Nurjunud riigist tasapisi demokraatiaks – Moldova juhtum

28. novembri erakorralised üldvalimised Moldovas olid ajendatud võimuvaakumist, mis on Moldova Vabariiki kimbutanud 2009. aasta kevadest saadik. Mäletatavasti lõppesid korralised valimised Moldovas möödunud aasta kevadel meeleavaldustega, mille raames noored protestisid tookordsete valimistulemuste üle. Noored polnud rahul kommunistide võiduga ja tulid tänavale. Kommunistlik partei  kuulutas rahutused riigipöördekatseks, mis andis võimaluse arreteerida kümneid ebamugavaid moldovlasi. 

Möödunud suvel korraldati taas valimised. 2009. aasta juulis toimunud uued valimised tekitasid olukorra, kus Moldova Vabariik sai endale küll parlamendi-spiikri ja valitsuse, aga mitte presidenti. Nimelt valib presidendi Moldovas 101-liikmeline parlament nii, et president osutub valituks juhul, kui ta on saanud 3/5 häältest ehk 61 häält. Moldova Vabariigi põhiseaduse järgi on Moldova parlamentaarne riik, kusjuures president mängib märksa suuremat rolli kui parlamentaarses Eestis.  

Olukord, mil presidendi kohuseid täitis spiiker, kestis umbes poolteist aastat. Selle aja sisse mahub ka käesoleva aasta septembris korraldatud referendum, mille raames küsiti inimestelt, kuivõrd peaks Moldova presidendi valima rahvas otsevalimiste teel. Vähese osaluse tõttu kukkus referendum läbi.

Patiseisust välja tulemiseks oli taas kord tarvis korraldada valimised. Kuigi moldovlased said valimistepäeval 20 partei ja 19 üksikkandidaadiga peaaegu ühe meetri jagu kandidaatide nimesid, on tõsiselt võetavaid parteisid siiski vaid neli.

Kommunistid esirinnas

Kõige organiseeritum ja tugevam partei on tänaseni Euroopa kõige vaesemas riigis Moldova Vabariigis kommunistlik partei. “Vana hea” Moldova Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi õigusjärgse partei puhul väärib äramärkimist suur kandepind üle Moldova, kohalikul tasandil korralikult töötavad osakonnad ja ajahambale vastu pidanud struktuur. Kommuniste juhib miilitsataustaga Vladimir Voronin, kes on olnud kaks ametiaega järgemööda riigi president.

Pooleteise aasta vältel on Moldovas võimu teostanud Euroopa Allianss. See koondab endas erinevaid liberaale ja sotsiaaldemokraate ning liikumist Moldova Nostra (e k Meie Moldova). Neliku hulgas on kahte tüüpi liberaale: liberaalid-rahvuslased ja liberaaldemokraadid-pragmaatikud.

Põhiviga on Moldova kommunistide juures see, et nad lihtsalt ei oska kohaneda demokraatiaga.

Moldova valitsust on juhtinud  just libdemmide juht Vlad Filat, seevastu rahvusluse lippu lehvitava liberaalse partei juht Mihai Ghimpu on spiikrina täitnud ka presidendi-kohuseid. Sotsiaaldemokraadid kannavad nime Demokraatlik Partei ja nende juht Marian Lupu soovis ja soovib jätkuvalt saada Moldova Vabariigi presidendiks. Liit Meie Moldova oli neliku hulgas kõige nõrgemas positsioonis. See, et Meie Moldova 28. novembri valimistel 4% valimiskünnist ei ületanud, et tekitanud üllatust.

Miks presidenti ei suudetud pooleteise aasta vältel valida?

Lihtne vastus: sellepärast, et suure ülekaaluga, aga siiski omamata kolme viiendikku parlamendisaadikute häältest ei saanud kommunistid seda, mida tahtsid. Kompartei tahtis oma inimest pukki panna, aga hääli ei saadud kokku. Kõik edasised sammud olid kantud solvumisest ja kadedusest.

Põhiviga on Moldova kommunistide juures see, et nad lihtsalt ei oska kohaneda demokraatiaga. Vastupidi – kommunistid nägid alates möödunud aasta juulivalimistest oma püha missiooni teiste parteide õõnestamises. Pidurit tõmmati kõikidele seadustele, mida teised parlamendiparteid välja pakkusid. Lõpuks käisid nad parlamendis vaid palka välja võtmas.

Avalikkusele jagati küünilisi selgitusi à la nad lihtsalt “pidid” kohtuma lõputult valijatega ja neil paraku ei jagunud aega nii labase asja jaoks, nagu seda on seaduste vastuvõtmine. Tõele au andes oli paraku nii, et kommunistid lihtsalt ei osanud opositsioonis olla.

Miks on ikkagi 21. sajandil Moldova kommunistid valimistel nii edukad olnud? Ent pensionäridest koosneva elektoraadiga on üpris lihtne manipuleerida. Küll tõsta paarikümne lei (Moldova rahaühik, millel on pea sama kurss euro suhtes nagu Eesti kroonil. Toim) võrra pensioni või siis teha avaldus, et pensionid jõuavad õigeaegselt pärale või jälle, et leiva hind ei tõuse.

Olen osalenud Euroopa Parlamendi valimisvaatlusmissioonidel nii 2005. kui ka 2009. aastal. Mõlemal juhul kritiseerisin delegatsioonijuhina olukorda, mille puhul välismaal töötavatel moldovlastel puudub võimalus teostada ühte oma põhiõigust, valimisõigust.

Mäletan, et 2008. aastal, kohtudes kordi Moldova poliitilise eliidiga, tuletasin võimulolevatele kommunistidele meelde, et tuleb võimalikult paljudes maailma riikides avada valimispunktid. Sõnades seda lubati, tegudeni paraku ei jõutud. Õigupoolest ei panustanud kommunistid kopika eest välismaal elavatesse ja töötavatesse moldovlastesse, sest nende pensionärist valija elas Nistru kaldal ja see oli kaljukindel investeering.

Seekord siis toimusid 28. novembril – nii nagu Moldova Vabariigi sees, nõnda ka väljaspool riigipiiri – paljudes Moldova saatkondades valimised. Bukaresti, Moskva ja Pariisi saatkondades looklesid lausa pikad järjekorrad pääsemaks hääletama. See fakt on tähtis sellepärast, et laias laastus töötab iga teine tööealine moldovlane välismaal. Moldova Vabariigi valimisaktiivsuseks kujunes 59%.

Rahvusvaheliste organisatsioonide nagu OSCE, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Parlamendi hinnangul järgis Moldova Vabariik rahvusvahelisi norme ja valimised olid korraldatud läbipaistvalt ning parteid järgisid omavahel võisteldes hea tava põhimõtteid.

Kes saab presidendiks?

Kommunistid said ootuspäraselt taas kõige suurema toetuse – 39%. Ent 101-kohalises parlamendis tähendab see siiski vaid 42 kohta ja on kaugel sellest, et dikteerida oma tahet presidendi valikul.

Tõtt öelda kukkus kompartei isegi väga valusasti, sest poolteist aastat tagasi saadi 60 kohta. Üks puuduv hääl, mida ei suudetud mingi hinna eest teistelt üles osta, jutustab tegelikult vaikselt, kuid visalt juurduvast demokraatiast.

Suur võitja oli seekord liberaal-demokraatlik partei. Vaevalt, et seekord tahaks auahne parteijuht ja peaminister Vlad Filat loobuda demokraatliku partei juhi Marian Lupu kasuks, kelle ainus raison d’être on saada Moldova Vabariigi presidendiks.

Nüüd on aeg Chişinăul asuda kodutööd tegema, et ellu viia kolm Kopenhaageni kriteeriumi. Need on lihtsad asjad nagu demokraatia, õigusriik ja turumajandus.

Miks peaks teise koha ehk 29 protsenti  saavutanud libdemmid eesotsas Filatiga, kes möödunud aasta juulivalimistega võrreldes sai poole parema tulemuse,  andma presidenditooli lihtsalt niisama endisele kommunistile ja endisele spiikrile Lupule? Filatil endal on marssalikepike paunas.

Demokraadid on väljendanud mõtet, et nad on valmis läbi rääkima nii liberaalide kui ka kommunistidega. Kui kommunistid ja demokraadid löövad käed, siis on olemas 57 häält. Neli puuduvat häält tuleks liberaalide hulgast kuidagi kätte saada, siis saaks ometi Lupu presidendiks! Eks demokraadid saavad aru, et nendest sõltub ühel või teisel juhul päris palju. Kauplemine on igatahes alanud. Mõlema liberaalse partei juhid on välistanud koostöö kommunistidega. Seevastu kompartei väidab end olevat avatud kõikidele.

Mida tahab Euroopa Liit?

Ei vähem ega rohkem kui stabiilsust ja demokraatiat. Poliitiliste jamade lõppemist Moldovas. Euroopa Komisjon on suunanud rahajõgesid Moldovasse. Aastaid ja aastaid kestnud Brüsseli tõrksus on asendunud terekäe ja suurte abirahade andmisega Chişinăule. Mõne aasta eest jagati Moldovale EL arenguabi nii heldelt, et per capita olid moldovlased abiraha saamise poolest palestiinlaste järel teisel kohal.

Novembri viimasel nädalal, vahetult enne valimisi, tegi Euroopa Komisjon järjekordse abisüsti Moldovale. Seekord jagati 41 miljonit eurot selleks, et Moldova saaks tsementeerida oma riigi institutsionaalset suutlikkust ning selle kõrval eraldati lisaraha 79 miljoni euro ulatuses toestamaks Moldova ettevõtluskeskkonda.

Suur võitja oli seekord liberaal-demokraatlik partei.

Mõistagi ei investeeri tark sinna, kust kasu ei tule. Moldova puhul on ju tegemist Euroopa Liidu otsese naabriga. EL naabruspoliitika idapartnerlus tegeleb aktiivselt Moldova positiivse hõlvamisega. Siinkohal võiks, aga pole ruumi pikemalt peatuda Rumeenial, kes aeg-ajalt ajab Moldovaga seoses segi Euroopa Liidu välispoliitika ja oma sisepoliitika.

Selge on üks: Moldova pole üksi. Kui poliitiline eliit Chišinăus teeb endale täpselt selgeks, milline jõud ikkagi on Euroopa Liit ja mida Brüssel Moldovalt täpselt ootab, siis võiks Moldova lühikese ajaga end jalule saada. Ja võtta sisse koha, mis kuulub Moldova Vabariigile Euroopas. Euroopa Liit on hakanud uskuma Moldovasse. Nüüd on aeg Chišinăul asuda kodutööd tegema, et ellu viia kolm Kopenhaageni kriteeriumi. Need on lihtsad asjad nagu demokraatia, õigusriik ja turumajandus.