veebruar 15, 2019

Murepilved Eesti kohal

Iga Robert Kagani raamat on tähistamist väärt.

2003. aastal, teise Lahesõja eelõhtul avaldatud raamat „On Paradise and Power“ (e.k: „Paradiisist ja võimust) on oma koha välispoliitikat käsitleva kirjanduse kullafondis sisse võtnud väljendiga „eurooplased on Veenuselt ja ameeriklased Marsilt“. Eelmisel aastal ilmunud „Džungel kasvab tagasi“ on loogiliseks jätkuks ta kahele eelnevale raamatule – „The Return of History and the End of Dreams“ („Ajaloo naasmine ning unistuste lõpp“) ja „The World America Made“ („Ameerika tehtud maailm“). Ajalugu tuleb tagasi, ameeriklased on väsinud iseenda loodud maailmakorda üleval hoidmast ning see kukub kokku, unistused kuhtuvad ja džungel katab me kaunid aiad.

Robert Kagan. The Jungle Grows Back. America and Our Imperiled World ( e.k: Džungel kasvab tagasi. Ameerika ja meie ohustatud maailm). Knopf, 2018. 192 lk

Kaganit on nimetatud neocon’iks ehk uuskonservatiiviks. Ta ise vihkab seda tiitlit ning eelistab olla liberaalne interventsionist. Aastakümneid oli ta vabariikliku partei liige, ent astus sealt välja 2016. aastal protestiks Donald Trumpi esiletõusu vastu. Tema argumentatsioon Trumpi vastu on hästi kokku võetud ta 2016. aasta mai artiklis Washington Postis „This is How Fascism comes to America“1 (e.k: „Nõnda saabub fašism Ameerikasse“). Seal kirjutab ta muu hulgas nõnda: „Nii tuleb fašism Ameerikasse, mitte säärsaabaste ja saluutidega …, vaid koos valemiljardäriga, telepoe rämpsumüüjaga, pesuehtsa egomaniakiga….“

Kagani džungliraamat räägib sellest, et viimase seitsme aastakümne jooksul maailmale enneolematut majanduslikku heaolu ja rahu toonud maailmakord pole asi iseeneses, see pole ise tekkinud ja igipüsiv. See pole aastakümneid ja -sadu toiminud evolutsiooni tagajärg. Vastupidi – tegemist on erandlike kokkusattumiste kogumiga 1940. aastate teisel poolel ning USA sihikindla ja pideva pingutuse viljaga siis ning järgneva kahe inimpõlve jooksul.   Selle maailmakorra nurgakivideks on Bretton Woodsi läbirääkimiste järelmina loodud Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Maailmapank, vabakaubanduskokkulepped ja Maailma Kaubandusorganisatsioon WTO, Euroopa integratsioon (mis viis Euroopa Liiduni) ning USA sõjalised liitlassuhted (meie jaoks kõige olulisemana pea 70 aastat tagasi, 4. aprillil 1949, loodud NATO). Eelkõige aga põhineb see praegu murenev maailmakord hegemooni ehk USA suutlikkusel ja valmidusel maailmakorda vajadusel relva jõul toetada.

Aia korrashoid nõuab hoolsalt aednikult igapäevast tegevust – umbrohi tuleb välja tõmmata, kuival ajal tuleb taimi kasta, vajadusel toestada. Kui aednik on väsinud ja enam ei viitsi, kasvab umbrohi tagasi. Kaunis aed võsastub ja kultuurtaimed känguvad või kaovad. Eesti riik on üks neist kultuurtaimedest, mis metsikus džunglis pikalt vastu ei pea. Balti riigid on raamatus korra ka nimepidi mainitud – kui näitena riikidest, kes praeguse maailmakorra kadumisel esimesena iseseisvuse kaotavad.

Selle 70 hea aasta üheks nähuks on rahuaeg Euroopas. Muidugi on see suhteline – Ukrainas käib sõda praegugi, 1990. aastate Lääne-Balkan oli väga veriste konfliktide küüsis. Ent Euroopa suured – Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia – on omavahel liitlased ja sõbrad. Kuigi Venemaa läheks taas rõõmuga Poolat jagama, teab Varssavi kindlalt, et Saksamaa on tema poolel ja mitte ta jagaja. See, mille on saavutanud suurim rahuprojekt maailma ajaloos – Euroopa Liit –, on uskumatu. Kontinenti on korduvalt proovitud sõjaga liita. Nüüd on liitmine õnnestunud – ilma sõja ja vägivallata. Murenev maailmakord murendab ka Euroopa Liitu. Kui USA enam Euroopat ei kaitse, muutub kogu kontinendi pale. Kagan visandab koleda pildi – taas puhkevad sõjad praeguste sõprade ja liitlaste vahel. Nii nagu see on alati olnud, alati välja arvatud selle 70 aasta jooksul. Sest inimkonna ajaloo ulatust võrdluseks võttes on tüüpiline valitsemiskord autokraatia eri vormid. See, et väikeriigid saavad ise oma tulevikku kujundada, et neid kaitsevad rahvusvaheline õigus ja liitlassuhted, on erand, mitte reegel.

Kagani džungliraamatu juurde tasub vürtsiks võtta ta kaks aastat vana artikkel ajakirjas Foreign Policy – „Backing Into World War III. America must check the assertive, rising powers of Russia and China before it’s too late. Accepting spheres of influence is a recipe for disaster“2 (e.k: „Tagurdades kolmandasse maailmasõtta. Ameerika peab tõusuteel olevat agressiivset Venemaad ja Hiinat vaos hoidma, kuni pole hilja. Huvisfääridega nõustumine viib katastroofini“.). Põhjalik artikkel on pealkirjas nii kenasti kokku võetud, et ma paremini ei püüagi.

Eesti välispoliitika üha korduvaks refrääniks on väärtustel ja rahvusvahelisel õigusel põhineva maailmakorra vastavus Eesti huvidele. Siin räägitakse sellestsamast kaks põlvkonda tagasi loodud ilmakorrast, millest Eesti on kahjuks küll vaid viimased veerandsada aastat osa saanud. Vaadates, mis maailmas toimub, pakun sellele refräänile lisa – Eesti huvides on väärtustel ja rahvusvahelisel õigusel põhinev maailmakord ning selle ülalhoidmine neid väärtusi jagavate riikide poolt. Ülalhoidmine vajadusel relvade jõul.

Mõneti on džungel Põhjamaa rahvale eksitav metafoor. Klimaatiliselt sobilikum oleks teleseriaalist „Troonide mäng“ tuttav hoiatus „Winter is coming“  – talv on tulekul. Mitte lihtsalt aastaaeg, vaid vähemalt põlvkonna pikkune jääaeg. Perekond Starkide võimu all elavad rahvad kohe head ja halba eraldava müüri ääres tunnevad, tajuvad ja teavad talve peatset tulekut hoopis paremini kui lõunapoolsed maad. Ammu enne, kui müür puruneb.

Kui muretsed Eesti julgeoleku pärast, siis on see raamat sinu jaoks kui loodud. Kui ei muretse, siis peale raamatu lugemist hakkad muretsema.

______

1 www.washingtonpost.com/opinions/this-is-how-fascis…

2 foreignpolicy.com/2017/02/06/backing-into-world-wa…

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: