Moskva vaeb Euroopa julgeolekut

NATO ja Venemaa teevad jätkuvalt koostööd paljudes valdkondades, eriti NATO-Venemaa nõukogu (NVN) raames. Peamisteks koostöövaldadeks on piraatlus maailma meredel, sõjaväealane koostöö, õppused, terrorism, kriiside ohjamine, massihävitusrelvade leviku tõkestamine, laskurrelvade leviku kontrollimine, raketitõrje, merepääste, kaitsereform, hädaolukordade lahendamine ja uued julgeolekuohud. Veebruaris loodi NATO sõjalise komitee ja Venemaa kindralstaabi otseühendus, mis kujutab endast viimast püüet soodustada vastastikust läbipaistvust ja koostegutsemist.

Viimasel aastal on Venemaa ja NATO koostöö kõige ilmsem olnud Afganistani suunal. Ühendriigid ja teised NATO liikmesmaad saadavad praegu ligikaudu poole mittesõjalisest varustusest oma Afganistanis teenivatele jõududele põhjapoolse jaotusvõrgu kaudu, mis läbib ka Venemaa territooriumit. Lisaks on Moskva andnud Kabuli valitsusele sõjalist abi, näiteks helikoptereid, ja narkootikumidevastase võitluse väljaõpet, mille on osaliselt kinni maksnud NATO liikmesriigid. Ukraina ja nüüd ka Gruusia valitsuse vahetumine on kõrvaldanud nende riikide peatse NATOga ühinemise väljavaated, mis tekitas varem Venemaa ja NATO suhetes pingeid. Samuti on viimastel aastatel paranenud Moskva kahepoolsed suhted mitme NATO liikmesriigiga.

I

Siiski leidub NATO-Venemaa suhetes endiselt vaevusi poolte erinevate piirkondliku julgeoleku prioriteetide ja huvide tõttu. Ei paista, et lähitulevikus oleks võimalik neid erimeelsusi lahendada. Venemaa suursaadik NATO juures Aleksandr Gruško sõnas hiljutises intervjuus, et Venemaa soovib ühiste ohtude tingimustes NATOga pragmaatilisi ja kindlaid suhteid. Gruško lisas, et hoolimata NVN formaadi aegumisest areneb koostöö rahuldavalt piraatluse, tuumarelvade leviku tõkestamise, terrorismi ja Afganistani osas. Siiski oli ta sama meelt paljude Venemaa analüütikutega, kui mainis NATO ja Venemaa tõsiseid lahkhelisid raketitõrje, Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingu, NATO laienemise ja muude teemade asjus.

Enamik NATO liikmesmaade juhte ei pea Venemaad niivõrd akuutseks sõjaliseks ohuks, kuivõrd oluliseks tegijaks, kellega tuleb tegelda.

Kõige tõsisemad vaidlused käivad seniajani NATO raketitõrjeprogrammi üle, mis venelaste kinnitusel ohustab nende tuumaheidutust. Samuti ei ole Venemaa olnud nõus alliansi jõu kasutamisega Liibüas ning raketitõrjerakettide Patriot paigutamisega Türgisse, samuti NATO jätkuva laienemise ning sõjalise taristu paigaldamisega Venemaa piiride lähedusse. Teine vaidlusalune küsimus on NATO keeldumine tunnustada Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingut, mis Moskva arvates peaks aitama piirata NATO sõjalist ülekaalu tavarelvastuse osas Euroopas. NATO on seadnud tingimuseks Venemaa vägede väljaviimise Moldovast ja Gruusia okupeeritud aladelt. Samuti on Venemaa vastu NATO liikmesriikide nõudmistele, et Moskva peab piirama ja konsolideerima oma võimsat taktikalist tuumaarsenali.

Eelkõige väidavad Venemaa esindajad aga, et NATO ei ole suutnud ega tahtnud kohelda Venemaad Euroopa julgeoleku küsimustes võrdsena ja on eiranud Moskva nõudmisi tunnustada Euroopa julgeoleku jagamatust. Venemaa ametiisikud kurdavad, et NATO valitsev osatähtsus Euroopa julgeolekus kahjustab nende riiklikku julgeolekut, sest neil pole peaaegu mingit mõju alliansi otsustele, aga samamoodi on nad vastu Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) sammudele, eriti selles osas, mida nad peavad lääneriikide pealesunnitud katseks levitada liberaalset demokraatiat endistesse nõukogude liiduvabariikidesse. Nad soovivad sõlmida uue Euroopa julgeolekulepingu, mis kindlustaks maailmajao julgeoleku võrdse ja jagamatu käsitlemise. Lääne ametiisikud on Moskva ettepaneku tagasi lükanud, pidades seda looritatud katseks nõrgestada NATOt, ilma et selle asemele loodaks midagi uut ja paremat.

II

Enamik NATO liikmesmaade juhte ei pea Venemaad niivõrd akuutseks sõjaliseks ohuks, kuivõrd oluliseks tegijaks, kellega tuleb tegelda. 2010. aastal vastu võetud teedrajav NATO strateegiline kontseptsioon kuulutab, et “NATO ei kujuta Venemaale ohtu […] me soovime näha NATO ja Venemaa tõelist strateegilist partnerlust […] NATO ja Venemaa julgeolek on läbi põimunud”. NATO juhid on rõhutanud ühiseid huve Venemaaga ning mõlemat ühtmoodi ähvardavaid ohte. Nad on püüdnud arendada mõõdukat koostööd konkreetsete projektide kaudu valdkondades, kus NATO ja Venemaa huvid kokku langevad. Ka 2012. aasta mais vastu võetud Chicago tippkohtumise deklaratsioon nendib, et “me soovime näha NATO ja Venemaa tõelist strateegilist partnerlust”, kuigi liitlased lisasid sellele, et “me tegutseme vastavalt, oodates Venemaa vastutulevaid samme”.

Kõige tõsisemad vaidlused käivad seniajani NATO raketitõrjeprogrammi üle, mis venelaste kinnitusel ohustab nende tuumaheidutust.

Kuid katsed suunata NATO ja Venemaa suhted vastuolusid tekitavatelt teemadelt – varem Jugoslaavia ja Balti riigid, nüüd raketitõrje – ühiseid huve sisaldavatele teemadele on osutunud keerukaks. Venemaa poliitikud tõlgendavad tihtipeale samu ohte väga erinevalt ja eelistavad seepärast ka teistsuguseid lahendusi. Näiteks ei usu Venemaa ametiisikud NATO kinnitusi, et alliansi poliitika tegelikult tugevdab Venemaa julgeolekut, luues selle ümber õitsvate liberaaldemokraatlike riikide vööndi või tegeldes niisuguste ühiste hädaohtudega nagu massihävitusrelvade levik ja islamistlik terrorism.

Venemaa poliitikud peavad enda riiki oluliseks jõuks Euroopas, kellega tuleb nõu pidada kõigis tähtsamates Euroopa julgeolekut puudutavates küsimustes. Geopoliitilistel, ajaloolistel ja muudel põhjustel kalduvad Moskva valitsused käsitlema kõiki endisi Nõukogude bloki maid Venemaa erilisse julgeolekutsooni kuuluvatena. Võib-olla just seepärast on Venemaa juhid ka äärmiselt negatiivselt reageerinud, kui NATO pakub neile riikidele liikmeks saamise võimalust või rajab neisse sõjalisi rajatisi või raketitõrjesüsteemi osi. Samal põhjusel on Poola, Tšehhi ja Balti riikide valitsused sageli väljendanud muret Venemaa välis- ja kaitsepoliitika üle. Mõned Ida-Euroopa juhid on samuti väljendanud muret, et Ühendriigid toovad nende julgeolekuhuvid ohvriks saavutamaks Venemaaga kokkulepet raketitõrje või muude probleemide osas.

III

Mõnel juhul võivad mujale suunatud huvid ja poliitika aidata sildu ehitada. Nii on näiteks Afganistani suhtes NATO ja Venemaa koostöö aina jätkunud, sest Moskva eelistab lasta NATOl võidelda islamistlike äärmuslastega Afganistanis ja Kesk-Aasias, selle asemel et ise sellega vaeva näha. Seepärast on Venemaa valitsus lubanud NATO riikidel toimetada oma territooriumi kaudu inimesi ja varustust alliansi Afganistanis tegutsevatele jõududele. Samuti on Venemaa eraldanud Afganistani julgeolekujõududele relvi ja laskemoona, müünud Mi-17 helikoptereid ja pakkunud Afganistani lennuväele hooldusalast väljaõpet NVN helikopterite hooldamise usaldusfondi raames ning andnud koos NATOga narkootikumidevastase võitluse väljaõpet Afganistani, Kesk-Aasia ja Pakistani vastavatele ametiisikutele.

Kuid paljudel muudel juhtudel on NATO ja Venemaa lõhe liiga suur, et seda kuidagi ületada. Selle parim näide on arvatavasti raketitõrje.

Venemaa ametiisikud peavad OSCEd vähetõhusaks ja tasakaalust väljas institutsiooniks, mis keskendub endiste liiduvabariikide valitsuste kritiseerimisele.

Venemaa ametiisikud ründavad NATO raketitõrjesüsteemi mitmel moel. Nad väidavad, et NATOt ei ähvarda lähitulevikus kuidagi oht Iraanist; et strateegiliste ründe- ja kaitsejõudude seos tähendab, et NATO suurenev raketitõrjevõime paratamatult nõrgestab Venemaa tuuma-ründevõimet; et NATO jagab Venemaaga liiga vähe teavet raketitõrjekavade kohta; et NATO võib relvastada Ida- ja Kesk-Euroopasse paigutatavad raketipüüdurid tuumalõhkepeadega ja kasutada neid laastavaks esmalöögiks, millega nullida Venemaa tuumaheidutusvõime; et NATO ja USA raketitõrjekavade piiramatu, avatud iseloom võimaldab sellesse kaasata otseselt Venemaaga piirnevaid alasid (lisaks Euroopale ka Aasiat ja Lähis-Ida); et NATO raketitõrjesüsteemi komponentide lähedus Venemaa strateegilistele jõududele muudab viimased nõrgemaks NATO võimaliku Venemaad ohustava tegevuse ees.

Venemaa ametiisikud nõuavad, et NATO nõustuks seadma “juriidiliselt siduvad” piirangud raketitõrjesüsteemi komponentide paigutamisele, kusjuures piirangud tuleb kehtestada ka konkreetsete “sõjalis-tehniliste kriteeriumide” alusel, näiteks püüdurrakettide kiirus, AEGIS-süsteemiga varustatud laevade arv ja asukohad ning muud parameetrid.

NATO ametiisikud on üritanud Venemaa vastuväiteid leevendada nii-öelda väikeselt suurele meetodiga, mille puhul alustatakse edukatest väikesemahulistest ühisprojektidest, mis tekitavad usaldust ja koostöövaimu, mida kasutada edaspidi ära ulatuslikuks koostööks raketitõrje alal. Nii on NATO esindajad püüdnud rajada Venemaa-USA ühist raketitõrjeandmete töötluskeskust, samuti ühist plaanimis- ja operatiivkeskust koordineeritud (mitte ühiseks) kaitseks raketiohtude eest. Samuti pooldavad nad ulatuslikku teabevahetust ja muid läbipaistvust suurendavaid meetmeid tingimusel, et need ei ohusta NATO operatiivseid saladusi ega takista NATO raketitõrjesüsteemi evitamist ja kasutamist.

Samal ajal ei ole nad valmis järele andma muus osas. NATO juhid väidavad, et selgesõnaline juriidiline garantii, et allianss ei kasuta kunagi oma raketitõrjevõimet Venemaa vastu, ei ole tarvilik juba sellepärast, et 1997. aasta alusakt sisaldab nagunii mittekallaletungi kohustust. Ehkki Venemaa soovib, et NATO arendaks raketitõrjesüsteemi ettenähtaval ja piiratud moel, ei ole NATO ametiisikud nõus süsteemi mingil moel piirama, sest nende meelest on võimalikud raketiohud piiramatud. USA Kongress ja arvatavasti teistegi NATO liikmesmaade parlamendid oleksid vastu ametlikule lepingule, mis nõrgestaks nende maade enesekaitsevõimet.

IV

Süsteemid, mida NATO võib järgmistel kümnenditel rajada, olgu Euroopas või mujal, ei saa tõsiselt nõrgestada Venemaa tuumaheidutust juba viimase tohutu suuruse ja arenguastme tõttu. Mõned NATO analüütikud usuvad, et Venemaa valitsus vajab NATO ohu toonitamist riigisisestel põhjustel või soovib hoopis, et NATO oleks võimalikult haavatav teiste riikide raketisüsteemide ohu ees, mis kahandaks NATO soovi sekkuda välismaistesse sõjalistesse konfliktidesse, nagu see on juhtunud Bosnias ja Liibüas või võib juhtuda Süürias – kõik on just sellised interventsioonid, millele Moskva on vastu seisnud.

NATO süsteemid ei saa tõsiselt nõrgestada Venemaa tuumaheidutust juba viimase tohutu suuruse ja arenguastme tõttu.

Tõsiseid erimeelsusi leidub teistegi Euroopa julgeolekuarhitektuuri komponentide osas. Eriti pärast 2008. aasta augusti Gruusia sõda on Venemaa juhid kurtnud, et neid jäetakse kõrvale Euroopa julgeolekuarhitektuurist, milles domineerib NATO. Venemaa on püüdnud seda parandada omapoolse uue Euroopa julgeolekulepingu väljakäimisega, mille sätted keelaksid riikidel astumast samme, mis võiksid ohustada teiste riikide julgeolekut – paljude venelaste meelest välistaks see NATO edasise laienemise. Uue lepingu peamine siht on vähendada NATO valdavat osa sätestamisega, et allianss peab kinni teatavatest tähtsaimatest juriidilistest printsiipidest, näiteks loobumine kasutada jõudu ilma ÜRO Julgeolekunõukogu sõnaselge heakskiiduta – see on olnud üks Venemaa korduvaid taotlusi alates 1999. aastast, mil NATO võttis Kosovos ette suure pommituskampaania Serbia, Venemaa liitlase vastu Balkanil, minnes nii mööda Moskva vetost ÜRO Julgeolekunõukogus. Kuid NATO ametiisikud on järjekindlalt eitanud vajadust uue lepingu järele, kinnitades, et Venemaa leiab oma koha Euroopa julgeolekuarhitektuuris ka olemasolevate lepingute raames, võides muu hulgas olla NATO partner (aga mitte liige).

V

Lääneriikide juhid on samuti kaitsnud üleüldise julgeoleku kestmist, mida kehastab OSCE ja 1975. aastal sõlmitud Helsingi kokkulepe. Need aitavad tasakaalustada julgeolekut kahe ülejäänud “korviga”, nimelt majanduse ja demokraatiaga.

NATO ametiisikud on aina nõudnud, et Euroopa julgeoleku- ja muud lepingud tunnistaksid selliseid OSCE tähtsaid põhimõtteid, nagu riigipiiride puutumatus, riikide territoriaalne terviklikkus, erimeelsuste rahumeelne lahendamine ning inimõiguste ja põhivabaduste, sealhulgas vabade ja ausate valimiste tagamine. Venemaa ametiisikud peavad OSCEd vähetõhusaks ja tasakaalust väljas institutsiooniks, mis keskendub endiste liiduvabariikide valitsuste kritiseerimisele väidetavate inimõiguste rikkumiste ja demokraatia puudujääkide pärast, jättes aga samal ajal hooletusse palju tõsisemad julgeolekuohud.

NATO ja Venemaa pole seniajani suutnud kokku leppida, kuidas äratada taas ellu Euroopa tavarelvastuse piiramise leping, mis on varjusurmas alates 12. detsembrist 2007, mil Venemaa kehtestas sellele moratooriumi. Moskva loobus sellega ühepoolselt osalemast lepinguga ettenähtud andmevahetuses, inspektsioonides ja teadaannete süsteemis. Ametlikuks põhjenduseks toodi NATO valitsuste soovimatus ratifitseerida lepingu muudetud versioon, milles jõuti kokkuleppele OSCE tippkohtumisel 1999. aasta novembris, või asendada see Euroopa uue relvastuskontrolli- ja julgeolekulepinguga.

Venemaa välispoliitiline kontseptsioon kutsub üles võtma meetmeid, et „viia Euroopa tavarelvastuse kontrolli režiim vastavusse praeguse tegelikkusega”.

Lepingu peatamises etendasid mõistagi oma osa Venemaa vastuseis NATO laienemisele ja raketitõrjeprogrammidele.

Venemaa välispoliitiline kontseptsioon kutsub üles võtma meetmeid, et “viia Euroopa tavarelvastuse kontrolli režiim vastavusse praeguse tegelikkusega”. Moskva meelest on algse lepingu üks peamisi puudusi see, et see lähtub NATO ja Varssavi pakti olemasolust, mis teadagi ei peegelda enam ammugi Euroopa tegelikku julgeolekusituatsiooni. Muudetud leping kehtib blokkide asemel üksikutele riikidele. Samuti soovib Moskva, et leping reguleeriks NATO uute liikmesriikide, näiteks Balti riikide relvastust. Need teatavasti ühinesid NATOga pärast seda, kui jõustus algne Euroopa tavarelvastuse piiramise leping. NATO liikmesriigid on keeldunud muudetud lepingut ratifitseerimast seni, kuni Venemaa pole kõigepealt täitnud oma kohustusi vastavalt nii algsele lepingule kui ka Istanbulis antud lubadustele; viimased näevad ette lahinguüksuste väljaviimist Gruusiast ja Moldovast. Pärast seda, kui Venemaa oli tagasi lükanud NATO mitmed ettepanekud kõnelusi uuesti alustada, kehtestasid ka NATO juhid 2011. aasta novembris lepingu teatavatele osadele moratooriumi, seades selle kestuse sõltuvusse Venemaa moratooriumi lõpetamisest.

VI

NATO valitsused soovivad, et Venemaa kahandaks oma võimsat taktikalise tuumarelva arsenali, mis mõne hinnangu kohaselt on 10–20 korda suurem kui NATOl Euroopas. Venemaa sõjaväestrateegid ei taha aga neist relvadest kuidagi loobuda. Nad peavad oma tohutut taktikalise tuumarelva arsenali muu hulgas potentsiaalselt kasulikuks NATO heidutamiseks, et see ei annaks esimesena lööki Venemaa suhteliselt väikeste strateegiliste tuumajõudude vastu.

Samuti parandab see nende meelest Venemaa võimet vastu seista mis tahes NATO raketitõrjesüsteemile ning kompenseerib Venemaa tavarelvastuse nõrkust võimaliku konflikti korral NATO, Hiina või mõne muu riigiga. Küsimuse peale, mida oleks vaja selle arsenali vähendamiseks või likvideerimiseks, on Venemaa esindajad nimetanud Prantsuse ja Briti tuumajõudude vähendamist, kõigi välisriikidesse paigutatud USA tuumarelvade väljaviimist ning muid märkimisväärseid järeleandmisi NATO poolt. Venemaa asjatundjad võivad üsna õigustatult loota, et NATO vähendab jätkuvalt ja võib-olla likvideerib üldse ühepoolselt oma taktikalise tuumarelvastuse, mis tähendab, et Venemaa ei peaks tegema mingeid järeleandmisi.

Kõige visamaid Venemaa kaebusi on kutsunud esile NATO korduvad laienemislained. Venemaa Föderatsiooni 2013. aasta välispoliitilise kontseptsiooni kohaselt “Venemaa suhtub endiselt negatiivselt NATO laienemisse ja NATO sõjalise taristu lähenemisse Venemaa piiridele üldiselt, pidades neid […] sammudeks, mis rikuvad võrdväärse julgeoleku põhimõtet”. Venelased väidavad, et NATO juhid on lubanud, et vastutasuks otsuse eest lubada Saksamaa ühinemist ja kuulumist NATO ridadesse ning Varssavi pakti laialisaatmise eest on NATO juhid tõotanud, et ei raja kunagi sõjalisi baase endistesse Nõukogude bloki riikidesse. Hiljem on Venemaa juhid näiliselt leppinud sellega, et endised Varssavi pakti liitlased ja Balti riigid on saanud täisõiguslikuks NATO liikmeks, aga Gruusia ja Ukraina liikmesuse vastu seisavad nad endiselt.

Mõned NATO analüütikud usuvad, et Venemaa valitsus vajab NATO ohu toonitamist riigisisestel põhjustel.

NATO valitsused kinnitavad jätkuvalt avatud uste poliitikat, mis annab igale Euroopa demokraatlikule riigile võimaluse saada alliansi liikmeks. Chicago tippkohtumise kommünikees öeldi taas, et NATO uksed on endiselt avatud kõigile Euroopa demokraatlikele riikidele, mis soovivad liituda, on reforminud oma julgeolekusektorit vastavalt liberaaldemokraatlikele põhimõtetele ning annavad panuse alliansi kui terviku julgeolekusse, tuues näiteks sellesse uusi julgeolekuvõimeid.

2012. aasta Chicago kommünikee kiitis heaks nelja NATO liikmestaatust taotleva riigi – Bosnia, Gruusia, Montenegro ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi – edusammud, aga ei maininud ühtegi daatumit. Siiski tundub, et see, mil määral NATO laieneb ja kui kiiresti, ei ole enam kuigi palju alliansi enda otsustada. Riigid, mis võiksid raskusteta NATOga liituda – Rootsi ja Soome –, seda ei soovi, riik aga, mis kõige tungivamalt püüab liituda, nimelt Gruusia, seisab nähtavasti silmitsi kestva takistusega Moskva poolt, sest NATO valitsused ei võta oma ridadesse sellist uut kaaslast, keda vaevab aktiivne välis- või sisepoliitiline konflikt. Äsja võimule tulnud Gruusia Unistuse koalitsioon on väljendanud huvi parandada suhteid Venemaaga. Samal ajal on see siiski kinnitanud ka Gruusia orienteerumist Läände ja soovi “taastada maa territoriaalne terviklikkus”. Venemaa kinnitab jätkuvalt, et Abhaasia ja Lõuna-Osseetia vabariigid, mille Venemaa sõjavägi okupeeris 2008. aasta augustis, on iseseisvad riigid. See on pannud mõned NATO poliitikud tõsisemalt mõtlema julgeolekuriskidele, mis kaasnevad alliansi liikmestaatuse pakkumisega riikidele, mida ähvardab sõjaline oht. Lisaks on ülemaailmne majandussurutis tekitanud NATOs muret uute julgeolekugarantiide pakkumise pärast ajal, mis liitlasriikide kaitse-eelarved on niigi suure pinge all.

VII

Pingeid püsib ent isegi Afganistani osas. Kuigi Venemaa juhid soovivad samuti vältida Talibani taas võimule pääsemist, ei soovi nad, et NATO jääks pikemaks ajaks Kesk-Aasiasse, ja nad ei innustada ka kuidagi NATOt sekkuma piirkondades, mis jäävad väljapoole traditsioonilist Põhja-Atlandi fookust. Moskva ei toetanud sugugi jäägitult NATO jõu kasutamist endises Jugoslaavias, Põhja-Aafrikas või Kesk-Aasias.

Afganistani puhul kritiseerivad Venemaa valitsuse esindajad pidevalt NATOt selle eest, et see ei purusta piisavalt jõuliselt sealset narkootikumitööstust ega takista narkootikumide eksporti kogu Euraasiasse. Afganistani ja NATO sõjaväejuhid aga ei soovi riskida kohalike elanike seas vaenu tekitamise ja seeläbi Talibani värbamiskampaania hõlbustamisega juhul, kui nad asuksid õhust taimemürke pritsima nii, nagu Moskva on pikka aega nõudnud.

NATO valitsused kinnitavad jätkuvalt avatud uste poliitikat, mis annab igale Euroopa demokraatlikule riigile võimaluse saada alliansi liikmeks.

Samuti on Venemaa püüdnud tõugata NATOt Afganistani ja teiste Euraasia julgeoleku teemadel suhtlema otse Kollektiivse Julgeolekuleppe Organisatsiooniga (KJLO), mis kujutab endast Moskva juhitud allianssi, kuhu kuuluvad kõige Vene-meelsemad endised liiduvabariigid. NATO on suhtunud mõttesse suhelda otse KJLOga tõrksalt ja eelistanud kahepoolseid suhteid selle liikmesriikidega, peljates muidu legitimeerida Moskva ülevõimu endise Nõukogude Liidu aladel. Teine põhjus, miks Moskva soovib luua NATO-KJLO regulaarseid konsultatsioone, peitub selles, et Venemaa ametiisikud soovivad seni aeg-ajalt NATO jagatavatest teabetundidest Afganistani teemal edasi liikuda ja rajada “püsiva mehhanismi Moskvaga konsulteerimiseks Afganistani küsimustes”.

VIII

Tänavu märtsis otsustas Obama administratsioon lõpetada programmi, mis nägi ette täiustatud püüdurrakettide väljatöötamise ja paigutamise Ida- ja Kesk-Euroopasse järgmisel kümnendil. Tühistatud otsusega oleks lõpule viidud administratsiooni 2009. aastal välja kuulutatud programm, mille eesmärgiks oli järkjärgulise kava elluviimisega viia lõpule Euroopasse raketitõrjesüsteemi rajamise projekt. Selles kavas oli neli erinevat faasi ning märtsikuise otsusega jäeti ära programmi viimane, neljas faas. Seega raketitõrjesüsteem Euroopasse küll tuleb, kuid võrreldes 2009. aasta kavaga kärbitud mahus.

Ühendriigid on sellega kalevi alla pannud NATO raketitõrjeplaani, mis Venemaa analüütikute kinnitusel ähvardab kõige enam nende tuumaheidutust. Nii hoiatas näiteks välisminister Sergei Lavrov eelmisel aastal, et “viimases faasis luuakse taristu ja potentsiaal, mis kujutab tõelist ohtu meie tuumaheidutusele”.

Äsja võimule tulnud Gruusia Unistuse koalitsioon on väljendanud huvi parandada suhteid Venemaaga.

Ometi vähendasid Venemaa ametiisikud algul muudatuse tähtsust. Välisministri asetäitja Sergei Rjabkov sõnas, et USA valitsus on eitanud, nagu oleks otsus olnud “järeleandmine Venemaale ja me ei peagi seda selleks […] Kõik strateegilise ebakindluse aspektid, mida USA ja NATO raketitõrjesüsteemi loomine tekitab, püsivad edasi. Seepärast püsivad ka meie vastuväited.” Venemaa ametiisikud on lisanud, et USA raketitõrjesüsteemid väljaspool Euroopat (sealhulgas USAs endas), mille rajamist jätkatakse, ähvardavad samamoodi Venemaa tuumaheidutuse usutavust. Seepärast nõuavad nad järelejätmatult juriidiliste piirangute seadmist lääneriikide raketitõrjeprogrammidele nii Euroopas kui ka mujal. Venemaa välisministeerium tegi avalduse, milles öeldi, et “uus kava näitab, et Ühendriigid liiguvad endiselt kursil, mille siht on tugevdada oma globaalset raketitõrjevõimet ja suurendada selle tõhusust. Me usume, et see kinnitab vajadust töötada välja usaldusväärsed, juriidiliselt siduvad garantiid, et Ameerika raketitõrjepüüdlused ei ole suunatud Venemaa vastu.” Äsjasel tippkohtumisel kritiseerisid Venemaa ja Hiina valitsus uuesti ühiselt USA raketitõrjepoliitikat.

Venemaa poliitika seista vastu kõigile NATO uuematele raketitõrjealgatustele ja nimetada NATO püüdlusi suhteid siluda (sealhulgas 2009. ja 2013. aasta otsuseid loobuda raketitõrjeplaanidest, mida Venemaa on pidanud kõige ähvardavamaks) ebaadekvaatseks on süvendanud kahtlust, et Venemaa valitsus on alati ja igal juhul NATO raketitõrjesüsteemi vastu – võib-olla siirast julgeolekumurest, võib-olla ka sisepoliitilistel põhjustel (vajadus esitada NATOt ohuna õigustamaks riigisiseseid autoritaarseid aktsioone või Venemaa kaitsekulutuste suurendamist).

Venemaa kaitseministeerium peab mai lõpul rahvusvahelise konverentsi Euroopa julgeoleku teemal. Sinna on kutsutud esindajaid kõigist Euroopa riikidest ja tähtsamatest Euroopa julgeolekuorganisatsioonidest osalema “ajurünnakus”, kuidas parandada Euroopa julgeolekut. Selline kokkusaamine annaks NATOle ja Venemaale hea võimaluse kuulutada raketitõrjetüli lõpetatuks ning minna edasi olulisemate ja aktuaalsemate teemade juurde, eriti selle juurde, kuidas kindlustada Euraasia julgeolek pärast seda, kui järgmisel aastal tuuakse Afganistanist välja enamik NATO lahingujõude.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.