Moldova haavatud identiteet

Kui ma pisut vähem kui tunnipikkuse sõidu järel üles ärkan, vänderdavad meie auto ees sügavad roopad ja tee kaob olematusse. Mingit otsemagistraali Chišinăust Comrati ei lähe ning nüüd on autojuht oma uhket GPRS-seadet usaldades liiga hoogu läinud. Pöörame suure vaevaga ümber. Aparaadi pealetungiv naisehääl ei jäta ometi jonni, sisendades, et nüüd oleme eksinud ja juht teeb kõike valesti. Kell on umbes kuus hommikul ja peame leppima sellega, et Taraclia valimisjaoskonnad kaugel lõunas avatakse ilma meie valvsa kohalolekuta. Leides end in the middle of nowhere ei jää muud üle kui hilineda ning imetleda hilissügisest päikesetõusu Bessaraabia väljadel.

Valimisantropoloogia

Õigupoolest andsin nõusoleku Moldova järjekordseid valimisi vaadelda eeskätt võimaluse pärast osaleda teaberohkel eelmissioonil ja loota valimispäeval lähetust Gagauusiasse. See on umbes 157 tuhande elanikuga autonoomne piirkond, kus elavad vene õigeusu vastu võtnud türklased – ainsad omataolised maailmas. Gagauusid kõnelevad parema meelega vene kui rumeenia keeles ja varem on nad olnud truud kommunistide valijad. See suundumus jätkub, kuid pisut väiksema ülekaaluga.

Tegelikult veab mul seekord valimisantropoloogiaga veel enam. Sihtkoht asub Gagauusiast edasi, Moldova bulgaarlaste asualal. Nende päralt on Taraclia linnake, aga ümberkaudsetes külades elab ka gagauuse, moldovlasi ja ukrainlasi. Peale minu tunnevad piirkonna vastu huvi Tšehhi parlamendiliikmed, sest kuskil seal leidub ka pisike tšehhi küla, mis on võõras ümbruses juba kolmsada aastat vastu pidanud.

Kuna tegemist on kolmandate parlamendivalimistega pooleteise aasta jooksul, on korraldajatel kõik selge. Isegi inimesed – ime küll! – tulevad veel kord välja. Samas ei muutu nende valimistega suurt midagi. Kommunistlik partei saab küll kõige enam hääli, aga võimulolev Euroopa allianss teeb neile jälle „kambaka”. Kommunistid saavad esialgse seisuga 44 ja Allianss ühtekokku 57 kohta. Aga ei, viimasena on lugemata osa Chišinău häältest ja lõppskooris jooksevad veel kaks mandaati Alliansile. Kaks häält jääb 61-st puudu.

Lupu ütleb, et ajalugu tuleb unustada, alustama peab puhtalt lehelt.

Kummalgi poolel ei teki võimalust saada parlamendis kolme viiendikulist häälteenamust (61 häält 101-st), mis võimaldaks valida maale presidendi. Konstitutsiooniline kriis võib jätkuda. Keskpärane lahendus on häälte ülesostmine, aga hea lahendus oleks kahe leeri kokkulepe maa tuleviku nimel. Allianssi sees jagunevad jõujooned ümber. Moldova Nostra (e k: Meie Moldova) seekord parlamenti ei pääse. Peaminister Vlad Filati Liberaal-demokraatlik Partei seevastu parandab oma positsioone oluliselt.

Kuid see on vorm, Moldova sisu valutab kusagil mujal. Taraclias veedetud päev avab mu silmi. Kirjeldamatu vaesus ja tulevikutus. Tühjal väljal eksponeeritakse nõuka-aja meeldetuletusena BTR-i, eemal avaneb üks akendeta tondiloss ja selle kõrval teine kastikujuline hoone. Nime järgi on see Taraclia ülikool. Välisel vaatlusel võiks seda pidada mõne ääremaavalla mahajäetud kultuurimajaks. Sealses valimispunktis leian kena bulgaaria tüdruku. Ta ütleb, et ülikool on tegelikult väga väike ja tehnika-alane. Kes vähegi saab, läheb Bulgaariaasse kõrgkooli, aga halvemal juhul Chišinăust või Venemaale. Tagasi enam ei tulda.

Vaatlusmanuaal sunnib mind iga kord viiepallisüsteemis hindama, kas valimisjaoskond on puuetega inimeste jaoks ligipääsetav. Õhtu edenedes muutub see küsimus üha kohtlasemaks, sest kottpimedas on mul endal raskusi poriloikude ja silmale nähtamatute trepiastmetega. Inimesed seevastu on lahked ja elavnevad külalist nähes silmanähtavalt. „Nii me elame,” on kurb, pisut häbelik tõdemus. Valimiste läbiviimisele pole mul endiselt vähimatki ette heita.

Mõtisklema kutsuvad üksikasjad. Enamik valimisbülletääne on mu tegevuspiirkonnas venekeelsed, sest selline olevat sealsete elanike eelistus. Jääb arusaamatuks, miks Moldova ei toeta bulgaarlaste ja gagauuside oma identiteeti ega trüki materjale bulgaaria ja gagauusi (türgi) keeles. On ju Moldova huvides, et vähemusrahvused oma keele ja identiteedi juures püsiksid. Praegu on pigem nii, et nõukaaja nostalgia ja lahustumine rahvusetuks vene keele kõnelejaks jätkub isegi kakskümmend aastat pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Neid inimesi pole võimalik mõista mõistmata ümbrust, kus nad elavad.

Saavutan usaldusliku kontakti ka ühe kooliõpetajaga, kellelt pärin, kas valijate registrist leidmiseks orientiirina välja pandud tänavanimed nagu Lenini, Gagarini ja Tšapajevi pole mitte kadunud aja kopitus. Tema on rumeenia keele õpetaja ja arvab, et tegelikult võiks need ära muuta. Paraku ütlevat kohalik võim, et nii suure ümberkorralduse jaoks pole raha. 

Moldova käestlibiseva identiteedi ehe näide on mu autojuht. Ehkki moldovlastest vanemate laps, käis ta venekeelsetes koolides. Isa oli Nõukogude ohvitser. Erinevalt tõlgist, kes ei häbene välja näidata oma Rumeenia-lembust, on autojuhi mõtteilm palju kummalisem. Õpin seda pisut tundma, sest sõltun sel päeval temast palju rohkem kui sümpaatsest tõlgist, keda ma tegelikult ei vaja, sest rumeenia keelt pole õieti kellegagi rääkida. Juht teeb avalduse: „Rumeenial pole meiesuguseid vaja. Paremal juhul vajab ta meid orjadena, mitte inimestena. Nad hakkasid meile Rumeenia passe jagama, aga kas te ikka teate, mispärast? Neil ei olnud Euroopa Liitu astumiseks piisavalt palju kodanikke, eriti nõudis Euroopa Liit, et töötuid peab rohkem olema.” Tsitaadi lõpp, kommentaarid, nagu öeldakse, on liigsed.

Siin meenub üks ammune vestlus autojuhiga Donetskis 2004. aasta lõpus. Too mees avaldas kartust, et Juštšenko paneb presidendiks saades Donbassi kaevandused kinni. Kui kinnitasin, et selleks pole ühtegi loogilist põhjust, arvas autojuht, et võib-olla Juštšenko ise jätaks kaevandused ka alles, aga tal on ameerika naine ja küll me veel näeme, et kõik halb tuleb sealt. „Aga mul ükstakõik, taksojuht saab ikka hakkama, tulgu kasvõi fašistid,” kõlas resigneerunud kokkuvõte. Meie oma Eesti heaolus ei tea enam, milliseid mütoloogiavõrseid nõukogude võim inimestesse istutas ja kuidas need puud on viimase paarikümne aasta jooksul edasi kasvanud. Politoloogia jääb neid protsesse kirjeldades tihti hätta, kuid mõnikord võiks hoopis rahvaluuleteadusest abi olla.

Tegelik ajalugu või valge leht?

Kuid tulgem tagasi Moldova identiteedi juurde. Minu meelest moodustavad Ukraina, Moldova ja Valgevene mingi lõhestumisele määratud üleminekuala muu Ida-Euroopa ja Venemaa vahel. Neid riike iseloomustab keeleline ja poliitiline kahestumine. Meil on vasak- ja paremkalda Ukraina, belaruska mova’s kõnelevad ja selle päriselt unustanud valgevenelased ning Rumeenia- ja Vene-orientatsiooniga inimesed Moldovas. Tõsi, Moldovas on äratuntav ka „kolmas tee” ehk habras Moldova-keskne identiteet, mis suhtub umbusuga mõlemasse suurde naabrisse. Aga pooltoonidel on oht mustvalges võitluses pildilt kaduma minna.

Kui me oktoobri lõpus Indrek Saarega Moldovas eelmissioonil käisime, avaldasid mulle kommunist Voroninist ja peaminister Filatist enamgi muljet kohtumised kahe ülejäänud parteijuhiga. Need on liberaalse partei juht Mihai Ghimpu, kes parlamendi esimehena oli sellal ka presidendi kohusetäitja, ning Marian Lupu, kommunistide leerist üle tulnud täht, kes ei mallanud oodata, millal vana Voronin talle teed annab.

Erinevalt Lupust pole Ghimpu tõenäoliselt enam tulevikumees, tema partei kaotas uutel valimistel kohti ja partei sees jääb ta populaarsuselt alla oma õepojale Dorin Chirtoacăle, kes on praegu Chišinăust linnapea. Ghimpu on rohkem vana sirgjooneline dissident kui kaasaegne poliitik. Kummalisel kombel saime temaga sama päeva jooksul ametlikus programmis kaks korda kokku – hommikul kohtusime Ghimpu kui parteijuhi ja parlamendi esimehega, aga õhtuses programmis kehastus ta Moldova presidendiks ehk täpsemini, presidendi kohusetäitjaks. Need jutuajamised jäid meelde.

Hommikul suutsin Ghimpu vihaseks ajada leebe ja enda meelest hädavajaliku soovitusega mitte võtta meetmeid kommuniste soosiva eratelekanali vastu. Ütlesin, et sellised sammud mõjuksid Moldova kuvandile enne valimisi väga halvasti ka juhul, kui kommunistide kanal on valitsust rünnates üle piiri läinud. Selle peale Ghimpu enam muud ei rääkinud kui sajatas kommuniste, nende telekanalit ja saamatut Audiovisuaalset Nõukogu, kes ei suuda riigis korda majja lüüa. Oma osa sai ka Euroopa, kes Moldova demokraatide olukorda ei mõistvat. Mul jäi süda valutama, sest oli näha, et selliste etteastetega teenib Ghimpu ebasümpaatiat just Lääne-Euroopa poliitikute poolt, kes säärast stiili ei mõista.

Enamik valimisbülletääne on venekeelsed, sest selline olevat sealsete elanike eelistus.

Õhtusel kohtumisel püüdsin ma Ghimpu rünnakut kommunistide vastu ennetada. „Jätame Voronini isiku kõrvale. Seletage meile, kuivõrd on lõhe Moldova ühiskonnas seotud sellega, et ajalooküsimused on Molotovi-Ribbentropi paktist saadik selgelt lahti rääkimata?” Seekord olin õigele nupule vajutanud. Ghimpu süttis taas, kuid palju positiivsemal moel, Voroninit mainiti vaid paar korda. Meile sai osaks särav etteaste ajaloosündmustest ja sellest, kuidas rahvalt on võetud tema ajalugu ning nõukogude propaganda mürgihambad pole veel tühjaks jooksnud. Kogu Ghimpu riigifilosoofia põhineb sellel, et Moldova rumeenlaste identiteet tuleb uuesti üles ehitada. Arusaadavamaks sai ka hommikune pahameelepurse, sest kuni kommunistid oma propagandat jätkavad, pole see tema meelest võimalik.

Hoopis teistsugune lähenemine on Lupul. Tema sõnul ei mõista Euroopa Alliansi ülejäänud osapooled üldse, kui tähtis ja habras on Lupu elektoraat. „Need on ju endised kommunistide valijad, kes minuga kaasa tulid,” ütleb ta. „Igasugune parempoolne poliitika ja jutt Rumeeniaga ühinemisest on neile vastukarva. Ettevaatlik tuleb olla!”

Lupu ütleb, et ajalugu tuleb unustada, alustama peab puhtalt lehelt. Riik ja ühiskond on tema meelest viljatu ajaloovaidlusega üksnes aega kaotanud, teha tuleb pragmaatilisi otsuseid ja alustada sealt, „kus me praegu oleme”. Kaugemale vaadates võib sõnaosava Lupu jutu taga aimata ka õigustust sellele, et millalgi võib ta oma valijate huve ja arusaamu ettekäändeks tuues taas kommunistide poolele pöörduda, kuid nüüd juba iseseisva koalitsioonijõuna.

Seega on meie ees kaks täiesti vastandlikku lähenemist: ajaloo tagasitoomine ja uus algus valge lehena. Kuigi Ghimpu tõebukett on äratuntavalt sarnane Eesti edumudelile, võib Lupu lähenemine Moldova puhul siiski osalt vajalik olla. Pelgalt patriootiliste motiividega ei saavuta Rumeenia-orientatsioon ühiskonnas kunagi vajalikku tugevust. Olukord muutuks, kui appi tuleb majanduslik areng ja euroopaliku heaolu käegakatsutav lähedus. Praegu seda ei ole ja majandus Moldovas peaaegu puudub. Kahjuks on ka Rumeenia nõrk ja hinnaalandusega Euroopa Liitu vastu võetud riik. Lisaks on probleemid Transnistriaga, mida Venemaa võib kurjasti ära kasutada, kui Moldova Lääne-orientatsioon edukaks muutub.

Suures geopoliitilises malemängus on Moldova alati olnud ettur. Ometi võib selle etturi jõuvarudest palju sõltuda. Mainitud Valgevene-Ukraina-Moldova vööndis võib just väike Moldova osutuda mängijaks, kes tänu seosele Rumeeniaga suudab positiivselt üllatada. Vaesuse ja kõigi muude tagasilöökide kiuste pole Moldova demokraatia luhta läinud. Moldovat tasub toetada.

Lõpetuseks olgu mainitud, et Moldova on maa, mille kohta on meil hiljuti ilmunud koguni kaks algupärast raamatut. Need on  Marje Aksli „Minu Moldova” (2008) ning Marianne Mikko „Moldova: lääne ja ida vahel” (2009). Kui esimest iseloomustab terav sissevaade probleemidesse, millega võõramaalasel on raske kohaneda, siis teist võib soovitada seal sisalduva faktirohkuse poolest.