NATO suundub Ankarasse
NATO tippkohtumisest Ankaras oodatakse tähelepanu kolmele teemale: kaitseinvesteeringuile, kaitsetööstusele ja Ukraina toetamisele. Lühikese ja praktilise kavaga soovivad liitlased demonstreerida ühtsust, otsusekindlust ning edukust tugevama Euroopa loomisel tugevama NATO koosseisus. Siiski säilib risk, et kohtumisel ilmneb Atlandi-üleses suhtes pingeid.
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse kaitsepoliitika ja strateegia programmi juht / teadur
Pärast liikmesmaade riigipeade ja valitsusjuhtide eelmist kohtumist Haagis enam kui aasta eest on transatlantiline läbisaamine märksa kehvem. Novembrikuus avaldas USA uue riikliku julgeolekustrateegia, milles veidral moel nenditi, et Euroopas toimub „tsivilisatsiooniline hääbumine”. Jaanuaris keeldus president Trump välistamast Gröönimaa annekteerimiseks vägivalda ning ähvardas Taani toetamise eest Euroopa riikidele tollimakse kehtestada. Kui veebruarikuus tungis USA Iraanile kallale, suutsid alustatud sõda heaks kiita vaid vähesed eurooplased. Alguse sai pikk vaidlus, mil määral peaksid liitlasriigid USA välispoliitika prioriteete järgima.
Pole oodata, et liitlased Ankaras nii sügavatele lahkhelidele lahendust leiaksid. Tippkohtumisel pühendutakse hoopis kolmele punktile, millega saab üles näidata edukust, kindlameelsust ja ühtsust. Esimene on kaitsekulutused ja võimearendus, mis ennekõike tähendab Euroopa liikmesriikide edusamme valdkonnas, mida kaitseallianss nimetab tugevama Euroopa loomiseks tugevamas NATO-s.
Võimeloome
Uusi ametlikke andmeid kaitsekulutuste kohta NATO enne tippkohtumist ei avalda. Igatahes eelmise aasta statistika järgi otsustades suurendasid liikmesriigid Euroopas ja Kanada kokku oma kaitsekulutusi ajavahemikus 2024-2025 (2021. aasta püsihindade järgi) peaaegu 16% ja aasta varem 19%, millega nad tunduvalt ületasid aastast kasvu lõppenud aastakümnel. Peasekretär on sageli esile tõstnud Trumpi triljonit – nii palju on Euroopa riikide ja Kanada kaitsekulutused suurenenud 2017. aastast peale.
Paraku selgub käesoleva aasta ametlikust statistikast tõenäoliselt see, et üksikute liikmesriikide kaitsekulutused on langenud SKT-st alla 2%. Sellest on kahju, kuna USA paneb suurt rõhku kaitsekulutuste eesmärkidele – 3,5% SKT-st põhivajadustele ja 1,5% seotud kuludele –, milles eelmisel aastal Haagis kokku lepiti.
NATO-le sobib kooskõlastav roll, aga muidu napib tal kaitsetööstuse suunamiseks võimalusi.
Mis võimeisse puutub, siis on liikmesriigid Euroopas oluliselt täiendanud väeosade loetelu, mida nad annavad kriiside ja sõdade korral NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja (SACEUR) käsutusse – NATO väemudelit. Osaliselt kompenseeritakse nendega üksusi, mille nimekirjast eemaldamisest on USA teatanud. Samuti võib arvata, et tippkohtumisel kuulutavad liikmesriigid välja rohkesti võimeprogramme ja -algatusi, sealhulgas kaitsetööstuse vallas.
See ongi NATO tippkohtumise teine põhiteema. Kaitsetööstuse tootmismahud vajavad suurendamist kummalgi pool Atlandi ookeani, et tagada nii Euroopa taasrelvastumist kui ka Ukraina jätkuvat abistamist. NATO-le sobib kooskõlastav roll, aga muidu napib tal kaitsetööstuse suunamiseks võimalusi. Siiski saavad liitlasriigid teha valjult teatavaks, et käsil on pikaajaline ja põhjalik taasrelvastumine; tippkohtumisega samal ajal leiab aset kaitsetööstusfoorum. USA, kes on oma riiklikus kaitsestrateegias määranud omaenda kaitsetööstusliku baasile täiskäigu andmise üheks neljast põhipingutusest, tahab veenduda, et tema ettevõtted ei jää Euroopa taasrelvastumisest kõrvale.
Ukraina
Tippkohtumise kolmas põhipunkt on toetus Ukrainale, mille osutamist soovib NATO teha õiglasemaks, etteaimatavamaks ja kestlikumaks. Liikmesriigid pole kohtumise eel andnud üksmeelset heakskiitu peasekretäri ettepanekule kohustuda Ukrainat abistama 0,25 protsendiga SKT-st. See tähendab kunagise Eesti ettepaneku elluäratamist, mis täideviimise korral tagaks Ukrainale iga-aastase toetusena ligi 120 miljardit eurot. Kas liikmesriigid lepivad mõnes sihtarvus kokku ja kui suur see on, selgub tõenäoliselt alles Ankaras riigijuhtide kohtumisel.
Sarnaselt eelmise aasta Haagi deklaratsiooniga oodatakse, et Ankara deklaratsioon tuleb lühike. Ametlikus suhtluses armastab NATO heakskiidetud sõnastusi. Niisiis võib arvata, et deklaratsioonis toonitatakse jällegi, et NATO on kollektiivkaitsele vankumatult pühendunud, ning korratakse üpris väheütlevat Venemaa iseloomustust pikaajalise ohuna.
Lisanduda võib mõni sõna hübriidsõjast. Tõhustatud valveoperatsioonid (nagu Baltic Sentry) osutavad, et NATO on veelgi enam valmis tegutsema alal, mis seni oli rangelt olnud üksikute riikide vastutus. Deklaratsioonist võib samuti oodata hoolikalt valitud lõiku sõjast Iraanis.
Kaitsealliansi poliitiline külg
Üldjoontes saab öelda, et NATO liigub endiselt õiges suunas. Liikmesriigid Euroopas valmistuvad selleks, et võtta rohkem julgeolekuvastutust enda kanda. Brüsselis koostavad planeerijad lubaduste põhjal täpseid inventarinimestikke ja plaane, mis annavad kaitsealliansile enesekindlust ja usaldusväärsust. Selle põhjal võib Ankara tippkohtumisest oodata õnnestumist.
Brüsselis koostavad planeerijad lubaduste põhjal täpseid inventarinimestikke ja plaane, mis annavad kaitsealliansile enesekindlust ja usaldusväärsust.
Siiski on NATO ka poliitiline allianss. Võib aimata, et poliitika heidab Ankarale oma varju. Kolleegid hoidsid ära Pete Hegsethi kavatsuse kuulutada tippkohtumise eel välja suuremaid USA vägede kärpeid Euroopas, mis oleksid osalejate meeleolu rikkunud. Ikkagi manitses ta juunikuus kaitseministrite kohtumisel liikmesriike kuludega koonerdamise ja „häbiväärse” käitumise eest Iraani sõja vältel. Tavatu on see, et Pentagon tegi need märkused avalikuks.
Vaid mõni päev enne tippkohtumist rõhutas president Trump oma platvormil Truth Social jätkuvat rahulolematust sellega, kui erinevad on USA ja tema Euroopa-liitlaste kaitsekulutused. Kas see on tõsielusaadete laadis õrritamine või hoiatus, et hoolikalt lavastatud tippkohtumine võib nurja minna? Presidendile endale meeldib küsimustele vastata: „Peagi saate teada.”
Seotud artiklid
Euroopa suur strateegia ja Pax Americana lõpp
President Toomas Hendrik Ilvese kõne Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse 20. sünnipäevaüritusel 7. aprill 2026.
Eesti peab muutuma õhuruumist õhujõuks
Euroopa julgeolekukeskkond on kardinaalses muutumises. Eeldused, millele on rajatud meie senine riigikaitse loogika, enam ei kehti. Ameerika Ühendriikide strateegilise fookuse nihkumine, Venemaa sõjakogemus Ukrainas ja NATO sisemise töökorralduse muutumine sunnivad Eestit vaatama kainelt otsa paljudele küsimustele. Üks kriitilisemaid, mille esitamist on peaaegu alati välditud, on see: mis juhtub, kui USA otsustab Euroopas õhusõda mitte juhtida ega sellesse otse panustada?
Kas käes on kolmas tuumaajastu või tühi tuumahaip?
Venemaa täiemahuline rünnak Ukraina vastu 2022. aastal tõi tuumarelvad esimest korda pärast külma sõja lõppu uuesti rambivalgusesse. Kuni selle hetkeni võis tuumaoht näida ajaloolise kurioosumina, mis figureeris veel vaid poolusutava viimsepäeva-stsenaariumina Hollywoodi märulites.
Mõrad liitlassuhtes: Hispaania ja USA Trumpi teisel ametiajal
Hispaania ja USA suhted jäävad president Donald Trumpi II ametiajal toimivaks, kuid muutuvad märkimisväärselt tehingulisemaks ja pingelisemaks. On näha, et Madrid satub Washingtoni surve alla kaitsekulutuste, USA relvade ostmise ja sõjaväebaaside kasutamise küsimustes, samal ajal kui julgeolekuriskid Põhja-Aafrikas suurendavad Hispaania strateegilist ebakindlust.
Kuidas USA riiklikku julgeolekustrateegiat Euroopas võtta
Uuest USA riiklikust julgeolekustrateegiast loeb, et Washingtoni hoiak Euroopa suhtes on oluliselt teistsugune. Ehkki Atlandi-üleste sidemete tähtsus leiab taas kinnitust, seatakse Venemaa uude valgusse, Euroopast oodatakse iseseisvat toimetulekut veelgi varem ning Ukraina tulevikku käsitletakse keset USA eestvõttel toimuvat diplomaatilist tegevust. Rinderiikidele on asi selge: Atlandi-üleses suhtes on Euroopa sattunud etappi, kus loidust enam ei sallita: meie maailmajao turvalisus sõltub Ameerika asemel pigem siinsest suutlikkusest vastast heidutada, investeeringuid teha ning piirkondlikule stabiilsusele poliitilisi eeldusi luua.
Eesti välispoliitika silmitsi muutunud liitlassuhtega
USA värske julgeolekustrateegia kinnitab, et transatlantilised suhted on olemuslikult muutunud. USA on endiselt asendamatu liitlane, kuid ühisosa, mis allianssi koos hoiab, on jäänud õhukeseks. Washingtonilt võib üha enam oodata seisukohti ja tegusid, mis on vastuolus Eesti julgeolekuhuvidega, eelkõige Ukrainas ja Venemaa suunal. Eesti välispoliitika jaoks on käes kõige keerulisem aeg peale taasiseseisvumist.
Läänemeri rahu ja sõja vahel
2023. aasta lõpus alanud vahejuhtumite reas lõhkusid kaubalaevad ohtralt Läänemere põhjas asuvaid torujuhtmeid ja kaableid. Heites kõrvale oma senise vaatenurga, et hübriidohtudele reageerimise eest vastutavad peamiselt sihtriigid, alustas NATO sõjalisi tegevusi, mille käigus paigutati piirkonda liitlasvägede laevu ja lennukeid edasiste rünnakute ärahoidmiseks ja tõrjumiseks. Need sündmused tõid esile nii Läänemere maade vajaduse tagada ohutu merekeskkond kui ka nende praegused puudujäägid ses valdkonnas.
Tomas Jermalavičius: NATO MIGreen
Kui saabus uudis, et kolm Vene hävituslennukit MiG-31 olid sisenenud Eesti õhuruumi ja seda 12 minuti vältel rikkunud, küsisid paljud, kas nad tõesti tiirutasid Tallinna kohal. Mind see üllatas, kuna isegi uudiseid avamata mõtlesin ma geograafilistest nimedest kõigepealt Vaindloo saarele Soome lahes, pealinnast sadakond kilomeetrit idas.
Euroopa vajab paremat tuumaheidutust, tegutsegu Valges Majas kes tahes
USA on oma tuumaheidutust teiste NATO riikidega peaaegu 80 aastat jaganud. Nüüd, kui president Donald Trump on Valges Majas tagasi, esineb Euroopa poliitikuil ja tippametnikel USA tuumavihmavarju usaldusväärsuses kahtlusi. Lisaks taasrelvastumisele tavajõudude vallas oleks eurooplastest arukas oma tuumavõimsust tugevdada.
Marek Kohv: Eesti on kaitstud ehk miks Narva ei ole järgmine
Kuigi geopoliitiline olukord Euroopas on Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas endiselt pingeline, püsib Eesti julgeolek kindlatel alustel. Terviklik kombinatsioon Venemaa sõjalisest kurnatusest, NATO kollektiivkaitsest, Eesti enda märkimisväärsest kaitsevõimest, tõhusast luuretööst ja regionaalsest koostööst loob tugeva kaitsekilbi, mis minimeerib otsese sõjaohu Eestile.
Karsten Friis: Põhjala ja Balti riikide julgeolek Ameerika Ühendriikideta?
Kui Põhjamaad ja Balti riigid ühinesid NATOga, olgu siis 1949., 2004., 2023. või 2024. aastal, põhines see otsus eelkõige soovil saada Ameerika Ühendriigid oma liitlaseks. Just Atlandi-ülesed julgeolekusidemed globaalse suurvõimuga ning selle laiendatud tava- ja tuumarelvaheidutus otsustasid asja. Euroopas liitlasi omada oli peale selle kindlasti meeldiv eelis, kuid tõenäoliselt polnud see ühinemise peamine tõukejõud.
Minna Ålander: Sõjaohust leitud tugevus Põhjala-Balti piirkonnas
Viimase kolme aasta jooksul on Põhjala-Balti ring saavutanud enneolematu sidususe ja tähtsuse. Ühtsuse peamised ajendid on ühine ohuhinnang, et Venemaa kujutab endast eksistentsiaalset ohtu neile kõigile, ja tugevasti tunnetatud pakilisus Ukraina toetamisel.
Alar Karis: Koos edasi – põhjusmõttelised proovikivid!
Mitte kunagi üksi! Meie ajaloo õppetund, maksiim, mida oleme endale järjepanu sisendanud, millest oleme joondunud, et iseseisvana iseolemine säiliks – eesti keel kostuks, eesti meel kosuks, eesti rahvas kasvaks ja Eesti riik oleks vaba. Selles vaimus oleme viimased kolm aastakümmet omi samme seadnud ja kindlust ammutanud.
Tomas Jermalavičius: Leping karidel?
Igaüks, kes NATO-t tunneb, mõistab, et see allianss on nii poliitiline kui ka sõjaline. Niisiis määravad kaitsealliansi solidaarsust ja ühtsust ühevõrra poliitilised printsiibid ja otsused kui ka sõjaline võimsus. Vahetult pärast Trumpi fantaasiaid Gröönimaa ja Kanada annekteerimisest sattus Atlandi-ülene suhe Valge Maja roosiaias kõrgete tollimäärade karidele.
Armastusega Pariisist: kuidas Prantsuse tuumavihmavarju Euroopa kohale tõsta?
Ameerika Ühendriikide eemaldumisel Euroopa kaitsest on maailmajao tuumaheidutusele tõsiseid järelmeid. NATO tuumariikidest kõige suurem, mitmekesisem ja võimsam tuumaarsenal on USA-l. Külma sõja algusest peale on ta selle arsenaliga teostanud Euroopas tuumaheidutust NATO liikmesmaade kaitseks, kellel endal tuumarelv puudus.
Ebastabiilsus ja konkurents: Elio Calcagno pilguheit NATO lõunatiivale
Seni on NATO eelkõige keskendunud idatiivale ning käsitlenud Venemaad kõige tähtsama ja otsesema ohuna liitlaste julgeolekule. Nüüd aga – eriti pärast 2023. ja 2024. aastal peetud tippkohtumisi Vilniuses ja Washingtonis – käib laiem arutelu lõunatiiva üle, mis katab strateegiliselt olulist piirkonda Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Sahelis ja Vahemere ümbruses. Ollakse üksmeelel, et lõunatiiva peamiseks ohuks on ebastabiilsus Euroopa naabruses, selle laiemad tagajärjed ja viisid, kuidas vaenlased suudavad ebastabiilsust meie vastu ära kasutada.