Pilk pilapiltide taha

Paljukajastatud “Taani karikatuurikriis” on taas analüütikute huulile toonud jutud tsivilisatsioonide kokkupõrkest. Põrkujateks on muidugi lääne kristlik tsivilisatsioon ühelt ja peamiselt Lähis-Idas ja Aasias laiuv islamimaailm teiselt poolt.

Õnneks on Kolmanda maailmasõja apokalüptilised ennustused ekslikud või vähemasti ennatlikud. Kahe tsivilisatsiooni kokkupuuted, sealhulgas sõjalised, ei ole midagi uut. Alates islami tõusust Araabias seitsmendal sajandil on kahel suurel religioonil rajanevate impeeriumide vahel harva valitsenud püsiv rahu. Sõdu on peetud Abbasiidi kalifaadi ja Bütsantsi, ristisõdijate ja Fatimiidi Egiptuse, Ottomani impeeriumi ja mitmete Euroopa kristlike kuningriikide ja koalitsioonide vahel.

Praegune seisukord monoteismi rivaliteedis ei ole küll tavatult verine või sõjakas, ent globaliseerumine teeb vastasseisu ägenemise potentsiaalselt märksa ohtlikumaks, kui see on olnud varasematel aegadel. Seda tõestab kasvõi kiirus ja haare, millega karikatuuriprotestid islamimaailmas levisid.

Lääne väärtuste kaitsel

Kahtlemata vajavad ja väärivad taanlased liitlaste tuge olukorras, kus nende diplomaatilisi esindusi rüüstatakse ja nende legitiimseid huve ohustatakse, seda enam, et Taani ühiskond on valdavalt kaugelt tolerantsem ja liberaalsem, kui need paigad, kus leiavad aset vägivaldsed protestid.

On fakt, et mitmed islamimaailmas karikatuuride avaldamise ajel puhkenud rahutused ei olnud täiesti spontaansed. Ja kindlasti ei nautinud puhkenud rüüstamised, süütamised ja vägivald moslemite enamuse toetust. Ent olid meeleavaldused provotseeritud või mitte, tõsiasi on seegi, et tuhanded moslemid tundsid piisavat ängistust, et lasta end sellest suhteliselt süütuna tundunud loost provotseerida vägivaldsetele meeleavaldustele.

Põgusalt prohvetist

Mõistmaks puhkenud kriisi põhjusi ja olemust, ei tohiks liigselt takerduda Taani karikatuuridesse ja seal kujutatusse. Kindlasti ei seisne tsivilisatsioonide konflikti olemus selles, et eurooplased armastavad ja hindavad karikatuuri kui kunstižanrit, samas kui moslemid pilapilte ei salli. Prohveti väidetavalt solvav kujutamine oli kriisi ajend, mitte põhjus.

On tõsi, et prohveti kujutamisviis karikatuuridel ei olnud kaugeltki aupaklik. Ka kaldub islam kristlusest enam ikonoklastikasse: räägib ju koguni üks hästituntud hadith sellest, kuidas prohvet pärast Mekasse naasmist purustas Kaabas mitme religiooni pühapildid, kuna inimesi kujutavate piltide jumaldamine viivat inimese mõtted eemale jumalikust.

Ka moslemi usutunnistus, shahadah ütleb: Ei ole teist jumalat peale jumala ja Muhamed on tema prohvet. Ent see rangelt monoteistlik usutunnistus annab muu hulgas selgesti mõista, et Muhamed, olgugi moslemite käsitluses täiuslik inimene, on ikkagi kõigest inimene. Ses mõttes on eksitav ka meil moslemite kirjeldamiseks sageli kasutatav termin “muhameedlane”, mis tänu analoogiale “kristlasega” võib tekitada eksimulje prohveti jumalikust olemusest.

Muhamed ja tema elu ning tegemised on moslemite jaoks ideaal, mille alavääristamine võrdub kõigi moslemite ja kogu islamimaailma halvustamisega ja allasurumisena. Millal ja mil määral sellist surutust tunnetatakse, kuidas see kuhjub ja millal plahvatab, on väljast raske aru saada. Kui aga maailma eri paigus leidub tuhandeid, võib-olla aga koguni miljoneid inimesi, kes tunnevad sedavõrd suurt segadust, allasurutust ja ängi, et on põgusal provotseerimisel valmis vägivallaks ja märatsemiseks, siis oleks naiivne arvata, et olukorra lahendamiseks või isegi mõistmiseks piisab üksnes kunstilisest hinnangust karikatuuridele.

Sarnased või erinevad?

Kristliku ja islamistliku tsivilisatsiooni põrkumine ei tulene erinevalt populaarsest arusaamast mitte nende religioonide suurtest erinevustest, vaid hoopiski nende sarnasusest. Mõlemad on monoteistlikud religioonid, millel suur osa prohveteistki on ühised. Ent olulisim sarnasus on kahe religiooni triumfaalsus, püüdlus universaalse tunnustuse poole, ükskõik, kas selle suunas liigutakse misjonitöö või vallutuste kaudu.

Ent on ka põhimõttelisi erinevusi. Üks olulisemaid neist peitub kummagi religiooni varases ajaloos. Nagu Bernard Lewis tabavalt märgib, ei jõudnud Mooses kunagi tõotatud maale ja Kristus löödi Kolgatal risti, Muhamed aga pöördus Medinast võidukana Mekasse tagasi ja rajas impeeriumi, millest sai aastasadadeks maailmatsivilisatsiooni raskuskese.

Õnneks on Kolmanda maailmasõja apokalüptilised ennustused ekslikud või vähemasti ennatlikud.

Muhamed ei andnud mõistukõnelisi ja hilisemat tõlgendamist vajavaid juhiseid, kuidas liikuda jumalale meelepärase ühiskonna suunas. Ta rajas juba oma eluajal maa peal ideaalse ühiskonna ja kuivõrd islam on ortopraksne religioon, siis näevad paljud konservatiivid prohveti ja tema kaaslaste umma täielikus jäljendamises tänapäeval ainsat võimalust ideaalriigi taastamiseks. Islam kui religioon ei anna mitte üksnes üksikisikule nõu tema moraalseteks valikuteks, vaid sisaldab ühiskonnakorralduse ja riigivalitsemise detailseid juhiseid.

Religioonid ja tsivilisatsioonid

Ehkki tsivilisatsioonide kokkupõrge on mitmes mõttes ohtlik kontseptsioon, on sellest ometi abi mõistmaks, et omavahel ei põrku mitte üksnes ja isegi mitte eelkõige kaks religiooni, vaid kaks tsivilisatsiooni, millel on religiooni kõrval arvukalt muidki tahke.

Valgustusejärgses läänemaailmas on religioon enesestmõistetavalt riigivalitsemisest ja õigusemõistmisest lahutatud, isegi kui kaks viimati nimetatut rajanevad kristlikul arusaamal õigusest ja õiglusest. Demokraatia ja õigusriik eksisteerivad kõrvuti kristliku religiooni ja moraaliga, ent nende institutsioonid ja juhtimine on rangelt lahus.

Islamimaailma riigivalitsemise ja õigusemõistmise korraldust on aga peaaegu võimatu vaadelda religioonist eraldi. Suveräänsus riigivalitsemise tähenduses ei kuulu inimestele, vaid jumalale, ja selle usurpeerimine sekulaarse valitsuse poolt ei saa kunagi olla päriselt legitiimne. Ka normatiivne õigussüsteem ja sharia põhinevad suures osas otseselt pühadel tekstidel, s.o koraanil, sunnal, hadith’itel, mille muutmine muutuvas ajas ei kuulu inimeste pädevusse.

Nii on paljudel sügavalt usklikel moslemitel pea võimatu mõista läänes nii loomulikuna kõlavat põhimõtet, et religioon peab olema riigist lahutatud. Umbes sama mõistetamatult kõlaks meie kõrvus väide, et tervishoid ei peaks baseeruma mitte meditsiinil, vaid mingil muul distsipliinil.

Mille vastu nad mässavad?

Sekulaarse riigikorralduse, demokraatia ja õigusriiklusega kaasnev ratsionalism ja progressiusk on läänemaailmale andnud seninägematu jõukuse ja heaolu. Seetõttu on meile sageli arusaamatu, miks teised kultuurid ja tsivilisatsioonid meie jutlustatavat kogemust tänuga vastu ei võta. Vaadates aga lääne koloniaalvõimude “omakasupüüdmatusele” minevikus, ei ole seda skepsist siiski kuigi raske mõista. Just see tunne, et võõrast ja arusaamatut elukorraldust väljaspoolt jõuga peale surutakse, on mõnigi kord saanud selleks sädemeks, mis vallandab vägivaldse vastureaktsiooni, mida meie omakorda tunnetame põhjendamatu ja hüsteerilise läänevastasusena.

Kahtlemata on läänevastasusel islamiradikaalide agendas oluline osa. Egiptuse Moslemi Vennaskonna ideoloogiline isa Hassan al-Banna sõnastas juba 1930ndatel ühe vennaskonna olulisima eesmärgina islamimaailma vabastamise mis tahes võõrdominatsioonist. Seda rõhumist tunnetatakse mitmel tasandil. Esmalt ilmnes see majanduses lääneriikidele antud kapitulatsioonide ja naftakontsessioonidena. Viimastel aastakümnetel on üha nähtavamaks saanud ka Lääne sõjaline kohalolek islamimaailma territooriumil. Globaliseerumine on kaasa toonud ka Lääne kultuurilise pealetungi, mida paljud moslemid tunnetavad dekadentsi ja amoraalsuse invasioonina.

Muidugi ei vastandu islamistid üksnes läänemaailma dominatsioonile. Samavõrd või veelgi enam on nende kriitika ja rünnakute objektiks nende endi režiim, mida tajutakse repressiivsete ja mitteislamistlikena. Just islamimaailmas võimutseva mitteislamistliku valitsemiskorra vastu kõneles ka al-Banna järglane Said Qutb, kui ta oma kuulsates “Teetähistes” rääkis tänapäeva jahiliyya’st. Sama sõnumit väljendas üks paljudest Qutbi fanaatilistest järgijatest, kui ta pärast Egiptuse presidendi Anwar Sadati tapmist 1981. aastal olevat juubeldanud: ma tapsin Vaarao!

Kuid ka kriitikas oma mitteislamistlike režiimide suhtes on üheks peamiseks etteheiteks kollaboratsionism lääne imperialistidega ja kibestumine selle üle, et aastasadu maailma suurvõim olnud Dar al-Islam kipub uskmatust läänemaailmast üha enam maha jääma.

Majanduslik mahajäämus

Kui islamimaailma majanduslik, sõjaline ja kultuuriline allajäämine Läänele on islamiradikaalide ängi ja viha üks peamisi põhjusi, siis peame paratamatult omakorda küsima, mis on selle süveneva mahajäämuse põhjused.

Sajandeid tagasi, kui ilmnesid esimesed Euroopa majandusliku ja teaduslik-tehnilise tõusu märgid, võis seda suuresti seletada muutunud majandusliku ja geograafilise reaalsusega. Meresõidu arenedes hakati Atlandile avatud Euroopas üha enam ehitama ookeani-sõidukõlbulikke laevu. Järgnenud maadeavastused ja vallutused tõid kaasa Lähis-Ida läbivate kaubateede tähtsuse vähenemise. Euroopa koloniaalvallutused tähendasid, et paljudel juhtudel kandus traditsiooniliste Lähis-Ida eksportkaupade kasvatamine ja tootmine koloniaalvõimude uutesse asumaadesse Aafrikas, Aasias või Uues Maailmas. Mõnikord sai traditsioonilisest Lähis-Ida ekspordiartiklist mõne inimpõlve vältel hoopis odavalt imporditav kaup.

Koraanist tulenev keeld protsendiga raha laenata tähendas, et raha üldjuhul ei investeeritud, vaid see jäi sinna, kuhu kogunes – bazaarikaupmeeste ja maaomanike kätte. Seetõttu ei saanud areneda pangandus ja tööstus ning käsitöönduslikud manufaktuurid kannatasid ebavõrdses konkurentsis lääne koloniaalvõimude tööstusliku masstoodanguga.

Kivinenud tõde

Ent islamimaailma mahajäämusel leidub seletus ka ideoloogilisemal pinnal. Juba siis, kui Dar al-Islam nautis tsivilisatsioonide seas konkurentsitut liidripositsiooni, ilmnesid need probleemid, mis on vaevanud islamimaailma ja selle mõtlejaid tänapäevani.

Kurioossel kombel on nende probleemide põhjused suuresti needsamad, mis olid varem taganud varasele islami-umma’le ja Muhamedi-järgsele kalifaadile seninägematu edu ja õitsengu. See, et prohvetil õnnestus maa peal kehtestada ideaalne ühiskond, tagas klanniliselt kirevale ja tsentraalse riigivõimu kogemuseta islamiühiskonnale vajaliku ühtsuse, eesmärgitunnetuse ja lojaalsuse valitsejatele. See oli paratamatult vajalik ekspansionistlike eesmärkide realiseerimiseks. Ent sajandeid hiljem, kui ühiskonnakorraldus, teadus ja muu eluolu olid muutunud tundmatuseni, osutus vajadus seitsmenda sajandi islamikogukonna kombeid ja maailmataju detailselt matkida paratamatult arengu piduriks.

Islamimaailma riigivalitsemise ja õigusemõistmise korraldust on peaaegu võimatu vaadelda religioonist eraldi.

Islamimõtlejad on selle probleemi lahendust näinud erinevalt ja tihti vastandlikult. On neid, kes leiavad, et loogilise arutluse, ijtihad’i väravad, mis sunniidi mullade poolt juba tuhande aasta eest suletuks kuulutati, tuleks taas avada, et tulla toime vastuste otsimisega neile küsimustele, mida prohveti eluajal veel küsida ei teatud.

Vastupidine mõttesuund aga leiab, et probleemide algpõhjus on hoopis kaugenemine prohveti algsest kuulutusest ja et lahenduseks on hilisemate akretsioonide kõrvaldamine ja Muhamedi-aegsete algtõdede juurde tagasipöördumine. Juba neljateistkümnenda sajandi alguses leidis üks tolleaegseid juhtivaid usulisi mõtlejaid Taqi al-Din Ahmad ibn Taimiyya, et kõik, milleni võib viia loogiline arutlus, on koraanis, sunnas ja hadith’ites olemas ja et see, mida seal ei ole, on järelikult jumala tahte vastane. Hiljem on seda ibn Taimiyya õpetust edasi arendanud Muhammed ibn Abd al-Wahhab, kelle wahhabismina tuntud õpetusel on tänini arvukalt järgijaid, eriti Saudi Araabias, kus see on ametlikuks usundiks.

Ajastu kontekst

Asjaolu, et islami nime kandvas suures religioonis leidub konservatiivseid suundumusi, võib väljaspoolseisjad juhtida eksimuljeni, et islam on tagurlik usk. Tehes sealt veel sammukese edasi, on lihtne jõuda eksliku järelduseni, et Muhamed oli seitsmenda sajandi Araabias äärmuskonservatiivne ekstremist. Ent asju, inimesi ja otsuseid tuleb vaadata oma aja kontekstis, ja oma ajas oli Muhamedi näol tegemist eduka, aga ka edumeelse valitsejaga. Tema õpetus islam sisaldas mitmeid progressiivseid põhimõtteid, milleni mujal, sealhulgas kristlikus maailmas, jõuti alles sajandeid hiljem. Pidada Muhamedi ajast maha jäänud äärmuslaseks on samavõrd väär kui keelustada Mark Twaini “Huckleberry Finn”, kuna seal kasutatav keel ei vasta tänapäeva Ameerika arusaamale poliitilisest korrektsusest.

Ent see, mis poolteist aastatuhandet tagasi oli progressiivne, ei pruugi seda tähttähelise matkimise korral täna enam olla. Kuidas peaks islam muutuma, et tänapäevases maailmas Euroopa, Ameerika ja Kagu-Aasiaga konkureerida ja samas islamiks jääda, see on küsimus, mis pakub peamurdmist paljudele mõtlejatele nii Lähis-Idas, läänes kui mitmel pool mujalgi.

Kuidas pakendada demokraatiat

Et islam ja demokraatia on ühitamatud, näib olevat tänaseks õnneks vähemusarvamus. Selle osas, kuidas juurutada islamimaailmas demokraatia põhimõtteid, lähevad arvamused aga lahku.

Naiivne oleks arvata, et moslemeid euroopalikku “valgustust” läbi tegema veendes ja lääneliku demokraatia eeliseid propageerides on võimalik saavutada kiiret edu. Katsed läänelikku demokraatiat jõu abil kehtestada tekitavad uut võõristust ja Lääne-viha. Kui sel viisil õnnestubki jõuda olukorrani, kus rahvas saab vabalt oma arvamust avaldada, on enamasti tulemuseks piinlik limbo: demokraatlikult valituks osutuvad jõud, kelle programm lääneliku arusaamaga demokraatlikust riigivalitsemisest kuidagi kokku ei sobi. Kui demokraatia maaletoojad seejärel kohkuvad ja leiavad, et pragmaatiline autokraatia on siiski etem, on keeruline tõrjuda süüdistust silmakirjalikkuses.

Lootustandvam on püüd leida ja arendada kaasaegse demokraatliku riigikorralduse elemente islami oma traditsioonidest. Moslemikogukonna seaduse jõudu omavas konsensuslikus otsuses ijma’s on võimalik näha osalusdemokraatia analoogiat. Ka populaarne hadith, mis omistab Muhamedile ütluse, mille kohaselt tema rahvas ei saa kunagi olla konsensuslikul eksiarvamusel, näib andvat rahvale mandaadi koraanist ja sunnast vastuste otsimise kõrval ka ise üheskoos tänapäeva väljakutsetele vastuseid leida.

Karikatuuritüli õppetund

Tulles lõpetuseks tagasi hiljutise karikatuuritüli juurde, tuleb tõdeda, et isegi kui rahutused on seks korraks möödas, hõõguvad probleemid tuha all edasi ja jäävad hõõguma veel pikaks ajaks.

Üks õppetund, mille eurooplased sellest kogemusest kaasa võtavad, on taaskordne tõdemus, et ehkki lääne kultuuriruumi aladel elab ohtrasti moslemeid, ei mõista me islamimaailma ometi piisavalt, et adekvaatselt prognoosida sealsete kogukondade reaktsiooni.

Teine õppetund on see, et igal sammul on tagajärjed. Ka siis, kui meil on oma kodus seaduslik õigus käituda vastavalt oma kommetele ja traditsioonidele, ei ole me ometi immuunsed oma käitumise tagajärgede suhtes. Kui kaasnev kahju on ennustatavalt suur, siis tuleks ehk teinekord loobuda kompamast mõne õiguse kasutamise piire.

Kolmas ja ehk olulisim on arusaam, et ehkki islamimaailma demokratiseerimine on meie huvides, võib püüd seda eesmärki kirvemeetodil teostada anda ohtlikke tagasilööke.

Mooses ei jõudnud kunagi tõotatud maale ja Kristus löödi Kolgatal risti, Muhamed aga pöördus Medinast võidukana Mekasse tagasi.

Teiselt poolt tõi karikatuuritüli välja sellegi, kui vähe tunnevad ja mõistavad islamimaade ühiskonnad lääne põhimõtteid ja väärtusi, kõike seda, mis meile näib iseenesestmõisteta-va-na. Huvi läänemaailma eluolu ja mõtteviisi vastu ei ole islamimaailmale ajalooliselt omane. Kalifaadi hiilgeaegadel ei olnud moslemitel Euroopalt palju õppida. Lisaks leidis enamik religioosseid õpetlasi, et moslem peaks elama islamistliku valitsuse, mitte aga uskmatute võimu all – põhimõte, mis just ei julgusta maailmas ringi rändama ja võõraid maid tundma õppima.

Kui kristlaste huvi islamimaailma vastu toitis läbi keskaja vähemasti tõsiasi, et suur hulk kristlikke pühapaiku asus islamimaailma territooriumil, siis moslemite palverännakute sihtmärgid asusid nende omal maal. Huvi ja soovi tekitamine meie mõttemaailma ja eluviisi mõista ei ole kerge.

Kui tahame jõuda vastastikuse mõistmise ja kooseksisteerimiseni, tuleb murda hulk tabusid ja väärarvamusi ning saada võitu paljudest kavalatest ja pühendunud vaenlastest, kes ühel või teisel põhjusel on huvitatud kahe suure religiooni ja tsivilisatsiooni vastasseisu eskaleerimisest. See on aga väljakutse, mille väärilised me peame olema, sest vastasel juhul on ohus meie oma tsivilisatsiooni tulevik.