veebruar 15, 2019

Valed vajavad vastamist

AFP/Scanpix
Kõik polnud Krimmi annekteerimisega nõus. Naine Simferopolis 7. märtsil 2014 hoidmas plakatit, mis kuulutab Krimmi kuulumist Ukrainale.
Kõik polnud Krimmi annekteerimisega nõus. Naine Simferopolis 7. märtsil 2014 hoidmas plakatit, mis kuulutab Krimmi kuulumist Ukrainale.

Viis aastat Krimmi annekteerimisest ja okupeerimisest.

Viis aastat tagasi vallandunud ja tänagi jätkuvat Vene agressiooni Ukrainas hakati üsna pea nimetama hübriidsõjaks – selle mõiste alla mahub rohkem sõnasõda ja infotehnoloogilisi vahendeid  kui otsest sõjalist tegevust ehk rohkem pehmet kui toorest jõukasutust. Fakt on seegi, et Lääs – omades 2008. aasta kogemusi Gruusias – lasi end uuesti üllatada ei-tea-kust ilmunud roheliste mehikestega, kes võtsid jõuga üle Ukraina sõjabaasid ja ametiasutused ning olid viisakalt vait, kui küsiti – kes te olete!? Venemaa president Putin väitis mitu kuud, et tegu olla kohalikes poodides endale riideid ja relvi muretsenud meestega. Vene propagandamasinalt tuli aga selgitusi kui küllusesarvest – „partisanid“, „vabatahtlikud“ „maakaitseväelased“, kes võitlevat Kiievis võimu haaranud fašistliku hunta vastu jne. Maailm tabas end ootamatult seisus, kus nagu toimunuks nn Suure isamaasõja uus läbimängimine õige ja vale poole vahel. Tänaseks on sellest propagandasõjast kirjutatud sadu uurimusi ja tehtud üldistusi, millest jääb reeglina välja toimunu edukuse sidumine selleks varem loodud baasiga – Venemaa omapäraste propaganda kolmaastakutega –, milline  praktika jätkub ka tänapäeval. Teisisõnu – jääb vajaka toimunu paigutamisest suure pildi sisse. Pealegi – režiimist tulenevalt Venemaa üritabki teha kõike suurelt.

Selle viimase ütlesid üsna sündmuste alguses otse välja Ukraina Novoje Vremja ajakirjanikud, kui nad Moskvas asuva Levada keskuse toonase direktori Lev Gudkovi jutule panid 3. juulil 2014 pealkirjaks „Räägib ja petab Moskva: Kreml valmistas propagandaplatsdarmi ette vähemalt 14 aastat“.1 Tegu oli ühe esimese kokkuvõttega  sihipärasest valedest kubisenud kampaaniast, mille mõtteks oli Gudkovi sõnul ukrainlaste ebainimlikustamine (vn k: разчеловечить). Selleks „tõestati“, et ukrainlastel puudub oma poliitiline mõtlemine ja nende revolutsioon on Lääne kätetöö, et puhkenud sündmustes jäävad peale ultranatsionalistid, bandeeralased2 ja natsid ning et Venemaa lihtsalt võtab tagasi  temalt ebaseaduslikult ära võetud maa. Ajuloputuse tulemused võisid üllatada üksnes venelaste mõttemaailma kehvi tundjaid – kui veel jaanuaris 2014 suhtus 66 protsenti venelastest Ukrainasse hästi või väga hästi ja 26 protsenti halvasti või väga halvasti, siis neli kuud hiljem olid vastavad näitajad 35 protsenti ja 49 protsenti. Sealjuures oli väga halvasti suhtujate hulk neljakordistunud.

Novoje Vremja artikkel tuletas meelde, et vundament propagandatööle rajati juba Vladimir Putini esimesel võimuaastal – 2000. aasta sügisel võeti vastu infojulgeoleku doktriin, mis nägi ette riiklike meediavahendite töö ja rahastamise tõhustamise. Järgnes erakätes olnud NTV, ORT jt ülevõtmine ja allutamine Kremli tahtele. Selle protsessi lõpuleviimise märgiks sai telekanali Russia Today asutamine 2005. aastal, mis peatselt hakkas saateid edastama ka araabia ja hispaania, 2014. aastal saksa ja 2017. aastal prantsuse keeles.

Venemaa vägevuse taastamisele orienteeritud praktiline poliitika toimus sama kavakindlalt. Presidendikandidaadina väisas Putin 22. veebruaril 2000 Volgogradi, kus lubas Stalingradi lahingus osalenutega kohtudes kõigile sõjaveteranidele kõikvõimalikke toetusi. Päev hiljem toimunud traditsioonilisel armee ja laevastiku aastapäeval Moskvas peetud kõnes tõotas Putin taastada Venemaa relvajõudude prestiiž. Sama aasta lõpul sai 23. veebruarist, mis kümme aastat varem oli kaotanud oma puhkepäevastaatuse, taas riiklik püha kodumaa kaitsja päeva nime all. Järgnes veelgi kontrastsem tagasikäik – kui 9. mail 2000 kõlas Punasel väljakul paraadi eel veel president Jeltsini otsusega kehtestatud tsaarihümn, siis 9. detsembril 2000 taastas Riigiduuma NSV Liidu aegse ja just Suure isamaasõja päevil kehtestatud hümni kasutamise. Nende muutuste varjus loodi 5. augustil 2000 „Venemaa organisatsiooniline komitee Võit“, mis 2003. aasta lõpul avas internetiportaali Pobeda-60 tegelemaks Suures isamaasõjas saavutatud võidu 60. aastapäeva tähistamise kajastamisega.

Sealtpeale on just see komitee toiminud peakoordineerijana relvadele tugineva Venemaa vägevuse ja imperiaalse mõju taastamise sihipärastes kampaaniates, mille nurgakiviks on mälule tuginev „meie võit“ Teises maailmasõjas, mida pidevalt kinnistatakse kõikvõimalikul  ja värskendaval moel (nt uued Venemaa sõjakuulsuse linnad ja aktsioon ”Surematu polk”).

Nõukogude impeeriumi ajale tunnuslik lakkamatu võidupoliitika ja võidukampaaniate planeerimine viidi Putini Venemaal esimest korda uuele tasemele Suure isamaasõja võidu 60. aastapäeva tähistamisega. See algas Stalingradi lahingu võidu aastapäeva tähistamisega 2. veebruaril 2003. Järgnesid Kurski, Smolenski ja teiste suurlahingute võitmise, Kaukaasia, Karjala vabastamise, Leningradi blokaadist vabastamise, Sevastopoli vabastamise 60. aastapäeva tähistamised ehk siis – suurparaad 9. mail 2005 Moskva Punasel väljakul tähistas rohkem kui kaks aastat kestnud kampaania lõppu. Lähtedokument „Põhisündmuste loetelu tähistamaks Suures isamaasõjas 1941.–1945. aastal saavutatud võidu 60. aastapäeva“ kinnitati 28. augustil 2003. Sündmuste haripunkti lähenedes vormistati  president Putini 28. veebruari 2004 dekreediga täiendav kava „60 aastat võidust Suures isamaasõjas 1941–1945“, kus olid ka kirjas Venemaa piiridest väljaspool korraldatud üritused (Ukraina ja Valgevene vabastamise 60. aastapäevad jne).

Tegelikult toimetati suuremaltki. Ida-Euroopa valitsused olid küll pärast NATO idalaienemist üritanud kommunistlike režiimide kuulutamist  kuritegelikeks, nagu seda oli teinud Nürnbergi kohus natsirežiimiga, ent Venemaa suutis Euroopa tasemel ettevõetut pareerida ÜROs otsustatuga. Nimelt võeti  ÜRO peaassambleel 22. novembril 2004 vastu resolutsioon, mis kuulutas 8. ja 9. mai „mälestamise ja lepituse ajaks“ (Time of Remembrance and Reconciliation). Kreml oli kärme seda tõlgendama kui kahe päeva võrdsustamist, mis justkui andis 8. mai kui „ühisvõidu“ päeva kõrval õiguse tähistada 9. maid kui „meie võitu“. Kuna Läänes puudub kokkusaamise traditsioon 8. mail, tähendas see Kremlile oma rahva silmis suurt propagandavõitu, sest „kõik tulevad meile meie võitu tähistama“. Samuti võeti Venemaa eestvedamisel ÜROs 16. detsembril 2005 vastu natsismi ülistamise vastane resolutsioon, mida on sealtpeale iga aasta lõpus üksikuid värskeid fakte lisades uuendatud, ehkki Euroopa riigid on sellele kas vastu hääletanud või olnud erapooletud.

Pärast säärast edu viidi samalaadsed kampaaniad läbi ka Suure isamaasõja võidu 65. ja 70. aastapäeva tähistamiseks ning 12. detsembril 2018 toimus Putini eesistumisel võidukomisjoni 40. istung kui esimene samm Suure isamaasõja võidu 75. aastapäeva tähistamiseks 9. mail 2020.3 Ehk siis üldistavalt – Putini Venemaa ajaloos eristuvad selged kolmaastakud  2003–2005, 2008–2010, 2013–2015 ja alanud on 2018–20204, mil suur osa riigi sise- ja välispoliitikast ning eelkõige neid kattev propaganda moodustavad tervikliku kampaania, mille eesmärgiks on ühiskonna sidususe tugevdamine, kasvatades masside patriotismi ja luues ning tugevdades autoritaarse režiimi juhi kultust. Üks kolmaastak läbi, puhatakse kaks aastat ja siis käivitub kõik uuesti.

Suure isamaasõja võidu 65. aastapäeva kampaaniat mõjutas Venemaa presidendivahetus – Dmitri Medvedevist sai president mais 2008. Märtsis 2008 toimunud võidukomitee istungit juhatas asepeaminister Sergei Ivanov ja esimene Medvedevi juhitud komitee istung toimus 2009. aasta jaanuaris. Selleks ajaks oli selja taga sõda Gruusias ja alanud oli Vene-Ukraina gaasisõda. Ometi suutis president Medvedev hõlmata kampaaniaga isegi Serbia, kus oktoobris 2009 tähistati Belgradi vabastamise –  milles Jugoslaavia rahvaarmeed toetas Nõukogude armee – 65. aastapäeva. 2014. aasta oktoobris ehk siis Ukraina sündmuste haripunktis ja tulenevalt sellest, et võim Serbias oli Euroopa-meelsetelt üle läinud Moskva-meelsetele, väisas Belgradi Vladimir Putin. Toimus isegi Serbia-Vene ühine sõjaväeparaad ja Milanosse kogunenud maailma liidritel tuli Venemaa presidendi sinnajõudmist oodata neli tundi. 9. mail 2015 aga marssis Punasel väljakul Moskvas esmakordselt Serbia sõjaväeosa. Putini 17.  jaanuari 2019 visiidi põhjal Belgradi võib väita, et Serbia jätkab kaasalöömist ka uue kolmaastaku kampaanias, võttes selle rahvusvahelises osas üle algselt Ukrainale ette nähtud koha. (Selle koha käekäik kulges nii: 2004. aastal käis Putin Suure isamaasõja võidu 60. aastapäeva tähistamas Minskis ja Kiievis, juulis 2013 tähistas ta koos toonase Ukraina presidendi Viktor Janukovõtšiga 70.  aastapäeva üksnes Sevastopolis ja juulis 2014 koos Valgevene presidendi Aleksandr Lukašenkaga Minskis).

Võidukampaania kolmaastaku 2013–2015 programmile „70 aastat võidust Suures isamaasõjas 1941–1945“ kirjutas Putin alla 21. detsembril 2013 ehk siis ajal, mil Euromaidan Kiievis oli juba alanud. Ilmselt on otstarbekas sedastada, et sellest hargnes 2014. aastal omaette liinina Ukraina-vastase agressiooni propagandistlik katmine. Peatamaks Ukraina teed Euroopasse ja hoidmaks teda Venemaa haardes vallandas Kreml tõelise hübriidpropaganda sõja, sest tegu oli seotud tegevustega.

Oma uue (Gruusia-järgse) agressiooni õigustamiseks ja eesmärkide – eeskätt territooriumi hõivamise varjamise ning ukrainlaste võitlusvaimu murdmise – peavõtteina kasutati Suure isamaasõja võidukampaaniates kõlanud natsi-Saksamaa vastu suunatud sõnavara ja sildistamise massilist ülekandmist tänastele Ukraina juhtidele. Mineviku omapärast taaselustamist saatis intensiivne ajaloo moonutamise kampaania (eeskätt Krimmi kuuluvuse motiivide osas aastail 1917–1921 ja 1954, aga ka kogu Novorossija projekt).

„Ukraina liin” jätkub praegugi ja pole raske näha tema sidumist  võidukampaaniaga. 2. veebruaril 2018 oli Putin taas presidendikandidaadina kohal Stalingradi lahingu 75. aastapäeva pidustustel. Ent olulisem oli teadmine, et presidendivalimiste päev oli edasi lükatud 18. märtsile 2018 ehk siis Krimmi annekteerimise aastapäevale rõhutamaks Putini osa Venemaa alade tagasivõtmises. Kuidas Suures isamaasõjas saavutatud võitude ja Krimmi annekteerimise, Ida-Ukraina separatismipesade loomise omavaheline sidumine edaspidi käib, näitab tulevik. Fakt on see, et 12. detsembril toimunud võidukomitee istungil (kus kanti ette, et 16 töörühma alustasid tegevust 23. novembril 2018) räägiti 75. aastapäeva pidustustest tagasihoidlikumalt kui varasemate kampaaniate puhul. Oluliseks peeti veteranidele iga-aastaste (seni ümmarguste daatumite puhul) toetuste maksmist, muuseumide ja noorte hulgas tehtava töö tõhustamist. Ent kõlas ka sõja kulgemise õige mõistmise teema, milles panustatakse suurfilmi  „Nürnberg” tootmisele.

Samasugust „õiget mõistmist” üritatakse saavutada ka kogu Ukraina kriisi käsitlemisel. Seejuures on Venemaa juhtkonna ja Kremli propaganda sõna otseses mõttes klammerdunud üheainsa sündmuse tõlgendamise külge, kuulutades 22. veebruari 2014 hääletustulemused Ülemraadas põhiseadusvastaseks, kontrrevolutsiooniliseks ja isegi sõjaliseks riigipöördeks.5 Torkab silma seegi, et Putin, Vene välisminister Sergei Lavrov ja teised kasutavad neid mõisteid igal võimalikul ja võimatul juhul ning ägedusega, mis paratamatult viib mõtte sellele, et lakkamatu korrutamise tegelik põhjus võib olla väidetavale vastupidine.

Sestap – mis siis ikkagi tegelikult 22. veebruaril juhtus ja kuidas seda mõista?

Novembris 2013 lahvatanud vastasseis oli eelnevalt jõudnud punkti, mis tõotas suures poliitikas tõelisi – Euroopast Euraasiasse –  jänesehaake tegema pandud Ukraina presidendi Janukovõtši lahkumist ametist, sest talle pöörasid selja ka omad Ülemraadas. Hetkel, mil valitsus ja opositsioon olid valmis võimu jagama ja oodati ELi delegatsiooni ja Vene Föderatsiooni presidendi eriesindaja saabumist selle vormistamiseks, rääkis Kremli pressisekretär Dmitri Peskov  19. veebruaril TV1 kanalil ootamatult riigipöördeohust Ukrainas. Päev hiljem tulid teated Krimmi venemeelsete Moskvas käimisest (varemgi aeg-ajalt kõlanud) Venemaa alla mineku jutuga ja eesseisvast Moskva-meelsete kõigi tasemete saadikute kogunemisest Harkivis. Seda viimast vormi oli Ukrainas korduvalt kasutatud aastail 1990–1991 ja viimati 2004, kui oranži revolutsiooni puhkedes võttis kaotajaks osutunud Janukovõtš oma poolehoidjad kokku.

21. veebruaril kirjutasid president Janukovõtš, kolm opositsioonijuhti, Poola, Prantsuse ja Saksamaa välispoliitika juhid teiste tippjuhtide, ELi suursaadikute ja Venemaa presidendi eriesindaja Vladimir Lukini (kes ainsana jättis dokumendi allkirjastamata) juuresolekul alla leppele lõpetada jõu kasutamine, luua ühisvalitsus ja korraldada aasta lõpuks uued presidendivalimised. Üritus läbi, kadus Janukovõtš pealinnast väidetavalt Harkivi suunas. Arusaadavalt andis see signaali, et pole võimalik asuda kokkulepitu realiseerimise juurde, ja järgmisel päeval pandi Ülemraadas pärast senise spiikri asendamist uuega hääletusele ka presidendi tagandamine ametist. Põhiseadus säärast võimalust ette ei näinud, kuid revolutsioonid on alati ise seadusi sünnitanud. Janukovõtši tagandamise poolt hääletas 328 saadikut, saadikute üldarv oli 447 (450 juures oli 3 vakantsi) ja arvatavalt oli kohal kuni 400 inimest, ent neid ei lugenud keegi kokku. Põhiseaduse järgi sai presidenti tagandada 75 protsendi häältega, tehti seda aga 73 protsendiga.

Just sellel põhiseaduslikust normist vajakajäämisel baseeruvadki kõik Putini ja teiste hinnangud toimunu kohta. Need vaikivad esiteks maha, et riigi teises otsas oli samal ajal kogunenud alternatiivne võimuorgan, sealjuures Ülemraada saadikute osalusel. Teiseks oli Janukovõtši tagandamisotsus kaheosaline, sest nägi ette uusi presidendivalimisi juba 25. mail. Et nood said ka teoks, siis enamiku poliitikaekspertide arvates sellega probleem lahenes.

Venemaa kategoorilisele vastuseisule selles osas tuleb vastata tähelepanu juhtimisega Harkivis toimunule. Küsimus pole ainult Kagu- ja Lõuna-Ukraina, k.a Krimmi ja Sevastopoli kõigi tasemete – Ülemraada omadest kohalike võimuorganiteni välja – 3477 saadiku nimel (saalis viibis kolm korda rohkem inimesi) kuulutatus: me  ei arvestata Kiievis tehtud otsustega ja hakkame ise riigis „konstitutsioonilist korda“ taastama. Oluline seegi, et selgelt separatistlikust üritusest võtsid osa Venemaa Riigiduuma mõlema koja väliskomisjonide juhid ehk siis Aleksei Puškov ja Mihhail Markelov. Kohal olid ka Ukraina naabriteks olevate oblastite juhid.6 Siinkohal on väärt meenutada seisu Balti riikides 1940. aastal, kus kolmes pealinnas toimuvat võimuvahetust juhtis Andrei Ždanov, kelle tiitlitest jääb tavaliselt mainimata praegusel juhul olulisim – ta oli NSV Liidu Ülemnõukogu ühe koja väliskomisjoni esimees ja NSV Liidu koosseisu astumine käis just läbi selle komisjoni (mida juba oli kinnitatud Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene „liitumise“ käigus oktoobris 1939).

Edasi läks aga nii, et Harkivis viibinud Sevastopoli esindajad viisid juba järgmisel päeval, st 23. veebruaril, selles kindluslinnas läbi võimuvahetuse. Seda tänaval alanud miitingu tulemusena – samasugust võimu ülevõtmise mustrit kasutati kolm päeva hiljem Simferopolis ja järgnevatel kuudel paljudes Kagu- ja Lõuna-Ukraina linnades. Harkivi kogunemise sattumine kodumaa kaitsja eelsele päevale andiski Kremli propagandale võimaluse rääkida sellest, et taas on olemas Ukraina rinne, mis asub riiki vabastama riigipöörajate käest (ka Janukovõtši esimene hinnang tagandamise kohta oli „riigipööre“).

Detailiks, mis samuti väärib suuremat kajastamist jätkuvas propagandasõjas, on Venemaa vahelejäämine Krimmi okupeerimise ja annekteerimise algusajaga. 25. märtsil 2014 Venemaa kaitseministeeriumi asutatud medali „Krimmi tagasitoomise eest“ (vn k: За возвращение Крыма) tagaküljel on sõjaoperatsiooni ajana kirjas „20. veebruar – 18. märts 2014“ ehk siis Venemaa agressioon algas juba siis, kui Janukovõtš oli veel president, ehk – kes siis üldse ja esimesena rahvusvahelisi seadusi rikkus?7

Kremli propagandamasina sõnavarast väärib lahtirääkimist ka sõna „hunta“ kasutamine. Mõistagi oli tegu laenuga Hispaania kodusõja päevilt, kus Nõukogude Liit ja Punaarmee osalesid võitluses fašistliku hunta vastu interbrigaadide nime all. Tegelikult võib ja tuleb viimaseid pidada tänaste roheliste mehikeste eelkäijateks. Kuna see võõrsõna kadus käibelt pärast sügisesi suurlahinguid Ida-Ukrainas, siis võis eeldada, et huntat kasutati meelega vältimaks ja vähendamaks Saksamaa võimalikku solvumist fašismi ja natsismi lakkamatu kasutamise pärast. Pealegi olgu meenutatud, et Ukraina-Venemaa gaasisõjas aastail 2008–2009 survestas Saksamaa koos Venemaaga Ukrainat.8 Elik – liitlast või partnerit (Nord Stream 2 mõttes) tuli propagandasõjas säästa.

Tegelikult torkas veel aastate 2014-2015 võitluste kajastamise juures silma, et mõlemal poolel sõdisid ka kümned vabatahtlikud erinevatest riikidest, kes moodustasid ka rahvuslikke väeosasid (nagu Hispaanias 1936–1939). Kui lisada äsjasele sõnumile sellest, et üks Prantsuse kollavestide julgestajast sõdis Afganistanis ja  Donbassis, teadmine, et kurikuulsad Vene mootorratturid „Öised hundid“ (Vladimir Putin on nendega seotud 2009. aastast ja kamba juht sai ka „Krimmi tagasisaamise“ medali) on Kremli võidukampaanias alati püüdnud oma ridu internatsionaliseerida, siis on loogiline tõdeda, et nii võidukampaania rahvusvaheline osa kui Ukraina-vastane kampaania olid märksõnade osas läbimõeldult ette valmistatud.

Võib eeldada, et alanud neljas võidukampaania pakub samuti Venemaa ekspertidele üllatavaid äratundmisi, mis kinnitab vastasleeri suurt töövõimet ja püsimist kord loodud skeemi juures.

______

1 nv.ua/publications/govorit-i-obmanyvaet-moskva-pla….

2 Stepan Bandera (1909–1959) oli Ukraina rahvuslane, kes võitles Poola, NSV Liidu ja Saksamaa ülemvõimu vastu. Nõukogude ajal kujutati teda natsliku kurjategijana, 2010. a anti talle Ukraina rahvuskangelase tiitel.

3 Kremlin.ru/events/president/news/59388

4 Toomas Alatalu, Les Russes ont-ils gagne la guerre tout seuls? En ligue de 6 mai 2016, Institut d’Historrie Sociale, Paris, Chronique des eventements courants. www.est-et-ouest.fr/chronique/2016/160506.html

5 K.Pynnoniemi, A. Racz, Fog of Falsehood: Russian Strategy of Deception and the Conflict in Ukraine – Finnish Institute for International Affairs. Published 05/10/2016. Report 45. PDF.

6 rt.com/news/thousands-gather-eastern-ukraine-252/

7 www.profi-forex.org/novosti-rossii/entry1008208512….

8 Georgi Potšeptsov, Propaganda trummipõrin. Uus külm sõda ja infokonfliktid postsovetlikus ruumis, Olion, 2009.