august 17, 2020

Monumentide sõda

AFP/Scanpix
Monumentide hävitamise ja teisaldamise taustal tekib vastuolulisi monumente ka juurde – pildil on Saksamaal Gelsenkirchenis hiljuti avatud Lenini monument.
Monumentide hävitamise ja teisaldamise taustal tekib vastuolulisi monumente ka juurde – pildil on Saksamaal Gelsenkirchenis hiljuti avatud Lenini monument.

Mineviku sündmusi ei saa hinnata tänapäeva mõõdupuu järgi.

Mitmes lääneriigis rünnatakse täna massiprotestide käigus mälestussambaid, mis on püstitatud ammu elanud inimestele, kellele heidetakse ette käitumisviise, mida loetakse nüüd kuritegelikeks. Enamik vastukajadest räägib probleemist kirjeldavalt, märkamata, kui olulist nihet läänemaailma mentaalsuses toimuvad sündmused halvemal juhul tähistavad. Neis avaldub üha suurem valmisolek võtta omaks selline suhtumine minevikku, mis pole läänelik, vaid pärineb hoopis teisest ajastust ja/või teistest tsivilisatsioonidest.

Esmavaatlusel näib, nagu toimuks üks järjekordne mastaapne ja ülemaailmne n-ö mälusõda, milles avaldub inimuniversaal kui üldlevinud identiteedi loomise ja kaitsmise juurde kuuluv tegevus.1 Monumentide näol on tegemist kohtadega, mis on muutunud teatud kogukonna, riigi või rahva jaoks oluliseks identiteedi komponendiks. Sõdimine enda monumentide eest ja vaenlase monumentide vastu kuulub sel juhul lahutamatult kõigi kogukondade enesekehtestamisse. Mingil perioodil kulgeb võitlus vargsi, et seejärel pöördelistel aegadel lõõmama lüüa.

Sellise idee tõi käibele 1980. aastatel prantsuse ajaloolane Pierre Nora, kes luges üle ja analüüsis läbi Prantsusmaa tähtsamad sümbolid, mida ta nimetas „Les Lieux de Memoire“ (’mälu-, mäletamise koht’). Mälukohad võivad olla lihtsad ja ambitsioonikad, loomulikud ja kunstlikud, olla algselt vahetule kogemusele kättesaadavad, muutudes hilisema töötlusega abstraktseks. Mälu ja ajalugu kui tegelikult toimunud sündmuste rida pole sünonüümid ning võivad olla lausa vastandlikud. Mälu on katkematult toimiv protsess, meie side nn kestva olevikuga, ajalugu on aga mineviku representatsioon.2

Aja tunnetus ja seetõttu ka suhtumine minevikku on tsivilisatsiooniti erinevad. Kultuur algab sealt, kus algavad inimeseks olemise kokkuleppelised reeglid, väitis Claude Lévi-Strauss. Kultuurile vastandub tema arvates loodus ja looduslik ehk bioloogiline. Kõik üldine inimloomuses kuulub loodusesse ning seda iseloomustab stiihiline automatism, samas kui kõik see, mis on määratud normidega, kuulub kultuuri, olles suhteline ning subjektiivne.3

Lääne-kristliku tsivilisatsiooni mõtteviisile ühelt poolt ning slaavi-õigeuskliku tsivilisatsiooni omale teiselt poolt on iseloomulik erinev suhtumine aja kulgemisse ja ajalisse ressurssi. Ajast sai kultuuriline entiteet tõenäoliselt koos teljepöördega.4 Aja kulgemisest mitteteadlik olemine võis olla peamine faktor, mis aitas teljepöörde-eelsetel inimestel jätkata nende loomulikku ja ühetaolist elu põlvest põlve. Kuna nad ei olnud teadlikud ajast, siis ei saanud nad ka mõttes rännata minevikku ja tulevikku, mis oleks kas või natuke olnud erinev sellest lõputult kestvast olevikust, milles nad elasid.

Aja jagamine minevikuks, olevikuks ja tulevikuks ning nende omavaheline piiritlemine põhineb kultuurilistel kokkulepetel.5 Traditsiooniliste kultuuride ajakäsituse eelduseks oli ja on, et asjade käiku määrab loomulike sündmuste järgnevus: aastaaegade vaheldumine, esimene vihm kui vihmaperioodi alguse märk, abiellumine, uue valitseja tulek jne. Pideva ajas toimuva arengu ehk progressi idee oli tundmatu, domineeris veendumus, et kõik, mis on ülimas mõttes tõeline, peab olema muutumatu. Väljakutse, millega põrkuvad üksteisele järgnevad põlvkonnad ning mida võiks nimetada progressiks üksnes tingimisi, avaldub sel juhul vanade, igaveste tõdede juurde pidevas tagasitulemises.

Traditsioonilistes kultuurides aeg justkui voolab, tehes ringi, ja jõuab seejärel tagasi oma algallikasse, jäädes nii-öelda keerlema ajarattas. Aega käsitletakse samas substantsi, elujõu fluidumina, mida saab kasutada. Aja võib ära tarvitada, ära kulutada, siis saab aeg otsa ja ühe aja ning kogu senise maailma lõpp ongi käes. Ühed siinsed valitsejad (jumalad) lahkuvad, kui nende aeg on ümber saanud, tuleb uus aeg ja koos sellega teised valitsejad (jumalad).

Lääne-kristliku tsivilisatsiooni väärtussüsteemi keskpunktiks on orienteeritus pidevale edasiminekule ehk ajas toimuvale arengule. On sügavalt kaheldav, kas läänelik idee arengust kui ajas toimuvast pidevast edasiminekust on põhimõtteliselt ühilduv venemaiste filosoofilis-religioossete baasarusaamadega. Kui esimese ajavektor on suunatud tulevikku, siis teise ajavektor minevikku ehk õigemini öeldes mineviku pidevasse taastulemisse. See, millega on tegeldud palju vene kultuuris, on minevik ehk juba olnu, sest ühiskond tähendabki eelkõige olnut, minevikku. Selline spetsiifiline kultuurimälu mehhanism (pankroonsus) säilitab pidevalt minevikku kui olevikku kuuluvat, mistõttu minevik ei ole möödas ega ka saa kunagi möödanikuks.

Areng ei seisne uute senitundmatute teede kaardistamises ja kasutamises. Aeg pole mitte võimalusi pakkuv ressurss, vaid pigem mingit laadi probleeme ja raskusi tõotav entiteet, mis tuleb ületada. Arengu- ehk ajaimmuunsetes ühiskondades on minevik seetõttu „kangelaslik ja tuleviku õndsust pole võimalik isegi kirjeldada“, probleeme on aga ikka ja alati just vahetult toimuvaga, millega tuleb kuidagi hakkama saada. „Kogu ajaloo vältel me ei elanud, vaid püüdsime ellu jääda,“ on iseloomustanud kirjanik niisugust suhtumist kollektiivsesse aega.6

Vene riigi edusammuna nimetati uues 2015. aasta lõpul vastu võetud julgeolekustrateegias naasmist traditsiooniliste usu- ja moraaliväärtuste juurde. Selline „naasmine“ ongi väga iseloomulik ajaimmuunsetele ehk nn ellujäämiskultuuridele. Kõige suuremaks ohuks peavad ajaimmuunsete kultuuride inimesed ebastabiilsust ning kaost, mis vähendab ellujäämise võimalusi, ja suurimate hüvede hulka kuulub stabiilsus. Stagnatsioon, sotsiaalse arengu hangumine pole ühetähenduslikult negatiivsed nähtused. Kõrgelt on väärtustatud vaimne leplikkus, stoitsism, mis tuleneb inimese lõputust ja ebavõrdsest võitlusest kaost tekitava stiihiaga, vaenuliku ümbrusega.

Samasugune ajakäsitlus vaatab meile vastu ka Venemaa presidendi Putini hiljutisest artiklist.7 Ajaloolastele ei paku see essee midagi uut mineviku kohta, küll avab see paljuski seda, kuidas Venemaa juht ajalugu näeb, kuidas ta mõtleb, kui arutleb ajaloo üle ning millised võiksid olla tema kaalutlused poliitiliste otsuste tegemisel. Venemaine ajalootaju ei näe mingit probleemi selles, et Stalinit tema elu ajal ülistati, kuid pärast surma tallati põrmu. Nii juhtub kõigi kunagiste, praeguste ja tulevaste Venemaa valitsejatega, sest „viie aastaga võib Venemaal muutuda kõik, kuid kahesaja aastaga mitte midagi“.8 Seepärast ei ole ka Venemaa jaoks tegemist mingit laadi üllatusega, kui minevikust ammutatakse lahingumoona oleviku küsimustega tegelemiseks. Kõik parajasti võimul olevad valitsejad räägivad ajaloos juhtunust viisil „just nii olid asjad tegelikult“ ja katsugu ainult keegi sellele vastu vaielda.

Minevik ei muutu sedalaadi minevikuks, mis on lihtsalt olnu ja ei midagi muud. Kuna huvid muutuvad, ongi ajalugu ja suhtumine  konkreetsetesse ajaloosündmustesse riigi tasemel nagu keedukartul, mida ühel perioodil jahutada püütakse ning mis mõne aja pärast jälle üles kuumutatakse. Pole üllatav, et Venemaa riigiduuma menetleb seaduseelnõu NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi 30 aasta taguse otsuse tühistamiseks. Selle 24. detsembril 1989 vastu võetud otsusega tunnistati MRP olemasolu ja tühistati selle kehtivus sõlmimise hetkest alates. Riigiduumasse esitati seaduseelnõu 27. mail ja 9. juunil 2020. Riigiduuma väliskomisjon toetas eelnõu ja esitas selle edasiseks aruteluks.

Arenguimmuunsetes kultuurides on ajalool omalaadne tähendus, sest ajaloolised isikud ja sündmused sekkuvad otseselt oleviku tegemistesse, mõjutades inimeste tegusid ja emotsioone. Seetõttu on eriti raske ülesanne mitte tuleviku, vaid hoopis mineviku ennustamine. „Tulevik on kõigest ebaoluline tühimik, mis ei huvita kedagi, aga minevik on tulvil elu ja selle nägu ärritab, tekitab mässu, haavab sedavõrd, et tahame seda hävitada või üle võõbata. Tuleviku üle tahame valitseda vaid sellepärast, et see võimaldab muuta minevikku,“ kirjeldas sedalaadi hoiakut tabavalt Milan Kundera.9

Venemaise ajalootaju muutumatu spetsiifika on, et kasutamiskõlbulikke minevikusündmusi otsitakse välja nagu rosinaid saiast ja ülejäänu pannakse salakambritesse hoiule. Ajalooline mälu eksisteerib nagu väljaspool aega, ammu juhtunud asjad on tõelisemad kui need, mis toimuvad just praegu. Äärmuslikel juhtudel toimub sügavalt ideologiseeritud võitlus mälu pärast, mil minevik ja olevik segunevad lootusetult ilma sellest segunemisest endale aru andmata. Sel juhul „… unustatakse terveid suuri lõike minevikust, neid põlatakse ja neil lastakse voolata halli katkematu jõena, kust saartena kerkivad esile vaid üksikud ilustatud faktid“.10 Miski ei saa kunagi minevikuks, vaid ajaloosündmused üha korduvad ja korduvad kollektiivses mälus, mõjutades olevikus reaalselt vastu võetavaid otsuseid ja tegusid.

Lääne inimestele on seevastu (kaugem) ajalugu tühi sõnamulin ja nende sihiks on koloniseerida mitte ruumi, vaid aega, st vahetut tulevikku.11 Arengule ja saavutustele orienteeritud ühiskondades on kauge minevik kas pahn (bullshit – Ameerika diplomaadi Richard Holbrooke’i väljend läbirääkimistel endises Jugoslaavias) või meelelahutuslik kostüümidraama, kus kunagised kuningad, kindralid ja lihtbandiidid astuvad koloriitsete tegelastena kaasaegse inimese ette. Minevikusündmusi võidakse küll mäletada, kuid mitte sellise ängi ja uhkusega, nagu seda tehakse aja- ehk arenguimmuunsuse korral.

Läänemaailma suhe minevikuga on muutunud ajalooliseks, mida võib pidada üheks kaasaegse maailmataju iseloomulikuks jooneks. Möödaniku ajaloostamine tähendab, et seda ei hoita alal mitte sellepärast, et ajaloos toimunu oleks ilus, ülev, tähtis, et see oleks kuidagi aktualiseeritud, vaid nimelt ja ainult sellepärast, et see on möödas ja just seetõttu „huvipakkuv“.12 Minevik ja selle uurimine pakub Lääne inimestele kahtlematut huvi, mida tõestab ajalookirjanduse ja muuseumide vohamine. Samas ei ole tähelepanu keskpunktis minevikusündmuste ja -tegelaste kuulutamine pühaks või patuseks, afektiivne suhe minevikku. Vene (samuti islami) traditsioon kaldub omistama seevastu minevikule „pidevalt kohal oleva pühalikkuse aurat“. See tähendab otseselt, et objektiivne ja kiretu ajaloo tundmine, avastamine on võimatu, sest see on kindlalt suletud „pühaduse laekasse“.

Püüd näidata nn mälusõdade universaalsust kuulub samasse kategooriasse üleüldise suhtelisuse ja sotsiaalse konstrueeritusega, mil „ühe poole vabadusvõitleja on teise poole jaoks terrorist“. Väita, et Kalevipoja solvamine kutsub eestlastes esile sama tugevaid emotsioone nagu näiteks lugupidamatuse avaldus prohvet Muhamedi suhtes muslimitel, oleks mitteadekvaatne. Erinevalt muslimitest suhtume me siinmail minevikku ja eriti selle legendilaadsesse versiooni piisava ükskõiksusega. Ning mõne sündmuse tähtsuse ülespuhumisse, et selle abil reaalseid olevikuprobleeme lahendada, kui absurdi. Mis ei tähenda, et me ei kaitse vajadusel oma identiteeti ja eluviisi.

Monumentide sõda: Christopher Columbuse kuju auto peal Columbuses Ohios. AP/Scanpix

Natside okupatsiooni lõppedes kaotati Tartus Hitleri nime kandev tänav („Adolf-Hitler Strasse“), punaokupatsiooni lõppedes asendati 21. Juuni tänava nimi nimega Rüütli tänav. Viimase sammuga koristati ära kahe mälusõdu harrastanud režiimi poolt tekitatud vaimne saast sarnaselt nende tehtud keskkonna füüsilisele reostamisele. Tallinna kesklinnas asunud mälestusmärk viidi 2007. aastal kalmistule mitte seoses „mälusõjalise ärategemise sooviga“, vaid avaliku korra huvides. See trall ja möll, mis selle mälestussamba ümber üha metsikumaks ja ohtlikumaks muutus, vajas vältimatult riigivõimu sekkumist. Täna on mälestusmärk oma õiges väärikas kohas ja probleem sellega lahendatud.

Mäos asub obelisk, mis on pühendatud Liivi sõja ajal 1573. aastal Paide kindluse vallutamise käigus hukkunud Vene sõduritele. Teiste hulgas Ivan Julma kõige kuulsamale timukale, tsaari loodud opritšnina juhile Maljuta Skuratovile. 1572. aasta viimastel päevadel, kui Vene vägi Paide kindlust piiras, oli siin sõjakäigul ka Ivan Julm ise. Ühena esimestest tormas kindlusse tsaari ustav teener Maljuta. Kroonikates kirjutatakse, et ta löödi või lasti otsekohe maha. Kroonika on talletanud ka selle, millisel julmal viisil hukati hiljem end vangi andnud kindluse kaitsjad venelaste poolt.

Monument on seal ja mis sellest, saab täiesti emotsioonivabalt küsida selle monumendi paiknemise kohta keset Eestit. Tegemist on pigem ajaloolise kurioosumiga ja huvitava faktiga, mis näitab küll Venemaa sajandite taha ulatuvat aktiivset huvi Eesti alade vallutamise vastu, kuid ei seostu kõige vähimalgi määral vajaduse ja sooviga selle monumendiga midagi destruktiivset ette võtta. Kui aga ütleme, et tegemist on „kurjuse saadikute poolt julmuse ülistamiseks loodud taiesega“, siis oleks meil justkui kohustus sellega kuidagi aktiivselt suhestuda, mida me ei vaja.

Tegelikult nn monumentide sõja näol näeme tänases läänemaailmas ärevaks tegevaid tendentse. Algas see suhteliselt väikeste teemade suureks puhumisega ning jõuab järjest ligemale Lääne baasmõtlemisele, sealhulgas ka õiguslikule. Nii tähendabki praegu läänemaailmas aset leidnud soov minevikuga aktiivselt tegelema hakata liikumist läänemaailmale võõras suunas. Olles järjekindel „orjandusliku pärandi vastu võitlemises“ jõuame varsti Aristotelese ja Platonini ning hakkame ka nende rolli poliitkorrektsuse huvides ümber määratlema. Vormiliselt olid Platon ja Aristoteles orjade ekspluateerijad, keda nad nimetasid tänaselt positsioonilt eriti stigmatiseerival viisil „rääkivateks tööriistadeks“.

Ajaloo ja õigusemõistmise segunemine on läänemaise õigusliku mõtlemise seisukohalt äärmiselt ohtlik ja irratsionaalne tendents. Õigusemõistjal pole võimalik ennast mõttes viia tagasi minevikku ja teha justkui olematuks vahepeal toimunu ja teha seejärel ratsionaalne otsus. Minevikus toimunut ei saa hinnata arusaamade järgi, mis olid tollal tundmatud, rääkimata õiglase kohtupidamise võimatusest kaugema mineviku inimeste üle. Irratsionaalsuse tsüklist ainuvõimalik pääsetee on jäämine traditsioonilise lääneliku suhtumise juurde. Me ei saa minna minevikus lõputult tagasi üha kaugemate sündmuste juurde, selleks et anda neile tänapäevane hinnang, sest nii jõuame me esmalt ülima subjektiivsuseni ja seejärel absurdi.

Lääs peab suutma kõiki üles kerkinud probleeme konstruktiivselt lahendades edasi minna, nagu siinmail kombeks on olnud. Sellega mitte hakkamasaamine kujutab endast ajalisse desorganiseeritusse sattumise ohtu, mis võib tuua kaasa tõeliselt laastavad protsessid ühiskonnas.

_____

1 Donald E. Brown, Human Universals, New York: McGraw-Hill (and Temple University Press) 1991.

2 Pierre Nora, Between Memory and History: Les Lieux de Mémoire. Representations, No. 26, Special Issue: Memory and Counter-Memory, (Spring, 1989), lk 7–24. eclass.uoa.gr/modules/document/file.php/ARCH230/Pi…

3 Claude Lévi-Strauss, Les Structures élémentaires de la parenté, Paris, 1949, lk 9.

4 Karl Jaspers, Vom Ursprung und Ziel der Geschichte. München: Piper Verlag, 1949.

5 Adda B. Bozeman, The Future of Law in a Multicultural World. Princeton, NJ: Princeton University Press, 1971, lk xiv.

6 Svetlana Aleksijevitš,  Pruugitud aeg. Punainimese lõpp, Tänapäev 2013, lk 11.

7 Vladimir Putin, The real lessons of the 75th anniversary of World War II. The National Interest, June 18, 20202. nationalinterest.org/feature/vladimir-putin-real-l…

8 Aleksijevitš, op. cit., lk 398.

9 Milan Kundera, Naeru ja unustuse raamat, Varrak, 2014, lk 37.

10 F. Nietzsche on niisugust lähenemise viisi nimetanud „monumentaalseks ajalooks“, mis domineerib teatavatel ajastutel. Vt Friedrich Nietzsche, Vom Nutzen und Nachteil der Historie für das Leben, 1874, 1999, lk 258. Kultuurilis-tsivilisatsioonilises võrdluses pole keeruline märgata ühtede tsivilisatsioonide kalduvust ajaloo monumentaalsusele enam kui teistel.

11 Robert Cooper, Riikide murdumine: kord ja kaos 21. sajandil, Tartu: Fontes, 2004,  lk 51.

12 Remi Brague, Euroopa: Rooma tee, EKSA, 2018, lk 86–87.