Mittetunnustamisest diplomaatide vahetamiseni: USA Balti-poliitika 1991. aasta augustis ja septembris

27. augustil 1991, mõni päev pärast Moskva putši läbikukkumist ning Eesti ja Läti ühinemist Leeduga oma iseseisvuse taastamise väljakuulutamisel, helistas mulle Eesti välisminister Lennart Meri, kes ütles järgmist: „Paul, keegi siin ei oodanudki, et USA oleks esimene, kes tunnistab Eesti iseseisvust, aga kui vaadata, kuidas teised riigid seda praegu teevad, siis ei jõua te isegi esimese kahekümne viie hulka.”

Ühelt poolt väljendasid Lennart Meri sõnad masendust, mida tema ja paljud teised, kaasa arvatud käesoleva loo autor, tundsid Washingtoni aeglasevõitu käitumise pärast, mille tõttu USA president George H. W. Bush kuulutas muudatuse Ameerika käitumises välja alles 2. septembril ehk kuus päeva pärast Lennart Meri telefonikõnet. Aga teiselt poolt peegeldas Eesti diplomaadi märkus mõistmise puudumist selle olukorra erilisuse kohta, milles Ühendriigid peaaegu kõigi teiste riikidega võrreldes asusid ja mis on aidanud kaasa arusaamise levikule, et USA, kes nii uhkelt deklareeris mittetunnustamispoliitikat ja seejärel püsis viiskümmend aastat selle juures, ei suutnud kuidagi kohe tegutseda, kui oli saavutatud selle poliitika esmane eesmärk ehk Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse de facto taastamine.

On kolm põhjust, miks Washington liikus palju aeglasemalt, kui paljud toona ja paljud isegi praegu soovinuksid. Esiteks ei olnud Ühendriikidel pikaajalise mittetunnustamispoliitika tõttu vaja Eesti iseseisvust tunnustada, tarvis oli lihtsalt välja mõelda, kuidas taastada valitsustevaheline diplomaatide vahetamine. Teiseks tuli olla vahetult pärast Moskva putši ettevaatlik, sest läbematuma käitumise korral võinuks Washington ärgitada uue Nõukogude revanšismi laine või uue NSV Liidu mittevene vabariikide laine veel kiiremini liidust lahkuda või veel usutavamalt mõlemad lained korraga koos kõigi ohtudega, mis nendega oleksid kaasnenud. Ja kolmandaks tuli Washingtonil korraldada üleminek poliitikalt, mis mõnegi nende kolme riigi kaasmaalase meelest oli nende päralt, normaalsele riikidevahelisele poliitikale, milles kõige tähtsamat rolli etendavad riikide valitsused, mitte diasporaa. Kõik, kes siiralt hoolivad Balti riikidest, peaksid kõiki neid vajadusi tõsisemalt hindama.

Järjepidevus eelkõige

Vastupidi mõnegi inimese lootustele ei saanud Ühendriigid Eestit, Lätit ja Leedut tunnustada. Seda oli tehtud juba mittetunnustamispoliitikaga, mis kuulutati välja 1940. aastal Nõukogude okupatsiooni järel ja mida oli vahet pidamata jätkatud. Õigupoolest oleks Tallinna, Riia ja Vilniuse valitsuse tõtakas tunnustamine tähendanud selle poliitika nõrgestamist, mis peegeldas väga selgelt üht ameeriklaste põhiväärtust ning millel olid kolmele Balti riigile väga olulised tagajärjed mitte ainult enne 22. augustit 1991, vaid ehk veel rohkem sellele järgnenud aastatel.

Vastupidi mõnegi inimese lootustele ei saanud Ühendriigid Eestit, Lätit ja Leedut tunnustada. Seda oli tehtud juba mittetunnustamispoliitikaga, mis kuulutati välja 1940. aastal Nõukogude okupatsiooni järel ja mida oli vahet pidamata jätkatud.

(Erinevus riigi ja valitsuse tunnustamise vahel tõstatas ka küsimuse, kuidas kohelda Balti riikide esindusi Ühendriikides ja nende silmapaistvaid juhte. Need esindused olid 1990.-1991. aastal lähenenud uutele Balti valitsustele, kuid USA ei pidanud neid mingil juhul nende valitsuste esindajaks, ning küsitav oli ka see, kuidas nende juhtidesse suhtuti Tallinnas, Riias ja Vilniuses, kus nii mõnigi kord kõneldi isegi vajadusest esinduste juhid kohe asendada, sest nad olid liiga eakad. Kui neid hääli oleks kuulda võetud, oleks üleminek mittetunnustamispoliitikalt riikidevahelistele suhetele olnud tunduvalt keerulisem.)

Ameerika mittetunnustamispoliitika, nagu selle 1940. aastal sõnastas Loy Henderson ja välja kuulutas Sumner Welles, tulenes 1930. aasta Stimsoni doktriinist, mille järgi ei tunnusta USA mitte kunagi ühegi territooriumi poliitilise staatuse muutust, mis on saavutatud ainuüksi toore jõuga. See nägi ette, et USA peab hoidma alal suhted Nõukogude Liidu kukutatud legitiimsete valitsuste diplomaatiliste esindajatega ning pidama Eestit, Lätit ja Leedut okupeeritud riikideks, mis ei saa ise oma saatust juhtida ega ole võimelised looma oma valitsust.

Mõned Ameerika ametiisikud arvasid, et kui Balti rahvad olid saanud tagasi võimaluse valida oma valitsus, oligi USA mittetunnustamispoliitika saavutanud seatud eesmärgi ja selle järele rohkem vajadust polnud. Kuid enamik möönis otsekohe või mõni kuu hiljem, et kui võimsad ka Baltimaade saavutused ei olnud, ei tühistanud need mittetunnustamispoliitikat, sest see poliitika oli pakkunud kaht asja, millest Balti riigid ka edaspidi sõltusid.

Ühelt poolt tähendas see, et Balti riikide staatus oli ja jäi alatiseks erinevaks teiste liiduvabariikide omast. Küsimus ei olnud ainult ajaloos ja kultuuris, vaid õiguses, ning üks põhjus, miks Eesti, Läti ja Leedu mitte ainult ei pääsenud Moskva imperialistliku võimu alt enne teisi liiduvabariike, vaid kuuluvad nüüd läänemaailma institutsioonidesse, peitub selles, et mittetunnustamispoliitika toonitas nende erinevust, millest tulenevalt said nad järjekindlalt nõuda oma koha taastamist lääneriikide seas, viimaks ka sellistes organisatsioonides nagu NATO ja Euroopa Liit.

Teiselt poolt aga pakkus mittetunnustamispoliitika suurel määral toetuspinda kolme Balti riigi õigusalastele sammudele, kaasa arvatud ja eriti nende kodakondsusseadustele. Kui eelkõige Ühendriikide toetusel ei oleks püsitud läbi okupatsiooni ulatuva juriidilise järjepidevuse juures, ei oleks need kolm riiki saanud vastu võtta selliseid kodakondsusseadusi, nagu nad tegelikult võtsid. Mittetunnustamispoliitika ei olnud niisiis sugugi aegunud, vaid pigem end taas leidnud – ning otsustavat osa etendasid selles Ameerika sammud 1991. aasta augustis ja septembris.

Mure Venemaa ja teiste liiduvabariikide pärast

Veerand sajandit hiljem kipub võib-olla meelest minema, kui lähedal olid putšistid võidule ja kui altid olid paljud kommunistliku partei ja Nõukogude riigi ametiisikud nendega kaasa minema. Kui riigipöördekatsega oleks tapetud Mihhail Gorbatšov või kas või kinni võetud Boriss Jeltsin – ja sellest jäi sõna otseses mõttes puudu mõni minut –, oleks ajalugu võinud 1991. aasta augustis võtta sootuks teise suuna.

Putši läbikukkumise tõttu arvasid paljud nii Venemaal kui ka Läänes, et sel polnud õiget toetust ja see oligi mõistetud läbi kukkuma, millise seisukoha küll hilisemad Putini režiimi sammud on tõsiselt kahtluse alla seadnud. Aga toona, vähemalt esimestel nädalatel, oli pilt tõesti väga teistsugune kahes näiliselt ehk välistavas, aga tegelikult tugevasti omavahel seotud mõttes. See tegelikkus oli midagi, mida Ühendriigid kui külma sõja võitja ja ainuke püsima jäänud üliriik ei saanud kuidagi eirata, kui ta ei soovinud, et tema tegevus ajendaks teisi ette võtma potentsiaalselt saatuslike tagajärgedega samme.

Moskvas ja mujal omaaegses Nõukogude Liidus leidus küllaga neid, kes toetasid riigipöörde kavandajate taotlusi, isegi kui nad putši ajal midagi ette ei võtnud. Kas nad oleksid võinud mõne teise juhi, võib-olla isegi Gorbatšovi taha koonduda, et kindlustada impeeriumi püsimine? See oli väga tõsine oht, nagu ilmneb armutu selgusega väga paljudest tolle aja mälestustest – ja üllatavalt vähestest ajalookäsitlustest. Kui USA oleks liikunud edasi liiga kiiresti, oleks see võinud niisugusele isikule anda omamoodi casus belli, mis oleks võinud päästa Nõukogude Liidu ja võib-olla isegi viia Balti riikide taashõivamiseni. Me teame praegu vägagi hästi, kui paljud toetavad sellist positsiooni 2016. aastal, ning 1991. aastal oli neid veel rohkem.

Samal ajal oleks Ameerika liigselt kiirustav käitumine võinud lisaks juriidilistele tagajärgedele Balti riikide tuleviku suhtes ajendada teisi liiduvabariike ühekorraga oma iseseisvust välja kuulutama, mis oleks võinud Moskvat veel rohkem vihale ajada, viia vägivallanigi ning õõnestanud Eestile, Lätile ja Leedule olulisi printsiipe. Niisuguse ajalise kokkulangemise tõttu oleksid teised liiduvabariigid võinud iseseisvuse saavutada peaaegu samal hetkel, mil kolm Balti riiki taastasid iseseisvuse, ning see oleks vältimatult nõrgestanud Balti riikide erandlikkuse ideed ja vähendanud Läänes toetust ideele kohelda Eestit, Lätit ja Leedut teistest liiduvabariikidest erinevalt.

Ameerika siseprobleemide taak

Viimase asjaoluna aeglustas USA tegevust üks Ühendriikide ainulaadne tunnusjoon ajast, mil mittetunnustamispoliitika oli vähemalt Ameerika baltlaste silmis ainuke kehtiv poliitika. Kui ka USA valitsus oli asunud väga selgele seisukohale, et Balti riikide esindajad on sõjaeelsete valitsuste esindajad, kellele maksti rahagi nende valitsuste arvetelt New Yogi Föderaalreservi pangas, siis paljud Ameerika baltlased pidasid esindusi „enda omaks”, olles ju Eesti, Läti ja Leedu diplomaatide ning, tuleb lisada, ka mittetunnustamispoliitika enda kõige innukamad toetajad üldse.

Kui Balti rahvad ja nende valitsused kuulutasid 20.-21. augustil välja iseseisvuse taastamise, olid Ameerika baltlased ühed õnnelikumad kõigi seas, kes tähistasid õigluse triumfi toore jõu üle. Paraku olid mõnedki neist ikkagi inimesed ning leidsid, et väärivad nüüd hüvitust ja Washington peaks nimetama oma esimesed suursaadikud just nende ridadest. Selleks julgustas neid muu hulgas kuulujutt, et USA esimeseks suursaadikuks Lätis saab Ints Silins, ainuke baltlane, kes oli jõudnud Ühendriikide välisteenistuses kõrgele kohale.

Mulle on igaveseks mällu sööbinud ühe Ameerika eestlase sõnad, kes isegi pärast seda, kui president Bush oli 2. septembril teatanud diplomaatide vahetamise taasalustamisest, kinnitas, et „väikese punase Eesti“ tunnustamine on viga.

Mittetunnustamispoliitikalt riikidevahelistele suhetele ülemineku probleemi raskendasid mõningate Ameerika eestlaste ja leedulaste püüdlused, kes taotlesid, et president George H. W. Bush nimetaks Tallinna saadikuks Ameerika eestlase ja Vilniuse saadikuks Ameerika leedulase. Vastavad kuulujutud ajakirjanduses ajendasid Valget Maja viimaks teatama, et president on otsustanud, et Ameerika esimesed esindajad kõigis neis riikides peavad olema kutselised diplomaadid, mitte poliitilistel kaalutlustel ametisse nimetatud isikud.

Kaugeltki kõik ulgubaltlased ei olnud selle üle rõõmsad, nagu nad polnud täiesti üksmeelselt rõõmsad ka selle üle, et USA tunnistab Balti riikide pealinnades parajasti võimul olevaid valitsusi. Mulle on igaveseks mällu sööbinud ühe Ameerika eestlase sõnad, kes isegi pärast seda, kui president Bush oli 2. septembril teatanud diplomaatide vahetamise taasalustamisest, kinnitas, et „väikese punase Eesti” tunnustamine on viga. Kuid otsus kasutada ainult kutselisi diplomaate oli oluline ning pani paika riikidevahelistele suhetele ülemineku tooni.

Sellega tehti selgeks, et nüüdsest alates on Washingtoni suhted Tallinna, Riia ja Vilniusega samasugused nagu kõigi teiste riikidega ning neid koheldakse nagu teisi riike ikka, mitte kui teatava põhimõtte näidiseksemplare või Ühendriikides elava diasporaa laiendust.

2. septembril oli kõik valmis ning president Bush võis teatada, et saadab riigisekretäri abi asetäitja Euroopa asjades Curtis W. Kammani Balti riikide pealinnadesse – mitte neid riike tunnustama, vaid läbirääkimisi pidama ja vastastikuse mõistmise memorandumeid sõlmima, mis võimaldaksid Balti diplomaatidel esindada USAs oma riiki ja USA diplomaatidel Balti riikide pealinnades omakorda Washingtoni.

Viis päeva hiljem lõppes see reis Vilniuses samal hetkel, kui Nõukogude Liit tunnustas Balti riikide iseseisvust. Kamman viibiski parajasti Vytautas Landsbergise kabinetis, kui see aset leidis. Ning kuus päeva hiljem külastas kolme Balti riigi pealinnu USA riigisekretär James Baker, kes viis sellega lõpule ülemineku nende riikide ja USA suhetes mittetunnustamispoliitikalt riikidevahelistele suhetele.

See ei juhtunud päris nii kiiresti, nagu oleks soovinud Lennart Meri, aga see juhtus moel, mis kinnitas, mitte ei tühistanud mittetunnustamispoliitikat, mis aitas alal hoida Balti riikide erandlikkuse, kindlustas Nõukogude impeeriumi üldiselt vägivallatu kuhtumise ning tagas, et kõik ameeriklased nägid selgelt, et USAl on suhted just Eesti, Läti ja Leedu riigiga, mitte nende rahvaste diasporaaga.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.