november 15, 2012

Neli aastat hiljem: kus on muutus ja kuhu kadus lootus

Subjektiivseid tähelepanekuid Barack Obama presidendiaja kohta.

Neli aastat tagasi oli USAs ja terves maailmas väga palju neid, kelle meelest pööras vastselt USA riigipeaks valitud Barack Obama ajalooraamatus uue lehekülje. Või koguni, et temaga algas täiesti uus köide. Esimene afroameeriklasest president. Esimene infotehnoloogia kõiki võimalusi adunud ja need ka valimistel ära kasutanud presidendikandidaat. Rahva, aga mitte parteiaparaadi poolt tehtud president. Tabude murdja, paradigma uuendaja, ühiskonda (ehk koguni kogu maailma!) „transformeeriv“ riigipea.
Ligi poolteist aastat väldanud kampaania oli me mällu söövitanud rea märksõnu ja loosungeid, üks võimsam kui teine. Jah, me suudame. Uus algus. Muutused on teel. Me usume.
Terasemad kuulajad kuulsid Obama jutus mõõdukamat nooti juba valimispäeva õhtul 2008. aasta novembri hakul, kui valitud riigipea mainis kümnete tuhandete õnnest nutvate poolehoidjate ees Ameerikat kohe tabavate muutuste tuulte kõrval ka eesseisvaid raskusi ning manitses rahvast kannatlikkusele. Ootused olid sellele vaatamata üles köetud. „Temas nähti Lunastajat, musta Jeesust,“ kirjeldas filmirežissöör Spike Lee obamamaania nime saanud ja kogu planeedi vallutanud tunnet, mille ilmsesti viimaseks väljundiks sai 2009. aasta sügisel presidendile antud Nobeli rahupreemia.
Kiitus on tore asi. Poliitikas tähendavad epiteedid peaasjalikult ootusi, mis muutuvad kohe kohustuseks. Muidugi mõõtsid valijad Obama hakkamasaamist neli aastat hiljem majanduse kasvutempo ja tööpuuduse protsendiga. Ent tema tagasivalimiskampaania suurim probleem seisnes siiski valijate emotsionaalses mälus. Kas ta ikka vastas ootustele? Kas kõik unistused said teoks? Keegi ei küsinud enam: „Kas MEIE suudame?“ Küsimus kõlas: „Kas TEMA suutis?“ Isegi USA liberaalse mõttelaadi lipukandjaist suurlinnade ajalehed oma juhtkirjades ei saanud sellele küsimusele vastata tingimusteta „jah“.
Poliitiku suurimateks vastasteks pole kunagi oponendid. Peamiselt tuleb karta oma kunagisi toetajaid, pettunud fänne, kes võtavad iga täitmata lubadust isiklikult ja pööravad oma kibestumise avalikult kunagise iidoli vastu. Ja ükski teine poliitik ei pidanud sellega arvestama rohkem kui president Obama.
I
Presidentaalsetes riikides kipub riigi käekäik ja poliitika isikustuma. Kõik asjad on juhtunud kellegi „ajal“, mida nn suurte presidentide puhul hakatakse hiljem nimetama ajastuks. Nii kannavad välispoliitilised hoiakukogumid ja neist lähtuvad tegevusjuhised ehk doktriinid presidendi nime, kuigi sageli pole põhjust kahtlustada presidenti uudse lähenemisviisi ainu- või isegi kaasautorluses. Riik saab neljaks või kaheksaks aastaks ühe inimese näo. Sellega seostatakse bensiinihinna muutust ja vinduma jäänud sõja lõpplahendust ka juhul, kui presidendi enda seos sündmuste või nende põhjustega on parimal juhul kaudne.
Kui juba isikustamise lihtsustatud rajale astutakse, siis otse loomulikult ja vähemasti osaliselt ka põhjusega hakatakse presidendi edu või ebaedu põhjusi otsima tema isiku-, täpsemalt liidriomadustest ja juhtimisoskustest. USA poliitiline süsteem annab presidendile paljudes, eelkõige välispoliitika küsimustes ainuisikulise otsustusõiguse. Samuti algatab president koos oma valitsuse ehk administratsiooniga Kongressis seadusemuudatusi.
Ajakirjanike ning kõikvõimalike palgaliste ja vabatahtlike asjatundjate poolt viljeldav uus „teadusharu“ ehk obamaloogia sisaldab neutraalse analüüsi kõrval ka palju tagantjäreletarkust ja lahmivaid liialdusi. Siiski tasuks presidendi ametiaega hinnates jääda objektiivseks. Iga president, ka USA oma, teeb otsuseid kindlas poliitilises ja majanduslikus keskkonnas, mille täielik muutmine ei ole tema võimuses. Tema tegevusel on mõju, ent see on piiratud. Mida aeg edasi, seda rohkem. Kuigi paljudele ameeriklastele ei pruugi see meeldida, pole USA võimuses enam globaalsete protsesside kiire muutmine. Ja nii tulebki presidendi hakkamasaamist mõõta pigem selle järgi, kas tal õnnestus kätte jagatud kaartidest maksimum välja pigistada.
Isegi obamamaania vaibudes tuleb möönda, et Obama on USA poliitmaastikul selgesti eristuv nähtus, kellega pole  pea kellelgi võimalik end täielikult samastada. Näiteks mustanahalistele pole ta kunagi olnud piisavalt „must“ ning siin ei käi jutt nahavärvist, vaid pigem päritolust ja tõekspidamistest. Esindada korraga kõiki ja samas otseselt mitte kedagi on ühest küljest Obama trump, teisalt aga suur puudus.
Kindlasti on Obama töökas, metoodiline, sihikindel, ratsionaalne ja tark. Paljude meelest liiga akadeemiline, dotseeriv ja distantseeritud. Kirjamehena parem kui usutava kõnelejana, väitlejana pigem keskpärane. Erinevalt Bill Clintonist ja Ronald Reaganist jääb Obama ja kuulajate vahele alati distants ning tulemuseks on jutlus, mitte mõttevahetus.
Meil kõigil on sugulasi ja tuttavaid, kes omade ringis alati säravad, viskavad nalja ja kisuvad kaasa. Kuigi Obama on end läbivalt nimetanud ühendajaks ja ühisosa leidjaks, esindab ta sedasama temperamenditüüpi, kes alateadlikult eelistab omainimeste turvalist seltsi ning kes ei janune uute tutvuste ja elamuste järele. Presidendiametis saab mugavustsoonis püsimisest paraku tõsine puudus, sest siin eeldab edu pingevaba suhtlemist üha uute ja uute inimestega, teistsuguste arvamuste kuulamist ja aktsepteerimist. Kriisitingimustes saab paindlikkusest voorus.
II
Presidendi kriitikute meelest on Obama lihtsalt kehv ja oskamatu juht, kes õppis vaid oma vigadest, kui sedagi. Ja tõsi see paraku on, et enne presidendiks saamist polnud ta päevagi töötanud ühegi asutuse või võimutasandi täidesaatva haru juhtival kohal, kus tema otsustest sõna otseses mõttes oleks sõltunud teiste inimeste elu ja saatus. Ühtäkki tuli aga hakata vastutama terve riigi ja maailma tuleviku eest.
Obama kogenematust eriti tema ametiaja esimeses pooles võimendas otsus ümbritseda end jätkuvalt valimiskampaania aegsete nõunikega. Seesuguse afišeeritud autsaiderlusega – me pole Washingtonist, järelikult me pole rikutud! – koguni uhkustati, mis ei aidanud kaasa töiste suhete kujunemisele kogu oma elu Washingtoni võimukoridorides ringelnud kolleegidega. Kollanokkade ülbus riivas eriti valusasti Bill Clintoni administratsiooni veterane, kes olid kaheksa aastat oodanud poliitilises sisepaguluses oma uut võimalust. Siin mängis kindlasti oma osa ka kohati inetuks muutunud demokraatide kodusõda ehk Obama ja Hillary Clintoni vastasseis eelvalimistel, mille hoobid ja haavad olid kõigil vähemasti alguses veel liiga värskelt meeles.
Presidendi poliitilise agenda jõustamise üheks võtmefiguuriks ja riigipea paremaks käeks on traditsiooniliselt olnud Valge Maja kabinetiülem. Tema kohuseks on muu hulgas uuele presidendile ja tema lähiringile selgeks teha, mida saab teha ja mida mitte. Kabinetiülemaid kogunes Obamal nelja aastaga tervelt neli. Ja siin on palju alati halvem kui vähe. Kahel esimesel ametiaastal ei takistanud Obamat pealtnäha miski. Ameerika soovis pärast kaheksat Bushi aastat muutusi, vastse presidendi usaldusreiting püsis poliitilises stratosfääris ning parteikaaslaste hääled olid turvaliselt koos nii senatis kui esindajatekojas.
Ometi suutis Obama administratsioon nn suurtest asjadest ära teha vaid ligi triljoni dollari suuruse majanduse ergutamise programmi. Pangandusjärelevalve tõhustamise uus kord läks juba üle kivide ja kändude ning tervishoiureform ehk Obamacare – kuigi algse plaaniga võrreldes lahjendatud ja kulukamal kujul vastu võetud – sai energilisele uuendajale saatuslikuks. 2010. aasta vahevalimistel kaotasid demokraadid Kongressis enamuse ning paljude hinnangul just põhjusel, et president oli otsustanud ajalukku minna korraga nii majanduse päästeingli kui tervishoiusüsteemi reformaatorina. See osutus liiga suureks tükiks. Liigse radikaalsuse eest hoiatanud „rikutud insaidereid“ ei tahtnud Valges Majas keegi kuulata.
Võimetus või tahtmatus võita uusi liitlasi, taktikalised vead huvigruppide kaasamisel, odava populismi piiri kombanud avaldused ning otsustavuse sildiga maskeeritud jõupositsioon – see kõik aitas Obama-vastastel jõududel kiiresti toibuda ja seejärel konsolideeruda. President küll saavutas lõpuks tervishoiureformi osas oma tahtmise (see tagab küll paljudele senistele ravikindlustamatutele juurdepääsu arstiabile, kuid ei muuda süsteemi rahanduslikult efektiivsemaks), ent maksis selle eest USA ajaloo ühe suurima hävinguga 2010. aasta vahevalimistel. Tegelikkus pani noorpoliitikust presidendi kahe aastaga paika.
Esimesse ametiaega jäänud tagasilöökide tõttu on Obamat võrreldud president Clintoniga, kel õnnestus oma strateegia ja taktika pärast esimesi triibulisi ümber kujundada. Poliitilise lähivõitluse geeniusena mängis Clinton vabariiklaste kontrollitud Kongressi üle, võitis veenvalt teise ametiaja ning läheb kõigi oma isikliku elu libastumiste kiuste USA ajalukku nüüdisaja ühe kõige edukama presidendina.
Obama ja tema lähiring tegi oma kaotusest hoopis vastupidise järelduse. Nemad nägid oma süüd liigses pehmuses ja kompromissivalmiduses, mida valijad tõlgendasid nõrkusena. Äsjalõppenud presidendikampaania strateegia ja taktika sündisid samal hetkel, kui demokraadid kaotasid 2010. aastal enamuse Kongressis. Vaja oli tagasi tuua „vana“ hea ja oponentidest eristuv Obama, kel ühtviisi teada nii õiged lahendused kui ka need, kes õigete võitu takistavad. Selle tulemusena olime äsja tunnistajaiks presidendivalimiste ajaloo ühele kõige negatiivsemale kampaaniale, kus sadu miljoneid dollareid kulutati pigem oponendi tõrvamisele kui oma edasiviivate ideede tutvustamisele.
Paratamatu vastasseisu loogilise tulemina torpedeeris 2010. aastal vabariiklaste kontrolli alla läinud esindajatekoda kahel viimasel aastal iga viimse kui algatuse, mida president oluliseks pidas. Lepitamatus vastasseisus võis sõltuvalt teemast alati leida ka ideoloogilisi erimeelsusi, ent sageli sai otsustavaks pigem poliitiline mängulust, soov vastasleerile võimalikult palju haiget teha.
Nii tuligi Obamal keskenduda valimiskampaanias oma saavutuste asemel pigem neile asjadele, mis ei juhtunud. Keskenduda tuli headele ideedele, mida vabariiklased ei lasknud ellu viia. Rõhutada fakti, kuidas ta suutis presidendina halvima ära hoida. Mis võib olla tõsi, ent paraku pole seda võimalik tõestada. Kui 2008. aastal terendas tõesti silmapiiril majanduse ja finantssüsteemi reaalne kollaps, siis neli aastat hiljem nurisetakse pigem selle üle, et taastumine on olnud liiga aeglane. Kui keskklassi reaalsissetulek on viimase kümnendi vältel langenud, kui tervishoiureform on siiani paljuski vaid paberil ega garanteeri süsteemi kestlikkust, kui valijate ebakindlus tuleviku ees on suur, siis taandub kõik jätkuvalt usule. Usule sellesse, et Obamal on õigus ning kui majandus hakkab kiiremini kasvama ning opositsioon ei sega, siis hakkab kõik taas hästi minema. Värske valimisvõit lõi selleks uue võimaluse, ent paraku ei andnud ühtki garantiid, et teine ametiaeg tuleks esimesest oluliselt edukam.
III
Obama välispoliitika jäi valimiskampaanias paratamatult kõrvalteemaks, kuivõrd valijate huvi selle teema vastu on lihtsalt napp. Oluliseks muutusid detailid ja lood, hea ja halva vastasseisud.  Kuigi pea iga kuu laseb mõni hull x osariigi kaubamajas, kinos või koolis maha kümmekond ilmsüüta kaaskodanikku, arutleti valimiskampaania finaalis tundide kaupa Liibüas hukkunud USA suursaadiku ja veel kolme saatkonnatöötaja surma segasevõitu, väidetavasti Obama administratsiooni tegematajätmistest tulenenud asjaolude üle. Seesuguste dramaatiliste üksikseikade näitel üritati kirjeldada ameeriklaste rahvusvahelist tõsiseltvõetavust.
Obamal ja tema toetajatel oli omalt poolt lauale lüüa trump, mida karmimad kriitikud pidasid ka presidendi esimese ametiaja ainsaks välispoliitiliseks saavutuseks. Üheksa aasta eest Afganistanis otsekui haihtunud Osama bin Laden on surnud. Täpsemalt tapetud USA eriüksuse kirurgilise täpsusega sooritatud rünnaku käigus. Valge Maja PR-veskil ei jäänud  kahe silma vahele ükski selle loo dramaatiline nüanss. Hea ja kurja lepitamatu vastasseisu keskmes troonis president Obama, kes selle loo mõnes julgemas versioonis koguni oma käega rünnakuplaane lihvis.
Muudes välispoliitika küsimustes on ilu, nagu öeldakse, vaataja silmades. Sõda Iraagis on küll ametlikult lõppenud ja „poisid kodus“, ent näib valitsevat lausa ühiskondlik lepe, et selle sõja puhul pole viisakas võitjatest rääkida. Afganistanis on ameeriklased ja NATO küll mitu korda taktikat muutnud ning leppinud kokku ka vägede väljatoomise tähtajas, ent rahumeelsest Afganistanist ei söanda keegi unistada. Guantí¡namo vangilaager ja kinnipeetavad selles on alles, kuigi president Obama dekreet nr 1 jaanuaris 2009 nägi ette selle sulgemise aasta jooksul. Islamiäärmuslikud terroristid pole USA pinnal uusi tapatöid korda saatnud. Teherani suhtes on jõustatud väidetavasti kõigi aegade rängimad rahvusvahelised sanktsioonid, ent Iraan liigub jätkuvalt tuumariigi kursil. Katsed Iisraeli ja palestiinlaste suhetesse püsiva rahuni viivat läbimurret tuua kukkusid erinevatel põhjustel läbi ning USA-Iisraeli traditsioonilisse liitlassuhtesse on tekkinud vähemasti riigijuhtide tasandil arvukalt mõrasid.
Araabia kevade nime saanud sündmused tabasid Obama administratsiooni ootamatult. Kairos vallandunud rahutuste ajal ei suutnud Washington tükk aega valida muutusi nõudnud meeleavaldajate ning USA ammuse liitlase president Mubaraki vahel. Liibüa kodusõtta sekkusid ameeriklased pärast piinlikult pikaks veninud kõhklusi brittide ja prantslaste pealekäimisel ning sedagi humanitaarkatastroofi ärahoidmise ettekäändel. Analoogilistesse tapatalgutesse Süürias ei saa sekkuda, sest ÜRO ei luba. Selle kõige taustal pole mingi ime, et Obama välispoliitilist kurssi iseloomustatakse tabava, ent istuvale presidendile sisepoliitiliselt ohtliku väljendiga „leading from behind“.
Obama distantseerumine George W. Bushi nn vabaduse agendast on nii selge ja silmatorkav, et üha enam esitatakse küsimust: milliste väärtuste eest seisab tänane USA?
Vastus on tegelikult päris lihtne. Obama välispoliitika on pragmaatiline, lähtudes nii USA huvidest kui eelkõige riigi majanduslikest võimalustest. Obama ei näe USAd enam globaalse suveräänina, vaid pigem taanduva suurjõuna, kel tuleb piiratud ressursside tingimusis prioriteedid paika seada ning saavutada oma eesmärke eelistatult teiste riikidega kokku leppides, mitte omapäi toimides.
Obama-aegne Ameerika on end ühtaegu maailmast tagasi tõmmanud ja ümber paigutanud. Suurima geopoliitilise väljakutsena näeb Washington üha ambitsioonikama Pekingi tasakaalustamist Vaikse ookeani regioonis. Obama esimese valimisvõidu ja „oma presidendi“ saamise puhul puhul juubeldanud Lääne-Euroopa maadleb oma majandusraskustega, Ida-Euroopa seevastu jälgib ameeriklaste manöövreid halvasti varjatud ärevusega. NATO ja USA vahel alati seisnud võrdusmärk püsib seal tänini, ent kaks aastat tagasi ametist lahkunud kaitseministri Robert Gatesi hüvastijätusõnumit oli raske vääriti mõista: Ameerika maksumaksja ei suuda lõputult eurooplaste julgeolekut kinni maksta.
Seda tõsiasja, mida Madridis ja Roomas nähakse ehk kauge ja seetõttu ka võõra murena, tõlgendati Tallinnas ja Varssavis seevastu kasvava ohuna, mida USA-Venemaa nn reset-poliitika pigem võimendas kui leevendas. Moskva igal juhul reageeris sellele algatusele Venemaa traditsioonilise diplomaatia vaimus ehk tõlgendas seda nõrkuse märgina. Kas üldse ja kui, siis millal Obamat ümbritsev välisnõunike ring sellest aru sai, pole teada. Tänapäeva diplomaatias harvaesineva poliitpimeduse näitena informeerisid ameeriklased poolakaid ja tšehhe kavandatava raketikilbi ärajäämisest 17. septembril, poolakatele traagilisel ja seetõttu märgilisel kuupäeval. Vähemasti avalikult pole Obama Venemaad võimaliku julgeolekuohuna käsitlenud ning seda suhtumist pole muutnud Kremli karmistunud joon kodumaise opositsiooni suhtes, jäikus Gruusia teemal, USA arenguabiagentuuri minemakihutamine ega ka USA suursaadiku Michael McFauli ahistamine Moskvas.
Obama oponentide hinnangul ohustab USA kujutamine järeleandliku ja taanduva riigina ameeriklaste huve ning läheb vastuollu Teise maailmasõja järel kujunenud minapildiga enesest kui maailma domineerivast jõust. Vabariiklaste presidendikandidaat Mitt Romney lubaski valijatele „uut Ameerika sajandit“, jättes targu täpsustamata, mida täpselt ta Obamaga võrreldes teisiti teeks. Uusi kulukaid sõdu kodust kaugel USA majandus endale lubada ei saa. Unilateraalne lähenemisviis ja ÜRO eiramine tähendaks naasmist Bush noorema rajale, millega demokraadid hirmutasid kõhklevaid valijaid. Vabariiklased kohtlevad aga oma viimast presidenti nagu vangis istuvat sugulast, kelle nime pole viisakas isegi oma pereringis mainida. Kas tahtlikult või tahtmatult on vabariiklased ise sellega andnud hinnangu George W. Bushi kaheksa aastat väldanud tööle.
IV
Äsjases valimiskampaanias kasutatud teemad ja argumendid olid nii sise- kui välispoliitikast kõneldes üsnagi pinnapealsed, pakkudes lihtsustatud vastandusi ja valikuid. Ega see teisiti saagi olla, kui vastab tõele sotsiaalteadlaste väide, mille järgi eraldab nn keskmine USA valija – eriti see poliitilise spektri keskel paiknev sõltumatu, poliitikast mitte eriti huvitatud, valimistest valimistesse oma eelistust vahetav ja lõpptulemuse osas määrav valija – poliitikauudiste ja valimiskampaania jälgimisele oma isiklikust ajast umbes minuti. 60 sekundit kogu enam kui aasta vältava kampaania vältel. Ja võidab see kandidaat, kes suudab oma lubaduse või hoiatuse kohale toimetada õigel ajal ja õiges kohas märgitud 60-sekundilise ajaraami sees. Võidab see, kes suudab oma valijad liikuma panna.
USA valija tahab lihtsust ja selgust. Tal on väga konkreetsed mured, hirmud ja lootused ning presidenti kaaludes küsib ta endalt, kas see või teine kandidaat sai eile või saab homme tema hirmude tõrjumise ja lootuste täitmisega hakkama. Kui ta selle kindel ei ole, siis ta pigem jätab need valimised vahele.
Ameerikas kohtab tänini väga palju sellele ühiskonnale sajandite eest aluse pannud vaba mehe mõtlemist, tajumist, et riik, see olengi mina, mu pere, naabrid, sõbrad ja töökaaslased. Ning et president, senaator ja mistahes teine võimuesindaja on minu teenistuses. Ta on mu töövõtja, kellele esitan tööläbirääkimistel ehk valimiste päeval oma selged tingimused.
See, et Euroopa majandus on hädas või et Hiina poliitika moonutab rahvusvahelisi turge ja sealtkaudu USA majanduse väljavaateid, valijat ei huvita. Ta maksabki riigile makse ja valib ka presidendi just selleks, et riigipea kõigi nende kaugete, keeruliste ja üldjuhul ka arusaamatute probleemide kiuste tagaks töö ja turvatunde.
Tihe seos ühelt poolt kandidaadi ja presidendi ning teiselt poolt valija isikliku kordamineku vahel viibki välispoliitika ja rahvusvahelise majanduse USA presidendivalimiste teemavalikus nii väheolulisse rolli. Eestis ja laiemalt Euroopas tavatsetakse seda sageli põhjendada nn keskmise valija rumalusega. Et kui New Orleansi lokaalis saksofoni mängiv mees ei erista Bulgaariat Burundist, siis järelikult on ta loll ja mida ta riigiasjadest siis üldse teab.
Hea kodanik ja ühiskonna täisväärtuslik liige saab aga olla ka geograafiat ja maailma poliitilist kaarti tundmata. Asja tuum on pigem selles, et USA valija suhe oma riigi ja poliitikutega on olemuslikult teistsugune kui Eestis ja paljudes teistes Euroopa riikides. Tugev, sekkuv ja paljusid asju korraldav tsentraliseeritud riik on USAs vähemasti Euroopaga võrreldes üsna uus, Suure depressiooni ajast pärinev nähtus. Valikuvabadust ja sõltumatust ülistav vaim elab USA põhiseaduses ja selle lisaartiklites. See on USA ühiskonna alus, seda õpetatakse noortele maast madalast.
Põhiseaduse sätted ütlevad üheselt, et inimene on ise oma elu ja saatuse peremees ning riigi kohustus on kindlustada, et neid võrdseid võimalusi õnne saavutamiseks miski ei takistaks. Kõik ülejäänu on juba liigne, piirav, ahistav. Riik ei pea korraldama asju, millega saab hakkama inimene ise, vabade kodanike omaalgatuslik ühendus, kohalik omavalitsus või osariik.
Üks demokraate vabariiklastest eristav veelahe jooksebki muu hulgas sealt, kuhu markeeritakse riikliku sekkumise piir. Obama pakutud tervishoiureform on neid piire kombanud ja paljude hinnangul ka ületanud. Muutused tervishoiu korraldamisel võivad olla sotsiaalselt õiglased ja pikas perspektiivis ka  majanduslikult möödapääsmatud, ent kui teisele kaalukausile asetatakse oskuslikult inimese otsustusvabadus, siis põrkavad kaks maailma omavahel lepitamatult kokku.
Eksistentsiaalset ja näiteks igale eestlasele loomuomast nn riigikaotuse hirmu, ohutunnet, et valesti toimides võib riik kokku variseda või okupeeritud saada, nn tavalise ameeriklase teadvuses ei eksisteeri. Kui midagi kardetakse, siis tööpuudust ja haigeks jäämist, äärmisel juhul ka terroriste, tuumasõda või tulnukaid. Aga majanduslikult ja süsteemselt on USA oma elanike tavateadvuses too big to fail. 15 triljonit dollarit riigivõlga ja triljon dollarit aastas täiendavat eelarvepuudujääki pole seetõttu probleem ka Obama leeri kuuluvatele majandusmeestele. Ühiskonnas, kus tarbimist ja kulutamist on aastakümneid nähtud majanduskasvu peamise mootorina, pole säästumeetmeid ellu viia kerge, rääkimata sellest, et poliitiliselt on see neetult ebapopulaarne. Defitsiit ei kao aga kuhugi ning sellest saabki Obama teise ametiaja keskne väljakutse.
V
President Obama tegevust aastatel 2009–2012 saab adekvaatselt hinnata alles aastate pärast. Siis, kui selgub, kas sel ajal külvati uue majanduskasvu seemned või hoopis lükati ühiskond lootusetusse võlakeerisesse; kas USA kehtestas uued globaalsed mängureeglid või pigem loovutas lõplikult oma positsioonid. Obama koht ajaloos selgub tulevikus. Hetkel on talle ühtviisi lahti mõlemad teed: kas suurte presidentide Parnassile või nende hulka, kes langesid niisama kiiresti, kui kunagi tõusid. Neli lisa-aastat annavad nüüd juba kogenud president Obamale võimaluse paljusid asju teisiti ja paremini teha. Ent noorema Bushi saatusest – oponentide poolt põlatud, omade poolt unustatud – pole Obama veel kaugeltki pääsenud.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar