Piirihalduse eri viisid

Ühest riigist teise liikumine võib olla suhteliselt hõlpus, kuid võib olla ka keeruline ja raskustega üle külvatud. See sõltub täielikult sellest, kuidas eri riigid haldavad piiri ületamist ja korraldavad piirikontrollirežiimi.

Piiriületus ja suundumine ühest riigist teise võib tekitada raskusi mitmel moel. Esmajärjekorras on vaja dokumente, milliseid täpsemalt, see sõltub isiku päritolu- ja sihtriigist. Riigipiiri ületamist võivad raskendada ka looduslikud tõkked. Neiks võivad olla mäed, näiteks Prantsusmaad ja Hispaaniat lahutavad Püreneed, või ka jõed, näiteks Ühendriike ja Mehhikot lahutav Rio Grande.¹ Raskusi võib samuti tekitada valitud transpordiviis: näiteks rongireis võib nõuda lisaaega, kui naaberriigid kasutavad eri rööpmelaiust, nagu see on Hiina ja Mongoolia puhul. Hiina rööpmelaius on kitsam kui Mongoolias, mistõttu reisijad peavad ootama, et rattad ära vahetataks.² Hiinast Macausse või vastupidi sõites tuleb aga arvestada, et ühel pool Lootosesilda valitseb parem- ja teisel pool vasakpoolne liiklus.³ Mõnele reisijale ei lähe sellised asjad kuigi palju korda, mõnel võivad tekitada aga korraliku segaduse. Üks äärmuslikumaid näiteid on Põhja- ja Lõuna-Korea piir. Selle piiri ületaja ees seisab 250 kilomeetrit pikk ja neli kilomeetrit lai maariba, mis on läbinisti mineeritud, kindlustatud ning kaetud okastraadiga, mis osaliselt on ka elektri all.⁴

Olles maininud ära mõningaid tegureid, mis tekitavad piiri ületamisel raskusi, tuleb rääkida ka riikidest, kes on muutnud piiriületuse lihtsamaks. Rootsi ja Taani on näiteks ehitanud üle Sundi väina silla, mis hõlbustab tunduvalt liiklemist kahe riigi vahel.⁵ Ühendkuningriiki ja Prantsusmaad ühendab tunnel, mis samuti muudab ühest riigist teise suundumise õige hõlpsaks.⁶ Portugal ja Hispaania on loonud alternatiivse piiriületusvõimaluse, mis on lisaks veel mõnusalt meelelahutuslik: Sanlúcar de Guadianast Andaluusias Hispaanias Alcoutimi Portugalis kulgev õhuraudtee.⁷ Ja loomulikult on meil Schengeni tsoon. Mis võiks olla veel parem näide piiriületuse lihtsustamise kohta kui 26 riiki⁸, kes „ei tee oma sisepiiridel (st Schengeni lepinguga ühinenud kahe riigi vahelisel piiril) piirikontrolli ning teevad oma välispiiril (st Schengeni riigi ja Schengeni alasse mittekuuluva riigi vahelisel piiril) kontrolle, mis põhinevad selgelt kindlaks määratud kriteeriumidel”.⁹

Üks äärmuslikumaid näiteid on Põhja- ja Lõuna-Korea piir. Selle piiri ületaja ees seisab 250 kilomeetrit pikk ja neli kilomeetrit lai maariba, mis on läbinisti mineeritud, kindlustatud ning kaetud okastraadiga, mis osaliselt on ka elektri all.

Eespool toodud valik teguritest, mis raskendavad või hõlbustavad piiriületust, ei ole kaugeltki ammendav, aga annab ehk pildi seda valdkonda saatvatest mitmesugustest probleemidest ja edusammudest. Schengeni ala ja inimeste vaba liikumine on vaieldamatult tohutu saavutus – hiilgav näide riikide kohta, kes on suutnud kokku leppida nii ulatuslikus piiriüleses koostöös. Ent siiski on liikmesriikidel senini õigus ajutiselt taastada piirikontroll sisepiiril, näiteks tõsise ohu korral avalikule julgeolekule. Teadaoleva informatsiooni kohaselt on ühel või teisel ajal piirikontrolli ajutiselt taastanud järgmised riigid: Prantsusmaa, Austria, Saksamaa, Taani ja Rootsi. Piirikontrolli ajutine taastamine on peamiselt olnud seotud Euroopa julgeolekuolukorra ja ohtudega, mis tulenevad lakkamatust märkimisväärsest teisesest liikumisest.¹⁰

Brexiti referendumi järel tuli hakata arutama ka Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi piiri haldamist. On teada antud, et nii Ühendkuningriik kui ka Iiri Vabariik on mis tahes füüsilise taristu ja tollikontrolli taastamise vastu oma ühispiiril. Põhjused, miks mõlemad riigid soovivad püsida võimalikult lihtsa piiriületuse juures, on mõistetavad.¹¹ Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi majandus on äärmiselt läbipõimunud, iga päev ületab piiri tohutu hulk kaupu ja teenuseid. Lisaks liigub iga päev ühest riigist teise vähemalt 30 000 inimest.¹² Ent hoolimata sellest, et Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi vahel ei soovita füüsilist piiri taastada, ei ole praegu veel sugugi selge, kas füüsilise taristu rajamisest ja tollikontrolli kehtestamisest õnnestub ikka pääseda, eriti kuna Ühendkuningriik soovib ju Brexiti raames lahkuda ka ELi tolliliidust ja ühisturult.¹³

Näiteks Eesti politsei- ja piirivalveamet hankis hiljaaegu sõjaväedroone riigi idapiiri valvamiseks, sealse olukorra igapäevaseks seireks ja vajadusel kiireks reageerimiseks päästemissiooni või piiriintsidendi korral.

Eespool toodud näited näitavad meile nii riike, kes on otsustanud ajutiselt taaskehtestada piirikontrolli, kui ka riike, kes ei soovi sugugi taastada piiril füüsilist taristut ja tollikontrolli. Samal ajal on ka riike, kus arutatakse praegu füüsilise piiritõkke rajamist või kus see on äsja püsti pandud. Kreeka on rajanud piirile Türgiga tara ja elektroonilise järelevalve süsteemi. Ungari, Austria, Makedoonia, Sloveenia ja Bulgaaria on alustanud tara ehitamist või teatanud kavast seda teha. Norra on juba alustanud terastara püstitamist kaugel Arktikas piiril Venemaaga. USA viimase presidendikampaania ajal toetas Donald Trump jõuliselt kava ehitada „läbitungimatu, füüsiline, kõrge, võimas, ilus lõunapiirimüür” USA-Mehhiko piirile.¹⁴ Millised põhjused peituvad selliste avalike ihade taga rajada piirile füüsiline tõke? USA president on oma soovi müür püstitada selgitanud sellega, et füüsiline piir suudab kaitsta Ühendriike illegaalse immigratsiooni eest.¹⁵ Teisedki riigid on pooldanud füüsilise tõkke püstitamist just rändevoo peatamiseks.¹⁶

Leidub riike, kes on otsustanud kasutada piiri kaitsmisel uuenduslikke elemente. Näiteks Eesti politsei- ja piirivalveamet hankis hiljaaegu sõjaväedroone riigi idapiiri valvamiseks, sealse olukorra igapäevaseks seireks ja vajadusel kiireks reageerimiseks päästemissiooni või piiriintsidendi korral.¹⁷ Droone saab liigutada vastavalt vajadusele ühest kohast teise, uuendada ja ka maha müüa, kui neid enam vaja ei peaks olema. Neid võib pidada eriti keerulise maastiku korral paindlikuks ja tõhusaks abiliseks. Lisaks saab droone kasutada otsinguks ja päästmiseks, katastroofiabiks, ka paindlikuks reageerimiseks mõnele praegu veel kujutlematule ohule.¹⁸ Helen Neider-Veerme, Eesti politsei- ja piirivalveameti integreeritud piirihaldusbüroo juht, on droonide kasust kõneldes öelnud, et „droon on hea abivahend, mis aitab kiiremini ja mugavamini saada ülevaade raskesti ligipääsetavatest kohtadest. Olgu tegu ebaseadusliku piiriületusega, päästejuhtumiga piiriveekogul või maastikuotsinguga – drooni abil kogutud info annab piirivalvuritele täiendavaid võimalusi oma tegevuste planeerimiseks ja läbiviimiseks“.¹⁹

Ülaltoodud näidetest selgub ilmekalt, et eri riigid on oma piiri haldamise – olgu tegu siis piiri ületamise või kontrollimise režiimiga – korraldanud väga erinevalt. On naaberriike, kes teevad tihedat piirikoostööd, on neid, kes tahavad igasuguse liikumise üle piiri likvideerida. On neid, kes arvavad, et julgeoleku tagab füüsiline tõke piiril, ja on neid, kes on leidnud uuenduslikumaid viise oma sihtide saavutamiseks.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane