Putin jätkab võidukampaaniaid oma ajalootõe kaitsmisega põhiseaduse abil

Mais jõudis lõpusirgele Venemaa neljas (2018–2020; varasemad 2003–2005, 2008–2010, 2013–2015) mastaapne sise- ja välisauditooriumile mõeldud ja piireületav propagandakampaania. Need kampaaniad on olnud pühendatud Suures isamaasõjas saavutatud võidu vastavalt 75., 60., 65. ja 70. aastapäevale. Üritused/pidustused ja propagandatöö käisid vastava komisjoni juhtimisel. Kampaaniad algasid Stalingradi lahingu võidupäeva tähistamisega, siis tähistati järgmiste lahingute võitmist ja punkt pandi  võiduparaadi uue esitusega 9. mail Punasel väljakul. Viimase kolmeaastase tsükli lõppu tuli pandeemia tõttu muuta ja võiduparaad toimus 9. mai asemel 24. juunil ehk siis päris võiduparaadi (24. juuni 1945) 75. aastapäeval.

Nõukogude Liidus kehtestatud ideoloogiline doktriin nägi kõikvõimalikes kampaaniates vahendit inimeste püsivaks mobiliseerimiseks ja kontrollimiseks. Punaimpeeriumi lagunemine ja külma sõja lõppemine andsid endistele sovettidele tagasi võimaluse reaalselt hinnata nn sotsialismi ehitamise tulemusi ja panust maailma poliitikasse. Viimasest esileküündivaim oli Punaarmee osalus fašistliku Saksamaa purustamises, mille jätkuks sai NSV Liidu kontrolli kehtestamine terve grupi riikide üle. Sotsialismileeri kadumisega muutus küll õõnsaks senine jutt Venemaa ajaloolisest missioonist maailmas, ent tõde on seegi, et 1990. aastate poliitilistes heitlustes jäid Moskvas peale need, kes võtsid kursi Venemaa sõjalise vägevuse taastamisele. Selle ideoloogiliseks ja ajaloolise mälu baasiks sobisid igati Stalini-Brežnevi päevil loodud võitjarahva ja teiste rahvaste vabastaja kontseptsioonid, mida nüüd hakati juurutama ja propageerima taaselustatud kampaaniate korras.

Oleme samas varem selgitanud, et Vladimir Putiniga koos Kremlisse asunud jõumeeste seltskond tegi tulevase kampaania kiirkorras läbi juba 2000. aastal.¹ Kuna mõtteks oli vaid sõja ajal saavutatud võitude tähistamine, siis jäid kampaaniatest välja sõja kaks esimest kaotuste aastat. Mõistagi räägiti sõjast nendelgi aastatel, ent see oli nagu hoo kogumine, kuni kuulutati välja uus ümmargune võiduaasta number ja uus kolmaastak läks käiku. Need kõik on ellu viidud kindla plaani ja rutiini alusel ning iga kampaaniaga on lisatud ka midagi uut. 2013–2015 kolmaastaku sisu määras paljuski Venemaa agressioon Ukrainas ja ootuspärane lõpp lahendati ootamatute külalismarssijatega  Punasel väljakul. On muidki uuendusi tehtud: surematu polgu marss 2010. aastal, selle virtuaalne esitus ja artistide etendused mais 2020 jne.

Mida aeg edasi, seda rohkem on hakanud just sõjatandriks olnud Ida-Euroopas ja mujalgi maailmas kõlama Moskva omast eristuv ja sellele vastanduv arusaam nii Teise maailmasõja algusest 1939–1941 kui ka 1944.-1945. aastal toimunust.

Kuna kampaaniate mõtteks on Kremli arusaama kinnistamine Teisest maailmasõjast, siis on need esimesest peale tekitanud teistes riikides proteste. Mida aeg edasi, seda rohkem on hakanud just sõjatandriks olnud Ida-Euroopas ja mujalgi maailmas kõlama Moskva omast eristuv ja sellele vastanduv arusaam nii Teise maailmasõja algusest 1939–1941 kui ka 1944.-1945. aastal  toimunust. Seda mitte üksnes ajaloolaste, vaid ka valitsuste ehk siis riikliku poliitika tasemel.

Sõja alguse ja lõpu sündmuste ümmargused daatumid mahuvad ju kenasti Kremli kolmaastakute sisse ehk siis erinevate käsitluste kokkupõrked on tegelikult olnud ette teada juba enne, kui Moskva uut kampaaniat alustas.  Jääb tõdeda, et äsja lõppenud neljas kolmaastak oli eriti poliitiline ning riikide suhetes pingeid tekitanud aeg. Selle mõistmiseks on tark meenutada kõiki kolmaastakuid, et tekiks pilt, millal üks või teine teema tõusetus.

Esimene kolmaastak 2003–2005

Ajaloo tahtmine oli säärane, et juba Kremli esimest „meie võidu“ kampaaniat hakkasid vastustama mõlemad ette teada  suurimad sellega mittenõustujad – oodatult Poola ja ootamatult ka Ukraina. Oma panuse andsid muidugi ka Balti riigid, ent nagu poliitikas ikka – tõsised asjad hakkavad muutuma alles siis, kui neid hakkavad muutma suured riigid, regionaalsed liidrid.

NATO ja Euroopa Liidu ametliku suurlaienemise ajal (märts–mai 2004) saatsid Teise maailmasõja aegse Lääne koalitsiooni esindavad valitsused esimest korda (!) kutse Venemaa presidendile Putinile ja ka Saksamaa kantslerile Gerhard Schröderile võtta juunis 2004 osa D-Day ehk liitlasvägede Normandias maabumise 60. aastapäeva tähistamisest. Mõistagi lubas see arvestada Lääne liidrite vastukülaskäiguga  Moskvasse mais 2005.

Näiliselt laabuma hakanud suurriikide koostöö rikkus ootamatult Poola, kus – nagu ka Rumeenias ja Balti riikides ning osaliselt Ukrainas – oli selleks ajaks omaks võetud uus poliitilis-ajalooline hinnang Teise maailmasõja algusele ja 1944.-1945. aasta sündmustele. Poolakate jaoks oli sel hetkel peatähtis Varssavi ülestõusu (01.08–02.10.1944) alguse 60. aastapäeva tähistamine. Teatavasti suruti see fašistide poolt maha olukorras, kus Punaarmee seisis teisel pool Vislat, ent appi ei tulnud. Poola liidrid ja meedia lootsid, et Kreml alustab sõjaaegsete minevikutegude – osalemine Poola riigi hävitamises, 22 000 Poola ohvitseri massimõrv Katõnis jmt –kriitilist ümberhindamist just Varssavi ülestõusu verreuputamise „pealtvaatamisest“. Läks aga nii, et 1. augustil 2004 olid Varssavis kohal Saksamaa kantsler Schröder ja USA riigisekretär Colin Powell, ent president Putin loobus tulekust. Kremlil oli plaanis sootuks muu.

Venemaa ladvikus toona valitsenud meeleolude näiteks on hiljem korduvalt Eestiski käinud föderatsiooninõukogu väliskomisjoni esimehe Mihhail Margelovi artikkel 10. novembri 2004 Izvestijas. Katõni ohvrite mainimisele vastates teatab ta selles, et esmalt tuleks Poolal endal vabandada 80 000 (tegelikult 17 000 – TA) Nõukogude sõjavangi hukkumise pärast laagrites, kuhu nad paigutati Poola väejuhi Józef Piłsudski korraldusel pärast Punaarmee pealetungi läbikukkumist 1920. aastal.

Samas vaimus rääkisid teisedki Vene poliitikud. Seda vähemalt teise presidendivalimisvooruni Ukrainas (21. november 2004), mille võitis Kremli kandidaat Viktor Janukovõtš. Puhkenud protestide tulemiks aga oli kolmanda valimisvooru määramine, millega algas oranž revolutsioon Ukrainas. Seda värvi sümboleid kasutanud partei liider Viktor Juštšenko valiti 26. detsembril Ukraina presidendiks ja nii oligi Kremli Suure isamaasõja jutul ühe asemel kaks selle tõsist vastustajat – Poola ja Ukraina. Pealegi esialgu selgete liitlastena (nende lahkhelid 1939–1945 toimunu osas muutusid probleemiks hiljem ja Venemaa propaganda kaasabil).

Varssavi reageeringuks kõigele võib pidada sedagi, et Poola ametlikuks esindajaks 9. mail 2005 Moskvas toimunud paraadile saadeti mees totalitaarsest minevikust – armeekindral Wojciech Jaruzelski, kes oli oma sõjamehe maine rikkunud Poolas erakorralise seisukorra kehtestajana 1981. aastal.

Vastustamine Poola poolt osutus kohe põhimõtteliseks, sest Putini varasema esildise alusel kehtestas Riigiduuma 24. detsembril 2004 rahvusliku ühtsuse päeva tähistamise 4. novembril. See tuli bolševike oktoobrirevolutsiooni aastapäeva (7. november) tähistamise asemele. Saanuks mõne muugi sündmuse tähtpäevaks teha, ent valiti päev, mil rahvakaitsevägi (vn k: народное ополчение) vabastas Moskva Poola vallutajatest (04.11.1612). Ehk siis – kui võtta 7. novembrit siseriikliku sündmusena, ühe poole võiduna kodusõjas, siis rahvusliku ühtsuse päevaga sai Venemaa juba teise tähtpäeva, mille sisuks on võit teise riigi vägede üle. 1963. aastal alanud Prantsusmaa-Saksamaa lähenemist arvestades mõjus säärane mineviku tänasesse toomine  kummastavalt, ent Lääne-Euroopa pealinnades eelistati – nagu Kremli käikude puhul tihti –  lihtsalt vaikida.

Poola osas väärib lisamist, et Venemaa sõjaväeprokuratuur seiskas 11. märtsil 2005 uurimise Katõni massimõrva asjus. Varssavi reageeringuks kõigele võib pidada sedagi, et Poola ametlikuks esindajaks 9. mail 2005 Moskvas toimunud paraadile saadeti mees totalitaarsest minevikust – armeekindral Wojciech Jaruzelski, kes oli oma sõjamehe maine rikkunud Poolas erakorralise seisukorra kehtestajana 1981. aastal.

Teine kolmaastak 2008–2010

See algas traditsiooniliselt Stalingradi lahingu 65. võidupäeval, ent uut kvaliteeti ja valmisolekut ilmutati 9. mai paraadil. Esiteks näitasid  Venemaa relvajõud oma uut vormiriietust, mille kujundamisel oli osalenud moeguru Valentin Judaškin, ja teiseks näidati uusi lennukeid ja raketikomplekse, missugust signaali Läänes ei taibatud. Putin oli küll oma 10. veebruari 2007 Müncheni kõnes nõudnud oluliste otsuste tegemisel arvestamist Venemaaga  ja 11. detsembril lahkus Venemaa ühepoolselt Euroopa tavarelvastuse piiramise leppest (CFE). Euroopa suurriigid loobusid selle peale aprillis 2008 kavast lähendada Ukrainat ja Gruusiat NATOle, ent järgnes Venemaa raudteeväeosa sissemarss Abhaasiasse.

Lääneriikide tippe, kes aastaid varem olid andnud puna-Hiinale õiguse korraldada 2008. aasta olümpiamängud Pekingis ja kes enne mängude  avaüritusele minekut augustis olid  hakanud taunima inimõiguste olukorda Hiinas, ootas seal ees täielik poliitiline läbikukkumine. Kohalejõudnult tuli neil alla neelata teade Venemaa kallaletungist Gruusiale. Lääne reageering sellele jäi olematuks, samas kui gaasijuhtme Nord Stream lõpuniehitamine tipnes Gruusias vahendajat mänginud Pariisi 2010. aasta otsusega ehitada Venemaale kuni neli kopterikandjat Mistral. Nii heldelt polnud seni agressorit hinnanud ükski NATO riik.

Gruusiaga ühenduses ilmnenu  ja Viktor Janukovõtši võit oranži revolutsiooni tegelaste üle veebruaris 2010 toimunud Ukraina uutel presidendivalimistel lubas Putinil muuta oma taktikat Poola suhtes. Kui viis aastat varem Putin lihtsalt ei tulnud, siis nüüd ennetas tema kohalejõudmist 31. augustil 2009 artikkel Gazeta Wyborczas, milles – nagu ka 1. septembril peetud kõnes –  kõlas, et „ükski riik ei saa kiidelda selle üle, et on suutnud vältida tegusid ja otsuseid, millel pole midagi ühist kõrge moraaliga.“ Ehk siis – mida Moskvalt tahta, kui teised ka! Samas taunis Putin „natside käsilaste tegemist kangelasteks, ohvrite võrdsustamist tapjatega ja vabastajate kuulutamist okupantideks“.

Kõne lõpus mõistis Putin MRP hukka, ent viis kohe jutu Müncheni 1938. aasta kokkuleppele, mis jätnud Moskvale vaid selle võimaluse. Tasub lisada, et eelmise kampaania päevil 22. veebruaril 2005 Slovakkias intervjuud andes juhtis Putin tähelepanu sellele, et kui Müncheni lepingule andsid allkirjad riigi- ja valitsusjuhid, siis MRP paktile kõigest välisministrid.²

Putini ebamääraseks jäänud Poola-soolo toimus seisus, kus USA uus president Barack Obama pidas Gruusia sõjast hoolimata võimalikuks üritada reset-poliitikat Venemaa suhtes (märts 2009), mis tipnes kutsete vastuvõtmisega minna Moskvasse võidu 65. aastapäeva tähistamisele. Enamgi veel: 9. mail 2010 marssisid Punasel väljakul Vene armeeüksuste kõrval ka USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Poola väeüksused kinnitamaks tõde, et tegu oli ühisvõiduga.

Viimasel hetkel suhted siiski teravnesid ja president Obama, Briti peaminister Gordon Brown, Prantsuse president Nicolas Sarkozy jt jätsid tulemata. Kohale tulnud Saksa kantsleril Angela Merkelil, Poola presidendi kohusetäitjal Bronisław  Komorowskil (asendas aprillis hukkunud Lech Kaczyńskit), Eesti presidendil Toomas Hendrik Ilvesel jt tuli leppida  Abhaasia ja Lõuna-Osseetia nukuvalitsuste juhtide kohalolekuga samadel tribüünidel ja Gruusias sõdinud Vene vägede marssimise pealtvaatamisega.

Kolmas kolmaastak 2013–2015

Sedapuhku tähistati Stalingradi lahingu võidu 70. aastapäeva Stalingradis, sest kaks päeva varem oli Volgogradi linnaduuma üksmeelselt otsustanud, et kuuel Suure isamaasõja ja Stalingradi lahingu tähtpäeval aastas kannab linn Stalingradi nime.³ Ehkki ettepanekuid linn päriselt Stalini auks tagasi nimetada kõlas hiljemgi, jäi see otsus kompromissina püsima. Putin uue kampaania avatseremoonial ei osalenud, ent teatas 12. juulil 2013 Kurski lahingu aastapäeval peetud kõnes, et 70. aastapäeva kolmaastak on mõeldud kui SRÜ ja Baltimaade ühisüritus teisi sõjaaegseid liitlasi kaasates. Ta rääkis isegi SRÜ maade ühise 70.aastapäeva medali loomisest, mida tulnuks jagada kõigile sõjas osalenuile. Seda kinnitama pidanuks SRÜ maade tippkohtumine, ent see ja paljud teisedki üritused jäid ära, sest novembris 2013 kärgatas Ukrainas Euromaidan. Algas võitlus Ukraina pärast – võimulolijate katse vahetada riigi Euroopa arengusuund Euraasia suunaks lõppes veebruaris 2014 võimuvahetusega parlamentaarsel teel (Kreml nimetab seda antikonstitutsiooniliseks, ka riigipöördeks, sest seadusjärgse 336 poolthääle asemel saadi kokku 328 häält ja seda umbes 400 kohalolija juures).

3477-liikmeline Ukraina Moskva-meelsete kõigi tasandite saadikute kogu Harkivis, millel osalesid ka Venemaa parlamendi mõlema väliskomisjoni esimehed ja kolm Venemaa kuberneri, kuulutas võimu enda kätte võtmist 22. veebruaril ehk siis enne, kui sai ametisse uus võim Kiievis. Põhimõttelist ja ägedat võimuvõitlust saatis halastamatu sõnasõda, mis oli üks ühele üle võetud 70 aasta tagusest minevikust. Propagandaobjektideks polnud järsku enam kujud minevikust, vaid mineviku sildid külge saanud tänased inimesed.

Maailmal jäi üle vaid ahhetada, kui Kremli propagandamasin esitles Harkivi seltskonda kui sõjaaegset Ukraina rinnet (украинский фронт), mille vastas seisis Euroopa rinne (европейский фронт), kelleks olid Kiievis võimule saanud fašistid, fašistlik hunta ehk laen omaaegsest Franco Hispaania tümitamisest.*

Fraasi „Kiievi hunta“ ootamatu masskasutus algas siis, kui Putin ise oli öelnud nii  oma esimeses vastuses esinemisel üleriigilisel ajakirjanike foorumil Peterburis 24. aprillil 2014.⁴ Kuna ta oli nädal varem tunnistanud, et Krimmis tegutsesid mitte „rohelised mehikesed“, vaid Venemaa sõdurid, siis võib „hunta“ kasutuses näha vastutulekut Saksamaa juhtkonnale, kel tuli hakata vahendama konflikti Ida-Ukrainas. Putini autoriteete teades tasub märkida, et tuntud geopoliitik Aleksandr Dugin kuulutas vastaspoole huntaks 29. märtsil 2014 Donetski separatistidele antud intervjuus.⁵ 29. augustil 2014 rääkis Putin Kiievi võimulolijatest taas kui natsidest.

Ajaloost ammutati muudki sõnavara: Donbassis tekkisid rahvakaitseväed (ополчение), nagu see oli olnud 1612 ja 1941 jne. 24. augustil 2014 ehk Ukraina iseseisvuspäeval sundisid relvis separatistid vangilangenud Ukraina sõdureid läbi Donetski kesklinna minema ning seda kajastanud Vene telekanalid lisasid kaadreid vangilangenud Saksa sõdurite marsist läbi Moskva juulis 1944.⁶ Donetskis tähistati 8. septembril 2014 linna Saksa fašistidest vabastamise 71. aastapäeva ja Kiievi fašistide üle Ilovaiskis saavutatud võitu.⁷ Ehk siis kohati põimusid nagu millekski üheks 1944 ja 2014 tehtu ja tegu oli vastandlike siltide all toimetavate ukrainlaste sisetüliga. Räägiti avalikult ka Ukraina jagamisest, eriti pärast Putini enda 17. aprillil 2014 jagatud selgitusi Malorossijast (Donbass ja Musta mere põhjakallas), mis olla alati seisnud Ukrainast eraldi.

Moskva ja kohalike separatistide väljakutsuva käitumise ja Krimmi kaotamise mõjul ning 2014. aastal toimunud presidendi ja ülemraada valimiste tulemuste toel kehtestus Ukrainas kiirelt Moskvale selgelt vastanduv arusaam Teise maailmasõja kulgemisest 1939–1945 Ida-Euroopas. Samas tohutuid vastuolusid täis arusaam.

Põhimõttelised poliitilised otsused sündisid kiirelt – seni 23. veebruaril tähistatud kodumaa kaitsja päev viidi üle 14. oktoobrile. Sel päeval on mitmene päritolu, ent see on ka 1941–1945 tegutsenud Ukraina Ülestõusuarmee (UPA) päev. Viimane võitles ka Natsi-Saksamaaga, ent Moskva kõrval taunivad UPA tegevust veel poolakad ja juudid. Sama vastuoluline isik oli Stepan Bandera, kelle president Juštšenko kuulutas Ukraina kangelaseks, millise tiitli president Janukovõtš tühistas, ent president Petro Porošenko ennistas.

Mis puutub Poolasse, siis juhtis välisminister Radosław Sikorski koos oma Prantsuse ja Saksa kolleegiga Euromaidaniga tekkinud kriisi lahendamist (november 2013 – veebruar 2014) ja Poola-Venemaa poliitikute jätkuv vaidlus Teise ilmasõja ajaloo üle peeti sel kolmaastakul n-ö distantsilt.

Äsjatoodu põhjal on toonast Venemaa võidukampaaniat raske hinnata. See jätkus vaatamata rahvusvaheliste sanktsioonide alla sattumisele ja toimus ka 9. mai paraad Punasel väljakul. Seda viimast on nimetatud ka karnevaliks, sest meelde jäid mitme välisrühma kirevad mundrid.

Vene armee väeosade ja tehnika järel marssisid üle väljaku Armeenia, Aserbaidžaani, Valgevene, Kasahstani, Kõrgõzstani, Serbia ja Tadžikistani, ent ka Mongoolia, Hiina (kõigi kolme väeliigi esindajad) ja India väeosad. Suure isamaasõja ja Aasias peetud sõja kokkutoomine Moskvas mõjus kunstlikult, ent tuli välja, et neid saab siduda ka tõsiselt mõjuva ühisosaga. Täpsemalt märtrirolliga – nii Vladimir Putin kui ka Hiina juht Xi Jinping kuulutasid Moskva tribüünil kõneledes, et Venemaa ja Hiina olid suurimad kaotuste kandjad Teises maailmasõjas – üks Euroopas, teine Aasias.

Väliskülalisi esindasid tribüünidel Ladina-Ameerika, Aafrika ja Aasia liidrid. Väheste Euroopa liidrite hulgas polnud Valgevene presidenti Aleksandr Lukašenkat, kes jälgis samal ajal kodus oma paraadi, kus marssis ka USA sõjaväeorkester.

Järgmisel päeval, 10. mail, tuli aga Kremli müüri äärde kohale lennanud Angela Merkel, kes koos Putiniga pani pärja tundmatu sõduri hauale, avaldades kahetsust Natsi-Saksamaa poolt kordasaadetu pärast. Pressikonverentsil rääkis Putin rõhutatult kahe riigi majanduskoostööst ja Saksa kompaniide abist Sotši olümpiamängude objektide ehitamisel. Mõlemad rääkisid rahu taastamisest Ukrainas⁸, lausumata sõnagi vallandunud siltide sõjast, mis jäi aastateks mürgitama üldist inforuumi.

Neljas kolmaastak 2018–2020

Eelmise kampaania kummalisevõitu lõpp nõudis seniste mängureeglite taaskuulutamist ja Putin üritas seda teha jooksvat poliitikat kaasates. Tema välkvisiit ÜRO Peaassambleele ja 28. septembri 2015 kõne seal olid erilised mitmes mõttes. Esiteks olid Venemaa sõjalennukid juba maandunud Süürias, et 30. septembril alustada islami kalifaadi võitlejate positsioonide pommitamist. Vahetult enne seda aga kutsus Venemaa president kõiki liituma ”Hitleri-vastase koalitsiooni tüüpi” ühenduseks võitlemaks rahvusvahelise terrorismiga. Oht ise oli tõsine, ent ka Ukrainas toimuv kõigil silme ees ja vaid Prantsusmaa väeüksus Vahemere idaosas liitus mõneks nädalaks ühistegevuseks venelastega. Mõte uuest Hitleri-vastase koalitsiooni tüüpi ühendusest unustati peatselt.

Teine kolmanda kampaania järgne uudiskäik sai siiski jätku. Suvel 2015 Poola presidendiks valitud Andrzej Duda tegi eelkäijaist erinevalt oma esimese välisvisiidi Eestisse ja sündis see 23. augustil ehk siis Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäeval. Mõistagi räägiti ajaloost ja võõrustajal, Eesti presidendil Toomas Hendrik Ilvesel, oli põhjust tõdeda: ”Poola on ainuke suurriik Euroopas, kes saab aru massideportatsioonidest.”

Pole olnud raske märgata, et kui enne lõppes Eesti Kesk-Euroopa poliitika Leedu-Poola piiril, siis pärast seda visiiti on see jõudnud Aadria ja Musta mere kallastele (Miedzymorzam**).

Veebruaris 2018, kui Moskva alustas oma võitude tähistamise uut kolmikaastat, tõusetus ootamatult uue nurga alt Poola ja poolakate osalus Teises maailmasõjas. Maailm oli 2005. aastal ÜROs otsustanud, et natside käe läbi hukkunud juute ehk holokausti ohvreid mälestatakse 27. jaanuaril, mil  Punaarmee 1945. aastal  vabastas Auschwitzi surmalaagri ohvrid. Teadupärast asus see (okupeeritud) Poola territooriumil ja asulal on ka poola nimi.

Paraku on kohta aastaid mainitud kui „surmalaagrit Poolas“ või „Poola surmalaagrit“, mille vastu Poola on tulutult protestitud. Pealegi hukkasid natsid neis samades laagrites ligi kaks miljonit poolakat. Ka Teise ilmasõja alustaja NSVL jälitas aastaid poolakaid, kui mainida kurikuulsat otsust 14. juuni 1941 küüditamise kohta. Lisades sellele ülalmainitud 2014.-2015. aastal Ukrainas esile kerkinu, oli omamoodi loogiline, et kõiki ohvreid kokku lugedes hakati Poolas 2018. aasta algul rääkima polokaustist ja võeti vastu seadus, mis nägi ette karistusi vale sõnakasutuse eest genotsiidi teemadel. Jeruusalemmas, Washingtonis ja Moskvas nõuti otsustatu tühistamist ning Poola loobus vastava muuseumi avamisest ja muutis seadust.⁹

Venemaa-Iisraeli ühisseisukoht Teise maailmasõja mõistmise asjus on kirjas presidentide Dmitri Medvedevi ja Shimon Peresi 18. augusti 2009 deklaratsioonis Teise maailmasõja alguse 70. aastapäeva puhul. See mõistis hukka katsed eitada Nõukogude Liidu otsustavat osa võidus Natsi-Saksamaa üle ja holokausti kuriteo tunnustamises ning tõotas kindlat vastuseisu katseile moonutada traagilisi sündmusi ja Teise maailmasõja peamist tulemust.¹⁰ Juulis 2017 otsustas Iisraeli parlament hakata võidupüha tähistama samal ajal kui Venemaa ehk 9. mail. Järgmisel, 2018. aastal oli peaminister Benjamin Netanyahu sel päeval Moskvas ja kõndis „surematus polgus“ president Putini kõrval.

Suhted kolmnurgas Poola-Iisrael-Venemaa said uue teravuse jaanuaris 2020, kui Jeruusalemmas avati monument Leningradi blokaadi ohvrite auks (algselt pidi see avatama mais 2019). 23. jaanuari tseremoonia peakõnelejaks oli kutsutud Putin. Poola president Duda, kelle teadmisel jäeti Putin kutsumata Teise maailmasõja alguse 80. aastapäeva pidustustele Poola, aga ei leppinud kuulaja rolliga ja jättis tulemata, oli aga esikõnelejaks tseremoonial Auschwitzis 27. jaanuaril. See uus tipp-poliitikute vastandumine – kes osaleb ühel, kes teisel üritusel –  sündis vahetult enne pandeemia jõudmist Euroopasse.

Venemaa võidukampaania ürituste tähistamisse tuli pinge suvel 2019, kui ilmnes, et hoolimata tagasilöökidest eelmises kampaanias oli Kreml otsustanud jätkata suurelt ehk siis tähistades teisteski riikides toimunut neilt nõusolekut küsimata. Pidustuste kava nägi aprillist 2019 kuni maini 2020 ette 17 saluudi korraldamist Moskvas, märkimaks välismaa pealinnade ja linnade vabastamise aastapäeva. Eesti välisministeerium oli 10. juunil esimene, kes kutsus välja Venemaa suursaadiku, et kavandatud Tallinna „vabastamise“ saluudi vastu protestida (Läti ja Leedu tegid sama päev hiljem). Kuna Eesti oli just valitud ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks, siis oli protestil uus kõla.

Vaba maailma ärritumine öeldu peale oli paratamatu, sest kui Punaarmee sõduritele polnud tõesti vaja teisi riike, oli neid vaja Nõukogude Liidu juhtkonnale ja Kominternile ning vabastamisest sai vallutusretk, kust uued anastajad saadi välja alles 45 aasta pärast.

Kättevõidetud uus staatus lisas kõla juurde samuti Eesti Vabariigi peaministri ja välisministri osalusel 22. septembril 2019 New Yorgis toimunud üritusele märkimaks 1944. aasta sügise paadipõgenemise 75. aastapäeva. See ettevõtmine väärib suuremat kajastamist, sest 27000–28 000 eestlase, kes ei soovinud tulenevalt „mälestustest“ 1940.-1941. aastast oma uut vabastamist Punaarmee poolt,  põgenemine üle sügistormise mere Rootsi oli omamoodi pretsedenditu sündmus kogu Teise maailmasõja ajaloos. See eluohtlik valik kummutab paremini kui miski muu jutte Punaarmeest kui teiste rahvaste vabastajast. Sestap on tark eristada neid paadipõgenikke Eestist toona laevadega lahkunutest, sest ehkki koguarv 80 000  on mõjukam, oli minek Soome või Saksamaale midagi muud kui sõjast väljumine ehk põgenemine neutraalsesse Rootsi.

New Yorgi kogunemisega tähistati ka Balti keti 30. aastapäeva, mis otseselt survestas Nõukogu Liidu ladvikut tunnustama Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu (detsember 1989). Aprillis 2009 kuulutas Euroopa parlament 23. augusti Euroopa stalinismi ja natsismi mälestamise päevaks. Sealtpeale on see alati leidnud ametlikku tähistamist eeskätt nendes riikides, keda MRP otseselt puudutas – Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Rumeenia. Seejuures on Soome algusest peale poliitilistest ühisüritustest kõrvale jäänud.

23. augustil 2019 tähistas musta lindi päeva esmakordselt ka Moldova valitsus (sõna „Bessaraabia“ MRP salaprotokolli tekstis puudutab nii Rumeeniat kui ka Moldovat). Seda tegi Maia Sandu juhitud Euroopa-meelne valitsus¹¹, kel tuli võimu jagada Moskva-meelse presidendi Igor Dodoniga, kes seda tseremooniat ignoreeris. Novembris 2019 oli Sandu valitsus sunnitud tagasi astuma ja Dodon pani uueks valitsusjuhiks oma nõuniku ehk siis keegi ei tea, mis sünnib Chișinăus 23. augustil 2020.

Veel enne, kui Kreml jõudis oma positsioonid Moldovas taastada, võttis uus, maikuus valitud Euroopa Parlament 19. septembril 2019 vastu resolutsiooni „Ajaloolise mälu säilitamise tähtsusest tulevases Euroopas“, mis veel kord kuulutas MRP ja selle salaprotokollid sõlminud Natsi-Saksamaa ja kommunistliku Nõukogude Liidu Teise maailmasõja algatajateks. Ehk siis Euroopa Liit jäi endale kindlaks ja parlamentaarseid tavasid teades oli selge, et analoogilised dokumendid hakkavad sündima ka paljudes parlamentides. (Riigikogu avaldus „Ajaloomälust ja ajaloo võltsimisest“ võeti vastu 19. veebruaril 2020).

Kreml, kus jätkuvalt panustati oma võidukampaania edukusele ja oli saadud Prantsuse president Emmanuel Macroni lubadus tulla 9. mail 2020 Moskvasse, läks ennetavale pealetungile. Just sellega seletuvad Putini korduvad Euroopa Parlamendi resolutsioonile viitavad sõnavõtud 2019. aasta lõpul. Argumentatsioon stiilis „faktid on vaid need, et Saksamaa tungis 1. septembril 1939 kallale Poolale  ja 22. juunil Nõukogude Liidule“ ja et Punaarmee „läks-ei läinud“ Poola, kus enam valitsust polnud (kõnest 20. detsember 2019), pole tõsiselt võetav. Nagu ka MRP võrdlemine Müncheni sobingu ja varasemate paktidega –neist ühegi jätkuks ei saanud sõda, MRP puhul aga küll.

Moskvas toimunud tseremooniaga ühenduses teatas Marcon, et „Prantsusmaa annab au ohvritele, mida nõukogude rahvas kandis Teise maailmasõja päevil – 27 miljonit ohvrit sõjaväelaste ja tsiviilisikute hulgas.

Sisuliselt sama on kirjas ka pikalt eelreklaamitud Putini artiklis „75 aastat suurest võidust: ühine vastutus ajaloo ja tuleviku ees“ (19. juuni, The National Interest). Selles antakse suurriiklikult positsioonilt teada, et Nõukogude Liit viis Eesti, Läti ja Leedu inkorporeerimise läbi lepingulisel alusel ja valitud võimude nõusolekul. Ehkki tegelikult toimus sama, mis Krimmis veebruaris-märtsis 2014 – esmalt sisse sõjavägi, siis selle toel uus valitsus ja valimised.

Veel enne artikli ilmumist oli Putin teinud veel kõvema sammu: kiirelt küpsenud otsus Venemaa põhiseaduse täiendamiseks – et saada õigus enda tagasivalimiseks – andis võimaluse ka sääraste paragrahvide nagu „Venemaa Föderatsioon austab isamaakaitsjate mälestust ja tagab ajaloolise tõe kaitse. Rahva kangelasteo tähtsuse vähendamist isamaa kaitsmisel ei lubata (не допустается)“ (§ 67 lõik 3)¹² jmt kirjapanekuks. Mõistagi toetas 1. juulil lõppenud rahvahääletus neid Kremli  jõupoliitikat tsementeerivaid seisukohti.

24. juunil peeti Punasel väljakul edasilükatud võiduparaad. Putin võttis oma lühikeses kõnes Suure isamaasõja tulemused kokku nii: „Suutsime oma maad kaitsta, jätkasime võitlust, vabastasime anastajatest Euroopa riigid, tegime lõpu hirmsale holokausti tragöödiale, päästsime saksa rahva natsismist, tema surmavast ideoloogiast. Mis saanuks maailmast, kui tema kaitsele poleks asunud Punaarmee? Tema sõduritele polnud vaja sõda ega teisi riike.“

Vaba maailma ärritumine öeldu peale oli paratamatu, sest kui Punaarmee sõduritele polnud tõesti vaja teisi riike, oli neid vaja Nõukogude Liidu juhtkonnale ja Kominternile ning vabastamisest sai vallutusretk, kust uued anastajad saadi välja alles 45 aasta pärast. Ida-Euroopale tähendas see kaks inimpõlve kannatusi ja mahajäämust arenenud maailmast.

Kuna Putin mainib veel ka juudi ja saksa rahva päästmist, siis tundub paslik olevat lõpetada artikkel Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni hinnangutega Teisele maailmasõjale. Ta ise küll Moskvasse ei läinud, ent jagas neid ühisel pressikonverentsil Putiniga 26. juunil.

Moskvas toimunud tseremooniaga ühenduses teatas Marcon, et „Prantsusmaa annab au ohvritele, mida nõukogude rahvas kandis Teise maailmasõja päevil – 27 miljonit ohvrit sõjaväelaste ja tsiviilisikute hulgas. Prantsusmaa annab samuti au Ida-Euroopa rahvaste mälestusele, kes samuti kannatasid neil rasketel ajaloolistel aegadel.“

Prantsuse president jätkas, öeldes, et teab, kui raske on kaitsta ajaloomälu, kuid teadlased-ajaloolased peavad oma tööd jätkama. On vaja mäletada kõiki ajaloo haavu, tuleb vältida nende instrumentaliseerimist, mis võib sageli juhtuda. Ja seda tööd tehku suured rahvad¹³, kuulutas teemat kokkuvõtvalt Emmanuel Macron, Prantsuse president.

______

^* Viide võitlusele F. Franco juhitud huntaga Hispaanias 1936–1939 oli osav propagandavõte, sest Hispaania vabariiklaste poolel võitlesid vabatahtlike sildi all Punaarmee võitlejad – asi, mis oli Nõukogude Liidus  avalik ja kiiduväärt saladus. Sestap tähendas Kiievi huntaks kuulutamine eeskätt „katust“ Venemaa sõjaväelastele, kelle sõdimist Donbassis võeti kui midagi iseenesestmõistetavat.

^** Poola keeles ’meredevaheline’ ehk Balti, Aadria ja Musta mere vaheline ala, milles toimetamist on Poola poliitikud ja geopoliitikud pidanud 1920ndatest peale oma välispoliitiliseks prioriteediks.