Myanmari hunta hoiab Kremli, demokraadid Ukraina poole 

Kõigest paar kuud pärast sõjaväelist riigipööret Myanmaris 2021. aasta veebruari algul käis Venemaa asekaitseminister Aleksandr Fomin Myanmari pealinnas Naypyidaw’s sõjaväeparaadil Kremli koostöötahet kinnitamas. Paraadi taustal, millega tähistati Teise maailmasõja ajal Jaapani okupatsioonivõimudele vastuhakku, šokeerisid maailma lood Myanmari sõjaväelaste tapetud lastest, meditsiinitöötajatest ja sadadest rahumeelsetest meeleavaldajatest. 

Fomin lubas toona, et kahe maa suhted tugevnevad veel. „Venemaa Föderatsiooni strateegiline otsus on, et riikidevahelised suhted intensiivistuksid,“ kinnitas Fomin, lisades, et Venemaa peab Myanmari kindlaks ja strateegiliseks liitlaseks Kagu-Aasias. Myanmari diktaator ja sõjaväe ülemjuhataja Min Aung Hlaing kinkis Fominile omalt poolt ordeni ja mõõga. 

Nädal enne sõjaväepööret külastas Naypyidaw’d Vene kaitseminister Sergei Šoigu, kes andis rohelise tule Vene raketisüsteemide, droonide ja radarite müügile. Sama aasta juunis lendas huntajuht Min Aung Hlaing nädalaks Venemaale ning hiljem on ta vähemalt kaks korda veel Venemaad külastanud, surudes selle aasta septembris Vladivostokis pidulikult kätt ka Vladimir Putiniga. Samuti külastasid Venemaad Myanmari relvajõudude asejuht ja mereväe ülemjuhataja. Tihedaid sidemeid kinnitas ka Kremli 20-liikmelise delegatsiooni visiit Myanmari, millest ei raporteerinud ei Naypyidaw’ ega Moskva ametlikud väljaanded. 

Aastatepikkune koostöö 

Koostöö Venemaa ja Myanmari hunta vahel algas 2001. aastal ning kahe kümnendiga on tuhanded Myanmari sõjaväe (Tatmadaw) ohvitserid saanud Venemaalt teadus- ja inseneridiplomi ning paljud sõjaväelased räägivad ladusalt vene keelt. Kuna Venemaa ja Myanmar ei ole naabrid, on koostöö mõlemale kasulik – sügavalt paranoiline Myanmari sõjaväeline režiim ei näe erinevalt Hiinast Venemaas endale eksistentsiaalset ohtu ning Kremlile pakub hunta tulusat relvaekspordi võimalust. 

Stockholmi Rahvusvahelise Rahuuuringute Instituudi (SIPRI) andmetel kulutas Myanmar aastatel 2010–2019 relvastusele kaks miljardit eurot, millest ligikaudu kolmandik läks Vene relvade ostmiseks. Venemaa relvastus on hinnas ka teistes Kagu-Aasia riikides, mis Hiina suurt mõjuvõimu pelgavad. Näiteks hinnanguliselt tuleb Venemaalt 80 protsenti Vietnami relvastusest. SIPRI andmetel on Kagu-Aasia riigid aastatel 2000–2019 ostnud Venemaalt kokku üle kümne miljardi euro väärtuses relvastust, mis teeb Venemaast regiooni suurima relvade tarnija Ameerika Ühendriikide ees. 

Lisaks on mõlemad sanktsioonide alla sattunud riigid avaldanud lootust luua finantssüsteem, mille keskmes oleks USA dollari asemel näiteks Vene rubla. Myanmar on rublade eest peale sõjatehnika ostnud ka odavat Vene kütust ning bartertehinguna importinud väetist. Pealinnade vahel on lubatud avada otselennud, Venemaa tuumaagentuuril (Rosatom) on plaanis lähiajal avada Myanmari suurimas linnas Yangonis oma haru. Karmide sanktsioonide all olevate riikide koondumine ja teineteise aitamise toel sanktsioonide mõjude leevendamine on mõlemale diktaatorile pikas plaanis võtmetähtsusega. 

Sõjaväe täielik kontroll  

Myanmari sõjavägi alustas oma veriseks kujunenud riigipööret 2021. aasta veebruaris, mil kuulutas kolm kuud varem toimunud valimised kehtetuks. Ametist tagandati president Win Myint ja riigi demokraatia ikoon Daw Aung San Suu Kyi vangistati fiktiivsete süüdistuste alusel. Sõjaväelise riigipöörde põhjuseid võib olla mitu, kuid peamise vallandava tegurina on välja toodud 2020. aasta novembri valimiste tulemused, millega riigi suurim demokraatlik partei Rahvuslik Demokraatialiiga (NLD) sai parlamendikohti juurde. Sõjaväe enda partei põrus aga täielikult, saades kõigest 26 valitud kohta parlamendi alamkojas ja seitse kohta ülemkojas. 

Myanmari kahekojalise parlamendi ülemkoja moodustab 224 ja alamkoja 440 liiget. Sõjaväe 2008. aastal loodud põhiseaduse järgi on 25 protsenti parlamendikohtadest automaatselt hunta enda käes. Lisaks kirjutas sõjavägi põhiseadusesse kontrolli tähtsamate ministeeriumite üle, Tatmadaw pidi saama ka ühe kahest asepresidendi kohast. Sellega kindlustati, et tsiviilvalitsus ei saa sõjaväe nõusolekuta põhiseadust muuta ega tegeleda tähtsamate kaitse- ja sisepoliitiliste küsimustega. 

Sügavalt paranoiline Myanmari sõjaväeline režiim ei näe erinevalt Hiinast Venemaas endale eksistentsiaalset ohtu ning Kremlile pakub hunta tulusat relvaekspordi võimalust. 

Hunta soovis rahvale näidata, et demokraatia ei tööta ja nende naiivne lootus oli, et kui inimesed pettuvad demokraatlikus süsteemis ja NLDs, siis valivad nad vabadel valimistel sõjaväelaste partei tagasi etteotsa. Reaalsus oli aga selline, et isegi kui Aung San Suu Kyi keeldus sõjaväge hukka mõistmast rohingjade genotsiidi pärast ning NLD oli sisepoliitiliselt suure kriitika all, ei vähenenud nende populaarsus märkimisväärselt. „Ükskõik kes teine on parem kui sõjavägi,“ oli lause, mida Myanmaris sageli kuulda võis ning mis riigi ajalugu arvestades arusaadav on. 

Sõjaväe praegune roll kujunes välja aastatel 1988–2011, mil tegevväelaste arv vähemalt kahekordistus ning riik liikus kommunismist kapitalismi poole. Kuigi riik delegeeris mitmed ülesanded erasektorile, kontrollisid sisuliselt kõiki suuri ettevõtted nii siis kui ka teevad seda praegu sõjaväelased või endised sõjaväelased. 

Riigi tähtsaim institutsioon

Näilise kapitalistliku süsteemi ja 2008. aastal uue põhiseadusega demokraatliku fassaadi loomine andis aga sõjaväele võimaluse hakata taaslooma suhteid Läänega ning sealt endale otsest kasu lõigata. Aktiivselt turismi, ehituse, transpordi, vääriskivide ja muude loodusvarade kaevandamisega tegelenud sõjavägi sai mujalt maailmast suurteks investeeringuteks ressursse juurde. Nii saadud majanduslik kapital koos põhiseadusesse kirjutatud poliitilise võimu ja sõjaväe kasutuses oleva relvastusega on aidanud Tatmadaw’l hoida absoluutset kontrolli teiste riiklike institutsioonide üle.  

Põhiseaduses kirjutas Tatmadaw muu hulgas, et sõjaväel on täielik autonoomia oma tegevustes juhul, kui riigi julgeolek on ohus, täpsustamata, milline see oht olema peaks. Myanmaril ei ole aga ühtegi sõjaga ähvardavat naabrit, eelkõige sõditakse rahvusvähemustega, kes endale lubatud föderalismi ja laialdast autonoomiat tänini saanud ei ole. 

Sõjaväel on ka õigus võtta maad kodanikelt nii, nagu ise heaks arvab. Suur osa sellest maast jõuab hiljem sõjaväelastele kuuluvate ettevõtete kätte. Eriti suure surve all on Myanmaris elavad rahvusvähemused, keda on umbes kolmandik kogu rahvastikust, ja kellest osal on oma armee, mis osutab keskvõimule visa vastupanu. 

See ilmestab hästi, kuidas Tatmadaw näeb ennast riigi tähtsama institutsioonina – ainult nemad võivad teha, mis vaja, et riiki kaitsta, mingisugust järelevalvet tunnistamata. Myanmari ja Tatmadaw’ vahele on tõmmatud mõtteline võrdusmärk.  

Kodusõda ähvardab stabiilsust 

Kuigi Myanmaris toimuv ei saa muude kriiside valguses enam laialdast meediatähelepanu, ei ole vägivald ja kodusõda lõppenud. Riigipöördest on varsti möödas kaks aastat ning verevalamise abil hoiab sõjavägi riigis jätkuvalt oma positsiooni. Ainuüksi Põhja-Myanmaris Sagaingi piirkonnas põletati novembri alguses nädalaga maha ligi 400 majapidamist, septembris ründas sõjavägi helikopteritega Sagaingis kooli, tappes 11 õpilast, augustis põletati üle kogu riigi kümneid tuhandeid maju. Seda lisaks tavapäraseks muutunud provotseerimata julmustele tsiviilelanikkonna suhtes, mis näitlikustab Tatmadaw’ peamist eesmärki: sõdida iseenda rahva ja kodanike vastu. 

Lääne-Myanmarist Arakani osariigist pärit Kyaw Hsan Hlaing kirjutas oktoobris Ameerika Ühendriikide Rahu Instituudi kodulehel avaldatud kommentaaris, et Arakani osariigis on enne riigipööret sõlmitud de facto rahulepe lõppenud ning üks tugevamaid vähemuste armeesid võitleb taas aktiivselt keskvõimu vastu. See näitab analüütiku sõnul, et Myanmari hunta ei suuda iseenda loodud olukorda stabiliseerida ning piirialadel hoogustunud ja kohati Bangladeshi üle kandunud kodusõda on hakanud mõjutama ka regionaalset stabiilsust.  

Karmide sanktsioonide all olevate riikide koondumine ja teineteise aitamise toel sanktsioonide mõjude leevendamine on mõlemale diktaatorile pikas plaanis võtmetähtsusega. 

Analüütiku sõnul on naaberriigid hakanud otsima kontakti Myanmari eksiilvalitsusega (NUG). NUGi alla on koondunud 2020. aasta novembris valitud parlamendiliikmed, enne riigipööret võimul olnud NLD ladvik, demokraatiameelsed aktivistid ja Myanmari rahvusvähemusi esindavad organisatsioonid. NUG on võrreldes NLDga poliitilisi vaateid muutnud just vähemuste hulgas liitlaste leidmiseks ning lubab nüüd rahvusvähemustele praegusest palju suuremat autonoomiat, kui nad aitavad Tatmadaw’ võimult kukutada. 

Seda, et Myanmari naaberriigid on riigis toimuvast üha rohkem mures, näitab ka varasemalt poliitiliselt neutraalse Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) suhtumine huntasse. ASEANi, kus elab umbes 200 miljonit inimest rohkem kui ELis, kuulub palju mittedemokraatlikke riike. Värskelt pärast riigipööret, 2021. aasta aprillis Jakartas toimunud tippkohtumisel tegi ASEAN üldsõnalise üleskutse leida Myanmaris konsensus ja rahu. NUGi esindajate eiramine ja sõjaväe ülemjuhataja Min Aung Hlaingi kutsumine tippkohtumisele näitas toona, et ASEANile ei ole vastumeelne riigipööre, vaid sellest tulenev ebastabiilsus ja vägivald. NUGi toonane välisminister kutsus tippkohtumist isegi Myanmari rahva õiglustunde reetmiseks. 

Myanmari hunta ei suuda iseenda loodud olukorda stabiliseerida ning piirialadel hoogustunud ja kohati Bangladeshi üle kandunud kodusõda on hakanud mõjutama ka regionaalset stabiilsust.

Viimastel kuudel on riikide ühendus olukorra halvenedes taas aktiivselt sõna võtnud. ASEANi eesistuja Kambodža esindaja avaldas oktoobris nördimust, et tavainimesed on Myanmaris olnud sunnitud nii kaua kannatama. Malaisia välisminister kutsus novembris ASEANi üles rahuplaani jõustama, kohtudes ka NUGi välisministriga, ning Indoneesia president Joko Widodo avaldas lootust, et Myanmari huntat edaspidistele ASEANi tippkohtumistele ei kutsuta. Konkreetse sammuna jäeti Myanmari kaitseminister ühenduse kaitseministrite kohtumisele kutsumata, mis viitab üha rohkem sellele, et Myanmari huntat üritatakse rahvusvahelisel tasandil senisest enam isoleerida.  

Legitiimsuse puudumine rahvusvahelisel tasandil lühiajalises plaanis tõenäoliselt suurt muutust hunta käitumisse ei too, kuid suurenev pinge võib aidata režiimi nõrgestada. Rahvusvahelisel tasandil ongi Myanmarile liitlastena jäänud eelkõige Venemaa ja regioonis konkureerivad suurvõimud Hiina ja India, kes mõlemad on avaldanud toetust koostöö jätkamiseks ükskõik mis valitsusega. 

Võitlus demokraatia eest 

Kuigi Myanmari esindaja ÜROs ei esinda praeguse võimu huve ning hääletas märtsis ÜRO resolutsiooni poolt, millega Venemaa sissetung Ukrainasse hukka mõisteti, on hunta kinnitanud, et toetab Kremlit. Venemaa diplomaatiline liin on aidanud hoida Myanmari täielikust rahvusvahelisest isolatsioonist ja Ukraina sissetungi valguses otsustas hunta samaga vastata. 

Mõni päev enne mainitud hääletust ÜROs avaldati huntameelses väljaandes Myanmar Alin kaheleheküljeline kommentaar pealkirjaga „Ukraina õppetunnid neile, kes ajaloost midagi õppinud ei ole“. Kommentaaris toodi Vladimir Putin välja kui suure visiooniga juht, kellel oli tarkust üles ehitada oma riigi sõjaväelist ja majanduslikku jõukust. Ukraina presidenti Volodõmõr Zelenskõid kirjeldati kui ebaratsionaalset inimest ning leiti, et ukrainlased on hoopis ise oma hukatuses süüdi, sest valisid endale sellise juhi.  

Ka hunta esindaja Zaw Min Tun kaitses Putini sõda, öeldes, et Venemaal on õigus oma suveräänsust konsolideerida ja näidata, et nad on maailma üks suurjõududest. 

Nii nagu hunta näeb paralleele enda ja Putini režiimi vahel, näevad Myanmari eksiilvalitsuse liikmed end Ukrainaga ühes paadis olevat. Idee, et kui Putin võidab Ukrainas, siis on sellel ka otsene mõju Myanmari huntale, taandubki eelkõige relvatarnetele ja demokraatia veriselt maha surumisele. Venemaa sissetungi esimestel kuudel võtsid Myanmari demokraatiameelsete jõudude esindajad mitmel juhul sõna, kus tunnustasid Ukrainat demokraatia eest võitlemise eest ja nimetasid ukrainlasi enda inspiratsiooniks. 

Nagu tõi märgiliselt välja Myanmari vastupanuliikumise juht: „Putini võit Ukrainas tähendab Venemaa abi jätkumist huntale ja ka kõigile teistele demokraatiavastastele maailmas.“