NATO ja Euroopa Liidu suhe vajab ümberhindamist

NATO ja Euroopa Liidu suhetes on viimastel aastatel pingeid suurendanud muu hulgas Donald Trumpi presidentuur, ELi strateegilise kompassi koostamine ja AUKUSe leppe sõlmimine. Need pinged keerlevad transatlantilise alliansi usaldusväärsuse ümber, seades küsimärgi alla Ameerika kohalolu säilitamise Euroopas ja koormajagamise liitlaste vahel, samuti tekitab küsimusi Euroopa kaitsevõime autonoomsus või koguni iseseisvus NATOst ja Ameerika Ühendriikidest. 

Berlin Plus ei täida vajadusi

2002. aastal alla kirjutatud Berlin Plusi kokkulepetes sätestati NATO-ELi suhete raamistik ja loodi alus koostööks kahe institutsiooni vahel. Praktikas võimaldab see alliansil toetada ELi juhitud operatsioone, kus ei osale kõik NATO liikmed. 

Kokkulepe ei lahendanud tegelikult pingeid kahe organisatsiooni vahel ega vasta enam ka praegusele strateegilisele olukorrale. 2000. aastate alguses oli NATO-l ja ELil terviklik lähenemine julgeolekuküsimustele. Mõlemad organisatsioonid olid võtnud suuna kriisiohjemissioonidele ja rahuvalveoperatsioonidele peamiselt väljaspool Euro-Atlandi piirkonda. Veel enam, Berlin Plusiga sooviti institutsionaliseerida ELi ja NATO vahelisi, külma sõja ajajärgul puudunud seoseid. Kokkulepe oli ka osa NATO strateegiast, mis pidi võimaldama luua sidemeid olemasolevate organisatsioonide vahel, tõestamaks NATO tõsiseltvõetavust ja sedasi kindlustama organisatsiooni kestlikkust. 

Ent pärast Euroopa riikide ebaõnnestunud katset sekkuda konflikti endise Jugoslaavia alal tähendas Berlin Plusi lepe ELile autonoomse Euroopa kaitsesüsteemi konstruktsiooni hülgamist. See tõi liikmesriikide vahel esile pingeid, kuna enamikul tugevaid Atlandi-üleseid sidemeid toetavatel riikidel, näiteks Ühendkuningriigil, Taanil või Hollandil, oli mõeldamatu ette kujutada tõeliselt autonoomset, rääkimata iseseisvat Euroopa kaitsevõimet.

Sellest hoolimata on ka sel leppel piirid ja see pole suutnud täita partnerite vajadusi, sest seda on allakirjutamisest alates rakendatud vaid kahel korral ja mõlemal puhul lihtsalt olemasolevate Balkani operatsioonide ülevõtmiseks.

Vastab tõele, et ELi liikmesriigid ei kasuta seda nii poliitilistel kui ka praktilistel kaalutlustel, sest lepingu rakendamist peetakse liiga tülikaks ja liikmesriigid eelistavad operatsioonide juhtimiseks siseriiklikke peakortereid (missiooni EUFOR-Chad juhitakse Prantsusmaalt Mont-Valérienist ja operatsiooni EUNAVFOR Sophia Itaaliast Roomast).

Berlin Plusi kokkulepe ei lahendanud pingeid kahe organisatsiooni vahel ega vasta enam ka praegusele strateegilisele olukorrale.

Lisaks mõjutab NATO-ELi suhteid Küprose ja Türgi konflikt. Türgi võimud soovivad tagatist, et EL ei pääseks automaatselt ligi NATO ressurssidele operatsioonide läbiviimiseks, mis pole saanud kõigi alliansi liikmete heakskiitu. Lisaks puudub Küprosel NATOga julgeolekuleping salastatud dokumentide vahetamiseks, kuid hoolimata Türgi vastuseisule osaleb riik NATO-ELi ametlikel kohtumistel. 

Euroopa kaitsevõime luubi all

NATO-ELi suhted tõusid uuesti päevakorda seoses Brexitiga. NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja asetäitja on traditsiooniliselt britt. Kui selle ametikoha täitja on pärit riigist, mis ei kuulu enam Euroopa Liitu, tundub tema positsioon juhtida Euroopa operatsioone problemaatiline. 

Vahepeal on Euroopa Liit arendanud oma kaitsekoostöö võimet. Seda ennekõike terrorismi, Venemaa agressiivse hoiaku ja eelarvekriisi tõttu, samuti kaheldakse Ameerika valmisolekus Euroopat toetada (see oli selge Donald Trumpi administratsiooni ajal, aga sai alguse Obama Aasia-pöördest), unustada ei saa ka Ühendkuningriigi lahkumist Euroopa Liidust. 

Euroopa kaitsevõime uuendamist märgivad kaks initsiatiivi: Euroopa kaitsefondi loomine ja Lissaboni leppe sätetega ette nähtud süvendatud koostöö mehhanismi (PESCO) aktiveerimine liikmesriikide kaitsevõime tugevdamiseks, mille ELi 25 liikmesriiki kinnitasid 2017. aastal. Mõne tugevaid Atlandi-üleseid sidemeid pooldava ELi liikmesriigi silmis peab PESCO tugevdama ka kriisiohje suutlikkust ja aitama NATO raames valmistuda suure intensiivsusega konfliktideks ja territoriaalkaitseks. 

Seda arvesse võttes ei ole Berlin Plusi lepet – hoolimata selle mitmetest vajakajäämistest – täiendatud ja kõik katsed leppe muutmiseks on piirdunud poliitiliste avaldustega ennekõike protsessi keerukuse tõttu.

Selle asemel et Berlin Plusi lepet uuendada, oleks ehk mõttekas töötada välja toimivam strateegia ja toetuda juba olemasolevale koostööle, mis leiab aset väljaspool Berlin Plusi raamistikku.

NATO vajab Euroopa sõjalist võimsust, eriti osas, mis puudutab vägede kiiret ümberpaigutamist ja siirmist kõikjal Euroopas.

NATO ja EL on juba ühiselt lahendanud valdkondlikke probleeme. Näiteks NATO operatsioon Active Endeavour toetas EUNAVFOR Sophia operatsioone rändevoogude jälgimisega. Kaks organisatsiooni teevad koostööd ka küberkaitse ja -julgeoleku vallas, kus õlg õla kõrval tegutsevad NATO küberturbeintsidentidele reageerimise üksus (NCIRC) ja ELi institutsioonide infoturbeintsidentidega tegelev rühm (CERT).

Peale selle vajab NATO kui sõjaliste ja julgeolekuküsimustega tegelev valitsustevaheline organisatsioon oma suutlikkuse säilitamiseks ka Euroopa sõjalist võimsust, eriti osas, mis puudutab vägede kiiret ümberpaigutamist ja siirmist kõikjal Euroopas. Just sel põhjusel osales NATO peasekretär veebruaris 2021 Euroopa Ülemkogul, kus räägiti sellest, kas ELi ressursse saaks kasutada taristu (maanteed, sillad, raudteed jne) rajamiseks. See tõestab vajadust soodustada dialoogi mõlema organisatsiooni vahel julgeoleku- ja kaitseküsimuste tsiviilaspektides.

Järelikult on see toimiv meetod kantud peamiselt pragmatismist ning selle eesmärk oleks arendada ja kindlaks määrata spetsiifilisi valdkondi, kus koostööd soovitakse ja on võimalik toetuda heal tahtel põhinevatele sihtotstarbelistele koalitsioonidele, mitte püüda sepistada uut institutsionaalset raamistikku, millega seotud läbirääkimised tooksid kindlasti kaasa pingeid nii koormakandmise, Türgi-Küprose konflikti kui ka Euroopa strateegilise autonoomia küsimustes.