Must Manner. Must auk
Ega me üldiselt Aafrikast üleliia palju ei tea ega märka. Seda isegi mitte ainult Eestis, vaid teatud määrani läänemaailmas laiemalt.
Ameerika esseist, poliitikaanalüütik, ajakirjanik ja reisimees ühes isikus Robert D. Kaplan kirjutas oma 1994. aasta veebruaris avaldatud essees „Tulekul on anarhia” muuhulgas Sierra Leones vähem kui kahe aasta eest toimunud riigipöördest, selle võimalikest tagajärgedest ning kogu Lääne-Aafrikat ähvardavast kaosest laiemalt. Toona ütles Sierra Leone nimi Läänes midagi peaasjalikult vaid mälumänguritele. Viis aastat hiljem oli Sierra Leone verevalamine uudis-pealkirjade tavateema ning riigis maabusid tuhanded ÜRO sinikiivrid.
Nõnda on Aafrika otsekui must auk. Me tunnetame ja tajume selle äärealadel toimuvat, ilma et näeksime selge pilguga tema sees toimuvat. Aga ometi on Aafrika oluline ja seda rohkem kui ühel viisil, ning ajas pigem kasvavalt kui kahanevalt.
Ka siin meenutab Must Manner musta auku. Mustad augud imavad enesesse mateeriat. Aafrikas toimuvad protsessid on asunud teda ümbritsevast keskkonnast julgeolekut välja nõrutama. Adeni lahe kaldail möllavad piraadid on selles protsessis vaid üks seik. Seosed globaalse terrorismiga niisamuti. USA eriväelastele 1993. aastal veresauna korraldamine Somaalia pealinnas Mogadishus toimus terrorismiikooni Osama bin Ladeni sõnutsi osalt tema kaasalöömisel. Rahvastikuprotsesside ja kliimamuutuste kaasmõjul silmapiiril terendavad kataklüsmid võivad olla aga sellise mõjujõu ning tähendusega, et Aafrika-küsimus võib eesootavatel kümnenditel nihkuda Euroopa välispoliitika tippu.
Ning üha kasvava jõuga tõmbab Aafrika enda poole ka suurriikide tähelepanu tänu Musta Mandri põues peituvatele loodusressurssidele. Selle käigus põrkuvad Mustal Mandril üha enam Hiina majandushuvid ning Vana Maailma ajaloolised sidemed ja ilmavaade ning tõekspidamised.
Seotud artiklid
Ebastabiilsus ja konkurents: Elio Calcagno pilguheit NATO lõunatiivale
Seni on NATO eelkõige keskendunud idatiivale ning käsitlenud Venemaad kõige tähtsama ja otsesema ohuna liitlaste julgeolekule. Nüüd aga – eriti pärast 2023. ja 2024. aastal peetud tippkohtumisi Vilniuses ja Washingtonis – käib laiem arutelu lõunatiiva üle, mis katab strateegiliselt olulist piirkonda Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Sahelis ja Vahemere ümbruses. Ollakse üksmeelel, et lõunatiiva peamiseks ohuks on ebastabiilsus Euroopa naabruses, selle laiemad tagajärjed ja viisid, kuidas vaenlased suudavad ebastabiilsust meie vastu ära kasutada.
Ivan U. Klyszcz: Ukraina otsib uusi sõpru
Ukraina diplomaatia on usinalt hoidnud kogu maailma tähelepanu Venemaa agressioonil. Uusi partnereid leitakse ka niinimetatud globaalsest lõunast. Mõned mitte-lääne riigid võivad olla Ukrainat toetanud relvade või demineerimise õpetamisega. On selge, et Ukraina toob enda poole uusi riike mitte surve, vaid taktitundega.
Hans Kundnani: Sõda Ukrainas, demokraatia ja maailma lõunapoolsed riigid – meil on probleem
Viimastel kuudel on puhkenud arutelu selle üle, et maailma lõunapoolsed riigid ei ole pakkunud tuge ei USA-le ega Euroopa liitlastele. Mõnede arvates on lõunapoolsete riikide reaktsioon Ukrainas möllavale sõjale pigem lausa kahju toonud. Aga miks me üldse arvasime, et nende reaktsioon peaks teistsugune olema?
Eesti koostöö ELi lõunanaabrusega: strateegilised eesmärgid ja fookus
RKK Eesti Välispoliitika Instituut, 2022
Sõda Ukrainas tõendab Venemaa mõju Aafrikas
Infosõda, mis kaasneb Venemaa sõjategevusega Ukraina vastu, esitatakse Lääne meedias tihti ühekülgselt. Võib jääda mulje, et Ukraina ongi võitnud. Kõik …
eSwatini 21. sajandil
Kuningas Mswati III on üks vähestest ainuvalitsejatest maailmas.