“Moskva embuses” (Euroopa tango, taktimõõt 4/4)

Nagu hästi teada, erineb Euroopa tango Argentina tangost selle poolest, et partnerite liikumine on standarditud, nad kasutavad koreograafilisi elemente, seisanguid ja poose. Aga mõlemal juhul on ikkagi tegemist partnerite tõelise vastastikuse võrgutamisega.

Sellest sügisest peale on Moskva välispoliitilistes tantsudes aina selgemini ära tunda tangorütm. Kuulake ise: sammuke aeglaselt, siis kaks kiirelt.

NATO võrgutamine

Nüüdisaegse arengu instituut (INSOR), mille hoolekogu esimees on president Dmitri Medvedev, koostas ja andis riigipea administratsioonile üle aruande “Venemaa ja NATO suhete arengu väljavaated”. Aruandel on kaks põhiautorit: INSORi nõukogu esimees Igor Jürgens ja Venemaa välisministeeriumi Moskva riikliku rahvusvaheliste suhete instituudi professor Aleksandr Nikitin.

INSOR loodi 2008. aasta märtsis senise Infoühiskonna Arengu Keskuse (RIO-Tsentr) baasil, mis aegamööda oli kujunenud ekspertnõukoguks üleriiklike projektide teostamise küsimustes, mida kureeris toonane peaministri esimene asetäitja Dmitri Medvedev. 2008. aastal oli juba Venemaa Föderatsiooni presidendiks valitud Medvedev nõus hakkama uue organisatsiooni hoolekogu esimeheks.

NATO-aruande teesid esitas Igor Jürgens esimest korda tänavu 9. septembril ühes Jaroslavli poliitilise foorumi töörühmas, mida ta juhtis koos endise Põhja-Atlandi alliansi peasekretäri lord George Robertsoniga, kusjuures osalejateks olid NATO liikmesriikide saadikud. Aruande lõppversioonis on Jürgensi sõnul arvestatud Londoni rahvusvahelise strateegiliste uuringute instituudi asjatundjate arvamusi. Aruandes vaadeldakse mitmeid Venemaa ja NATO tulevaste suhete “positiivseid stsenaariume”: Venemaa institutsionaalne lõimumine alliansiga, “liit liiduga” (Venemaa ühinemine NATOga kahepoolse strateegilise julgeolekulepingu alusel), rahvusvaheliste organisatsioonide koordineerimisnõukogu loomine.

Jürgensi hinnangul võib “liidu” varianti näha juba Medvedevi välja pakutud uues Euroopa julgeoleku lepingus, koordineerimisnõukogu võiks aga liita endas mitmed väga autoriteetsed rahvusvahelised organisatsioonid: NATO, EL, Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon, Shanghai Koostööorganisatsioon.

Autorite meelest peaks lõimumisprotsessi otsa lahti tegema NATO pöördumine Venemaa Föderatsiooni poole üleskutsega asuda koostööd süvendama. Mäletatavasti teatas president Dmitri Medvedev Venemaa, Saksamaa ja Prantsusmaa tippkohtumisel Deauville’is, et osaleb Põhja-Atlandi alliansi tippkohtumisel Lissabonis. Lisaks andis Medvedev teada, et “arusaam NATOst kui agressioonitegurist on ekslik”.

Lisaks andis Medvedev teada, et „arusaam NATOst kui agressioonitegurist on ekslik”.

Lõimumisplaani teostumisel on Venemaa esimeseks sammuks Venemaa-NATO Nõukogu ülesannete ja koosseisu läbivaatamine. Nõukogu peab uuendama oma koosseisu, vahetama välja ekspertgrupi, lisama uusi töögruppe ning keskenduma kahele-kolmele tähtsamale koostööprobleemile, arvab Nikitin. Nendeks võivad olla näiteks Afganistani küsimus ning raketitõrje Euroopas.

Samuti tuleb muuta ja laiendada Venemaa esinduse ülesandeid NATO juures, mida praegu juhib Dmitri Rogozin, ning suurendada Venemaa diplomaatide esindatust NATO mitmesugustes tööorganites. Lõimumisprotsessi etappide tähtaegu aruandes ei mainita, kuid autorite arvates piisab esimeste sammude teostamiseks kahest aastast.

Räägitakse, et mõned aruande seisukohad võivad jõuda presidendi administratsiooni programmilistesse dokumentidesse. Mõnest selleteemalisest lõigust presidendi kõnes Föderaalkogu ees juba piisaks, et täidesaatva ja seadusandliku võimu organid muudaksid aastaga oma suhtumist NATOsse. Veel täna mäletatakse Kremli koridorides hästi NATO esimese peasekretäri lord Ismay sõnu: „Milleks on NATOt vaja? Et hoida ameeriklasi Euroopas, Saksamaad põlvili ja Nõukogude Liitu väljas.”

Teatavasti valmistatakse seekord presidendi iga-aastast esinemist Föderaalkogu ees ette täieliku saladuskatte all. Presidendi administratsiooni ülem Sergei Narõškin ütles, et arvatavasti toimub esinemine novembris. Tõenäoliselt siis pärast Medvedevi naasmist Lissabonist.

ELi võrgutamine

16. septembril esitleti RIA Novostis aruannet “Euroopa Liidu suunas”. See on mitme analüütilise käsitluse seast esimene, mida valmistatakse ette ja avaldatakse rahvusvahelise diskussiooniklubi Valdai egiidi all. Aruande põhiautor on Välis- ja Kaitsepoliitikanõukogu (SVOP) presiidiumi esimees Sergei Karaganov. Aruande tähtsaim kaasautor on SVOPi uurimisprogrammide direktor Timofei Bordatšev.

Aruandes kinnitatakse, et nii Venemaa kui ka Euroopa Liit kaotavad (eri põhjustel ja eri kiirusega) võimaluse suurendada oma jõudu, mõjutada maailma oma huvides ning enda rahvusvahelise kaalu ja positsioonid.

Lisaks on Euro-Atlandi ruum, mis hõlmab nii endist NSV Liitu kui ka “vana” Läänt, ikka lõhestunud, kuigi mitte enam nii sügavalt ja vastanduvalt kui külma sõja aastatel. 2010. aastatel on siiski Venemaal ja ELil, sõnaga Euro-Atlandi ruumil tervikuna, taas võimalus ühineda, mis väga kergesti võib olla viimane šanss.

Karaganov arvab, et eraldi jäädes ootab nii Venemaad kui ka Euroopa Liitu ees teise- või kolmandajärgulise tähtsusega roll uues maailmas. Euroopa ees terendab “globaalse Veneetsia” osa: imeilus, endiselt mõnus koht, aga siiski vaid närtsiv kunagise hiilguse kaitseala. Venemaad ootab (võib-olla ka põllumajandusliku) tooraine- ja seejärel poliitilise ripatsi saatus, kusjuures peremeheks ei ole enam Euroopa, vaid pigem esile kerkiv Aasia. Strateegiliste rakettide arsenali säilitamine näitab rohkem möödaniku jõudu, ei oma aga reaalset poliitilist tähendust.

Venemaa, Euroopa Liidu ja teiste Euroopa riikide optimaalne või lausa ainuke reaktsioon peaks olema uue Euroopa Liidu loomine, mis ühendaks riike Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini. Selle tähtsaimaks elemendiks peavad kujunema osapoolte vastastikuse käitumise reeglid ja mehhanismid, mille aluseks on ühine kultuurikeskkond, ning see peab olema võimeline taluma ka kõige revolutsioonilisemaid muudatusi rahvusvahelises olukorras.

Sellest sügisest peale on Moskva välispoliitilistes tantsudes aina selgemini ära tunda tangorütm. Kuulake ise: sammuke aeglaselt, siis kaks kiirelt.

Uus Euroopa Liit tuleks luua niinimetatud Suur-Euroopa kontseptsioonist lähtudes, olles sel moel avatud kõigile Euroopa riikidele sõltumata sellest, kas nad on praeguse Euroopa Liidu liikmed või mitte. Uue ühenduse rahvusvahelis-õigusliku staatuse paikapanemine võiks toimuda vastava Euroopa Liidu lepingu kaudu, mis lisaks käitumisreeglite sätestamisele kohustaks osapooli välja töötama ühised seisukohad rahvusvahelise elu võtmeküsimustes.

Uue Euroopa Liidu teljeks võiks saada ühtne energeetikakompleks, mille puhul energiavarude hankimine, transport ja tarbimine on ühistes kätes. See võiks etendada uue Euroopa kujunemisel samasugust osa, nagu etendas kunagi praeguse Euroopa Liidu tekkimisel Euroopa Söe- ja Teraseühendus. Teine uue Euroopa Liidu enesestmõistetav kandetala võiks olla välis- ja julgeolekupoliitika koordineerimine ning rahvusvahelistes poliitilistes algatustes maksimaalne vastastikune toetus.

Hüpoteetiliselt pole välistatud ka Venemaa ja veel mitme riigi ühinemine NATOga, millest peaks saama Euroopa kollektiivse julgeoleku süsteemi alus. Niisiis on Igor Jürgens NATO poolt ja NATO poolt on ka Sergei Karaganov. Aga kelle poolt on sõjaväelased?

Võrgutamine relvadega

Esimesed ostud Venemaa sõjaväe relvastuse täiendamiseks välismaalt tehti juba 1990. aastate algul. Sealtpeale on näiteks eriüksused hankinud snaipripüsse välismaalt. Möödunud aastal leppisid Venemaa ja Prantsusmaa lennutehnikatootjad lennundusnäitusel MAKS-2009 kokku ühisettevõtte loomises, mille eesmärk on Prantsuse päritolu navigeerimissüsteemi Sigma kasutusele võtmine Venemaa õhujõududes.

Ekspertide hinnangul on Venemaa kaitseministeeriumil lähemal viiel-kuuel aastal kavas osta relvastust Euroopa riikidest ja Iisraelist kümne miljardi euro eest. Moskvas tegutseva strateegia ja tehnoloogia analüüsikeskuse andmeil võib Venemaa sõjavägi järgneval kahel aastal sõlmida lepinguid nelja miljardi euro ulatuses.

Juba on teada, et Venemaa kavatseb hankida mereväele neli universaalset Mistral-klassi suurt dessantlaeva, millest kaks ostetakse otse tootjalt, ülejäänud kaks aga ehitatakse juba Venemaal. Prantsusmaaga on kooskõlastatud lepingu põhilised tingimused ja rahalised üksikasjad.

Kaitseministeeriumis on ette valmistatud leping Iisraeli firmaga IAI kaheteistkümne mehitamata õhusõiduki soetamiseks ning litsentsi ostmiseks nende tootmiseks Venemaal. Peagi hakkavad õhudessantväelased kaitseministeeriumi mehitamata õhusõidukite keskuses õppima välismaiste aparaatide juhtimist. Kavas on ka saata Venemaa sõjaväelasi stažeerima NATO riikidesse, kus sellist tehnikat kasutatakse (USA ja Saksamaa).

Kaitseministeerium on juba langetanud lõpliku otsuse võtta kasutusele Itaalias toodetud soomukid Iveco LMV M65. Soomustatud kergeveokite tootmine algab juba sel aastal, mahuga umbes 500 masinat aastas. Materjali autode ja kergetehnika soomustamiseks hakkab Venemaa ostma Saksamaalt. Ettevalmistamisel on tehingud Prantsuse ettevõtetega Thales ja Safran täiendavate ostude tegemiseks, et hakata Venemaal kokku panema infrapunakaameraid ja lennukitele paigutatavaid sihtmärkide osutamise seadmeid.

Samuti peab kaitseministeerium Safraniga läbirääkimisi piiratud hulgal “tulevikusõduri” varustuse FÉLIN ostmiseks kindralstaabi luure peavalitsuse (Generalnoje razvedovatelnoje upravlenije, GRU. Vene sõjaväeluure. –  Toim. ) eriüksuslastele. FÉLIN hõlmab endas mitmeid vahendeid liikumiseks, turvaliseks raadiosideks, spetsiaalset põrutuskindlat arvutit, mis näitab teavet nii vaenlase kui sõbralike sõdurite ja väeosade paiknemise kohta, kiivrile kinnitatud tulirelva sihikut, ühtsesse elektroonilisse süsteemi ühendatud sihtmärkide osutamise seadet ja mõistagi ka kaitsevahendeid.

Lõpuks teatas minister Serdjukov hiljaaegu, et Venemaa võib esimest korda osta sõjalist tehnoloogiast USAst, täpsustades küll, et mitte valmistoodangut.

Ajakirja Natsionalnaja Oborona peatoimetaja Igor Korotšenko on märkinud: “Kõigi Läänega sõlmitavate sõjalis-tehniliste lepingute puhul on äärmiselt oluline mitte ületada seda rajajoont, mille järel meie riik hakkab kaotama tehnoloogilist sõltumatust.”

Raketitõrje võrgutamine

Mingisuguse raketitõrjesüsteemi loomist Euroopas arutatakse juba mitu aastat. USA endine president George W. Bush kavatses paigaldada Poolasse ja Tšehhisse Ameerika raketitõrjesüsteemi komponendid, mis kutsus Moskvas esile terava rahulolematuse. Praegune Ameerika Valge Maja peremees Barack Obama on esialgsest ideest loobunud, kuid küsimus ei ole veel päevakorrast maas – otse vastupidi, märksa mobiilsem raketitõrjesüsteem võib hõlmata objekte ka sellistes riikides nagu Türgi või Iisrael.

Karaganov arvab, et eraldi jäädes ootab nii Venemaad kui ka Euroopa Liitu ees teise- või kolmandajärgulise tähtsusega roll uues maailmas.

Teatavasti on Venemaa-NATO Nõukogu egiidi all loodud eritöögrupp sõjatandri raketitõrje küsimustes. Töögrupi tegevus on rangelt piiritletud: käsitletakse ainult sõjatandri raketitõrjet, mis välistab niisuguse kaitsesüsteemi arutamise, mis oleks oma mastaabilt vähegi sarnane USA raketitõrjesüsteemiga.

2003. aasta detsembrist 2008. aasta jaanuarini korraldati neli Venemaa-NATO staabiõppust. Kõigi õppuste käigus viimistleti Venemaa ja NATO õhu- ning raketitõrjeüksuste tegevuse koordineerimist järjekordse kriisiohjamise käigus, mille all peeti silmas tegutsemist väljaspool NATO vastutusala kindlustamaks rahukaitsejõudude kaitsmist raketirünnakute eest hüpoteetilises riigis.

Õppuste ette seatud ülesanded täideti täielikult. Nende käigus mängiti läbi teoreetilised võimalused, kuidas anda hüpoteetilisele vastasele hüpoteetilisi raketilööke. Pärast 2008. aasta augusti sündmusi vastastikuse tegutsemise kavad külmutati. Igor Jürgensi hinnangul ei saa USA raketitõrjesüsteemi ühepoolsel paigutamisel Euroopasse isegi siis, kui see toimub Ameerika praeguse administratsiooni välja kuulutatud süsteemi uut ülesehitust järgides, välistada sama tõsise konflikti tekkimist kahepoolsetes suhetes, nagu tekkis enne seda, kui loobuti varasemast raketitõrjesüsteemi komponentide paigutamise kavast Poolasse ja Tšehhisse.

Aruande autorite arvates oleks mõistlik äratada taas ellu rakettide ja raketikandjate startide andmete vahetamise keskuse projekt, mille loomises leppisid Venemaa ja USA juhid kokku 1990. aastate lõpul. See võiks näiteks toimuda nii Venemaa, USA kui ka NATO osavõtul. Üks tähtsamaid elemente raketitõrjesüsteemi kasutamisse puutuvate otsuste langetamisse kaasamisel oleks osalemine algoritmide ja sõjaliste programmide väljatöötamisel. Sel juhul oleks hädavajalik Venemaa sõjaväelaste tegutsemine ühise raketitõrjesüsteemi juhtimis- ja operatiivstruktuurides.

NATO Lissaboni tippkohtumise üks põhiteemasid oligi ühise raketitõrjesüsteemi loomine, mis kindlustaks kogu bloki julgeoleku kaitsesüsteemide ühendamise kaudu. Venemaale esitati üleskutse sellega liituda NATO ministrite viimasel kohtumisel Brüsselis 14. oktoobril. Kreml vastas esimest korda ametlikult, et asub küsimust läbi vaatama.

“Me kuulsime, mida meile räägiti Venemaa globaalsesse raketitõrjesse kaasamise kohta,” sõnas Medvedev. “Nüüd me uurime seda ettepanekut.”

“La Cumparsita”

1917. aastal pani uruguaylane Gerardo Rodriguez kirja kõige tuntuma tangoviisi “La Cumparsita”, millest tänaseks on loodud juba üle kahesaja variandi. Kuid Läänel on kirglikus tantsus Moskvaga kasutada ainult kaks varianti.

Nagu näeme, soovitavad nii Igor Jürgens (Medvedevi “ajukeskus”) kui ka Sergeri Karaganov (Putinile väga lähedane ekspert) revolutsioonilisi muutusi Venemaa ja Euroopa suhetes, ja seda nii poliitilistes kui ka sõjalistes. See on veel üks ja tõenäoliselt kõige olulisem signaal selle kohta, et valitsevas eliidis on tekkinud ühtne arusaam, et iseseisvalt ei ole riigi tehniline, majanduslik ega poliitiline moderniseerimine võimalik. Ilmselt näeb Kreml juba silmapiiril sotsiaalse plahvatuse selget ohtu ning püüab seda vältida toetumisega “välisele jõule”.

Kuid Venemaa ettepanekute (“Euroopa Liit” ja “liitude liit”) taga võib näha ka teist loogikat: kava hankida endale võimsad, kuid ajutised teekaaslased, kuni suudetakse taastada endine suurriiklik jõud. Nagunii on liikumine mõlema “liidu” suunas korralik maraton.

Järgmise sammu peab tegema Lääs. Tal tuleb abistada kas praegust režiimi või tulevast. Häda on aga selles, et täna on väga keeruline ennustada, kellele hakkab nõrgenev võim tuginema 2012. aastal: demokraatidele või konservatiividele?

Tuntud Vene režissöör ja Vladimir Putini sõber Nikita Mihhalkov avaldas hiljaaegu poliitilise manifesti “Tõde ja õigus. Valgustatud konservatismi manifest”. Sisuliselt kutsub see üles koonduma peaaegu jumalikustatud võimude ümber, “austama võimukandjaid”, olema lojaalne, “alluma autoriteetsele jõule”.

Ühtne Venemaa kiitis Nikita Mihhalkovi poliitilist manifesti, pidades seda ühiskondliku elu tähtsündmuseks, mis avaldab positiivset mõju tänapäeva Venemaa ühiskondlikule arengule.

„Me kuulsime, mida meile räägiti Venemaa globaalsesse raketitõrjesse kaasamise kohta,” sõnas Medvedev. „Nüüd me uurime seda ettepanekut.”

“Aitab enda ja maailma vaatamisest põlvili seistes. Kätte on jõudnud aeg omandada taas väärikus ja enesekindlus, tõusta jalule ning rahulikult ja sügavalt sisse-välja hingates hakata võitlema omaenda riiklike huvide eest…”

“Meile on omane eriline rahvusülene, imperiaalne teadvus, mis määratleb vene elu asupaiga erilises euraasialikus koordinaadistikus. Meie arengu rütm on terve kontinendi rütm, meie vastutusel olev territoorium hõlmab kogu kontinenti…”

“Geopoliitika peab Venemaal muutuma tähtsamaks poliitikast, geomajandus majandusest ja geokultuur kultuurist.”

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane