september 14, 2018

Paavsti diviisid

Paavsti mõju ja tegevus on globaalne.

Paavst tuleb Eestisse. See uudis on juba mitu kuud tekitanud Eesti diplomaatias, meedias ja ühiskonnas elevust, mida võib iseenesest pidada märkimisväärseks asjaoluks, arvestades Eesti elanikkonna usuleigust, katoliiklaste vähesust ja Vatikani riigi väiksust. Kui arvesse võtta ettevalmistuste mastaapsust, seda nii diplomaatilises kui ka julgeoleku valdkonnas, võiks seda ehk võrrelda USA presidendi, mitte väikeriigi juhi visiidiga. Kas Andorra või Liechtensteini riigipeade või peaministrite visiit Eestisse oleks kujunenud nii tähtsaks sündmuseks?

On hästi teada, et kui välja arvata totalitaarsete režiimide all kannatavad ühiskonnad, kus religioon on keelu all ja vastavad andmed puuduvad, on Eesti üks usuleigemaid riike – elanikkonnast tublisti üle poole (ca 55 protsenti) ei ole seotud ühegi kiriku või konfessiooniga ja neist suurem osa ei usu jumalat. Siin aga tuleks kohe täpsustada: usuleiged on ennekõike eestlased, enamik venelastest kuulub Moskva patriarhaadi õigeusu kirikusse (16 protsenti elanikkonnast; nad moodustavadki Eesti suurima konfessionaalse kategooria, edestades teisel kohal olevaid luterlasi, keda on 10 protsenti elanikkonnast), kõige religioossemad on aga arvatavasti Eesti moslemid (tatarlased, aserid jt). Mis puudutab katoliiklasi, siis nende osakaal on alla poole protsendi. Teisisõnu, demograafiliselt on nad täiesti marginaalne grupp, kellel ei ole peaaegu mingit tähtsust ja kellest ei sõltu peaaegu midagi.

Paavst Franciscus I. Pacific Press / Sipa USA / Scanpix

Vatikan on maailma väikseim riik ja seda nii oma pindalalt kui ka elanike arvult. Riigikorralduslikult tundub Vatikan mingisuguse arusaamatu anakronismina – kuidas on võimalik absoluutne teokraatlik monarhia 21. sajandi Euroopas? Riigina ei ole Vatikan esindatud ÜROs ega osale ühegi rahvusvahelise organisatsiooni töös. Selles osas valitseb nii ajakirjanduses kui ka isegi teatmeteostes teatud segadus, kui räägitakse näiteks Vatikani diplomaatiast või isegi saatkondadest ja saadikutest. Tegelikult on siin jällegi tegemist unikaalse nähtusega: diplomaatilised suhted sõlmib ja kõik diplomaatilised toimingud teostab Püha Tool ja teeb seda enda, aga mitte Vatikani riigi nimel. (See oleks umbes nii, nagu Eesti vabariigil puuduksid diplomaatilised suhted, küll aga oleksid need Eesti Vabariigi Presidendil ex officio.) Asi on selles, et Vatikani riik on üksnes territoorium, kus resideerib Püha Tool. Nagu ütles peapiiskop Jean-Louis Tauran, Vatikan on pisike tugiriik, mis tagab paavsti vaimse vabaduse minimaalse territooriumiga. Nimelt võib Püha Tool resideerida ka mujal (ajaloos on selle kohta mitmeid näiteid) ja võib isegi üldse mitte omada territooriumi, nagu ajavahemikus 1870–1929).

Öeldu valguses tundub eriti kummaline, miks siis on paavsti visiit nii suur sündmus, miks on Vatikani mõju nii suur ja millised on selle allikad ja piirid. Paavsti mõju on olnud probleemiks paljudele diktaatoritele ja isevalitsejatele, kes on püüdnud seda vähendada, näiteks tõlkides selle militaarsetesse terminitesse.

Stalini retooriline küsimus „Mitu diviisi on paavstil?“ on hästi tuntud. Samas valitseb teatud segadus küsimuses, kellele, millal ja mis asjaoludel ta seda ütles. Kõige tuntum variant pärineb Winston Churchilli sulest. Kui Prantsuse välisminister Pierre Laval käis 1935. aastal Moskvas uurimas ühise Saksa-vastase tegevuse võimalikkuse kohta ja küsis, kas tal on võimalik teha midagi vene katoliiklaste olukorra parandamiseks, olevat Stalin vastanud: „Paavst! Mitu diviisi tal on?“1  Siiski on ka teisi versioone. Teisiti mäletab Stalini tõlkija Valentin Berežkov: lugu toimus hoopis 1944. aastal Moskvas, kui Churchill osales nn Moskva konverentsil. Churchill olevat öelnud, et britid astusid sõtta Poola vabaduse ja iseseisvuse nimel, tunnevad moraalset kohustust Poola rahva ja nende vaimsete väärtuste ees ning ei saa lubada, et sealsed arengud teeksid suhted Vatikaniga keerulisemaks. „Aga kui palju diviise on Rooma paavstil?“ katkestanud Stalin äkitselt Churchilli avalduse.

Võimalik, et Stalin, kes armastas oma nalju ja aforisme korrata (ka nalja Vatikani diviiside kohta olevat ta korranud välisminister Molotovile), kasutas seda mitmel puhul. Igal juhul räägitakse, et tema teravmeelsus jõudis ka Püha Toolini ning Pius XII olevat selle peale kostnud: „Võite teatada mu pojale Joosepile, et minu diviisidega kohtub ta taevas.“

Kõik see jääb pigem anekdootide valdkonda. Huvitavam on see, et viimastel aastakümnetel on Venemaal hakatud neid ütlusi meelde tuletama, kusjuures sugugi mitte humoristlikus kontekstis. Paavsti nähtamatud diviisid võeti jutuks Poola kriisi ajal, mis lõpuks viis sotsialistliku režiimi kukutamiseni Poolas. Nii Poola ametiühing Solidaarsus kui ka kõik juhtivad kommunismivastased jõud olid tugevalt seotud kirikuga. Kirik ise poliitikasündmustesse ei sekkunud, kuid toetas moraalselt rahvast, kes astus üles diktaatorliku režiimi vastu. Märkimisväärseks sündmuseks kujunesid iganädalased missad isamaa eest (Msze za Ojczyznę), mida viis alates 1981. aastast läbi populaarne noor preester Jerzy Popiełuszko. Ta oli ka esimene preester, kes tuli streikivate metallurgide juurde ja pidas neile teenistuse. Tema tegevust peeti nii ohtlikuks, et 1983. aastal mõisteti ta vangi, kuid ühiskonna tohutu surve all oldi sunnitud ta vabastama. Siis aga otsustas julgeolek temast lahti saada teisel viisil. Julgeolekuohvitserid röövisid ja tapsid ta 1984. aastal. Kuid tappa saab vaid inimese keha, Popiełuszko vaim elas edasi ja tema populaarsus aina kasvas. Samuti jätkusid iganädalased missad isamaa eest.

Luban siinkohal endale ühe isikliku märkuse. 1987. aastal lubati mind esimest korda konverentsile välismaale. See välismaa oli Poola (Eestis oli perestroika juba käimas, Poolas aga kestis veel sügav stagnaaeg). Osalesin seal missal isamaa eest. Ma ei oska arvata, kui palju rahvast seal oli – missat peeti kirikuaias, kuid sellega külgnev väljak oli rahvast tihedalt täis ning hinnanguliselt pakuksin, et osalejaid oli kakskümmend kuni kolmkümmend tuhat. Mul on siiamaani meeles see ainulaadne kogemus, mille osaliseks mul õnnestus saada. Ütlen vaid nii palju, et ehkki mu poola keele oskus on väga tagasihoidlik, sain ma igast jutluse sõnast aru. See oli tõepoolest mingi nelipühaefekt, mis pole enam hiljem kunagi kordunud. Isa Popiełuszko suri märtrisurma ja tema kanoniseerimise protsess algas juba 1990. aastal. 2009. aastal jõudis see eelviimasesse faasi, s.o beatifikatsiooni (õndsakskuulutamisse). Ehkki Nõukogude Liidus, kui Leedu ja mingil määral ka Läti välja arvata, oli suhteliselt vähe katoliiklasi, tunti Moskvas paavstivõimu pärast suurt muret ja sugugi mitte ainult Poola sündmuste tõttu. Johannes Paulus II tõestas veel kord, et moraalse võimu ees võib füüsiline vägivald olla jõuetu. Kui tulla tagasi Stalini küsimuse juurde, siis sellel on ka teoloogiline aspekt, mida rõhutatakse õigeusus isegi tugevamini kui läänekristluses. Nimelt liituvad kõik pühakud ja märtrid taevaväega ja iga märter suurendab „paavsti diviiside“ võimsust. Jerzy Popiełuszko juhtum võib selles mõttes anda mõtteainet nii mõnelegi diktaatorile.

Uuesti tuli Stalini tsitaat Vene meedias päevakorrale seoses Ukraina kriisiga ja nüüd ei käi enam jutt sellest, kuidas Stalini teravmeelne nali pani paika Lavali või Churchilli. Vatikani nähtamatud diviisid hõivavat seal Moskva patriarhaadile kuuluvaid kirikuhooneid, nii et tegemist on reaalse ja ohtliku jõuga. Muidugi, Kremli ja Kremli-meelse meedia propagandat ei saa võtta tõena. Kommunistlikust „paradiisist“ ja Moskva diktaadist vabaneda soovivad rahvad ei vaja väliseid sepitsusi ei CIAst ega Vatikanist.

Venemaa strateegide ja ideoloogide silmis on paavst tõsine jõud ja see jõud on globaalne. Paavst on ainus inimene maa peal, kes oma läkitustes pöördub terve inimkonna poole. Entsüklikad on adresseeritud urbi et orbi (linnale, st Roomale, ja maailmale) ning tõepoolest ei loe neid kaugeltki üksnes katoliiklased. Ilmeka näitena võib tuua paavst Franciscuse viimase entsüklika „Laudato si’“.2 Selles püstitatud ökoloogiliste ja sotsiaalsete probleemide üle arutlevad ka katoliikluse- ja isegi kristlusekauged teadlased, ühiskonnategelased ja poliitikud.

On omamoodi paradoksaalne, ehkki mitte ootamatu, et meie teadustehnilise revolutsiooni valgustatud ajastul on paavsti ja katoliku kiriku moraalne võim oluliselt kasvanud. Võiks isegi öelda, et mitte kunagi varem ei ole see olnud nii suur. Globaliseerunud maailmas on Püha Tool globaalne jõud. Mulle meenub, kuidas üks Helsingi Ülikooli luterlasest õppejõud teatas suure ärritusega, et Rooma paavst on üksnes haige poolakast rauk, keda millegipärast kõik kuulavad. Paavst on tõepoolest inimene, kes ei ole kaitstud ühegi inimliku nõrkuse eest, ning eriti selles, mis puudutab tema tervist. Kuid paavst ei ole ainult inimene. Temas kehastub Püha Tool, paavstiinstitutsioon, mille rajas kirikliku pärimuse järgi Kristus, kes ütles oma apostlile: „Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg […] Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.” (Mt 16:17–19)3 Niisiis, Püha Tool ei ole inimese loodud institutsioon ning iga paavst on Peetruse järeltulija. Seda aspekti – ühelt poolt ajalise ja kaduva ning teiselt poolt ajatu ja igavese ühtsust – tajus teravalt Ossip Mandelštam oma essees vene katoliiklasest Pjotr Tšaadajevist.

„Lummatult vaatas Tšaadajev ühte punkti – sinna, kus see ühtsus [jutt on sündmuste sakraalsest ja sekulaarsest mõõtmest] sai lihaks, mida hoitakse hoolikalt ja päritakse põlvest põlve. „Kuid paavst! Paavst! Mis see on? Kas tema ei ole lihtsalt idee, puhas abstraktsioon? Vaadake seda rauka, keda kantakse palankiinis […] nüüd, nagu tuhat aastat tagasi, nagu maailmas poleks midagi muutunud: tõepoolest, kus on siin inimene? Kas pole see kõikvõimsa aja sümbol – mitte selle, mis kulgeb, vaid selle, mis on liikumatu ja mille läbi kõik kulgeb, ent kes ise on kõigutamatu ja kelle läbi kõik teostub?““4

Paavsti isiksus ühendab endas ajatu ja ajalise ning olulised on nad mõlemad. Paavst ei ole välja lülitatud ajastu kontekstist, tema sõnumid ei ole abstraktsed tõed, mis kehtivad kõikjal ja alati. Kuid samas on kõik tema sõnumid suunatud ajalisele maailmale ajatust perspektiivist lähtudes. Selle poolest eristub ta kõikidest poliitilistest liidritest ja ühiskonnategelastest.

Igavikuperspektiiv valgustab kõiki paavsti seisukohti ja väljaütlemisi. Näiteks räägib ta armastusest: „Armastus pole sõnad, vaid töötamine ja teenimine. Teenimine, nii et jalad on maas…” Armastus on jagamine, mis on korraga aineliste hüvede ja Pühast Vaimust antud andide avamine.5 Niisiis, Püha Vaimu annid ja jalad maas, kõrgeim spirituaalne jõud ja maksimaalne maalähedus. Paavsti puhul pole see vaid ilus kujund. Alates pühast paavstist Johannes XXIIIst on paavstid järjest kindlamalt seisnud jalad maas; palankiinist, millest kirjutab Mandelštam (õigemini oli tegemist kantava trooniga – sedia gestatoria), loobus aga lõplikult püha paavst Johannes Paulus II – nagu teisedki surelikud käivad paavstid jala või sõidavad autoga (pärast atentaati Johannes Paulus IIle on selleks spetsiaalne papamobile).

See, et paavst on väljaspool päevapoliitikat, teeb temast olulise poliitilise faktori ja seda isegi diplomaatia valdkonnas. Võrdle kas või paavst Franciscuse ajaloolist Kuuba külastust (2015), mis ühelt poolt leevendas oluliselt kiriku olukorda sellel „vabadusesaarel“, teisalt aga aitas Kuubal astuda olulisi samme, et normaliseerida suhted Ladina-Ameerika riikidega. Just paavsti visiit määras teatud mõttes ette ka USA presidendi Barack Obama visiidi Kuubale 2016. aastal. Näiteid Püha Tooli suurest ja positiivsest mõjust maailmaasjadele võiks tuua veel rohkesti.

Siin pole kohta ega vajadust tutvustada paavst Franciscuse elulugu, eesti keeles on ilmunud põhjalik ülevaade tema elust ja vaadetest.6 Tahan keskenduda vaid paarile asjaolule. 28. veebruarist 2013 astus erru paavst Benedictus XVI, kellest sai ajaloo esimene emeriitpaavst (Papa Emeritus). Selles teatud mõttes erakorralises olukorras kogunenud konklaav valis kiiresti uueks paavstiks Buenos Airese peapiiskopi Jorge Mario Bergoglio. Ka siin oli teatud üllatusmoment, kuna favoriidiks peeti Ghana kardinali Peter Turksoni ning ennustati pikka konklaavi. Paavsti kiire valimine on märk sellest, et konklaavil valitses üksmeel ning kardinalid olid veendunud, et just Jorge Mario Bergoglio võib kõige edukamalt tegeleda Püha Kiriku ees seisvate väljakutsetega. Nii sai temast esimene paavst Ameerika maailmajaost. Ehk mitte vähem oluline on see, et tegemist on esimese jesuiidist paavstiga. Aga võib-olla kõige kõnekam on see, et ta on esimene Franciscus. Nime valides rõhutavad paavstid tavaliselt teatud järjepidevust oma eelkäijatega, lisades nimele järjekorranumbri (või siis võttes endale kahe eelmise paavsti nimed, nagu Johannes Paulus I). Viimane paavst, kes valis endale täiesti uue nime, oli Lando (913–914). See paavst valitses kirikuajaloo ühel kõige tumedamal perioodil ja pärast teda ei soovinud ükski teine paavst endale seda nime. Franciscus on igati märkimisväärne nimi ja jesuiidi puhul isegi ootamatu. Püha Franciscus on üks armastatumaid katoliiklikke pühakuid, kuid oma eluajal oli ta pigem dissident, kes tekitas korduvalt kiriku juhtkonnale peavalu. Teda kahtlustati koguni ketserluses. Franciscus esindas kiriku radikaalset tiiba, mis pööras selja kiriku maisele hiilgusele, ja temast sai vaesuse apostel. Kuid mitte ainult vaesuse. Franciscus kristianiseeris kogu looduse. Ta kirjutas hümni päikesele, vestles lindude ja loomadega ning astus välja isegi inimsööjast hundi kaitseks, aidates tal sõlmida rahulepingu Gubbio linnaga.  Ja see oli ajal, mil Euroopas suhtuti hunti kui  inimese suurimasse vaenlasesse loomariigis. Praegu peetakse Püha Franciscust ökoloogide kaitsepühakuks.  Juba Franciscuse nime valimisega osutas paavst Bergoglio vaesusele ja ökoloogiale kui oma teenistuse tähtsatele suundadele. Paavsti mõlemad entsüklikad arendavad ja süvendavad kiriku õpetust nendes valdkondades.

Ma ei taha öelda, et katoliku kiriku ja isiklikult paavsti ees ei seisa tõsised probleemid. Praegu on meedia tähelepanu keskmes pedofiiliaskandaalid. Nördimus on õigustatud: pedofiilist preester on hunt lambanahas. See, kes peaks pakkuma kaitset ja turvalisust, osutub kuritegelikuks kiskjaks. Need probleemid on tõsised ja vajavad põhjalikumat käsitlust. Siin aga tahan öelda, et see ei ole ainus probleem, mis murendab katoliikluse ühtsust. Teine probleem on homoseksuaalsete paaride õigused, kaasa arvatud õigus abiellumisele. Vatikan seisab sellele vastu, kuid surve on suur. Järgmine teema on rasestumisvastased vahendid ja konkreetselt kondoomid. Probleem muutus eriti teravaks seoses AIDSi pandeemiaga Ekvatoriaal- ja Lõuna-Aafrikas. Murekohti on teisigi.

Paavst Franciscus on nagu ta eelkäijadki pideva surve all ning see surve on nii kirikuväline kui ka -sisene. Paavsti rünnatakse nii paremalt (liiga moodne) kui ka vasakult (ei ole piisavalt kaasaegne). Paavsti oponendid heidavad talle ette mitmesuguseid nende meelest vigaseid avaldusi ja otsuseid. Teisalt aga kritiseeritakse tema ütlust, et paavst võib teha vigu. Paavst Franciscus eristab selgelt oma sakraalset missiooni ja inimlikku loomust. Fundamentalistid heidavad talle ette, et homoseksuaalidest rääkides ei mõistnud paavst neid hukka, vaid esitas hoopis retoorilise küsimuse: „Kes ma olen, et olla neile kohtunik?“ Parempoolsed heidavad talle ette pagulaste lembust. Näiteks ei pesnud ta suurel neljapäeval üksnes pagulaste, vaid koguni moslemitest pagulaste jalgu.

Paavsti kriitikutele võiks meelde tuletada Jeesust, kes keeras selja rikastele, fundamentalistidele ja vagatsejatele ning käis läbi tölnerite ja patuste naistega, tolle aja ühiskonna kõige põlastusväärsemate inimolenditega.

Kakskümmend viis aastat tagasi astus Eesti pinnale esimese Rooma paavstina Johannes Paulus II. Tema visiidist sai suursündmus ja mitte ainult kohalike katoliiklaste jaoks. Ootame, mida toob paavst Franciscuse külaskäik.

______

1 Winston S. Churchill, The Second World War, London etc: Bloomsbury, 2013, 65.

2 Ole kiidetud. Laudato si. Püha Isa Franciscuse entsüklika. Hoolest meie ühise kodu eest, Kirjastus Gallus, 2018.

3 Eesti piiblitõlkes on kasutatud sõna „kogudus“ originaali ekklesia vasteks, mis ei ole viga, kuid toob välja vaid ühe aspekti selles sõnas. Bütsantslikus ja õigeusutraditsioonis üldse tähendab see sõna ennekõike kirikut ning vene evangeeliumist loeme „… ehitan oma kiriku“. Katoliikluses pole see eristus nii terav, kuna ladinakeelne ecclesia on täpne kreeka vaste, sisaldades mõlemat tähendust.

4 Осип Мандельштам, Петр Чаадаев. Сочинения. Том второй, Москва, 1990: 152–153.

5 (paavsteestis.ee/paavst-eestis/paavst-franciscus/op…).

6 Andrea Tornelli, Paavst Uuest Maailmast, Kirjastus Gallus, 2018.