Palju õnne, Ukraina!
Kui käisin möödunud aasta veebruaris üle hulga aja kord Kiievis, siis nägin seal nii mõndagi tuttavlikku. Lennujaam, kus olid tigedad miilitsad, umbusklikud ja umbkeelsed piirivalvurid ning nahaalne taksomaffia meenutas muidugi NSV Liitu. Linnapilt koos kõigi oma maapealsete ja maa-aluste ostukeskustega meenutas aga kapitalismiajastu Moskvat.
Ent Ukraina opositsioonipoliitikud, kes vist kõik olid kohal tollel rahvusvahelisel konverentsil, mis mind tol korral Kiievisse viis – nemad meenutasid mulle Eesti (tulevasi) poliitikuid aastail 1996 ja 1997. Mäletate veel, kuidas Muinsuskaitse Seltsi koosolekul iga julge lause vallandas marulise aplausi? Õige jutt oli kõva valuuta, sest see oli väga kaua olnud väga suur defitsiit.
Praeguses Eestis enam sõnadest nõnda põlema ei minda, üha enam oskavad inimesed uurida ka sõnu saatvaid tegusid – ja see on hea, see on ühiskonna küpsuse märk. Sestap mõjusid üksteist retoorikas üle trumbata üritavad ja ägedalt žestikuleerides oma arvamisi avaldavad ukrainlased mulle kaht muljet. Ühest küljest hea, et olid emotsionaalsus, protest ja julgus olla kriitiline, sest Leonid Kutšma režiim oli teadagi kuritegelik. Teisest küljest aga… äratasid nad kuidagi kaastunnet. Ma ei uskunud, et neil õnnestub midagi muuta. Tundus, et 21. sajandil tuleks oma riigi muutmiseks olla kainem ja asjalikum: sõnadega sai küll 15 aastat tagasi lükata pikali NSV Liidu vankuva ja mädanenud kolossi, ent kukutada Ukraina autoritaarne režiim, mis liiatigi eksisteeris ennast juba peaaegu põlistanud uue Vene autoritarismi toel – ma arvasin, et selleks läheb vaja midagi teistsugust.
Õnneks ma eksisin. Opositsioonipoliitikute emotsioon nakatas piisavalt suurt hulka ühiskonnast, inimesed võtsid end kõige hämmastavamal moel kokku ja saavutasid, mida tahtsid – vabad valimised. Kui mõelda, et Viktor Juštšenko, mees, kelle Oranž revolutsioon riigi etteotsa tõstis, ei ole isegi mitte karismaatiline liider, siis on toimunu veelgi imetlusväärsem. Karismaatilised liidrid suudavad rahvast ikka üles kütta, ent selleks, et nõuda ennekõike muutust poliitilises kultuuris, saada aru, et loevad meetodid, mitte isikud, selleks läheb vaja väga küpset poliitikamõistmist.
Nüüd tuleb ainult loota, et president Juštšenko osutub poliitikuna sama küpseks kui teda valinud rahvas ühiskonnana. Sellisel juhul saab Ukrainast peagi meie kaaslane nii NATOs kui Euroopa Liidus.