NATO ja Venemaa vastasseis Musta mere piirkonnas

Viimasel aastakümnel on Mustast merest saanud konkureerivate ja lepitamatute strateegiliste huvide areen. Seal teiste nõrkusi ära kasutav Venemaa on muutnud piirkonna julgeolekuarhitektuuri ja dünaamikat mitte ainult tavasõja vahenditega, vaid ka väga keerukate hübriidsõja meetoditega. See on seadnud NATO ja Euroopa Liidu olukorda, kus nad peavad püüdma kannul püsida, et seista vastu sellele, mida me nüüd nimetame hübriidsõjaks.

1990ndatel, kui Kreml oli nõrk ja võlgades, vajas ta uusi turge ja liitlasi ning suutis neid leida vaid Läänest. 2000. aastatel on gaasi hind hüppeliselt tõusnud ja oportunistlik president riiki muutnud: Venemaa ei ole huvitatud koostööst ega nõus läänestuma.

Moskva on lääneriikides oma sihtide saavutamisel rakendanud kahesugust välispoliitikat – püüdes suuremaid riike kaasata ja kasutades eesmärkide saavutamiseks väiksemates riikides kas sundi või hübriidsõja meetodeid, olenevalt sellest, kas nood kuuluvad NATOsse ja ELi või mitte.

Karistamatuse tunne

Moskva soov või õigemini vajadus Mustal merel on seista vastu NATO edasisele laienemisele ida poole, tõugata Ukraina teelt Läände ja aidata Kiievis võimule Vene-sõbralik valitsus, mis suudaks riigis pikaks ajaks tagada venemeelse orientatsiooni.

Venemaa peab Musta merd otsustava tähtsusega strateegiliseks regiooniks, kus Kreml näib uskuvat, et võib tegutseda peaaegu karistamatult, seal sõjalist võimet tugevdada ja kasutada seda seejärel Kaukaasias, Balkanil, Lähis-Idas ja kaugemalgi.

13. aprillil andis Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu teada, et Moskva saadab Mustale merele 15 mereväe alust oma Kaspia mere laevastikust ja vähemalt viis Balti mere laevastikust. Nädal hiljem, 20. aprillil edastas Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Josep Borrelli büroo, et üle 100 000 Vene sõduri on ümber paigutatud Venemaa-Ukraina piirile. Nii Washingtoni kui ka NATO andmetel kogunes Vene vägesid rohkem kui enne Krimmi seadusvastast annekteerimist 2014. aastal. 20. aprillil Wall Street Journalis avaldatud satelliidifotod näitasid Vene sõjalennukite ja muu varustuse ulatuslikku kohalolekut.

Juunis leidis aset kaks vahejuhtumit, mis märgivad pingete uut tõusu Musta mere piirkonnas. 23. juunil peatas Vene merevägi hoiatuslaske tehes Briti sõjalaeva Defender, mis oli teel ühest Ukraina sadamast teise. Vene ametnike sõnul olevat HMS Defender sisenenud Krimmi poolsaare lähistel Vene territoriaalvetesse, kuid Briti kaitseministeerium väitis, et laev sõitis Ukraina territoriaalvetes ja kasutas rahumeelse läbipääsu õigust.

Teine vahejuhtum toimus päev hiljem Hollandi fregatiga Evertsen taas Krimmi lähedal. Holland väidab, et Vene hävitajad lendasid mitme tunni kestel Evertsenile ohtlikult lähedale ja imiteerisid rünnakuid.

Moskva soov või õigemini vajadus Mustal merel on seista vastu NATO edasisele laienemisele ida poole, tõugata Ukraina teelt Läände ja aidata Kiievis võimule Vene-sõbralik valitsus.

Pinget süvendas Venemaa presidendi Vladimir Putini ühes intervjuus öeldu, et isegi kui Vene laevad oleksid Briti sõjalaeva Defender uputanud, ei oleks sellest puhkenud kolmas maailmasõda. Sellised märkused ja Venemaa vägede uljutsev käitumine illustreerivad selgesti pingete eskaleerumise ohtu piirkonnas.

Valearvestuste oht

Selle ohu muudavad võimalikuks ja raskesti ennustatavaks oportunistlikud valearvestused. Igast vähegi mõistuspärasest vaatenurgast on Venemaa ulatuslik sõjaline operatsioon Ukrainas väga ebatõenäoline. Kuid ega kõik rahvusvahelised arengud olegi ratsionaalsed.

Venemaa ju annekteeris Krimmi, püüdes end piirkondliku ja globaalse jõuna taaskehtestada, kaitsta oma strateegilisi eeliseid, seista vastu NATO ja ELi laienemisele ning tõkestada postsovetlike riikide edasist lõimumist Läänega. Enamiku nende ettevõtmiste edu kaugemas vaates on osutunud parimal juhul küsitavaks, samal ajal kui riik on muutunud aina eraldatumaks ja sattunud üha karmimate majandussanktsioonide alla.

Ebaõnnestumisi korvata üritades on Kreml kohati tegutsenud nõrkuse ja meeleheite ajel.

Ebaõnnestumisi korvata üritades on Kreml kohati tegutsenud nõrkuse ja meeleheite ajel. Siia nimekirja – mis pole kaugeltki täielik – kuuluvad Sergei Skripali mõrvakatse 2018. aastal, sekkumine USA presidendivalimistesse 2016. aastal, riigipöördekatse Montenegros 2016. aastal, Bulgaaria relvakaupmehe Emilian Gebrevi mürgitamine 2015. aastal ja Tšehhis Vrbětices asuva laskemoonalao plahvatus 2014. aastal.

Kuigi neid sündmusi võib pidada – ja sageli hinnataksegi – Venemaa keerulise hübriidsõja elementideks, viitavad need üha enam ka võimalustepõhisele lähenemisele, mis on omane riigile, kes ihkab meeleheitlikult tunnustust tähtsa üleilmse tegijana.

On alust väita, et varasemad hübriidsõja edusammud on viinud selleni, et Kreml hindab oma võimeid üle. Seejuures ei tohiks tähelepanuta jätta luureteenistuste rolli niivõrd tugevasti tsentraliseeritud valitsemisvormis, kus president Vladimir Putini sõna otsustab kõik tähtsad küsimused.

Autoritaarse kallakuga režiimid kipuvad professionaalsuse ja uuendusmeelsuse asemel propageerima kuulekust ja lojaalsust ning sellise suhtumise mõju on paratamatult tunda käsuahelat pidi alla välja. Mitte keegi ei soovi kõrgemalseisjale halbu uudiseid edastada ja nii võib tähtis info- ja hinnangupilt tahtmatult petlikuks kujuneda.

Must meri on Bulgaariale majandust, transporti, energiavarustust, turismi jne silmas pidades äärmiselt tähtis.

Seega pole ka võimatu, et lõpuks jõuab president Putinini arvamus, millel on vähe ühist olukorra ratsionaalse mõistmisega. Selline hinnang koos Kremli üha riskialtima tegutsemisega näitab, miks isegi kõige ebatõenäolisem stsenaarium on Venemaa maailmapildi hinnangutes ometi võimalik.

Kuidas reageerib NATO?

14. juuni Brüsseli tippkohtumise järel teatasid NATO juhid, et on vastu võtnud alliansi tegevuskava aastani 2030. Kui liikmesriikide juhid on nüüdseks selgelt määratlenud Hiina tõusu ohuna rahvusvahelisele julgeolekule, siis Venemaa jääb peaaegu kindlasti küllalt pikaks ajaks tähelepanu keskmesse.

Tippkohtumisel tõdeti, et suhetes Moskvaga panustatakse ka edaspidi ühelt poolt dialoogile ning teisalt heidutusele ja kaitsele. NATO on pärast seda aga välja saatnud kaheksa Vene diplomaati, kes väidetavalt tegutsesid salaja luureohvitseridena, ning vähendanud Brüsseli peakorteris töötava Moskva esinduse suurust poole võrra, kümne inimeseni.

Kättemaksuks teatas Venemaa välisminister Sergei Lavrov 18. oktoobril, et riik peatab oma diplomaatilise esinduse tegevuse alliansi juures ning NATO Moskva kontori töötajad jäetakse akrediteeringust ilma.

Peamised julgeolekuprobleemid Musta mere piirkonnas on seotud vastasseisu teravnemisega Ida-Ukrainas ja edusammude puudumisega Transnistria külmunud konflikti lahendamisel.

Erapooletust vaatenurgast viitab pingete teravnemine kahele asjaolule: esiteks kasvab tõenäoliselt nii provokatsioonide sagedus kui ka ulatus, ja teiseks, NATO lähenemine kaitsele ja dialoogile piirdub peaaegu kindlasti üksnes kaitsega.

Bulgaaria kahetine lähenemine

Bulgaarial ei ole eraldi Musta mere strateegiat, kuid mitmest strateegilisest dokumendist ja poliitilisest platvormist, aga ka poliitikute ja riigiametnike avaldustest saab tuletada mõne aluspõhimõtte, mis Bulgaaria huve ja poliitikat üldjoontes kirjeldavad.

Paljudel bulgaarlastel on venemeelsed vaated, mis ei kujunda ega mõjuta ainult poliitilist diskursust, vaid võivad suunata ka riigi välispoliitikat.

Must meri on Bulgaariale majandust, transporti, energiavarustust, turismi jne silmas pidades äärmiselt tähtis. Sofia positsioon piirkonna arengute suhtes põhineb neljal sambal:

• rõhutada NATO ja ELi liikmena vajadust nende kahe organisatsiooni aktiivsema osalemise järele piirkonna julgeoleku, aga ka majandusarengu tagamises;
• vältida tarbetut vastasseisu Venemaaga, arendades samal ajal suhteid Moskvaga;
• toetada piirkondlike ulatuslike koostöövormide väljatöötamist, mis tegelevad praeguste probleemidega ja kus arutatakse vastastikku kasulike majandusväljavaadete üle;
• täielik austus rahvusvahelise õiguse reeglite vastu.

Peamised julgeolekuprobleemid Musta mere piirkonnas on seotud vastasseisu teravnemisega Ida-Ukrainas ja edusammude puudumisega Transnistria külmunud konflikti lahendamisel. Hoolimata sellest Musta mere piirkonna julgeolekuriskide hinnangust on Bulgaarial ikkagi eriomane lähenemine suhetes Venemaaga, mida tuleks vaadelda kindlas kontekstis: neid kaht riiki ühendavad paljud sidemed, mis ulatuvad kaubanduslikust ja pragmaatilisest mõõtmest kaugemale. Veel enam, paljudel bulgaarlastel on venemeelsed vaated, mis ei kujunda ega mõjuta ainult poliitilist diskursust, vaid võivad suunata ka riigi välispoliitikat.

Pealegi sõltub riik energia alal peaaegu täielikult Venemaast, kust Bulgaaria impordib maagaasi ja tuumakütust Kozloduy tuumajaamale. Samuti on märkimisväärne osa Bulgaaria sõjavarustusest peaaegu iganenud ja pärineb Nõukogude ajast, mis annab Venemaast sõltumisele täiendava mõõtme.

25. oktoobril kohtusid Bulgaaria kaitseväe ülem admiral Emil Eftimov ja Türgi Vabariigi relvajõudude peastaabi ülem kindral Yaşar Güler. Jutuks tuli NATO roll alliansi idatiiva kaitsmisel, Varnas asuv mereväe tugipunkt ja võimalused kasutada Bulgaaria sõjaväelennuvälju mereväe patrull-lendudeks. Kõrged sõjaväelased arutasid ka Bulgaaria ettepanekut luua Varnasse NATO mereväe koordinatsioonikeskus ning võimalikku piiriüleste õhuoperatsioonide korraldamist kahe riigi vahel.

See illustreerib Bulgaaria kahetist ja ilmselt pikemaajalist lähenemist Musta mere julgeoleku dünaamikale – säilitada pragmaatilised suhted Venemaaga, mis on suuresti ajendatud paljude bulgaarlaste Vene-sõbralikust häälestatusest, ning samal ajal tugevdada piirkondlikku koostööd NATO ja ELi raames, et parandada kaitsevõimet alliansi idatiival.

Pinged püsivad

Kokkuvõtteks võib öelda, et pinged piirkonnas püsivad suure tõenäosusega nii lähiajal kui ka pikemas perspektiivis ning Venemaa korraldab pisemaid provokatsioone, mille eesmärk ei ole agressioon, vaid pigem välispoliitilise manööverdamisruumi kompimine suhetes Läänega.

Pinged piirkonnas püsivad suure tõenäosusega nii lähiajal kui ka pikemas perspektiivis ning Venemaa korraldab pisemaid provokatsioone, mille eesmärk on välispoliitilise manööverdamisruumi kompimine suhetes Läänega.

Musta mere piirkond jääb Moskvale tähtsaks ning seal soovitakse tugevdada oma suutlikkust ja parandada positsiooni nii tava- kui ka hübriidsõja meetoditega. Arvestades, et võimalused konstruktiivseks dialoogiks NATO ja ELi ning Venemaa vahel pole kuigi head, jääb mõlema poole tähelepanu keskmesse konventsionaalne sõjaline kaitsevõime. See sõltub aga suuresti rannikuriikidest liikmesmaade, eelkõige Bulgaaria, Rumeenia ja Türgi jõupingutustest, kuna nende ülesanne on rõhutada Musta mere strateegilist tähtsust. Soovimatu eskalatsiooni vältimiseks on kõige tähtsamad aga valmisolek, kooskõlastamine ja selge hoiak.