september 16, 2016

NATO Varssavi tippkohtumine: hinnang

AP/Scanpix

Allianss peaks olema suuteline kiiremini reageerima kriisolukorrale.

Käesoleva aasta juulis pidas Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon Varssavis ühe oma ajaloo tähtsama riigipeade kohtumise. See näitas nii seda, kui suurt edu on allianss saavutanud mõne viimase aastaga, kui ka seda, kui palju on veel vaja teha võtmetähtsusega valdkondades. Saavutuste poole pealt tugevdas NATO Baltimaade julgeolekut, pikendas enda missiooni Afganistanis, laiendas alliansi terrorismivastase võitluse ja küberkaitse võimet, saavutas formaalse läbimurde suhetes Euroopa Liiduga ning kinnitas oma põhiülesannete – kollektiivne kaitse, kriisiohje ja ühine julgeolek – püsimist. Ent alliansil on jätkuvalt lahendamata probleeme, näiteks mitteliikmete julgeoleku kindlustamine, kaitsekulutuste vajaliku taseme tagamine või Venemaa poliitika survestamine, et see liiguks heasoovlikumasse suunda. Lisaks võivad NATO ette uusi suuri probleeme kergitada brittide otsus EList lahkuda, Euroopas ja Põhja-Ameerikas pead tõstev natsionalism ja isolatsionism ning poliitiline ebastabiilsus võtmetähtsusega liikmesriikides. Mil moel see üldise edenemise, püsivate probleemide ja muret tekitavate keerdküsimuste kobrutav segu lähimatel kuudel ja aastatel edasi areneb, määrab olulisel määral ära kogu Euroopa tuleviku.

Võimete täiendamine

Nii tippkohtumise kommünikees kui ka muudes dokumentides ja kõnedes, mida allianss kollektiivselt või selle liikmesriikide valitsused eraldi avaldasid, võeti otsustav seisukoht Venemaa suhtes. Moskvat süüdistati nende “väärtuste, põhimõtete ja lubaduste” rikkumises, mis kujutavad endast NATO ja Venemaa tulemuslike suhete alust. Liitlased mõistsid hukka Krimmi annekteerimise Moskva poolt, Ukraina separatistide abistamise relvade, meeste ja luureandmetega, Süüria valitsuse sõjalise toetamise, agressiivse tuumaretoorika ja -seisundi, NATO õhuruumi je merepiiride rikkumise lennukite ja allveelaevadega ning provokatiivse sõjalise käitumise Läänemerel, Mustal merel ja Vahemere idaosas. Liitlaste arvates rikuvad Moskva sammud NATO-Venemaa alusakti ning on põhjustanud NATO-Venemaa Nõukogu ja teiste kaitsekoostöö vormide tegevuse peatamise. Siiski öeldakse kommünikees, et NATO on avatud poliitiliseks dialoogiks, et vältida sõjalisi vahejuhtumeid ja, nagu loodavad ikka veel vähemalt mõned NATO liidrid, tüürida Venemaa käitumist soodsamas suunas.
Alliansi liidrid astusid kindlaid samme Moskvaga seotud murede leevendamiseks. NATO on asunud teostama 2014. aastal Walesi tippkohtumisel vastu võetud valmiduse tegevuskava ja suurendanud NATO reageerimisväge (NRF) rohkem kui 40 000 sõdurini – selle õhu-, mere-, maa- ja eriväeüksused koosnevad liikmesriikide relvajõudude panusest. NRFi “odaots” ehk väga kõrge valmidusega ühendsihtjõud (VJTF), mis koosneb kuni 13 000 sõdurist, on võimeline siirma vajalikku kohta vähem kui 48 tunni jooksul pärast vastava käsu saamist. Samuti on allianss 2014. aastast pidanud varasemaga võrreldes palju rohkem õppusi, täiustanud vägede kiireks siirmiseks vajalikku taristut, täiendanud NATO mere- ja õhulahingpatrulle, kaasajastanud NATO lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise üksust, õpetanud välja Venemaa asjatundjaid ning asutanud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides väljaõppe ja lisajõudude abistamiseks mitmeriigistaape ja NATO staabielemente. Allianss jätkas ametlikult avatud uste poliitikat, võttes oma 29. täisliikmena vastu Montenegro, kinnitas uuesti pühendumist Balkani, Afganistani ja Lähis-Ida missioonidele ning, mis on alliansi piiratud ressursse arvestades üsna oluline, lõpetas operatsiooni Ocean Shield, sest piraatluse oht Adeni lahes on tunduvalt vähenenud.
Nüüdseks täidab kümme NATO liikmesriiki alliansi suunist kulutada vähemalt viiendik kaitse-eelarvest relvastusele ja teadusuuringutele. Ühendriigid on jätkanud Euroopa kindlustunde initsiatiiviga (ERI), mille tarbeks 2017. rahandusaastal eraldatakse 3,4 miljardit dollarit. ERI on suurendanud USA relvajõudude püsivat ja roteeruvat kohalolekut Euroopas (sealhulgas õppuste vormis), parandanud reageerimisvõimet tänu varustuse ja varude ulatuslikumale toimetamisele Euroopasse roteeruvatele väljaõppemissioonidele või kiirkorras lisajõududeks saadetavate USA sõdurite tarbeks ning aidanud rahastada NATO liitlaste ja partnerite võimeloomet.
Varssavis otsustasid NATO liidrid luua neli roteeruvat pataljonisuurust mitmeriigi-lahingugruppi, mis paigutatakse määramata ajaks püsivalt Eestisse, Lätisse, Leedusse ja Poolasse. Kanadast saab algne juhtiv panustajariik Läti. Saksamaast Leedu, Ühendkuningriigist Eesti ja Ühendriikidest Poola pataljoni puhul, kusjuures panustajariigid peavad kindlustama alates 2017. aastast, mil roteerumine algab, teiste NATO liikmesriikide perioodilise panuse. Need lahingugrupid, millest igasse kuulub 600 kuni 1000 sõdurit, täiendavad nelja rinderiigi enda sõjalisi jõude. Need edendavad NATO kollektiivset sõjalist võimet ning nõuavad Moskvalt palju suuremat panust, kui seal peaks otsustatama rünnata mõnda NATO riiki Krimmi stiilis. Samuti on need Atlandi-ülese solidaarsuse ja kindlustunde sümboliks: Ühendriigid on juba võtnud kohustuse saata 1000 sõdurit uutesse roteeruvatesse väeosadesse, kusjuures üle 500 sõduri on mõeldud mitmeriigiüksusse Eestis ja umbes 400 USA uude Euroopas asuvasse soomusbrigaadi Poolas.
Mis puutub tavatumatesse võimetesse, siis NATO raketikaitsearhitektuur saavutas esmase tegevusvõime: NATO käsutuses on ette siirdatud radar Türgis, hiljuti Rumeeniasse Deveselusse paigutatud raketipüüdurid ja neli USA raketikaitselaeva Hispaanias Rotas. Lisaks tunnistasid liitlased Varssavi tippkohtumise küberkaitselubaduse ja teiste tekstidega küberruumi NATO operatsioonide mõttes võrdväärseks õhu, maa ja merega. Nad leppisid samuti kokku, et laiendavad oma riiklikku küberkaitsetaristut, jagavad rohkem küberteavet ja häid tavasid, rahastavad rohkem küberharidust ja -väljaõpet ning korraldavad järgmise NATO tippkohtumise ajaks kõikehõlmava hindamise. Hiljuti Eestisse asutatud NATO küberkaitse kompetentsikeskus on avaldanud sisukaid uurimusi Venemaa kübervõime ja -taktika kohta. Kriitilise tähtsusega on seegi, et liitlased jõudsid nähtavasti selgemale arusaamisele, mis kujutab endast nii tõsist küberrünnakut, et see tooks kaasa NATO kollektiivse reageerimise.

Probleemid

Allianss võitleb seniajani mõne püsiva probleemiga. Näiteks on pidanud NATO püsima suhetes Moskvaga skisofreenilise poliitika juures, tehes mõnes küsimuses koostööd, olles aga teistes selgelt konfliktis. Enne Varssavi tippkohtumist nentis üks NATO kõrgem sõjaline juht, et Venemaa võib igal ajal olla NATO konkurent, vastane, kolleeg või partner – ja lisaks etendada paljusid neid rolle korraga. Kuid partnerirolli on kõige raskem järjekindlalt täita. NATO valitsused taotlevad suhetes Venemaaga sõjalist läbipaistvust ja riskide vähendamist, näiteks Viini dokumenti kaasajastades, kuid Kremlis hindavad paljud heidutuse ja võimaliku destabiliseerimise huvides hoopis läbipaistmatust ja ebakindlust. NATO-Venemaa Nõukogu harukordsel istungil 13. juuli arutati Läänemere õhuruumi turvalisust, kuid ei suudetud kokku leppida üheski konkreetses usaldust ja julgeolekut suurendavas meetmes.
NATO liidrite ja analüütikute sõnul on alliansil nüüd strateegia ja reaalsed rakenduskavad, millega astuda vastu Venemaa hübriidtaktikale. Kuid brittide rahvahääletusel langetatud otsus lahkuda ELi ridadest (Brexit) annab mõista, et Moskva käsutuses on suured võimalused kasutada tulevasi lääneriikide valimisi ära oma ELi ja NATO vastaste vaadete ning neid seisukohti toetavate erakondade propageerimiseks. Lisaks rõhutab arvatavasti Venemaa ette võetud kübersissemurdmine USA demokraatliku partei arvutivõrku, et isegi siis, kui Moskval on ilmselge võime ja motiiv, on küberoperatsiooni omistamine kas või kindlalt Venemaa subjektile, rääkimata juba konkreetselt Kremlist, äärmiselt keeruline ja ülimalt vaieldav. NATO küberkaitse on küll viimastel aastatel tunduvalt paranenud, aga endiselt käib arutelu, kas rajada alliansi plaanimis- ja operatsioonistruktuuriga analoogne spetsiaalne küberkaitsejuhatus.
Tavajõudude mõttes on NATO kaitsevõime Venemaa suhtes igati tugev, aga selle püsivalt nõrk lõik paikneb alliansi kirdeserval. Geograafilise läheduse tõttu suudavad Venemaalt lähtuvad jõud need riigid hõivata mõne päevaga. Balti riigid on soovinud oma territooriumile suuremaid jõude, ideaalis pataljonide asemel umbes 5000 sõduriga brigaade. Kuid peamine probleem ei ole niivõrd roteeruvate jõudude suuruses kuivõrd nende põgususes. NATO on parandanud võimet kindlustada piirkonda kriisi ajal, eelpaigutades siia varustust, korraldades lisaõppusi ja viimistledes transiidiprotseduure. Ometi peavad ka uued mitmeriigiväeosad saabuma Balti riikidesse läbi kitsukese Suwałki avause, Poolat ja Leedut ühendava saja kilomeetri laiuse maariba kaudu Venemaa ja Valgevene vahel, mis asub ohtlikult lähedal Kaliningradi toekatele juurdepääsu ja tegevusvabaduse takistamise süsteemidele ja mida seepärast võib üsna kergesti hõivata Venemaa maavägi. Kõige mustema stsenaariumi kohaselt hõivaksid Venemaa jõud Balti riikide territooriumi ja kinnitaksid seejärel, et nüüdsest laieneb okupeeritud aladele Moskva tuumavihmavari, st siinsete Venemaa väeosade käsutuses on tuumarelv. NATO liidrid seisaksid sellisel juhul silmitsi tõsise ohuga tahtmatult või tahtlikult käivitada tuumaeskalatsioon, kui nad üritavad alliansi territooriumi tagasi võita.
Omaette probleeme tekitab alliansi muidu igati kiiduväärt demokraatlik iseloom. Kõigi liikmesriikide demokraatlikud juhid tõrguvad astumast samme, mida nende riigi avalikkus ei toeta. Pealegi on alliansisiseste otsuste langetamisel vähegi suuremate küsimuste korral nõutav konsensus. Mõlemad tegurid võivad oluliselt raskendada NATO kollektiivsete võimete mobiliseerimist ja rakendamist. NATO Euroopa vägede kõrgemal ülemjuhatajal (SACEUR) puudub õigus NRFi või VJTFi siirda või üldse neile käske anda ilma liikmesriikide valitsuste nõusolekuta. Agressor üritaks usutavasti muuta NATO sõjalise sekkumise vältimiseks või vähemalt edasilükkamiseks mis tahes konflikti algupära ja iseloomu nii segaseks, et see tekitaks vähemalt mõnes liikmesriigis taotluse leida rohkem aega sündmusi analüüsida, kasutada diplomaatiat või rakendada muid mittesõjalisi meetodeid. Ent aeg on luksus, kui rünnaku all on liitlane. Näiteks on NATO kaitsjate päralt läheneva raketi allatulistamiseks ainult mõni minut.
Otsustava tähtsusega viivituste minimeerimiseks võib NATO delegeerida mõningad kaitseotstarbelised otsused SACEURi pädevusse, mis lubaks näiteks rakette alla tulistada või siirda jõude rünnaku alla sattunud liitlasriiki. Kuid seni on toetus niisugusele delegeerimisele napp: liikmesriikide juhid nõuavad endiselt õigust anda lõplik heakskiit, kas nende riik astub sõtta või mitte. NATO täiustab praegu tuntavalt eelhoiatuse võimet, kasutades ära ühismeediat ja muid uudseid luureallikaid ning laiendades sõja- ja rollimänge vähemalt nii palju, et poliitilised juhid mõistaksid, milliseid otsuseid ja kui kiiresti tuleb langetada, kui NATO peaks kunagi sattuma kiirete kaitseotsuste langetamise vajaduse ette.

Keerdküsimused

Peale teadaolevate probleemide seisab alliansi ees ka hulk ebakindlust tekitavaid, teadmata tulemusega probleeme. Nagu kõik rahvusvahelised organisatsioonid peab NATO tasakaalustama kollektiivseid ja individuaalseid panuseid. Näiteks kinnitas allianss Varssavis, et vahendite väljatöötamine, millega astuda hübriid- ja küberohtude vastu, jääb peamiselt liikmesriikide vastutada, ehkki NATO kui tervik on valmis abistama liikmesriiki, kes on sattunud küberrünnaku alla või hübriidkampaania ohvriks, sõltumata sellest, kas allianss tervikuna on aktiveerinud Washingtoni lepingu 5. artikli või mitte.
Kooskõlas 2014. aasta Walesi tippkohtumisel võetud kaitseinvesteeringute lubadusega tõusid esimest korda pärat 2009. aastat sel aastal liitlaste kollektiivsed kaitsekulutused. NATO kinnitab, et on jõudnud kaitsekulutuste osas “pöördepunktini”, sest liikmesriikide kollektiivsed kulutused peaksid sel aastal veelgi kasvama. Ometi on ainult viis NATO liikmesriiki täitnud suunise kulutada kaitsele vähemalt kaks protsenti SKTst. Teised valitsused on võtnud kohustuse jõuda sellele tasemele 2020. aastaks, kuid see tõotus ei ole siduv ning ajalugu on näidanud, et nad on varemgi regulaarselt jätnud samalaadsed poliitilised (st mittejuriidilised) lubadused täitmata. Otsus koondada tulevased kulutused küberkaitsele, erivägedele ja mehitamata süsteemidele on mõistetav, kui pidada silmas, et NATO küberkaitse on jätkuvalt haavatav, erivägedel lasuvad kriitilise tähtsusega terrorismi- ja hübriidtaktikavastase võitluse ülesanded ning NATO Global Hawkide maaseiresüsteem on saanud uusi ülesandeid Vahemerel, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas. Sellest hoolimata on NATO seadnud prioriteediks varustuse hankimise ja teadusuuringud, sest kõige tungivam vajadus on valmiduse jätkuv parandamine. Venemaa relvajõud ei ole viimastel aastatel oluliselt varustust kaasajastanud ega isikkoosseisu suurendanud, kuid on muutunud palju tõhusamaks ja kasulikumaks just paranenud valmiduse tõttu, mille kohta on andnud tõendeid viimaste aastate arvukad äkkõppused ja ka suuremad plaanipärased õppused.
Varjatud iseloomu tõttu ei saa täpselt teada, kui palju aitab alliansi luurevõimet parandada uus luure ja julgeoleku ühisosakond, mida juhib peasekretäri abi luure ja julgeoleku küsimustes. See võib lihtsalt parandada väliste luureandmete jagamist NATO liikmesriikide ja nende välispartnerite vahel, millest on abi terrorismivastases võitluses, aga mitte hübriidtaktika vastastes operatsioonides. Viimaste puhul peavad NATO liikmesriigid pöörama pilgu sissepoole ja vahetama teavet kodumaiste nõrkuste, näiteks korruptsiooni ja välisriikide mõjuagentide kohta, mille jagamise osas ei ole luure- ja korrakaitseasutused seni erilist indu ilmutanud.
Samuti on äärmiselt ebakindel, kui lähedale NATOle liiguvad Rootsi ja Soome. Nende liitumine suurendaks tublisti alliansi ja Euroopa julgeolekut, sest nad tagaksid kriitilise tähtsusega toetuse Balti riikide erandolukordade puhul. Kuid rahva toetus neutraliteedile ja mure Moskva reageerimise pärast on seni ametliku liikmestaatuse välistanud. Venelased on mõlemat riiki hoiatanud ohu eest, mida NATO liikmestaatuse taotlemine kaasa tooks. Venemaa sissetungid Rootsi õhuruumi ja allveelaevadega Rootsi vetesse ei ole lakanud, aga on püsinud tasemel, mida Rootsi suudab taluda. Venemaa võimud demonstreerisid 1340 kilomeetri pikkuse Venemaa-Soome piiri äärmist auklikkust, kui lubasid äkitselt 2015. aastal ligikaudu 2000 kolmandate riikide varjupaigataotlejal Soomesse tungida. Samal ajal on Euroopa kaguosas NATO kavandatav tugevnemine Musta mere piirkonnas seni piirdunud peamiselt lubaduste ja võimaluste pakkumisega, näiteks NATO õhu- ja merekohaloleku võimalik suurendamine piirkonnas.
NATO ja ELi laienev partnerlus tugineb varasemale institutsionaalsele koostööle Afganistani ja rände osas ning seda on aidanud tugevdada ELi ja USA koostöö Iraani ja Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonide vallas. Uus “Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika globaalne strateegia” kinnitab nüüd taas NATO kavatsust edendada ELi liikmesriikide julgeolekut täiustatud partnerluse ja teiste algatuste kaudu. EL võib pakkuda kriitilise tähtsusega võimeid ja institutsionaalset abi mittesõjaliste nõrkuste ületamiseks liikmesriikides (näiteks halb valitsemine, korruptsioon, rahvusvahelise kuritegevuse levik). Samuti suudab liit tugevdada Euroopa liikmesriikide ja partnerite mittesõjalist kerksust ja parandada tsiviil-sõjalist koostööd piirkonnavälistel missioonidel. NATO ja ELi partnerlus seob ka ametliku liikmestaatuse puudumise korral alliansiga tihedamalt Balkani riigid Serbia, Kosovo, Bosnia ja Albaania. Aga ehkki NATO ja EL on saavutanud edu pikaajaliste partnerluse takistuste kõrvaldamisel, on tekitanud uut ebakindlust Brexit ja selle võimalik kordumine teistes ELi liikmesriikides, kus tegutsevad mõjuvõimsad euroskeptilised (eriti parempoolsed) liikumised, mida toetavad ka välismaised jõud. Võib hinnata, et umbes kahe aasta pärast ei kosta enam Londoni kindlat häält ELi Moskva-vastaste sanktsioonide toetuseks, mis kehtestati vastusena viimase hübriidohtudele ja muudele sammudele.
Ehkki Ühendkuningriik saab ka pärast ELi sidemete katkestamist anda NATO raames suure panuse, on erimeelsused, mis puudutavad Venemaad ja sellega seotud küsimusi, juba niigi nõrgestamas alliansi üksmeelt. Mõned Lääne-Euroopa poliitikud peavad Moskvat võimalikuks partneriks piirkondlike terrorismi- ja rändeprobleemide lahendamisel, teised näevad majanduslikku kasu sanktsioonide piiramises või vähemalt mitte karu õrritamises, milleks peetakse NATO sõjalise kohaloleku laiendamist endises Nõukogude blokis. Prantsusmaa liidrid on taotlenud NATO ja Venemaa kohtumist pärast tippkohtumist, Euroopa raketikaitse kollektiivset juhtimist ning NATO kohaloleku piiramist Balti riikides. President François Hollande on öelnud: “NATOl ei ole üldse mingit õigust öelda, millised peaksid olema Euroopa suhted Venemaaga. Prantsusmaale ei ole Venemaa ei vastane ega oht.” Nii Saksamaa valitsus kui ka avalikkus on Venemaa küsimuses lõhestunud. Ajal, mil Saksamaa kaitseministeerium tegeleb uue mitmeriigi-lahingugrupi loomisega Leedus, nimetab välisminister Frank-Walter Steinmeier NATO selleaastast õppust Anaconda Poolas “mõõkade täristamiseks”, isegi kui Venemaa õppused Poola piiri lähedal on palju sagedasemad, ootamatumad ja ähvardavamad. Bulgaaria presidendi ja peaministri sõnavõttudest võib samuti välja lugeda Sofias valitsevaid erimeelsusi suhtumises NATO kohalolekusse Mustal merel, kus Venemaa merevägi on saavutanud domineeriva seisundi pärast seda, kui heitis kõrvale piirangud, mida seni olid neile seadnud baasilepinguga seotud tingimused Ukrainale kuuluval Krimmi poolsaarel. Lisaks tunnevad NATO lõunapoolsed liikmesriigid vähem muret Venemaa, rohkem aga rände ja terrorismi pärast.
Veel üks mõistatus peitub selles, kui aktiivselt toetavad edaspidi NATO missioone Türgi ja Ameerika Ühendriigid. Nurjunud riigipöördekatse kujutab endast kõigest viimast Türgi ja Lääne suhete pingeallikat pärast erimeelsusi seoses Süüria ja muude piirkondlike probleemidega ning tagasilööke Türgi sisepoliitilises olukorras. Türgi valitsus on pidanud paremaks süüdistada teisi NATO liikmesriike riigipöördekatse õhutamises, samal ajal kui lääneriikide juhid tunnevad muret kodanikuühiskonna jätkuva survestamise pärast Türgis. Ankara võime olla väärtuslik rinderiigist partner liberaaldemokraatlike ja läänemeelsete väärtuste edendamisel Lähis-Idas on sattunud kahtluse alla. NATOle on vahetum probleem see, et Türgi riikliku julgeoleku asutused koondavad praeguste probleemide tõttu tähelepanu oma riigile, mis vähendab Türgi toetust rahvusvahelise julgeoleku probleemide lahendamisel. Kaugemale vaadates annab aga Türgi võõrandumine läänest ning samal ajal Venemaa roll Süürias ja energia tarnimisel Moskvale hea võimaluse tõmmata Türgi ära lääne orbiidilt. See oleks geopoliitiline võit, mida Venemaa juhid tänapäeval palju tulemuslikumalt taotlevad leebete sõnade kui rõkkava retoorika ja ülepaisutatud ähvarduste varal. Varssavi tippkohtumisel kinnitasid NATO juhid alliansi tuumamõõtme püsimist. Kuid Türgi riigipööre tekitas mõningat ebakindlust selles riigis paiknevate USA aatomipommide pärast. Kui liitlased toovad tuumarelva Türgist ära, võivad ka need vähesed riigid, mis seniajani lubavad enda pinnal hoida USA tuumarelva, nõuda nende äraviimist. Briti tuumajõud seisavad küll NATOst lahus, aga Šotimaa lahkumine Ühendkuningriigi koosseisust, mis on pärast Brexitit üha tõenäolisem võimalus, võib Londonilt nõuda oma tuumaheidutuse vahendite alternatiivsete ja arvatavasti kallimate säilitamise meetodite väljatöötamist.
Viimaks võivad aga hoopis USA presidendivalimised avaldada lähitulevikus suurimat mõju alliansi ühtekuuluvusele ja tõhususele. Clinton on kindlalt NATO taga ning peab allianssi kollektiivseks kapitaliks, mis aitab USAl edendada liberaaldemokraatlikke väärtusi, tasakaalustada Venemaa mõjuvõimu Euroopas, astuda vastu terrorismile ning kuvada stabiilsust Euroopas ja mujal maailmas. Samal ajal Trump näeb NATOs koormat, mis lubab eurooplastel tasuta “ratsutada” USA kaitsegarantiide kukil. Vabariiklaste üleriigilise konvendi ajal juulis sõnas Trump, et NATO julgeolekugarantiid saavad olla ainult tingimuslikud. Loomulikult ei saa välistada, et Trump üritab nii ainult võita valimisteks hääli või hankida paremat positsiooni läbirääkimisteks liitlastega, kui ta peaks võimule saama. Viimasel ajal on Trumpi alliansivastasus muutunud pisut mõõdukamaks, mis avaldus näiteks 15. augusti välispoliitikale pühendatud kõnes. Ent ajal, mil Atlandi-ülesed sidemed tervikuna kannatavad tõsiste pingete all, kujutab ka USA valimisretoorika endast neile sidemetele korralikku poliitilist probleemi.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.