Moskva alustas Teise maailmasõja ja naabrite ajaloo vaenamise otsustavat etappi

Venemaa 9. juuli teadaanne, et 22. septembril korraldatakse Moskvas võidusaluut Tallinna fašistlikest okupantidest vabastamise 75. aastapäeva auks, tõi valusalt-trotsivalt meelde mineviku ja tipnes Eesti välisministeeriumi ametliku protestiavaldusega. Kaks päeva hiljem avaldas Venemaa välisministeeriumi kõneisik Maria Zahharova selle üle imestust, väites, et saluudid endise Nõukogudemaa ja Euroopa teatud linnade fašistidest vabastamise 75. aastapäeva auks algasid juba 10. aprillil ja lõppevad 9. mail 2020.¹ Ehk siis kinnitati toimuva kuulumist suurde „meie võidu“ kampaania programmi, mida lahkasime Diplomaatia veebruarikuu numbris.² Tegu on Vladimir Putini meeskonna juba 2000. aastal tehtud otsuse  põhjal korraldatava Venemaa (NSVL) Teise maailmasõja raames saavutatud „oma võidu“ ümmarguse tähtpäeva tähistamise järjekordse kampaania jõudmisega lõppsirgele.

Venemaa „oma võidu“ eristamine liitlaste ühisvõidust toetub detsembris 2004 ÜRO resolutsiooniga sätestatule – Teise maailmasõja mälestamise ja leppimise päevadeks on nii 8. kui ka 9. mai. Kampaaniad kestavad kolm aastat (varasemad kolmaastakud olid 2003–2005, 2008–2010, 2013–2005) ja praegune algas 2018. aastal. Kõik kampaaniad on alanud Stalingradi lahingu võidu ümmarguse aastapäeva tähistamisega, jätkunud siis teiste silmapaistvate võitude märkimisega, k.a. tähistamised  – sõltuvalt konjunktuurist  ka endise Jugoslaavia territooriumil ja Austriani välja – ning kulmineerunud võiduparaadiga Moskvas. Putin ise on olnud kohal enamikul pidustustest ja kampaania koordineerijad on alati kiivalt jälginud, et keegi ei kahjustaks või koguni kummutaks Kremli ametlikku võidukontseptsiooni mingi muu üritusega.

Et käimas on juba neljas kolmaastak, siis on Euroopas jõutud täheldada ka vahet Kremli vastureageeringute teravuses kampaaniate ajal ja nende vahelistel aastatel – detail, mis torkab silma näiteks „valede“ monumentide avamise puhul (vrd skandaaliga lõppenud Lihula monumendi panekut 2004. aastal ehk kampaania keskel ja 2012. aastal suhteliselt vaikselt – väljaspool kampaania aega – üles pandud lätlaste analoogset monumenti Bauskas).

Kremli propagandamasinal jagub paindlikkust. Näiteks ei meenu kellelegi saluut Tallinna fašistidest vabastamise 70. aastapäeva auks Moskvas.

Kremli propagandamasinal jagub paindlikkust. Näiteks ei meenu kellelegi  saluut  Tallinna fašistidest vabastamise 70. aastapäeva auks Moskvas. Aasta 2014  ja sündmused olid lihtsalt teised – Krimmi okupeerimine ja sõda Ida-Ukrainas – ning rõhk selgelt muul: Kiievis on võimul „fašistlik hunta“ jmt. Tulenevalt Venemaa rahvusvahelisest isolatsioonist mõjus 9. mai 2015 võiduparaad Moskvas rohkem Aasia (Hiina, India, Mongoolia jt väeüksused) kui Euroopa riikide paraadina. Ent paraad ikkagi toimus. Elik – Kreml suudab asju operatiivselt muuta ja ümber sättida, kuid kord käiku lastud kampaania mall püsib.

Provokatiivsete saluutide juurde tagasi pöördudes tuleb märkida, et Moskva, täpsemalt küll Venemaa Lääne sõjaväeringkonna avaldus saluutidest  ehk täisnimekiri 17 linnast, k.a Vilnius, Kaunas, Chișinău, Riia, Tallinn jne tehti teatavaks alles pärast seda, kui esimesed saluudid (10. aprillil Odessa, 10. mail Sevastopoli ja 3. juulil Minski vabastamise 75. aastapäeva puhul) olid juba kõlanud. Info jagamine kahes osas oli mõistetav, sest Venemaal oli käsil otsustav ponnistus pääsemaks välja rahvusvahelisest isolatsioonist ja tuli varjata igasugust infot, mis  võinuks seda takistada. Pööre Moskva kasuks rahvusvahelises suhtluses sündis 25. juunil Strasbourgis, kui Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee otsustas kutsuda Venemaa (delegatsiooni) taas ühislauda ilma, et too oleks isegi vabandanud sõjalise okupatsiooni eest Ukrainas, rääkimata vägede äratoomisest sealt ja mujalt. Pärast säärast edu lubas Kremli propaganda endale taas kõike ja varasemaga võrreldes isegi rohkem, sest … tema võidukontseptsiooni kritiseeriti ka rohkem kui varem!

Kremli Teise maailmasõja kontseptsioonist erinev jutt sündis – mõistagi allasurutult –  viimasega võidu. Selle avalik esitamine ja vastandumine Moskva jutule algas alles pärast külma sõja lõppu ja sai arusaadavatel põhjustel hoo sisse 2004. aasta suvel ehk pärast suure grupi Ida-Euroopa riikide liitumist NATOga. Sealtpeale on 1938.–1941. aastail okupeeritud riikide järeltulijad üha valjemini ja süsteemsemalt esitanud oma nägemust toona toimunust. Väitlus ägenes veelgi seoses 2014. aasta Ukraina sündmustega. Nagu eelmises publikatsioonis rõhutatud, oli Kremli propaganda veel enne pärissündmusi loonud erilise fooni oma vägede sissetungi ja separatistide toetamise õigustamiseks (väidetega, nagu oleks novembris 2013 alanud Euromaidanil tooniandjateks fašistid, et  võim Kiievis läks riigipöörde teel „huntale“ jmt).

Tegemist oli jultunud, ent ajaloos korduvalt kasutatud võttega. Venelaste seisukohalt sootuks teise, seejuures slaavlasest, hõimlasest vastase vastu massiivselt kasutatud sõjaaegne sõnavara mõjub siiski tänagi ehmatavalt. Tuleb ju venelastelt küsida – kui täna nii, siis kas ja kui palju oldi Ukraina ja ukrainlastega ühel pool rinnet Suure isamaasõja päevil?!

Nagu teada, tõi Venemaa tingimusteta toetamine Strasbourgis kaasa selle, et lisaks Ukrainale lahkusid saalist ka Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia ja Gruusia delegatsioonid ehk siis riigid, mille saatust oli mõjutanud Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokoll. Venemaa agressiooni ohvriks sattunud Gruusia puhul tasub lisaks mäletada seda, et kõigest nädal varem (20. juunil) piisas Venemaa Riigiduuma saadiku istumisest Gruusia parlamendi spiikri kohale ja seal lausutud „õpetussõnadest“ grusiinidele, et Moskva vastu kogunenud vimm vormuks mitmepäevasteks protestideks Venemaa poliitika vastu. Hoolimata  vahepealsetest heietustest, et küll aeg teeb oma töö ja ülekohus unustatakse, leidis taas tõestust, et rahvaste ajalooline mälu pole kuhugi kadunud ja ajalooline tõde nõuab vormistamist. Mõistagi, et Kremli juttudega konkureerides.

Tbilisis ja Strasbourgis aset leidnud poliitilistel draamadel oli oma osa selles, et Kreml otsustas esimesena oma kaardid avada.  4. juulil toimus Moskvas Venemaa Sõjaajaloo Seltsi pressikonverents, kus põhiesinejaks oli selle hoolekogu esimees Sergei Ivanov, kes on tuntud rohkem kui Putini kauaaegne alluv julgeolekustruktuurides,  kaitse- ja asepeaminister ning presidendi administratsiooni juht, praegu Venemaa Julgeolekunõukogu liige ja presidendi eriesindaja keskkonnakaitse, ökoloogia ja  transpordi  asjus. Esinemise teemaks oli „Teise maailmasõja alguse 80. aastapäevaks: Versailles’st Gleiwitzini“. Parajalt mõistatuslik pealkiri, sest kui esimene kohanimi tähendab seal toimunud Esimese maailmasõja lõpetanud rahukonverentsi ja selle otsuseid, siis teine on pisike piirilinnake (tänane Gliwice Poolas), kus SS korraldas provokatsiooni saamaks ettekäänet kallaletungiks Poolale 1. septembril 1939.

Ivanov ise põhjendas oma esinemist ajakirjanikele sellega, et enne 1. septembrit avaldatakse väga palju sellele sündmusele pühendatud publikatsioone, võltsinguid ja feike, milles kinnitatakse, et sõja puhkemises oli süüdi Nõukogude Liit, kes läks kokkuleppele fašistliku Saksamaaga, ja Hitleri süü oli väike. Säärast infot ennetades väitis Ivanov uusi arhiivimaterjale kaasa tuues, et toonasel Nõukogude juhtkonnal ei saanudki algselt olla plaani Poola jagamiseks ja Baltimaade hõivamiseks, sest Moskvas polevat olnud Saksamaa plaanide kohta mingit selgust. Poolakatele aga „olnud peamine Nõukogude Liidu ja kommunistliku korra isoleerimine ja demoniseerimine“. Inglaste ja prantslastega enne 23. augustit peetud kõneluste kohta esitas Ivanov uudisena seda, et viimastelt oli küsitud, kus peaks Punaarmee seisma Saksa vägede tulekul, ja vastuseks olnud – seiske seal, kus olete, s.t vanal Poola – NSV Liidu piiril. Sõja puhkemise põhjustajana mainis ta Müncheni 1938. aasta lepingut ja järgnes paatoslik avaldus: „Ajaloolise tõe seisukohast vaadatuna Nõukogude Liit 1. septembril 1939 Teise maailmasõja alustamises ei osalenud. Mitte meie, vaid sakslased korraldasid provokatsiooni.“

Punaarmee tegevust 17. septembrist 1939 alates selgitas Ivanov nii: Poola territooriumile siseneti siis, kui selle riigi president oli juba Varssavist lahkunud ja valitsuse tegevus oli lakanud. „Vägede sisseviimisel oli vaid üks eesmärk – tagada ukraina, valgevene, vene ja juudi rahva julgeolek ja huvid, sest nemad moodustasid enamuse territooriumil, kuhu sisenesid Nõukogude väed.“ Teatavasti on Moskva Poola jagamist seni põhjendatud vaid ukraina ja valgevene rahva saatusega. Kahe rahvusgrupi lisamises on oma osa käimasoleva kolmaastaku kampaanias teravalt tõstetud russofoobia teemal ja samuti vahepealsel tõusul Venemaa-Iisraeli suhetes: alates 2017. aastast tähistatakse Iisraelis Teise maailmasõja Euroopas saavutatud võidu päevana samuti 9. maid.

Baltimaade osas tegi Ivanov tähelepanuväärse möönduse, kui mainis, et vägede sisenemine sinna „mõnedele tõesti ei meeldinud, sest nad pidasid seda agressiooniks ja emigreerusid. 1990. aastail aga pöördusid nad tagasi ja mõned said isegi presidendiks ja oma riigi esindajaks. Kuid ajaloodokumendid ja kinokroonika kinnitavad, et suurem osa nende riikide elanikkonnast tervitas oma riigi liitmist Nõukogude Liiduga.“ Ivanovi sõnul andis see „Leedu, Läti ja Eesti vaestele inimestele maad ja keskklassi elu ei läinud halvemaks. Paljud eliidi esindajad, sealjuures poliitikud, isegi võitsid sellest liitumisest NSV Liiduga, sest pääsesid nüüd kõrgetele kohtadele“.  Pole ilmselt vaja täpsustada, keda konkreetselt mõlemal juhul silmas peeti.

Muidugi polnud päeva nihutamine juhuslik – 1613–1917 tähistati Venemaal 4. novembrit kui Moskva Poola sissetungijate käest vabastamise päeva.

Ivanov jätkas: „Balti riikide lõplik liitumine NSV Liiduga ja sellesse astumine ei käinud lihtsalt hääletamise teel. Esialgu asusid Nõukogude väed Balti riikide territooriumile vastavalt lepingutele. NSVL ei okupeerinud neid. Okupeerisid sakslased, kes korraldasid repressioone kohaliku elanikkonna vastu ja organiseerisid koonduslaagrid, korraldasid mahalaskmisi. Nõukogude Liidus toimusid mõningad repressioonid pärast 1939. aastat, kuid mingeid koonduslaagreid ega massilisi mahalaskmisi, nagu seda tegid sakslased, seal ei olnud. Just Hitleri režiim ja mitte verine Nõukogude režiim avas koonduslaagri Salaspilsis Lätis,“ lõpetas Ivanov selle lõigu. Järgnes okupatsiooni tekitatud kahju kompenseerimise nõude käsitlus, milleks Balti riikidel polevat Ivanovi kinnitusel mingit alust.³

Tulenevalt Ivanovi enda märkusest sõnavõtu algul oli selle mõtteks uutele probleemidele omapoolse ennetava hinnangu andmine. Sõnumitena – kellele otse, kellele kaude. Kompensatsioon sõjakahjude eest pole aga juba mõnda aega mitte niivõrd Balti riikide kui Poola probleem, kes esitab nüüd lisaks Venemaale nõudeid ka Saksamaale. Seda teeb 2015. aastal Poolas võimule pääsenud Korra ja Õiguse (PiS) valitsus, kes on kokku rehkendanud 800 miljardi eurose kogunõude. Varssavi kahesuunaline aktiviseerumine ja Berliini otsene abi Moskva taas parketikõlblikuks tegemisel sünnitas uut lähenemises ka omavahelisele sõjale. 28. juunil Osakas G20 kohtumise ajal antud pressikonverentsil mainis Putin võidu 75. aastapäeva paraadile kutsumisest rääkides seda, et sõjaaegsete liitlaste all peetakse silmas ka „põrandaalust antifašistlikku opositsiooni Saksamaal“. Ootamatu avalduse adressaat ilmnes 20. juulil, kui Saksamaal tähistati ametlikult Hitlerile grupi ohvitseride ja intellektuaalide poolt tehtud ebaõnnestunud atentaadi 75. aastapäeva. Sel üritusel oli kohal ka kantsler Merkel, kellega Putin oli pidanud kõnelusi Osakas.

Mis Putinil üle jäi, sest Poola presidendi nõunik (NB! – mitte president ja mitte ka välisministeerium, kes olla peasõnumit mitte toetanud?!) oli 20. märtsil kuulutanud, et Teise maailmasõja alguse 80. aastapäeva mälestustseremooniale Poola on oodatud kõik riigid, kes teevad koostööd rahvusvahelise õiguse, rahvaste suveräänsuse ja nende territoriaalse terviklikkuse austamise vaimus. Kuna Venemaale kutset ei saadetud, küll aga Saksamaa valitsusele, siis lisati täpsustuseks, et kutsumisel lähtuti mitte ajaloost, vaid tänasest käitumisest rahvusvahelisel areenil.⁴

Poolakate käitumine pole üllatus, kui vähegi teada kahe riigi suhete ajalugu ning Putini panust sellesse. Võib öelda, et käib Stalini pärandi pidev ülesoolamine. Kas või Ivanovi ülaltoodud väide Venemaa demoniseerimisest ning koonduslaagrite ja massihukkamiste eitamine. 1939. aastal vangistatud Poola ohvitsere  ei viidud pioneerilaagritesse ja järgnes Katõn. Pealegi puudutas toimuv kõiki poolakaid. ÜK(b)P KK ja NSVL RKNi kurikuulus 14. mai 1941 otsus juuniküüditamistest Eestis, Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas, Moldovas näiteks loetles üheksa inimgruppi, kes tuli Siberisse või põhja saata. Kapitalistidele, politseinikele, kulakutele jt lisaks olid nendeks „6) Saksamaaga seotud isikud; 7) põgenikud endisest Poolast…“. Säärane sõnastus  ütleb üheselt, et NSV Liidus kehtis juba toona teatud rahvaste seadustatud tagakiusamine ja hävitamine, mis jätkus sõja päevil uute rahvaste (krimmitatarlased, tšetšeenid jt) lisamisega nimekirjadesse.

Venemaa president Boriss Jeltsin teatavasti suutis augustis 1993 Varssavis viibides poolakate ees Stalini ajal juhtunu pärast vabandada. Putini aeg kahepoolsetes suhetes aga hakkas pihta sellega, et jaanuaris saatis Poola riigist välja suure grupi Vene diplomaate ja Moskva vastas samaga. Kui 2000–2001 avati esimesed mälestusmärgid Katõni ohvritele Poolas ja Venemaal, siis oli Poola neil tseremooniatel kohal kõrgeimal tasemel, samas kui Venemaad esindasid ministrid. President Putini esimene visiit Poola toimus jaanuaris 2002.⁵

Murdepunktiks kahe riigi suhetes sai Venemaa uue riigipüha valik – teema, mida ametlikult ei arutata, ent mille sisu kõik kummalgi poolel teavad. Nõukogude ajal oli Venemaa suurimaks pühaks oktoobrirevolutsiooni aastapäev 7. november, mida saab mõtestada kui ühe osa oma rahva võitu teise oma rahva osa üle. Ehk siis on see siseriiklik võit. Veel demokraatia lainel püsinud Jeltsini 1996. aasta korraldusega muudeti 7. november üksmeele ja leppimise päevaks. President Putini, formaalselt küll toonase Riigiduuma algatusel viidi see püha detsembris 2004 ehk siis pärast „oma võidupäeva“ kinnistamist ÜRO Peaassamblee otsusega (vt. ülal) üle 4. novembrile  ja nimetati rahvusliku ühtsuse päevaks.

Läänes pikalt juurutatud poliitkorrektne võte öelda Saksamaa asemel Nazi tipnes 2015. aastal sellega, et USA Föderaalse Juurdlusbüroo direktor James Comey (vallandati hiljem Trumpi poolt) mainis holokausti põhjustajatena „natse, Poolat ja Ungarit“.

Muidugi polnud päeva nihutamine juhuslik – 1613–1917 tähistati Venemaal 4. novembrit kui Moskva Poola sissetungijate käest vabastamise päeva. Too sündmus leidis aset aasta varem – 1612, tähistades nn segase aja lõppu Venemaal ja tsentraliseeritud riigi algust. Kuigi päeva ametlik deviis muutus, tuletas see ikkagi – nagu ka kuupäev – meelde, et tegu on tähtpäevaga, mil Venemaa saavutas sõjalise võidu oma toonase ja tänase naabri üle.

Minevikust on tark teada veel ühte vähekajastatud fakti poolakate Teise maailmasõja aegsetest tragöödiatest. Nimelt korraldati ka Londonis 8. juunil 1946 paraad sõjas saavutatud võidu auks. Sellel olid esindatud Briti Rahvaste Ühenduse liikmed ja Inglismaa teised sõjaaegsed liitlased. Lääneriikide poolel sõdis tervelt 200 000 poolakat, kuid Moskva ja nende poolt kontrollitud Varssavis resideeruva valitsuse nõudmisel Inglismaa eest sõdinuid (eriti hinnati poolakatest lendureid) paraadile ei lubatud. Moskva ja Varssavi valitsused jätsid ise ka tulemata.⁶

Poola võitlejatega juhtus sõja päevil Inglismaal – nagu NSV Liiduski  – muudki, mistõttu võib pidada seaduspäraseks, et ülalmainitud vaidlused sõja kulgemise üle, mis algasid pärast NATO laienemist, läksid lahti just  Varssavi ülestõusu 60. aastapäeva (2004) tähistamise konverentsidega. Nagu teada, sõltus tuhandete poolakate ja juutide saatus toona otseselt Stalini ja Churchilli suhtlemisest, mis pehmelt öeldes jättis kõvasti soovida ja sünnitas suurmehi küsitavalt õigustavaid käsitlusi.

Toonaste katsetega ümber hinnata seda, mida Inglismaa ja Venemaa ajaloolased olid juba n-ö kinnistanud, algas Poola ajaloolaste ja poliitikute julgete järelduste kõlamise aeg, mis kestab tänaseni ja on nii mõnedki leheküljed ajaloos uueks kirjutanud. Kõmulisematest sõnumitest olgu siinkohal mainitud Poolas asunud Saksa koonduslaagrite teema. Läänes pikalt juurutatud poliitkorrektne võte öelda Saksamaa asemel Nazi tipnes 2015. aastal sellega, et USA Föderaalse Juurdlusbüroo direktor James Comey (vallandati hiljem Trumpi poolt) mainis holokausti põhjustajatena „natse, Poolat ja Ungarit“. See, aga ka president Obama samasugune  väljendumine, viis poolakad kehtiva seaduse täiendamisele, mille tekst omakorda pani juudid kartma, et väiksemgi möödarääkimine kõigile hellal teemal võib neid ohustada 3-aastase vangistusega. Järgnesid mitu kuud kestnud USA, Iisraeli, Poola juhtide avaldused ja vastastikused demaršid.⁷ Teise maailmasõja ajal toimunu on pidevate vastastikuste etteheidete areeniks ka Poola-Ukraina suhetes.

Et mitmed olulised Molotovi-Ribbentropi paktiga sünnitatud Teise maailmasõja aegsete riikide/rahvaste rivistuste ja ümberrivistustega kaasnenud probleemid pole tänaseks saanud paljude silmis õiglast lahendust, läheb vaidlus sõjaajal toimunu selgitamise/hindamise üle edasi. Sestap on tähelepanu pööramine Poolale loogiline, sest MRP ohvritest suurima riigina kuulub talle määrav roll muutuste tegemisel Teise maailmasõja ajaloo kontseptsioonides.

Et muutusi tuleb oodata just Venemaa propageeritavates hinnangutes, siis tähendab Sergei Ivanovi esinemine vaid avalööki. Nagu juba mainitud, tegeleb ka Vladimir Putin „meie võidu“ ajaloo lehekülgede värskendamisega. 9. juulil ehk siis samal päeval, kui sai teatavaks saluut Tallinna vabastamise auks, andis alati hea mälu ja põhjalikkusega hiilgav Putin Venemaa ajakirjanikele tõelise Gruusia ajaloo tunni.

Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et Putin ei suuda leida õiget retsepti suhtlemiseks nendega, kes kunagi olid n-ö omad.

Selle eelloona tasub mäletada Putini 24. aprillil 2005 esitatud aastaläkituses kõlanud tõdemust, et 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks oli Nõukogude Liidu lagunemine. Tasub märgata, et see tõdemus kõlas vahetult enne võidu 60. aastapäeva paraadi, mida tulid vaatama Euroopa liidrid ja USA president George W. Bush, ent mitte Eesti, Leedu ja Gruusia presidendid Arnold Rüütel, Valdas Adamkus ja Mihheil Saakašvili, kes Rüütli sõnul eelistasid sel päeval olla koos oma rahvaga. Putin on lagunemise mõtet korranud ka hiljem, sealhulgas vastuseks kooliõpilase küsimusele  „Mis sündmus on teid kõige rohkem elus mõjutanud?“ suvel 2017 noortelaagris Sirius. Ta kordas seda ka oma mulluses valimiskõnes ehk praeguse kolmaastaku alguses.

Seda sõnades kurtmist on saatnud Vene-Eesti piirilepingust loobumine ja agressioonid endiste liiduvabariikide vastu. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et Putin ei suuda leida õiget retsepti suhtlemiseks nendega, kes kunagi olid n-ö omad. Sellest selge ülbitsemine Ukraina uue presidendi aadressil ja samaaegsed vastukäivad avaldused Gruusia suunal. Pluss teod. Fakt on see, et 20. juunil Gruusias puhkenud Venemaa-vastalisuse tundidel andis Putin ise (!) korralduse lõpetada lennuliiklus kahe riigi vahel ja nõudis vabandamist (nagu kolm aastat varem Türgilt pärast Venemaa lennuki allatulistamist). Alluvad said juhi tegevusest innustust ja kui üks Gruusia ajakirjanik kukkus teleekraanil Putinit valimatult sõimama, pakuti Riigiduumas üksteise võidu välja uusi sanktsioone Gruusia karistamiseks. Hüsteeria  seiskamiseks esines Putin kärmelt ajakirjanikele kõnega, mille (9. juulil Jekaterinburgis) viimaseks lauseks oli – tema isiklikult ei pea vajalikuks nii väärikale  rahvale uute sanktsioonide kehtestamist.

Sellele eelnes aga loeng Gruusia ajaloost. Paraku vaid Kremli vaatevinklist: „1774 läks Osseetia Venemaa koosseisu, 1810 läks Abhaasia … Mingit Gruusiat ei olnud, oli Tiflisi kubermang … Esimese maailmasõja järel tekkis Gruusia riik, kes püüdis alla neelata Abhaasiat ja tegi seda Saksamaa abil nii karmilt, et see oli genotsiid jne.“⁸

Nagu lugeja sellest lühiesitusest võis märgata, rääkis Putin Gruusia riigist alles 1918. aastal ehk siis – kuhu jäävad kuninganna Tamar ja teised!? Gruusia ühisriik eksisteeris teatavasti aastani 1555, lagunes siis kolmeks (suureks ja viieks väikseks) ning oli Türgi vasall. 1817. aastal hakkas viimast välja tõrjuma Venemaa, viimase nn Kaukaasia sõja metsikustest on kirjutanud Mihhail Lermontov ja Lev Tolstoi, ent mitte kõigest. Sestap olgu lisatud, et Kaukaasia oli esimene „põletatud maa“ taktika kasutamise koht ammu enne, kui USA tegi sama Vietnamis. 1864. aastal sundisid Vene väed lahkuma 60 protsenti Abhaasia elanikkonnast jne, kui tuua vaid mõni detail sellest, millest Putin vaikis. Tema mainitud Tiflisi kubermangu kuulus ka Lõuna-Osseetia ja Abhaasia kuulus Kutaisi kubermangu ehk siis need kaks ala, mida Putin oma ajalootunnis hoidis Gruusiast lahus, olid ajalooliselt siiski Gruusia koosseisus.

Putini ootamatu viimase hetke leebus grusiinide vastu seletub lihtsalt – võidu 75. aastapäeva tähistamise põhjaks on Stalini-Churchilli-Roosevelti koostöö ja olla sel hetkel tülis maailmale Stalini andnud rahvaga ei tule kõne allagi.

Putini ajalootunni mõte oli selge – anda teada, et seal pole õiget riiki olnudki ehk siis – mis neil üldse tahta on!? Täpselt sama ütles ta 29. augustil 2014 (NB! – Ukraina agressiooni aegu) Seligeris Venemaa tulevaste tippjuhtide laagris Kasahstani kohta ja on sealtpeale pidanud targaks aeg-ajalt vabandada kasahhide alandamise eest. Detail, mis omakorda selgitas eelnevalt mitu korda väidetut – mingit Ukrainat pole olnudki, Krimm ja Malorossija olid lihtsalt Venemaa kubermangud jne. Nüüd siis ka ja ikka pahandamise käigus ehk emotsioonidele voli andes – oli vaid Tiflisi kubermang ja Gruusia riik tekkis 1918. aastal. Selgelt imperiaalsest mõtlemisest on kantud ka Putini heietused ukrainlastest ja venelastest kui ühtsest rahvusest, keda poolakad ja teised pahad Läänes on lahutanud kaheks riigiks, kuid kelle ühtsus olla möödapääsmatu. Nii rääkis ta ka Oliver Stone’i filmis⁹, mida näidati kõigil Venemaa telekanalitel enne Ukraina valimisi.

Putini ootamatu viimase hetke leebus grusiinide vastu seletub lihtsalt – võidu 75. aastapäeva tähistamise põhjaks on Stalini-Churchilli-Roosevelti koostöö ja olla sel hetkel tülis maailmale Stalini andnud rahvaga ei tule kõne allagi. Paraku pole sõnad varblased ja on välistatud, et kõige kõrgemal tasemel naabrite kohta vääralt öeldu kohe unustatakse ja andestatakse. Teise maailmasõja alguse 80. aastapäeva meenutamiselt Putin juba jäeti kõrvale. Tegelikult seisab ees huvitav aeg, sest 9. maini 2020 on piisavalt aega. Tõenäoliselt on oodata suurt  ja kõrgetasemelist propagandasõda uue ja tõesema Teise maailmasõja ajaloo nimel.