juuni 10, 2016

NATO liikmestaatuse uuring: Põhjamaade duo peab tegutsema üheskoos

Soomele tähendaks Põhja-Atlandi alliansiga liitumine fundamentaalset muudatust riigi välis- ja julgeolekupoliitikas.

Neljaliikmeline komisjon, kellel Soome valitsus palus hinnata Soome NATO ridadesse kuulumise või kuulumatuse mõju, lõpetas oma töö. Peamine järeldus kõlas: olgu NATOs või mitte, Soome ja Rootsi peavad tegutsema üheskoos.
Krimmi okupeerimisest ja Ida-Ukrainas sõja puhkemisest peale on osa Soome poliitilist eliiti elanud mingis kummalises eitamismaailmas.
Arusaam, et Venemaa rikkus Krimmis ja Ukrainas rahvusvahelist õigust ning pööras selja Helsingi lõppaktile, on leidnud üldist tunnustust. Samuti ollakse nõus, et ELi liikmesriigina peab Soome järgima Brüsselis kokku lepitud sanktsioonide režiimi. Aga kas see tähendab, et Soome peaks kuidagi teistmoodi käsitlema ka oma kahepoolseid suhteid Venemaaga? Ei, sugugi mitte.

Miks ekspertkomisjon?

Arvatavasti just sel põhjusel soovis Soome valitsus, et riigi välis- ja julgeolekupoliitika kõige delikaatsemale ja raskemale küsimusele annaksid hinnangu sõltumatud eksperdid. Küllap oli see ka põhjus, miks neljaliikmelisse komisjoni ei kuulunud ühtegi Soome poliitilise eliidi esindajat.
Nende asemel kutsuti sinna hoopis kaks välismaalast, prantslane François Heisbourg ja rootslane Mats Bergquist, mõlemad tuntud ja austatud välispoliitika asjatundjad. Komisjoni kuulus ka kaks soomlast: endine suursaadik René Nyberg ja Soome Rahvusvaheliste Suhete Instituudi direktor Teija Tiilikainen.
Kui komisjoni ligemale kuuekümneleheküljeline aruanne Soome välisministri Timo Soini kätte jõudis, paistis ta olevat väga rahul ja tänas rühma hea töö eest. Aga kui see jõudis ka poliitikute silme ette, ei olnud esimesed kommentaarid sugugi nii soodsad.

Ei midagi uut

Nende huulilt kostus kohe alatine võitlushüüd: dokumendis pole midagi uut, me oleme seda kõike kogu aeg teadnud ja miski selles ei suuda meie seniseid seisukohti muuta. Aruande tellijad väitsid, et see tõestab, et „Soome ametlik positsioon on kogu aeg olnud õige”.
Tegelikult on aruandes paljugi uut. Ja kui see üldse midagi tõestab, siis kindlasti seda, et NATO liikmestaatuse üle käinud avalik debatt Soomes on seni olnud väga amatöörlik: fakte on asendanud jõulised emotsioonid, tõsiseid uuringuid alusetud eeldused ning enesekindlad arvamused on varjutanud teadmiste puudumist.

Mandaadi laiendamine

Komisjonile ei tehtud ülesandeks töötada välja seisukohta NATO liikmestaatuse poolt või vastu. Samuti ei nõutud neilt poolt- ja vastuargumentidega tabeli koostamist.
Nende ülesanne oli lihtsalt hinnata liikmestaatuse võimalikku mõju nii erapooletult kui vähegi võimalik. Lõplikud järeldused peab koostama Soome valitsus, kui esitab aasta lõpu poole kõikehõlmava välis- ja julgeolekupoliitika aruande.
Komisjon püsiski väga jäigalt oma mandaadi juures – ühe olulise erandiga. Juba päris algul sai selgeks, et otsus, mida Soome ja Rootsi (või vastupidi) langetab NATOga liitumise poolt või vastu, üksi või koos, mõjutab Soome julgeolekut ja kaitset väga erinevalt.
Seepärast otsustasid komisjoniliikmed omal algatusel laiendada analüüsi ja võtta kaalumisele variandi, mille puhul Rootsi liituks NATOga, Soome aga mitte, sest see muudaks oluliselt Soome piirkondlikku strateegilist ja sõjalist seisundit.

Jälle jõudude tasakaal?

Dokumendi pikim peatükk käsitleb muutuvat strateegilist keskkonda. See jaguneb kaheks: üks puudutab Venemaad, teine Euroopa kollektiivse julgeoleku raamistiku olukorda.
Aruanne märgib ühemõtteliselt, et dünaamilise ja rahulolematu jõuna on Venemaa – riik, mida valitseb inimene, mitte seadused – lükanud Euroopas käima märkimisväärsed negatiivse mõjuga muutused. Venemaa poliitika on raskesti tõlgendatav ja seal tuntakse lausa uhkust sellise otsuste langetamise protsessi üle, mis on maksimaalselt mõistatuslik ja ennustamatu. Samal ajal eristab Venemaa võime langetada strateegilisi otsuseid kiiresti ning teostada neid seejärel väga ruttu ja tarmukalt sõjaliste ja poliitiliste vahenditega teda märgatavalt keiserlikust Venemaast ja NSV Liidust.
Ühes Venemaa tugevnenud enesekindluse ja jõupoliitikaga on Euroopas hakanud hääbuma koostööle tugineva julgeoleku arusaam. Venemaa eelistatav rahvusvahelise korra mudel põhineb peamiste jõuallikate tasakaalul, kes kõik kindlustavad oma õigusi enda mõjusfääris.
Venemaa seljakeeramine kehtivale normide süsteemile ja usaldust suurendavatele meetmetele on süvendanud umbusaldust. Seeläbi on poliitiline vastasseis ja sõjaline pinge suurenenud ka Läänemere piirkonnas. Sõjaliste vahejuhtumite ja sõjategevuse eskaleerumise ohu suurenedes on hakanud nõrgenema ka Soome julgeolek.

Põhjala kindlustamine

Samal ajal on Soomele ja Rootsile strateegiliselt oluline, et Soome lahe lõunakallas ja Läänemere idarannik oleksid vabad. Nii on ka mõlema riigi huvides, et Balti riikide julgeolekut tugevdataks piisavate sõjaliste vahenditega.
NATO vaatepunktist oleks õige mugav Soome ja Rootsi ühine (või ka üksi Rootsi) ühinemine. Venemaa Kaliningradi enklaavi tekitatava juurdepääsu ja tegevusvabaduse takistamise (A2AD) probleemi ületamine ning Balti riikide kaitse toetamine eeldab transiiti Rootsi kaudu. Komisjon pidas enesestmõistetavaks, et tõsise kriisi või sõjalise konflikti korral on sellega seotud ka Soome ja Rootsi.
Venemaa muutunud seisundi ja sõjalise aktiivsuse tõttu on Rootsi hakanud oma territoriaalkaitset taas tugevdama. Soome kaitseseisundiks on endiselt tõkestusheidutuse poliitika.
Veel üks Krimmi okupeerimise järel muutunud sõjalise keskkonna tagajärg on enneolematu Soome ja Rootsi kaitsekoostöö süvenemine, sealhulgas valmistumine sõjaliseks koostööks kriisi korral.

Alternatiivide esitamine

Hindajad nägid suurt vaeva ja esitasid äärmise üksikasjalikkusega liikmestaatuse võimalikud tagajärjed. Nad kirjeldasid nii NATO põhiülesandeid kui ka täieliku liikmestaatusega kaasnevaid tingimusi.
Komisjoni mandaadi laiendamine võimaldas uurida kõiki nelja alternatiivi, mis loogiliselt võttes on kahe riigi puhul võimalikud:
● Nii Soome kui ka Rootsi jäävad alliansist välja
● Soome isetee: ainult Soome liitub NATOga
● Rootsi isetee: ainult Rootsi liitub NATOga
● Mõlemad riigid liituvad NATOga
Aruandes käsitletakse siiski põhjalikult ainult kolme viimast stsenaariumit. Oletatakse – üsna õigustatult –, et kui lähikonnas ei toimu just midagi väga dramaatilist, ei võta kumbki praegune valitsus midagi otsustavat ette enne järgmisi parlamendivalimisi, mis toimuvad vastavalt 2018. (Rootsis) ja 2019. (Soomes) aastal.

Kiirkorras allianssi?

Lisaks selle uurimisele, millised oleksid liikmestaatuse tagajärjed nii taotlejariikide kui ka NATO seisukohalt, analüüsides üksikasjalikult administratiivseid, tehnilisi ja eelarvelisi küsimusi, käsitles komisjon ka nõndanimetatud kiirtee-võimalust. See tähendab protseduuri, mille kohaselt NATO põhikirja 5. artikli kohustused hakkaksid Soome (ja Rootsi) suhtes kehtima juba enne seda, kui neist saavad täisliikmed.
See oleks ühtlasi esimene kord, mil NATO sellist protseduuri kasutaks. NATO ning Soome ja Rootsi väga kõrge üldine sõjaline koostegutsemisvõime muudaks selle tehniliselt üpris lihtsaks. Kuid poliitiliselt põrkuks see suurtele probleemidele ja tooks kaasa rohkelt ebakindlust. Soome sisemises debatis ei ole sellist võimalust kunagi isegi arutatud.

Venemaa reaktsioon

Milline oleks aga Venemaa reaktsioon liikmestaatuse taotlemise ja/või liikmeks saamise suhtes?
Komisjoni hinnangul kannataksid selle all Soome-Venemaa suhted ning poliitiline reaktsioon oleks järsk. Näitena Venemaa kalduvuse kohta tekitada probleem, kasutada seda täiel määral ära ja pakkuda abi lahendamiseks ilma tegelikku lahendust tingimata soovimatagi tuuakse piirirežiimi ootamatu ja provotseerimata rikkumine Põhja-Soomes 2015. aasta lõpul.
Liitumisprotsessi käigus, isegi kui seda lühendatakse nõndanimetatud kiirtee-protseduuriga, muutuks kahepoolsete suhete õhustik õige mürgiseks ja tugevasti saaks kannatada kaubavahetus. Soome traditsioonilisest kahepoolsete suhete agendast ei jääks suurt midagi järele.

Esimese löögi küsimus

Komisjon tuletas siiski meelde, et üldjuhul on Venemaa suhtumine NATO laienemisse järginud üsna ühesugust rada: kõigepealt vastuseis, mõnikord ka äge vastuseis ning poliitiline ja majanduslik surve, seejärel vaikne leppimine ning viimaks, kui laienemine on juba aset leidnud, naasmine diplomaatilise ja majandusliku status quo ante juurde.
Komisjoni hinnangul ei oleks Venemaa otsene sõjaline reageerimine usutav, sest Venemaa ei soovi riskida kättemaksuga 5. artikli vaimus. Sellist võimalust aruandes tõsisemalt isegi ei arutata. Küll aga seisab see Soome sisemiste arutelude keskmes.
Üks endine peaminister andis väga tõsiselt võetavas essees mõista, et liikmestaatus muudaks Soome peaaegu automaatselt Venemaa sõjalise rünnaku objektiks. Üks endine välisminister täiendas seda seisukohta oma ajaveebis mõistaandmisega, et niisuguse rünnaku puhul kasutataks tuumarelva.

Piir on olemas

Komisjoni pressikonverentsil kinnitas François Heisbourg, et tema vestlused Moskva kontaktidega näitasid, et ühelt poolt Soome ning teiselt poolt Gruusia ja Ukraina vahel valitseb täiesti selge erinevus. Ta rõhutas, et täiesti selgelt „on olemas Venemaa välispoliitiliste otsuste langetamise irratsionaalsuse piir”.
Venemaa reaktsiooni üle arutades tegi komisjon ühe olulise tähelepaneku, mida nimetas paradoksiks: Venemaa üritab Soome ja/või Rootsi liikmestaatust alliansis takistada rohkem hirmutamise kui julgustamisega. Seda Venemaa käitumise tahku ja selle sügavamaid tagajärgi ei ole Soome avalikus debatis kunagi arutatud.

Suurte muutuste ootel

Komisjon rõhutab korduvalt, et otsus liituda Atlandi alliansiga ja seeläbi muutuda 5. artikli kollektiivse kaitse kohustuse objektiks tähendaks tohutut muutust, mis teisendaks täielikult kogu Soome julgeolekupoliitika, eriti aga suhted Venemaaga.
Kõige sügavam mõju ei avalduks õigupoolest sõjalise poliitika valdkonnas, vaid eelkõige geopoliitiliselt ja strateegiliselt – ning oleks väga pikaajaline.
Äärmiselt oluline on ka ajastus. Ühelt poolt ei saa otsuseid tagant kiirustada, teiselt poolt muutuks aga liikmestaatuse taotlemine tunduvalt keerulisemaks, kui Läänemere piirkonnas peaksid pinged tõsiselt süvenema.
Soome pruugib praegu NATO liikmestaatuse võimalust varjatud ähvardusena, millega ületada vältimatut geopoliitilist dilemmat, mida esitab ennustamatu käitumisega naaber. Kui Soome otsustab edaspidigi mitte tegutseda, siis jäävad Soome julgeoleku võtmed tulevikus Moskva, Stockholmi või Brüsseli valdusse.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.
Artikkel ilmus algselt väljaandes NATO Review.

Arvamused

Pauli JärvenpääPauli Järvenpää, RKK teadur
Täpselt nagu Jarmo Mäkelä oma suurepärases kokkuvõttes tõdeb, on hinnang Soome võimaliku NATO liikmesuse mõjudest ambitsioonikas ja professionaalselt üles ehitatud raport.
Siiski pole see suutnud vältida teatud määral skisofreeniat. Ühest küljest tõdetakse raportis, et kui julgeolekuolukord muutub, peab NATO olema Soomele ainus alternatiiv. Kas Läänemere piirkonna olukord pole siis juba muutunud piisavalt, tekib raporti lugejas küsimus. Mis peaks veel lisaks Krimmile ja Ida-Ukrainale Läänemere piirkonnas juhtuma, et soomlased oleksid valmis tegema otsustava sammu Lääne julgeolekukogukonna ja täisliikmesuse poole?
Teisalt öeldakse raportis keerutamata, nagu asi on: Venemaa on rahulolematu riik, mis seab kahtluse alla külma sõja järgse rahvusvahelise korra. Ta ei ole rahul ei enda ega ümbritseva maailmaga. Naabreid ähvardab see mõõgatärina ja koguni tuumalöökidega.
Millist nõu siis anda Soome julgeolekualaseid väljakutseid silmas pidades? Piirkondlik koostöö Põhjamaade vahel on vältimatu ja Euroopa mõõde on osa Soome praegusest identiteedist. Koostöö Rootsiga on mõistlik, nagu ka suurenev koostöö USAga. Garantiid aga need koostöömudelid Soomele kui Venemaa naabrile ikkagi ei anna.
Raportis kirjeldatakse selge sõnaga, et NATO on kaitseliit, mille liikmesus suurendaks tõenäoliselt Soome otsest julgeolekut. Alliansi võimekus anda tuge artikkel 5 elluviimiseks kasvataks Soome heidutusvõimet ja tõkestaks Venemaa valearvestuseriski.
Raport räägib nii mõnelgi korral „Soome alalisest geopoliitilisest dilemmast, millele ei ole lahendust“. Ajalooliselt peab see küll paika. Oma raskes ajaloos Venemaa ja Rootsi vahel pole Soomel tõesti olnud palju valikuvõimalusi.
Nüüd Soomel neid on. NATO annaks Soomele lõpuks instrumendi kontrollida oma strateegilist ümbruskonda, kuid seda valikut ei taheta lihtsalt teha.
Kõige kõvem on kõva peaga rahvas, ütleks Paasikivi (Juho Kusti Paasikivi, Soome president – toim).
Soome keelest tõlkinud Erkki Bahovski.

Ants Laaneots, Riigikogu liige, erukindral
Erinevused sõjaliste ohtude hindamisel 2000. aastate alguses viisid Soomes ja Rootsis riigikaitse arengu diametraalselt erinevasse suunda. Rootsi loobus territoriaalsest kaitsest ja peatas 2009. aastal ajateenistuse, minnes üle väikesele kutselisele armeele ja taandades selle praktiliselt ühe diviisini, mida kriisi olukorras pidi toetama Rootsi Kodukaitse.
Soome aga ei loobunud territoriaalsest kaitsest, üldisest ajateenistusest ja suurearvulistest sõjaaja kaitsejõududest, mille koosseisus oli 2014. aastal 350 000 meest, ega ka sõjaväestatud piirivalvest. Partnerlus NATOga on üks osa Soome ja Rootsi julgeolekupoliitikast ning sellel on selge poliitiline ja sõjaline funktsioon. Mõlemad riigid täitsid suurema kärata kõik nõuded, mis on vajalikud liitumiseks NATOga, saavutades selleks täieliku valmisoleku. Lahendamist nõuab vaid vastav poliitiline otsus.
Soome ja Rootsi julgeolekut on viimastel aastatel oluliselt mõjutanud Venemaa kallaletungid oma liitlastele Gruusiale ja Ukrainale Sõltumatute Riikide Ühenduses ning Venemaa ainuvalitseja Vladimir Putini käitumise ettearvamatus. 1975. aasta Helsingi lõppakti rikkumine, mille aluspõhimõte oli, et riikide piire saab muuta ainult läbirääkimiste teel, oli häiresignaaliks Euroopa Liidule ja NATOle, andes signaali julgeolekuolukorra järsust halvenemisest kontinendil. Ka Soome ja Rootsi tunnevad end võimsa naabri poolt ohustatuna. Kui Rootsi on sunnitud nüüd oma kaitsevõimet taastama, siis Soome kaitsevõime on kõrgel tasemel. Tema kaitsejõudude head organisatsiooni, väljaõpet ja relvastust, kõrget valmisolekut ning võitlusvõimet on tunnustanud ka venelased. Soomlaste kaitsetahe tugineb ajaloolise võitluse kogemusele stalinliku NSV Liiduga, milles ta tänu rahva ennastsalgavusele säilitas ainsa riigina iseseisvuse Teise maailmasõja kaotajate poolel. Relv käes on ka nüüd kodumaa kaitseks valmis välja astuma 80 protsenti Soome elanikkonnast. Samal tasemel on ka ajateenijate arv iga-aastasest kutsekontingendist. Sügava ebakindluse tunne julgeolekuvaldkonnas on tekitanud NATOga ühinemise arutelu ka Soomes ja Rootsis. Sellise tõsidusega pole seda tehtud kunagi varem. Naabrite seisukoht on, et nad peaksid seda tegema üheaegselt, milles aga on raske kokku leppida. Kui Soome ühineb NATOga üksinda, siis oleks tema julgeoleku tagamine ja riigi kaitstavus oluliselt nõrgestatud NATO abivägede kiire saabumise keerulisuse tõttu. Sama juhtuks ka sel puhul, kui Rootsi saaks NATO liikmeks ja Soome jääks alliansist välja. Selline olukord oli Soomel Talvesõja ajal, kui ta oli sunnitud Punaarmeele üksi vastu astuma.
Soome ja Rootsi liikmesus alliansis on Balti riikidele ülimalt tähtis. Strateegiliseks väljakutseks NATOle jääb tema kiire juurdepääs Baltimaadele nende kaitse tugevdamiseks kriisi olukorras. See on sõja korral ülimalt keeruline. Eesti, Läti ja Leedu on Põhja- ja Lääne-Euroopast eraldatud Läänemerega. Nende maismaaühendus NATO ja Euroopa Liiduga on võimalik ainult Poola ja Leedu vahelise 112 km laiuse nn Suwalki koridori kaudu. Selle sulgemist on Vene relvajõud harjutanud õppustel Zapad-2009 ja Zapad-2013. Seega reaalne NATO vägede kiire juurdevool Balti riikidesse saaks toimuda peamiselt meritsi või õhu kaudu, mille tagamisel Rootsi ja Soome mängivad võtmerolli.
Põhjanaabrite ühinemisel NATOga on strateegiline tähtsus mitte ainult neile endile ja Balti riikidele, vaid kogu Skandinaaviale. See võimaldaks tekitada Skandinaavia ja Balti regiooni ühise, NATO kaitstava julgeolekuruumi ja hõlbustaks oluliselt NATO vägede kiiret juurdevoolu ning manööverdamist kogu territooriumil sõjalise konflikti puhul. Seda isegi siis, kui Vene vägedel õnnestuks sulgeda nn Suwalki koridor. Ühine NATO ruum võimaldaks julgeoleku aspektist lähtudes säilitada kontrolli Läänemere üle ja tagada tema vaba kasutamine. Kahe riigi pikaajalised kõhklused alliansiga ühinemise osas on aga ilmselt seotud asjaoluga, et väikesed rahvad püüavad hoiduda oma julgeoleku ja välispoliitika aluste sagedatest muutmistest, kuna peavad tähtsaks stabiilsust ja sõltuvad rohkem poliitika järjepidevusest kui suurriigid. Seepärast vajab iga selline oluline muudatus nii Soomes kui ka Rootsis kodumaist konsensust, et saada otsuse langetamisel legitiimsust nii oma riigis kui ka välismaal. Loodame, et vastavate otsusteni jõutakse õige pea.

Marjo Näkki, YLE Baltimaade korrespondent
Kui NATO-raportist oodati rohelist tuld sõjalise alliansiga liitumiseks, pidi lugeja pettuma. Küsimus oli nimelt just raportis, plusside ja miinuste vaagimises, mitte soovituse andmises, kas otsustada poolt või vastu. Soome kontekstis oli see siiski radikaalne raport. Ehkki NATO-meelsed võisid pettuda, pole probleem selles. Soome on suurendanud kaitsekoostööd Rootsiga ning juba 2018. aastal võib meil olla kahe riigi ühine sõjaväeüksus. Selle liigutamise üle otsustab kumbki riik eraldi. Lisaks on Soome arendanud kahepoolseid suhteid USAga, mille märgiks on president Sauli Niinistö maikuus toimunud visiit Washingtoni koos teiste Põhjamaade liidritega. Soomes tehakse tööd üha suureneva rahvusvahelise koostöö võimalikuks muutmiseks. Eduskunnas on seaduseelnõu, mille järgi Soome võib anda ja vastu võtta abi. Tõukeks sai Prantsusmaa esitatud palve ELi ja NATO liikmesriikidele pärast Pariisi terrorirünnakuid appi tulla. Palve ajendiks oli Lissaboni lepingusse kirjutatud vastastikuse abi klausel. Soome ei saanud abi anda, sest selleks puudus vastav seadus. Nüüd asi parandatakse. Niisiis võivad tulevikus Soome kaitsejõud näiteks Rootsit võimalikul allveelaeva jahtimisel abistada. Ja abi võivad saada muidugi ka naaberriigid Soomest lõunas. Soome sõjalises koostöös on niisiis muudki kui mustvalge „NATOsse või mitte“-alternatiiv. Tasub jälgida ka halli värvi eri toone. Need viitavad tugevalt sellele, et Soomes saadakse rahvusvahelise koostöö tähendusest aru.
Autorilt on just ilmunud koos Helsingin Sanomate Tallinna kirjasaatja Kaja Kunnasega raamat „Suomenlahden suhtekirja – Uudet vaaran vuodet“.
Soome keelest tõlkinud Erkki Bahovski