Poola ja raketitõrje: omandatud ja omandamata õppetunnid

Ligemale kakskümmend aastat on Poola julgeolekupoliitika tähtsaimaks nurgakiviks olnud Poola-Ameerika strateegiline partnerlus. Tihedamate poliitiliste ja sõjaliste sidemete taotlemine Ühendriikidega, mida peetakse üha enam Euroopa stabiilsuse peamiseks tagajaks, on seetõttu olnud kõigi Poola valitsuste kindel siht sõltumata nende poliitilisest kallakust. Seepärast polnud ka õieti variantigi, et kui USA pakkus võimalust osaleda ühes suurejoonelisemas sõjalises projektis, mida Ameerika administratsioon on eales kavandanud, oleks see tagasi lükatud – vähemalt mitte ilma äärmiselt põhjaliku uurimiseta. Pika loo võib lühidalt kokku võtta nii: kaks järjestikust Poola valitsust (Jaroslaw Kaczyński oma, mis alustas läbirääkimisi, ja Donald Tuski oma, mis viis need lõpule) otsustasid alustada Ameerikaga pikki ja vaevarikkaid kõnelusi, eeldades, et sõlmitav kokkulepe on suurepärane vahend kahe riigi seniste sidemete süvendamiseks ja nende viimiseks maksimaalselt kõrgele tasemele. Lõpuks, 20. septembril 2008. aastal, kirjutasid Poola välisminister Radek Sikorski ja tema Ameerika ametikaaslane Condoleezza Rice alla kahele dokumendile: maapealsete ballistiliste rakettide püüde-hävitusrakettide paigaldamise lepingule, mis nägi ette raketitõrjesüsteemi Euroopa komponendi paigutamise Poola Redzikowo sõjaväebaasi, ning Poola-Ameerika strateegilise koostöö deklaratsioonile. Need sisaldasid hulga nii poliitilisi kui ka tehnilisi kohustusi, mis eriti puudutasid Poola relvajõudude moderniseerimist ning koostööd teaduse ja tehnoloogia valdkonnas.

Ent kiiresti selgus, et edust kõnelemine osutus enneaegseks. Niipea kui USA kongress oli heaks kiitnud 2009. rahandusaasta kaitse-eelarve, ilmnes, et see tekitab administratsioonile äärmiselt suuri raskusi kõigi tingimuste täitmiseks, mida oli otseselt vaja Euroopa komponendi arendamiseks. Lisaks andis Barack Obama võimule saades selgelt märku soovimatusest jätkata raketitõrjeprojektiga selles mahus, nagu oli kavandanud G. W. Bushi administratsioon. Finantskriisi põhjuseks tuues teatatigi vaid aasta pärast dokumentide allakirjutamist otsusest loobuda raketitõrjebaasi rajamisest Poolasse, lisades sellele küll Poola valitsusele antud ähmased lubadused osaluse kohta uues programmis, sealhulgas võimaluse paigutada alternatiivina Poolasse SM-3 püüderaketid.

Rahvaste seas, kelle suhtes poolakad tunnevad sümpaatiat, olid ameeriklased 2007. aastal alles kaheteistkümnendal kohal, samas kui aastail 1993–2003 olid nad olnud esikohal.

Poola-Ameerika raketitõrjeläbirääkimiste kulgemine ja selle soovimatud tagajärjed tekitasid Poola välispoliitilistes ringkondades ägeda debati. Mõned asjatundjad on väitnud, et me poleks pidanudki ameeriklastega kõnelusi pidama, sest kogu projekt on algusest peale tekitanud suuri vastuolusid. Nad rõhutavad, kui kahjulikku mõju on avaldanud koostöö usalduse kaotanud G. W. Bushi administratsiooniga sõjalise ettevõtmise alal, mis oli sünnist saati tekitanud tõsiseid erimeelsusi NATO Euroopa liikmesriikide ja ELi riikide seas ning mis – mida samuti ei saa eirata – vihastas tugevasti Venemaad. Teiselt poolt märgivad mõned analüütikud aga, et kui silmas pidada külmust, millega Obama administratsioon suhtus Euroopasse, on päris selge, et hiljem poleks Poola huve paremini kaitsvaid kokkuleppeid olnudki enam võimalik sõlmida. Nad rõhutavad, et olemasolevat dokumenti muudeti juba niigi vastavalt muutunud oludele. Pealegi ei jäetud Poolat siiski täiesti tühjade kätega. Meil on endiselt strateegilise koostöö deklaratsioon, mille täitmine ei sõltu raketitõrjesüsteemi uue kujunduse väljatöötamise tempost. Ehkki need arvamused võivad tunduda risti vastukäivad, on neis ka teatav ühine nimetaja: tõsine debatt meie Ühendriikide-poliitika teemal raketitõrjejärgsel perioodil ei ole enam lihtsalt välditav.

Nurjumise anatoomia

Poola-Ameerika suhete seisu süvaanalüüs näitab vaieldamatult, et need on viimastel aastatel tasapisi aina kesisemaks muutunud ning jõudnud “raketitõrjekriisi” ajal madalpunkti. Poola eliit ei ole seda küll kunagi välja öelnud, kuid avaliku arvamuse uuringutes on suundumus selgesti märgata. Esmapilgul võib see tunduda tegelikkusega vastuolus olevana, aga küsitlustest selgub, et rahvaste seas, kelle suhtes poolakad tunnevad kõige rohkem sümpaatiat, olid ameeriklased 2007. aastal alles kaheteistkümnendal kohal (nii ka 2010. aastal), samas kui aastail 1993-2003 olid nad olnud esikohal. Nii dramaatiline muutus annab kahtlemata tunnistust rahva seas levinud arvamusest, et õieti ühtegi USA-ga seotud Poola välispoliitilistest eesmärkidest pole suudetud täita. Mitterahuldava lahendusega probleemide loend on õige pikk, sisaldades muu hulgas USA administratsiooni üpris nõrka toetust Ukraina ja Gruusia püüdlustele saada NATO liikmeks. Samuti loodeti Poolas Ameerika tugevale toetusele mõne poolakast kandidaadi kerkimisel kõrgematesse NATO ametitesse, sealhulgas Radek Sikorskile NATO peasekretäriks saamisel. Seni on olnud edutud ka katsed tuua Poola pinnale NATO kriitilise tähtsusega sõjalist infrastruktuuri, näiteks maismaaseiret. Pealegi on Poola kodanikel endiselt tõsiseid probleeme Ameerika pinnale astumisel. On küll käinud väga intensiivne kihutustöö, et Poola lisataks viisavabade riikide nimekirja, kuid probleem on lahendamata ning tekitab Poola avalikus arvamuses lausa omamoodi skisofreeniat. Poolakad ei mõista, miks üks USA kindlamaid toetajaid sõjas terrorismiga peab ikka veel vaeva nägema keerulise ja ebasõbraliku bürokraatiaaparaadiga.

Kahtlemata sisaldab mainitud Poola “kaebuste” loend küllaga tõendeid, et Poola poliitika Ühendriikide suhtes tugines valedele eeldustele, mis tõi kaasa ebarealistlike välispoliitiliste eesmärkide püstitamise. Poola poliitilise eliidi seas oli aastaid levinud veendumus, et kaks maad on seotud “spetsiaalse” või “strateegilise” partnerlusega. Ilmselt hoidis seda arvamust oskuslikult pinnal ka Ameerika pool, mis avalikkuse ees kiitis Poola panust piirkondliku stabiilsuse, demokraatia ja õigusriigi edendamisel. Niisuguseid poliitilisi viisakusžeste poleks pidanud võtma garanteeritult heade ennete pähe. Kõige selgemalt avaldus see Poola-Ameerika kõneluste ajal raketikilbi üle, mille käigus selgusid poolte päris erinevad seisukohad. Poola meelest pidid läbirääkimised tugevdama tema staatust Ühendriikide lähima poliitilise ja sõjalise liitlasena Kesk- ja Ida-Euroopas (suurel määral selle kaudu, et USA oleks andnud lisatagatisi Poola julgeolekule, mis oleks täiendanud Põhja-Atlandi lepingu viiendas artiklis sisalduvat garantiid) ning elavdama koostööd Ühendriikidega mitmetes Poolale huvi pakkuvates valdkondades, sealhulgas relvatööstuses, raketitõrjes ning Poola relvajõudude moderniseerimise abistamises. Samuti nõudis Poola, et tema territooriumile paigutataks püsivalt rakettide Patriot patarei. See nõue, mida Tuski valitsus esitas kui sine qua non USA pakkumise vastuvõtmiseks, väljendas veendumust, et USA rajatiste paiknemine Poolas kõrvaldab teatavad ohud (eriti Venemaalt lähtuvate teadete kontekstis paigutada Kaliningradi taktikalised raketid Iskander), mille jaoks on hädavajalik tõhus õhu- ja raketitõrje.

Poola-Ameerika suhete seisu süvaanalüüs näitab vaieldamatult, et need on viimastel aastatel tasapisi aina kesisemaks muutunud ning jõudnud „raketitõrjekriisi” ajal madalpunkti.

USA administratsioon pidas samas võimalikku kokkulepet pikemat aega puhttehniliseks ning Poola püüdlused saada täiendavaid julgeolekugarantiisid ning rakette Patriot panid hoopis kulme kergitama. Üldiselt on USA administratsioonid väga vastumeelselt suhtunud ideesse sõlmida ametlikke lepinguid, mis sisaldaksid muid kohustusi kui need, mida on võetud teiste NATO liitlaste suhtes. Pealegi rõhutati, et raketitõrjeprojekt toob tervikuna kasu enamikule NATO liikmesriikidele (väga üksikute eranditega), mistõttu ei nähtud vajadust Poolat kuidagi eriliselt kompenseerida nende osalemissoovi eest. Samuti lootis USA leevendada Venemaa vastuväiteid. Alles pärast seda, kui peaminister Donald Tusk teatas avalikult, et USA ettepanekud pole piisavad, millega andis selgelt mõista, et lepingut ei pruugigi sündida, saavutati lõpuks Poolat rahuldav kokkulepe.

Mida võtta ette asümmeetrilise partnerlusega?

Ehkki tundub ilmselge, et filosoofiline tagapõhi, mille taustal kujundati Poola poliitika Ühendriikide suhtes, vajab tõsist ümbermõtestamist, tuleb samas arvestada, et manööverdamisruumi pole just ohtralt. Paljud tegurid, mis võivad mõjutada USA – endiselt üleilmsete huvidega üliriigi – välispoliitikat, jäävad lihtsalt mõõtmatult pisema potentsiaaliga riigi haardest välja. See ei tähenda muidugi, et “Poola päevakava” realiseerimine oleks ilmvõimatu. Esiteks nõuab see realistlikuma suhtumise kujundamist USAsse, mis peamiselt tähendaks loobumist ideest, et Poola on “spetsiaalne” partner. Teiseks peab Poola poliitiline eliit paika panema kõige tähtsamad prioriteedid ning püüdma neid esitada selgelt ja järjekindlalt. Aastaid on rõhutatud kõigest kaht teemat: USA toetuse hankimine Põhja-Atlandi lepingu 5. artikli tugevdamiseks NATO uues strateegilises kontseptsioonis ning kihutustöö USA suuremaks kaasamiseks Poola energeetikasektorisse. Kolmandaks peab Poola väga tõsise pilguga üle vaatama vahendid, mida ta kasutab oma USA-poliitika eesmärkide saavutamiseks. Need vahendid on pikki aastaid olnud ühepoolsed, mis on tugevasti vähendanud nende tõhusust. Peamiselt pakume me USAle jätkuvalt poliitilist ja sõjalist toetust mitmetes operatsioonides (Afganistan, Iraak), võtmata samas kuigi tõsiselt vajadust teha tõhusat lobitööd. Sealtpeale, kui Poola hakkas osalema Iraagi operatsioonil, sai see küll mitmel korral president G. W. Bushi avaliku äramärkimise ja kiituse osaliseks, kuid see osutus peaaegu täiesti kasutuks vahendina, mis oleks pannud USAd toetama mitmesuguseid poliitilisi algatusi.

Seepärast on vaja proportsioone otsustavalt muuta. Esijoones tuleb meil korralikult ära kasutada strateegilise koostöö konsultatiivgruppi, mille loomise nägi ette koos raketitõrjelepinguga sõlmitud strateegilise koostöö deklaratsioon. Kuigi deklaratsioon ei ole õiguslikult siduv, tuleb seda võtta kui parimat poliitilist vahendit, mille abil tutvustada USAle Poola seisukohti mitmetes küsimustes. Grupi sagedased regulaarsed kohtumised peaksid olema arvamuste vahetamise platvormiks, mille kaudu pooled saavad esitada oma seisukohad Poolale tähtsates küsimustes. Lisaks toetuse otsimisele tipptasandil tuleb rõhk seada Poola arusaamade esitamisele neile institutsioonidele, mõttekodadele ja mõjukatele ajakirjandus-väljaannetele (kus Poolast kõneldakse õige vähe), mis suudavad avaldada mõju Valgele Majale ja Kongressile. Tasuks mõelda programmi loomisele (see võiks sarnaneda Ameerika rahvusvahelisele külalisjuhtide programmile, mille raames kutsub riigidepartemang igal aastal Ühendriikidesse 5000 isikut), mis propageeriks Poola välispoliitika põhimõtteid ajakirjanike ja juhtivate mõttekodade ekspertide seas. Samuti tuleks meil mõelda sellele, kuidas kasutada korralikult ära Ameerika poolakate kogukonda, eriti Ühendriikides elavat noort ja haritud eliiti.

Kahtlemata sisaldab mainitud Poola „kaebuste” loend küllaga tõendeid, et Poola poliitika Ühendriikide suhtes tugines valedele eeldustele, mis tõi kaasa ebarealistlike välispoliitiliste eesmärkide püstitamise.

Poola poliitikud peaksid tulevikus välispoliitikat Ühendriikide suhtes kujundades kindlasti endale teadvustama, et niisugused riigid nagu Ühendriigid mõõdavad oma liitude kasulikkust selle järgi, kui suurt tulu toovad need nende enda poliitilistele eesmärkidele. Lähiaastatel jäävad Ameerika välispoliitikas domineerima Afganistani, Iraagi ja Lähis-Ida probleemid. Selles kontekstis on väljavaated Poola ja Ühendriikide ülemaailmses mastaabis strateegilisele partnerlusele õige tillukesed ning nõuaksid sellist hinda, milleks Poola avalikkus pole valmis. Pigem oleks sellise potentsiaaliga riigil nagu Poola mõistlik leida oma “nišš”, mis muudaks Poola panuse Ameerika eesmärkide realiseerimisel väärtuslikuks. Kui mõelda Poola taustale demokraatia ja inimõiguste edendamisel, siis on võimalusi tegelikult üpris palju. Pealegi on Poola relvajõudude NATO standarditega kohandamise edukas lõpuleviimine ning tuhandete sõjaväelaste osalemine rahuhoidmis- ja stabiliseerimisoperatsioonidel kogu maailmas andnud meie käsutusse hulganisti julgeolekusektori reformi asjatundjaid, kes suudavad selles vallas pakkuda abi ka Ameerika projektidele. Niisugune panus oleks ülimalt väärtuslik, kui pidada silmas USA raskusi vastavate reformide läbiviimisel näiteks Gruusias või Afganistanis. See leevendaks liiga kõrge hinna tasumise tunnet ning oleks Poola avalikule arvamusele vaieldamatult palju vastuvõetavam, tagades samal ajal kindla aluse Poola-USA tõelisele partnerlusele.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane