Oleme sõjas. See on maraton, mitte sprint

Tõsiseim dilemma seisneb selles, kas astuda otse Venemaa vastu sõtta lootuses hoida ära lugematute Ukraina elanike hukkumist ja Ukraina kui suveräänse riigi kustutamist maakaardilt. NATO-l pole säärast juriidilist kohustust, ent moraalne surve sekkumiseks kasvab iga päevaga, mil saabuvad fotod laastamistööst Ukraina linnades ja teated tsiviilelanike tohututest kannatustest.

Minevikus lähtus allianss kaitsmiskohustuse doktriinist ja sekkus, et peatada verevalamine ja genotsiid. Isegi suhteliselt väikse suutlikkusega vastaste korral kulus aega (Bosnia ja Hertsegoviina puhul mitu aastat), kuni kollektiivne südametunnistus sundis Läänt sõjaliselt tegutsema. Muudel puhkudel – eeskätt Süürias – seda ei tehtud hoolimata tugevatest motiividest, nagu Euroopasse saabuvate põgenikelainete peatamine või Bashar al-Assadi režiimi karistamine keemiarelvade kasutamise eest tsiviilelanike vastu.

Ühtsuse proovile panev dilemma

Vahetu sekkumine sõtta, mida Venemaa peab Ukraina vastu, oleks palju suurema kaliibriga katsumus. Venemaa on tuumarelvaga riik ja NATO on tuumarelvaga allianss. On inimesi, kes hoiatavad märkimisväärse eskalatsiooniriski eest, mis võib küündida tuumarelvade käikulaskmise ja tuumasõja puhkemiseni. Neisse hoiatustesse ei tohi kergekäeliselt suhtuda. Mõeldavad on stsenaariumid, kuidas Venemaa kasutab Ukraina pinnal taktikalist tuumarelva – et heidutada NATO-t vahetult sekkuma, kallutada Ukraina kaitsjaid rahu paluma ja kinnistada Vene tavajõududega saavutatud tulemusi.

Paljud kriitikud väidavad, et säärast võtet, kus ise eskaleeritakse, et ehmatada teisi de-eskaleerima (escalate to de-escalate), Vene sõjandusmõttes ei eksisteeri. Teised tunnustatud Venemaa tuumadoktriini ja Putini režiimi analüütikud väidavad, et see on olemas ja selles sõjas tuleb karta tuumarelvade käikulaskmist. Säärasele tabude rikkumisele sobiliku ja adekvaatse – sõjalise või mõne muu – vastuse leidmiseks tuleb meil tõsiselt vaeva näha.

On ka stsenaariume, mis viivad täiemahulise tuumasõjani Venemaa ja Lääne vahel, eriti kui Putin surutakse nurka ja ta väidab, et ohus on juba Venemaa eksistents (üks Venemaa esitatud õigustustest konfliktis esimesena tuumarelvade kasutamiseks). Puudu on tõendeist, et Putini hiljutine korraldus Venemaa strateegiliste tuumajõudude viimiseks kõrgendatud valmisolekusse tõi kaasa tegelikke meetmeid ja käike.

Dilemma, kas vahetult sekkuda või mitte, paneb tulevastel päevadel, nädalatel ja kuudel proovile kaitsealliansi ühtsuse.

Ometi tuleb tõsiselt võtta juba tema varaseimaid avaldusi, mida praegune propaganda võimendab, kuidas maailm ilma Venemaata on mõttetu. Seda eriti juhul, kui vaadelda Putinit vananeva isevalitsejana, kelle aeg endale võetud ajaloolise missiooni täitmiseks on lõppemas. Samas võib Putin näidelda meeleheidet ja kõigutamatust, et heidutada Läänt vahetult sõjaliselt sekkuma.

Leidub neidki, kes väidavad, et Putin ei söanda tuumarelvi käiku lasta ja tema blufist hoolimata tuleb Ukrainas sekkuda – vähemasti õhus. Nemad toonitavad, et kui Putinit Ukrainas ei peatata, siis võtab ta ette NATO, nii et igal juhul ootab ees halvim variant – varemeis Ukraina ja sõda NATO ja Venemaa vahel, mille Venemaa päästab valla endale sobival moel. Nad rõhutavad, et sellise väljavaate puhul nuputab Putin välja, kuidas end võitjaks kuulutada ja taanduda, selmet kaitsealliansi ülekaaluka sõjajõuga rinda pista. Lennukeelutsooni kehtestamine, mis on üks praegu kõige tungivamalt nõutavaid meetmeid, näitaks, kas Putin lähtub oma tegudes ratsionaalsusest või mitte.

Dilemma, kas vahetult sekkuda või mitte, paneb tulevastel päevadel, nädalatel ja kuudel proovile kaitsealliansi ühtsuse, mis on Venemaa agressioonile reageerimisel olnud üks NATO põhilisi tugevusi. On võimalik, et ühel hetkel jõuab NATO konsensus seisukohalt, et sõtta astumise asemel tuleb teha kõike muud, sujuvalt või järsult mõistmiseni, et me juba oleme Venemaaga sõjas ja sõjalised valikud on mõeldavad. Praegu on liitlasriikide pealinnades vähe valmidust vaagida lennukeelutsooni kehtestamist või muid otsese sekkumise viise. Selles on palju määramatust ja ähvardus või isegi kuuldused näiteks keemiarelva võimalikust kasutamisest Ukrainas võib meeleolu kiiresti muuta.

On selge, et Euroopa ja NATO peavad otsekohe valmisolekut tõstma, muretsemata – nagu tavaliselt – Venemaa provotseerimise pärast. Ükskõik, kas NATO sekkub sõjaliselt, rakendab tugevamat sunnijõudu või vaid karmistab heidutushoiakut, oleks ääretult vastutustundetu tegutseda ilma nende meetmete toetamiseks vajalike plaanide, suutlikkuse ja valmiduseta. Ühtlasi peab kõigi NATO sammudega kaasnema usutav ja oskuslikult edastatud suutlikkus eskalatsiooni hallata.

Peame initsiatiivi haarama ja saavutama selle, et Ukrainale kallaletung osutuks Kremli kõige enesehävituslikumaks käiguks.

Kui NATO näiteks nõustub lennukeelutsooni kehtestama, peab ta selle otsuse kõigi tagajärgedega toimetulekuks oma jõud ja ressursid mobiliseerima põhjast lõunasse ja läänest itta. Isegi juhul kui Venemaa ei maksa kätte – mis on ebatõenäoline –, võib oodata „missiooni laialivalgumist“ ja lennukeelutsoonist saab viimaks – võib-olla üpris kiiresti – laiem missioon. Selle jätkamine vajab alalises valmiduses üksusi, mis pole otsekohe saadaval, suuri laskemoona- ja muid varusid, mida hetkel pole, ning maapealsete üksuste, näiteks õhutõrjesüsteemide (GBAD) ja paljude muude võimete siirmist. Säärane sõjaline kampaania nõuab põhjalikke ettevalmistusi ja korralikku planeerimist, et ei tuleks läbikukkumist, mis sarnaneks Venemaa katastrofaalse käpardlikkusega esimestel päevadel pärast Ukrainasse tungimist.

Isegi siis, kui Lääs jätkab praegust kurssi, mis seisneb kõikvõimalikus toetuses vahetu sõjalise sekkumiseta, peab ta tõsiselt valmistuma võimaluseks, et Venemaa alustab sõjalist vaenutegevust NATO liikmete või teiste riikide suhtes kas osana pikemast plaanist või lüüasaanud režiimi meeleheitliku krambina.

Liitlastel on vaja tugevdada oma vägesid ja ühiseid staape, samuti tõhustama oma ühiskondade ja majanduste kerksust. Meetmed, mida kaitseallianss ja tema liikmed on tarvitusele võtnud – sealhulgas NATO reageerimisjõudude aktiveerimine, NATO laiendatud kohaloleku tugevdamine ja kaitsekulude märkimisväärne suurendamine –, peaksid olema kõigest algus, mitte lõpp. Järgnevatel nädalatel, kuudel ja isegi aastatel on vaja palju enam teha. Kui arvame, et oleme tänaseks piisavalt teinud, siis jääme homme Venemaast sammu või paar maha ja meil on Kremlile vastuastumiseks vähem valikuid.

Haarata tuleb initsiatiiv

NATO-le ja Euroopale on see maraton, mitte sprint. Meie kiireloomulised sammud ei tohi olla hooletud, vaid alati tuleb tegutseda strateegiliselt, metoodiliselt, läbimõeldult ja ettenägelikult. Seda ei tohi sassi ajada tahtejõuetuse ja loidusega, see nõuabki aega (Venemaal kulus Ukraina piiridel vägede formeerimiseks mitu kuud). Vaprad ja raevukalt võitlevad Ukraina mehed ja naised on meile ajapikendust hankinud. Praegu me kõigest reageerime ja varustame ukrainlasi relvadega ning püüame leevendada lahvatanud humanitaarkatastroofi, mis osaliselt on tingitud meie luhtunud Putini heidutamisest. Edaspidi peame initsiatiivi haarama ja saavutama selle, et Ukrainale kallaletung osutuks Kremli kõige enesehävituslikumaks käiguks.

Samuti tuleb mõista, et selle sõja lõpetamisel ja Euroopas rahu tagamisel etendab tähtsat rolli kaitsealliansi sõjajõu õigesti doseeritud otsene ja kaudne kasutus, mitte üksnes tema poliitilised, majanduslikud, diplomaatilised, juriidilised või informatsioonilised meetmed. Riskid on väga suured, aga kaalul pole sugugi vähem.