juuni 30, 2008

Õnneliku Lõpmatuse Maa lõppemine

Kuidas kõrged energiahinnad mõjutavad Kesk-Aasia riikide julgeolekut ja poliitikat.

Kuidas kõrged energiahinnad mõjutavad Kesk-Aasia riikide julgeolekut ja poliitikat.


Jan-Erik Teder

Õnneliku Lõpmatuse Maa lõppemine

Kuidas kõrged energiahinnad mõjutavad Kesk-Aasia riikide julgeolekut ja poliitikat.

Energiahindade kerkimine maailmaturul ja eriti just Hiina kasvav nälg kütuse järele annab Kesk-Aasia riikidele võimaluse lõpuks ka oma strateegilistest loodusressurssidest ning geograafilisest positsioonist kasu saada. Teoreetiliselt. Tõus ei tähenda aga alati muutust. Praktikas on tõenäolisem, et isegi kui hoogustuv kütuseeksport toob kaasa suuremad rahavood, kasutatakse neid analoogselt varasematele skeemidele: avalikuks hüveks ja elustandardi tõstmiseks nii vähe kui võimalik ja võimul oleva kliki poliitilise positsiooni kindlustamiseks läbi riigisisese stabiilsuse tagamise (k.a repressioonid) nii palju kui vajalik. Vaatamata teatud erinevustele Kasahstani ja Türkmenistani kaitsekontseptsioonides on välispoliitika aluseks võetud diplomaatilis-majanduslik lähenemine – “Kõigile avatud, seega keegi ei tihka ka rünnata”.
Siiditee teisenemine
Ühes Aasia muinasjutus kirjeldatakse sellist tabamatut Lõpmatuse Maad, kus aeg seisab ja elu kulgeb rõõmsas rütmis nii, nagu ta alati kulgenud on, kus inimesed ei pea oma päid vaevama muredega, sest keegi ei teagi, mis need on. Kui armetut elujärge trotsiv ning igavest õnne ihaldav paarike oma otsiteel küsib jurtas istuvalt vanamehelt nõu, kus sellise paiga asukoht ka olla võiks, rüüpab too sõõmu teed, mõtleb natukene järele ja vastab – seal, kuhu vesi ei küüni ja kust tuulel pole jõudu lahkuda. Kuigi teadlastele ei ole täpselt teada muinasjutu täpne päritolu , seostati pikka aega just Kesk-Aasiat sellise eraldatud paradiisi staatusega.
Ajalukku vaadates võib julgelt väita, et tegelikult kadus õnnelik Lõpmatus Kesk-Aasiast juba karavanide lahkumisega Siiditeelt ning nende karavanide üleskergitatud tolmupilvede haihtumisele järgnes sügav stagnatsioon, mille hulka kuulub kindlasti ka 20. sajand koos mandumisega suhteliselt tähtsusetuks Nõukogude Liidu rakukeseks. Vaatamata kohalike loodusressursside aktiivsele kasutuselevõtule ning endiste siiditeede osalisele asfalteerimisele kandis piirkond tugevat arengupeetuse pitserit edasi isegi peale nõukogude monstrumi lagunemist.
Postsotsialistlik üleminek kulges Kesk-Aasia vabariikides (Kasahstan, Kõrgõstan, Tadžikistan, Türkmenistan ja Usbekistan) autoritaarse mudeli järgi, mille puhul riik hoiab majanduse ja poliitiliste institutsioonide reformimisohje oma raudses haardes ja seetõttu on ka mobiilsus varasema parteieliidi sees väike. Maakeeli ümber pandult – kära “muutuste” ümber on suurem kui tegelikult toimuvad muutused ise, viimased ei ole aga sageli üldsegi kodanike huvides ning enamik punajuhte jääb edasi oma kohtadele, kandes küll teist värvi ja uue sümboolikaga ehitud mundreid.1
1990ndate alguses meelitasid nii Kasahstan kui ka Türkmenistan tulihingeliselt välisinvestoreid oma loodusvarade arendamisse investeerima , ent nagu suhteliselt kiiresti selgus – võõrustajatel ei olnud kaubategemisel külalistele nende valuuta vastu eriti midagi pakkuda ja seda vaatamata ülespuhutud numbritele ning järjest uutele leiukohtadele.2 Nafta ja gaasi maardlatest väljapumpamine võtab nimelt omajagu aega, lisaks on tarvis suuri rahapaigutusi ka vananeva infrastruktuuri käigus hoidmiseks ning uue ehitamiseks.
Raskendava asjaoluna püsis piirkond sel ajal ikkagi suuresti Venemaa mõjusfääris – eelkõige seetõttu, et eksporditrassid kulgesid läbi Suure Naabri õue ning lisaks oli Kesk-Aasia riikide jaoks olulisim välispoliitiline organisatsioon tollal ikka veel SRÜ.
Kasahstani püüdlused ning avatum suhtumine seda mustrit muuta, laiendades partnerlussuhteid nii itta kui läände, on kokkuvõttes olnud viljakamad. Olulise uue perspektiivi avas Kesk-Aasia suurima riigi jaoks Shanghai Koostööorganisatsiooni ehk Shanghai Viisiku asutamine, mis lisaks etiketikohasele suhtlusele keskendub ka “tõsistele teemadele” – regioonis asuvate riikide3 majandussidemete ning julgeolekuliste ja poliitiliste suhete edendamisele.
Türkmenistani kui veidriku maine süvendamisele ja tema isolatsioonile rahvusvahelisest kogukonnast aitas kaasa pikaaegse presidendi Saparmurat Nijazovi ekstsentriline “neutraliteedipoliitika”, mille mõte oli vältida ükskõik millisesse poliitilisse julgeolekublokki kuulumist. See poliitika omakorda tõrjus eemale ka investeeringud ja tehnilise abi.
Siiditeest on kaasajal saanud torustik, mida mööda ei liigu enam kalliskivid, tee ja siid, vaid tegu on olulise energiaressursside infrastruktuuriga, milles voolavad nafta ja maagaas. Uue Siiditee kui “toru” olulisust rõhutab ka tihenev rahvusvaheline konkurents Euroopa, USA, Hiina ja Venemaa vahel, kellest igaüks peab Kesk-Aasiast tükikese enda mõjusfääri saamist parajaks võiduks. Sellise võidu muudab veelgi väärtuslikumaks asjaolu, et regiooni näol on samaaegselt tegu nii tootja kui transiitpiirkonnaga. Suur nõudlus ning kõrged energiahinnad on praeguseks enesekindlamaks muutnud nii Kasahstani kui Türkmenistani poliitika. Potentsiaalsete kosilaste rohkus ning maksevõime lubab valida ning esitada omapoolseid tingimusi, kontrollides toodangut ja võimalikke transiiditeid, mispärast ei pääsegi iga üritaja ihaldatud tehinguteni.
Hiina haare
Milline diplomaatia Kesk-Aasia riikidega suhtlemisel on senini olnud tulemusrikkaim? Vastus – praktiline, poliitika Hiina moodi. Hiina jaoks ei tähenda energiagarantiide olemasolu pelgalt majanduskasvu kindlustamist, vaid pigem juba riikliku julgeoleku tagamist.
Energiaanalüütik Robert Corzine4 väidab, et Hiina strateegia Kesk-Aasias on lihtne – panna energiaturule “käpp peale”, makstes teistest enam, ning garanteerida endale sel viisil mingi leiukoha arendus- ning kasutusõigused. Tihti ei tundu need projektid majanduslikust perspektiivist vaadatuna esmapilgul just eriti kasumlikud, ent see-eest on nende eesmärk strateegiline: ehitada ja koondada kriitiline mass Hiinasse väljundit omavaid torujuhtmeid, arendada energiaressursside kasutamist nende asukohariigis ning tugevdada partnerlussidemeid selle sama asukohamaaga. Sedasorti tegevus võimaldab edukalt hajutada energiaimpordiga seotud julgeolekuriske ning annab delikaatselt, ent selgelt vihje konkurentidele selle kohta, kes konkreetsel territooriumil valitseb. Hiina on regioonis ostnud mitmeid nafta- ja gaasivälju ning samamoodi on tema osalus ressursse transportivas infrastruktuuris progressiivselt kasvav.5
KazMunaiGas osaluse suurendamine Kashagani6 väljal, mille vastu protesteeris asjatult ka Venemaa, on Hiina lobby silmapaistvaim tagajärg. Lisaks on märkimisväärne saavutus kontroll ainukese Kesk-Aasia naftajuhtme üle, mis läheb piirkonnast välja ilma, et kulgeks läbi Venemaa territooriumi.7
Euroopa Liit ja USA kui Lääne esindajad on irooniliselt väljendades huvitatud ükskõik millisest torust, peaasi, et kütust tilguks. Viimane pooldab seejuures pigem Kaspia silda kui Iraanist Euroopasse kulgevat trassi. Olukord võimaldab Kasahstanil pakkumisi vaagida, sest ka Venemaa on serveerinud mitmeid torujuhtmete variante, mille puhul trassid kulgeksid Euroopasse ümber Kaspia mere, näiteks läbi Astrahani oblasti.
Vaatamata vanale koolile ei ole Türkmenistani uue juhi Gurbangulõ Berdõmuhhamedovi suurusehullus ja muust maailmast eemaldumine võrreldavad “arbuusimehe” (Nijazovi) omadega ja kuigi sama valitsusliin on sisuliselt jätkunud ka pärast 2007. a jaanuaris toimunud presidendivalimisi, võib märgata teatud olulist erinevust.
Berdõmuhhamedovi kinnitatud Türkmenistani uus välispoliitiline viisaastakuprogramm (2008–2012) on justkui päikesepaiste, mille koostöökiired peaksid lähemal viisaastakul hiilguma ka kaugeimatesse paikadesse.
Esimesi tulemusi on ka näha – gaasitarne leping Venemaaga 25 aasta peale on sõlmitud ning käib gaasijuhtme ehitus Hiinasse. Viimane peaks valmima 2009. aastal ja mitmekesistama transiiditeid.
Basaaritõed
Kui partneritega Läänest on pikka aega lihtsalt mängitud rahu ja sõpruse keeles rääkimist, siis nüüd jätkub eskiisilaudadel kibe läänesuunalise juhtme projekteerimistöö. Tõsi, erinevaid jooniseid ja kalkulatsioone Kesk-Aasia gaasi Euroopasse transportimise kohta on lähiajaloos tehtud vast rohkemgi kui mõningates postsotsialistlikes riikides plaane vabadussammaste püstitamiseks, ja kuigi tulem ei pruugi kapriisidest tingituna olla identne juba 2004. aastal välja käidud Nabucco plaaniga, on situatsioon tunduvalt paranenud.
Varem selle stsenaariumi suhtes pessimismi üles näidanud Euroopa Komisjoni energiavolinik Andris Piebalgs on oma visiitidega suutnud jätta mulje, et “õhus on elektrit vm energiat”.
Lähenemas on kohtumine arutamaks gaasijuhtme ehitamist läbi Afganistani, mis võimaldaks näiteks Pakistanil ning kiiresti kasvaval India majandusel hankida gaasi Türkmenistanist. Seda projekti ei pea eksperdid praegu Afganistanis valitseva julgeolekuolukorra puhul küll eriti tõenäoliseks, mis sest, et näiteks USA ja Jaapangi on projektile toetust avaldanud.
Lihtne basaaritõde ütleb, et kui leti ees on näha järjekorda, siis peab seal ilmtingimata olema saadaval midagi väärtuslikku ning oleks rumal mitte minna kaema. Kasvav regionaalne ja globaalne energianõudlus ning tihenev konkurents on viinud ka Iraani, kel eelnevate aastate jooksul on Türkmenistaniga olnud teatud erimeelsusi, järeleandmisteni rahuldamaks oma gaasitarnevaidlusi.
Kuigi enamik plaane hajutada oma ressursside eksporti on veel kaugel realiseerimisfaasist, on Kesk-Aasia maad suutnud tagada oma nafta- ja maagaasivarude vastu mitmete osapoolte elavdunud huvi. Flirtides mitmete osapooltega püütakse muuta liigset sõltuvust ühest suurest – senini oli selleks Venemaa – ning vältida olukorda, kus tekiks uus ainudomineeriv jõud – kõige tõenäolisem kandidaat selleks on Hiina.
Kuid antud plaani võib sisse murda üks “aga”. Kuigi stabiilsus regioonis on primaarne kõigi osapoolte jaoks, saab konkreetsete tegijate panusest julgeolekusse rääkida alles siis, kui on teada ka selle eest saadav hüvitis – niisama ei tee keegi midagi. Vaja on korravalvureid, kes suudaksid oma autoriteedi maksma panna ohtlikul alal, mille kaudu liigub Euroopasse ja SRÜ maadesse aastas ca 85% seal tarbitavast heroiinist, relva- ning inimkaubandus veel sinna juurde lisaks.8
Hiina analüütik Zhang Jianwan peab Kesk-Aasia esimeseks valikuks Shanghai Koostööorganisatsiooni “naabrivalve” meeskonda, kes suudaks oma turvatööd koordineerida Hiina ja Venemaa eesrindlikul juhtimisel.9
Taaskord on Hiina oma autoriteedi tunnustamiseks selles vallas leidnud väga sobiva lähenemise.
Kõigepealt ei ole sekkutud Kesk-Aasia riikide, k.a Kasahstani ja Türkmenistani sisepoliitikasse ja sisejulgeolekuga seotud küsimustesse, ent vajadusel on taktitundeliselt ühiste probleemide nime all võetud üles kõigile muret tegevad teemad. Shanghai Koostööorganisatsiooni kuuluvad riigid on ühiselt määratlenud kolm peamist julgeolekuriski – separatism, ekstremism ja terrorism. Pidev suhtlus Türkmenistani ja Kasahstaniga bilateraalsel tasandil ning viimasega lisaks Shanghai Koostööorganisatsioonis aitab kaasa regionaalse partnerlusidentiteedi tekkele ja võimaldab seega toimuvaga alati kursis olla ning võimalikele muutustele operatiivselt reageerida.
Teiseks on Hiina andnud ülalpool nimetatud maadele arengu- või kaubanduslaenusid, mis tugevdavad majandussidemeid (ning ka sõltuvust). Siia alla kuuluvad näiteks Hiina Riikliku Arenguagentuuriga seotud projektid, Shanghai Koostööorganisatsiooni Arengupanga laenud ning tehniline abi, ühised sõjalised õppused, julgeolekukoostöö ja militaarabi ning soodustused relvatarnetel. Märk “Shanghai meeskonna” mõjust on ka 2005. aasta mais pärast sõjalisi ühisõppusi koostatud resolutsioon, milles on tunda tugev Hiina ja Venemaa käekiri. Selles nõuti muuhulgas välisriikide sõjaväebaaside sulgemist Kesk-Aasias. “Demilitariseerimine” aitaks parandada regiooni räsitud mainet ning vähendaks ka turvariske või siis, kasutades putinismi – taltsutada Lääne hegemooniapüüdeid. Hiina ja Venemaa käekiri kumab läbi just sõnumist, mille kohaselt vaatamata osalisele kattuvusele ka USAle ja ELile muret tegevate probleemide osas ei vaja me oma kodus “võõraid”.
Arengupeetus ja muinasjutt
Kuigi teoorias võimaldaks “värske raha” Kesk-Aasia riikidel lahendada mitmeid siseriiklikke sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme, on rahavoogude tegelik suunamine avalike hüvede teenimiseks vähetõenäoline.
Türkmenistanis on küll paralleelselt uue “majandusviisaastakuga” plaanis: 1) armee- ja siseturvalisuse valdkonna reformid; 2) avaliku sektori sotsiaaltagatiste suurendamine, ent sotsioloog Dovran Takhmetov peab seda valitseva juhtkonna populistlikuks võtteks oma positsiooni tagamisel.10 “Reformide” motiiviks peetakse hirmu vaesunud riigis toimuva kriminaalsete võrgustike tugevnemise ja võimaliku poliitilise islami tekke ees. Ühiskonnateadlane rõhutab veel, et viimaseks pole küll ohtu, aga tõenäoliselt on presidendi plaane mõjutanud naaberriikide Afganistani ja Usbekistani näited. Seega parem karta kui kahetseda.
Poliitilise islami kohalt vaadatuna on situatsioon Kasahstanis analoogne, noorte hulgas oli islami populaarsus küll suurenenud, ent pigem seostati seda kultuuriidentiteediga kui poliitilise väljundi otsimisega.11
Takistamaks toetusvahendite liikumist Hiina Xinjiangi provintsi ja vältimaks võimalikke rahutusi oma territooriumil on Hiina oma naabritele teinud ettepaneku separatismi, ekstremismi ja terrorismi ennetamiseks läbi “sekulaarsuse tugevdamise”. Osalt ehk tänu globaalselt kõrgendatud islamofoobiale, aga ka oma võimulpüsimise pikendamise lootustele, on üleaedsete suhtumine olnud positiivne.
Mida siis õieti kardetakse? Kasahstani Patriootide Partei liige Esmuhan Tšintekov ütles usutluses autorile12, et kuigi formaalselt jääb mulje, nagu teeks riik suuri edusamme, valitseb tugev sisemine stagnatsioon, mille peamise põhjusena toob ta välja sisuliste reformide puudumise. “Me võrdleme end alati oma naabritega Nõukogude Liidu ajast, ent kvalitatiivse hüppe initsieerimiseks on vältimatu, et seame oma standardid samale tasemele arenenud maailma omadega. Enne selle toimumist ei paista horisondil mingeid muutusi.”
Ka riikliku arenguvisiooni – rahvakeeli Kasahhi muinasjutu “Kasahstan 2030” realiseerimise suhtes valitseb pessimism, sest valitsusinstitutsioonid ei ole suutnud tekitada arengudialoogi ning ilma selleta ei ole ka midagi ellu viia. Opositsiooni kriitika kohaselt on Kasahstani juba tabanud “naftariigi haigus” ning seetõttu peaks naftarahade kulutamist optimeerima – näiteks selle asemel, et kasutada neid uue klantspealinna Astana ehituseks, tuleks reformida hoopis haridussüsteemi, finantseerida enam teadust ning luua uusi töökohti. See kriitika aga ei ole leidnud mingit konstruktiivset väljundit. Vaatamata energiaressursside kõrgenenud hindadele on nii Kasahstanil kui Türkmenistanil reaalne oht muutuda pelgalt toorainet eksportivaks maaks, kus mitmekesise majanduse puudumisel ilmnevad tõenäoliselt valusad sotsiaalsed ja poliitilised probleemid.
Teiseks, samamoodi nagu Hiina on oma energiajulgeoleku võrdsustanud riikliku julgeolekuga, on ka Kasahstanis piisavalt ametnikke, kes arvavad, et valitsus on juba kaotanud kontrolli riigi energiasektori ja seega osalt ka riigi julgeoleku üle, ning tahavad rahvusvaheliste suurkorporatsioonide ning naaberriikide mõju maagaasi- ja naftatööstuses vähendada.
Kasahstani Strateegiliste Uuringute Keskuse vanemteadur Sergei Smirnov väidab, et 75% nafta geoloogilistest varudest ja 79% gaasireservidest on väliskapitali kontrolli all ning et peale infrastruktuuri väljaarendamist võivad uued omanikud riigiga oma tahte järgi poliitiliselt manipuleerima asuda.13 Üks võimalus “lõksust” pääseda oleks riigi poolt asutatud Kasahstani naftafondi kasutamine riikliku energiaettevõtluse arenguks, kuid võimuparteid ei ole selle poolt, peljates, et nende käikude signaalid omavad potentsiaalseid investoreid eemale tõukavat mõju.
Kolmandaks, Kasahstan seisab ekspertide arvates vaatamata headele partnerlussuhetele idanaabriga lähitulevikus silmitsi ka suurenenud sisserändega Hiinast, sarnaselt Venemaa aladele Kaug-Idas (nt Habarovski ja Primorski krai). Hetkel ei ole küll tegu otsese riskiga, vaatamata rahvastiku demograafilise koosseisu kiirenenud teisenemisele regioonides, kus asuvad suuremad kaubandussõlmed. Latendresse arvates on juba praegu 19–40-aastase elanikkonna seas suurenenud toetus ksenofoobilistele rühmitustele, mis edaspidi võib olla ka soodsaks taimelavaks poliitilisele islamile.14 Kasahhid nimetavad seda protsessi ise “vaikseks invasiooniks”. Möödunud aastal olid kodanikud küll positiivselt meelestatud heade suhete osas Hiinaga ning teadlikud, et Lääne-Hiina arengustrateegiad on tugevalt seotud Kasahstani ja teiste Kesk-Aasia maade ressurssidega, ent pidasid vajalikuks teatud distantsi hoidmist vältimaks muutumist naabri vasalliks.
Takhmetovi arvates Türkmenistani suunas otsest migratsioonilainet tulemas ei ole, ositi geograafilise asukoha tõttu, ositi mittekuulumise tõttu Shanghai Koostööorganisatsiooni. Ent majanduse ühekülgsuse ja Hiina kasvava rolli tõttu kaubandus- ja partnerlussuhetes hakkab viimaste mõjuväli Türkmenistanis tugevnema.
Kesk-Aasia on avar ja militaarsed konflikid ei ole sealt kuhugi kadunud, ent Kasahstan ja Türkmenistan illustreerivad tendentsi, et julgeolek ei ole enam seotud vaid pelgalt sõjalise dimensiooniga, kus enamasti kehtib suuremale eelise andev mastaabiefekt. Oskamatus planeerida oma poliitökonoomiat ning hajutada välissuhtlusest tulenevaid riske võib endaga kaasa tuua veelgi vängema okupatsiooni. Seda sõltuvust on aga võimalik vältida, kui neid suhteid mõistlikult tasakaalustada, sest tõenäosus, et üks osapool või allianss kogu kaardimajale – õigemini gaasimajale – ise seal sees viibides tule otsa paneb, on minimaalne. Vähemalt teoorias.
_____
1 vt nt Luong, P. Institutional Change and Political Continuity in Post-Soviet Central Asia: Power, Perceptions and Pacts, CUP 2002.
2 Türkmenistani “firmamärgiks” oli sel ajal pidev gaasivarude ülehindamine, ametlikult loetakse neid suurusjärgus 20–24 triljonit kuupmeetrit, kuid seegi arv vajab veel sõltumatut auditeerimist, mida president Berdõmuhhamedov on 2008. a välisfirmadele lubanud. (RFE/RL, 25. Jan 2008 B. Pannier).
3 Kasahstan, Kõrgõstan, Hiina RV, Tadžikistan ja Venemaa. 2001. a liitus Usbekistan
4 Uudistelõik Kasahstani TVs, november 2006.
5 Jjingji jinkou tongji, Zhongguo renmin gong he guo guojia tongjibu ju, Beijing 2006.
6 Asub Kaspia mere kirdeosas, naftavarusid hinnatakse 2,7 triljonile kuupmeetrile.
7 Atasu-Alashankou naftajuhe.
8 Rashid, I. New enterpreneurship on the Silk Road; Tehran 2005.
9 Zhang, J. Security in Asia – internal affairs?, Shanghai 2007.
10 Takhmetov, D. Intervjuu autoriga märts 2007.
11 Latendresse, T. Changes in the perception religion, Almaty 2007. Sekulaarset riiki toetab Kasahstanis 74% elanikkonnast.
12 Intervjuu autoriga aprill 2007.
13 Intervjuu autoriga aprill 2007.
14 vt viide 12.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar