süüria üks väheseid Putini liitlasi, ustav koer, kes haugub nende peale, kelle suunas peremees ehk Moskva näitab. Al-Assadil pole ka teist valikut, sest ilma Venemaa toetuseta oleks tema niigi keeruline ja habras olukord kordades kehvem. Venemaa üritab panustada Süüria kaardile ning lõigata endale kasu selleks, et saada Lähis-Ida regioonis suureks mängijaks või lausa juhtivaks jõuks, ning on selles mõttes saavutanud ka teatud edu. See kõik on väga kasulik Moskvale, ka Teheranile ja mingil määral Hiinale.

3. Venemaa on suurendanud oma sõjalist, poliitilist ja diplomaatilist kohalolekut Ida-Vahemere regioonis, sh Süürias ja Iraagis, ja jätkab sellega, sh suurendades Süüria operatsioonis osalevate Vene sõjaväelaste, sõjatehnika ja sõjalennukite arvu. Ainuüksi lennukite arvu suurendas Venemaa ligi kaks korda.¹⁰ Selle kaudu üritab Venemaa maailmale näidata, et ta on võimas suurriik ja globaalses mastaabis mõjuvõimas tegija, kellega tuleb arvestada ning kes suudab probleeme edukalt ja operatiivselt lahendada. Kreml pingutab kogu jõust, et säilitada Lähis-Ida regioonis oma sõjalist kohalolekut, soovides olla Süüria konflikti lahendaja ning soovides rõhutada, et Lääs pole selleks suuteline. Kreml üritab pakkuda oma lahendusstsenaariumi läbi terrorismivastase koalitsiooni loomise, kuhu kuuluksid Venemaa, Iraan ja al-Assadi valitsus. Kui USA ja Lääs sellega nõustuvad, tähendab see mõnes mõttes Vene mõjusfääri tunnustamist Lähis-Ida regioonis. Seetõttu hakkasidki Venemaa jõud mh pommitama ISi naftaveokeid¹¹, nende sõjabaase ja tehaseid.

4. Venemaa on teinud kõik selleks, et olla vajalik Läänele Süüria konflikti lahendamises, sh eriti Prantsusmaale võitluses ISISega ja islamiterrorismiga. Venemaa „heategevuslik žest“ oli tõhus ja massiivne ISi pealinna Raqqa pommitamine eesmärgiga karistada ja kätte maksta Pariisi eest. Isegi pommidel, mis 20. novembril visati ISISe tugipunktide pihta, oli kirjas „Pariisi eest!“. Sellest tulenevalt on võimalik suhete parandamine ja isegi koostöö arendamine Prantsusmaaga, ja mitte ainult Prantsusmaaga. Vähemalt Moskva loodab sellele väga. Isegi Barack Obama on nimetanud Venemaad konstruktiivseks partneriks Süüria probleemi lahendamisel.¹² Seega pole välistatud, et tekib Vene-Prantsuse koalitsioon Süüria ja ISISe probleemi lahendamises.¹³

Selles mõttes on Süüria üks väheseid Putini liitlasi, ustav koer, kes haugub nende peale, kelle suunas peremees ehk Moskva näitab. Al-Assadil pole ka teist valikut, sest ilma Venemaa toetuseta oleks tema niigi keeruline ja habras olukord kordades kehvem.

5. Lisaks on Putinil ja tema tiimil soov saavutada edu siseriiklikul tasandil – Vene majandus teadagi langeb ja see langus mõjutab tavavenelase rahakotti. Elanike elukvaliteet Venemaal halveneb, mis omakorda võib tekitada pahameelt ja rahulolematust režiimiga, ning seda kardavadki Putin ja tema lähikondlased. Nn Novorossija projekt tundub olevat nüüd kinni pandud või vähemalt mõneks ajaks unustatud. Selle asemel oli Venemaa rahvale vaja luua kiiresti uus köitev idee või müüt, mis kaasaks venelasi ning viiks nende tähelepanu riigi siseprobleemidest ja Ukraina sõjast hoopis mujale. Selles mõttes on ideaalne idee üllast võitlusest kurjusega, mille kehastuseks on nn Islamriik. See müüt on küll primitiivne, kuid samas lööv. Vene propagandamasin loob Putinist kuvandit kui hätta jäänud Lääne tsivilisatsiooni päästjast. See idee on mõnevõrra analoogne muistse kristliku motiiviga Püha Jüri võitlusest kurja draakoniga, kus headus ehk kangelane pühak Jüri võidab kurjuse ehk draakoni, kuid praegusel juhul soovib Püha Jüri rollis esineda Putin ja kurja draakonit on kehastamas nn Islamiriik, kuna just see hävitab kirikuid, tapab ja piinab inimesi, sh ka kristlasi. Just Islamiriik ja selle ohtlik ideoloogia ohustab ju tervet maailma. Putin tahab saada rahutoojaks mitte ainult Lähis-Idas, vaid terves maailmas, kuna just Moskva väitel võitleb Venemaa reaalselt ainsana kurjusega, milleks on nn Islamiriik.. Selline on propagandistlik narratiiv. Kuid nende müütide varjus üritab Putin tugevdada oma positsiooni nii sise- kui ka välisriiklikel tasanditel.

6. Süüria konflikt on toonud Euroopa Liitu põgenikemassi, mis põhjustab Euroopas suuri probleeme – pole piisavalt rahalisi vahendeid, et neid abistada, esinevad probleemid majutamisega jne. Summad, mis võiksid minna võitluseks kasvõi Venemaa propagandaga või näiteks Euroopa kaitsevõime tõstmiseks, majanduse arenemiseks jne, on läinud nüüd hoopis pagulastele. Lisaks on Euroopa Liit sattunud raskete valikute ette – kas jätkata multikultuurset ja tolerantset poliitikat ning võtta vastu kõik pagulased või siis mitte. See on tekitanud Euroopa Liidus sisemise infosõja, terava ühiskondliku konflikti, kus osad toetavad pagulaste vastuvõtmist ja osad on sellele vastu. Lisaks suureneb sisejulgeolekuoht terves Euroopas, kuna osa pagulasi on oma vaadetes islamiradikaalid, mitte küll kõik, kuid karta on, et mingi osa neist võivad olla üpris radikaalsed. Kindlasti on pagulaste seas palju toredaid ja mõistlikke inimesi, kes kannatavad sõja läbi ja keda tuleks igal juhul aidata, kuid osa neist tulevad Euroopasse teise eesmärgiga – levitada oma radikaalseid islamistlikke vaateid. Ka Eestis on need radikaalid endast juba märku andnud.¹⁴

7. Lisaks on Lähis-Ida Venemaale vajalik selleks, et mõjutada naftahindu, millest otseselt sõltub Venemaa riigi heaolu.

Nüüd aga selline küsimus: kellele on kasulik, et Euroopa Liit võtab vastu miljoneid põgenikke, kulutades nende peale raha, kusjuures osa pagulasi võib olla kahtlase taustaga?

Venemaa on sellest olukorrast palju võitmas, kuna nn Islamiriik jt samalaadsed terroristlikud islamistlikud organisatsioonid on Venemaale osutunud n-ö kasulikeks, sest Euroopa Liit peab nüüd toitma tuhandeid sõjapagulasi Süüriast, kulutades sellele oma eelarvest astronoomilisi summasid.

Selles mõttes on Süüria üks väheseid Putini liitlasi, ustav koer, kes haugub nende peale, kelle suunas peremees ehk Moskva näitab. Al-Assadil pole ka teist valikut, sest ilma Venemaa toetuseta oleks tema niigi keeruline ja habras olukord kordades kehvem.

Lisaks on Euroopa Liidus seoses Pariisis toimunud terrorirünnakutega tõusnud hirm terrorismi ees ning Venemaa on asunud jõuliselt ISISega võitlema, esinedes kui Lääne tsivilisatsiooni ning kristlike väärtuste kaitsja ja päästja. See on propagandistlik narratiiv, mida Putini režiim tahab maha müüa mitte ainult enda rahvale, vaid kogu Euroopale, tervele maailmale. Idee, mida meile üritatakse Moskvast peale suruda, on umbes järgmine: vaadake, te olete paadunud, nõrk ja otsustusvõimetu Lääs, kes kardab nn Islamiriiki, kägistate meid sanktsioonidega, aga vaatamata sellele me oleme teie sõbrad ja me oleme väga võimsad, sest: a) me ei karda kedagi, kaasaarvatud ISISt; b) me oleme sõbrad ja me tulime teile ju appi selleks, et teid päästa islamistide ja terroristide käest; c) mitte keegi teine, isegi mitte USA, vaid meie – Venemaa – oleme ainukesed, kes suudavad ISISe ohuga võidelda ja selle hävitada. Me ulatame teile oma käe ja pakume abi ja toetust. Nüüd aga ootame teiepoolseid samme.

Lõpetuseks

Mida ses olukorras teha? Ei tohi uskuda Kremli magusat juttu ja alluda Kremli provokatsioonidele ning minna kaasa Putini ettepanekutega, kuna tulevikus läheb see väga kalliks maksma, ei tohi unustada, et Putin on KGB alampolkovnik, kelle meetodid on teadagi kriminaalsed ja KGB-likud, ning et Venemaa on agressor, kes tungis 2008. aastal Gruusiasse, 2014. aastal annekteeris Krimmi ja alustas sõda Euroopas – Ukrainas – suveräänse riigi aladel. Sõda, mida pole Euroopas peetud pärast Teist maailmasõda. Seega, järeleandmisi Moskvale Ukraina küsimuses või sanktsioonide küsimuses teha ei tohi, kuna see oleks suur strateegiline viga.

Kui Kreml aga soovib lahendada ISISe küsimust ja võidelda islamistidega, siis lahendagu ja võidelgu, kuid millegipärast siinkirjutaja seda väga ei usu, ning võimalik, et Kreml soovib hoopis kõiki tõmmata kaasa suuremasse konflikti Lähis-Idas, tekitada veelgi suuremat kaost ja probleemi selleks, et taas viia täide oma soove ja kavalaid plaane.