jaanuar 5, 2009

Mineviku puhastamine

Pärast Läti punapartisani Vassili Kononovi õigeksmõistmist Euroopa Inimõiguste Kohtus ja Venemaa algatatud natsismi heroiseerimist tauniva resolutsiooni vastuvõtmist ÜROs tundus, et ajalugu läbi Moskva prillide on taas võidule pääsemas.

Pärast Läti punapartisani Vassili Kononovi õigeksmõistmist Euroopa Inimõiguste Kohtus ja Venemaa algatatud natsismi heroiseerimist tauniva resolutsiooni vastuvõtmist ÜROs tundus, et ajalugu läbi Moskva prillide on taas võidule pääsemas.



Pärast Läti punapartisani Vassili Kononovi õigeksmõistmist Euroopa Inimõiguste Kohtus ja Venemaa algatatud natsismi heroiseerimist tauniva resolutsiooni vastuvõtmist ÜROs tundus, et ajalugu läbi Moskva prillide on taas võidule pääsemas. Seda enam tuleb hinnata Eesti juurtega Sofi Oksase Finlandia auhinna saamist romaani “Puhdistus” (“Puhastus”) eest detsembri esimesel nädalal. Kuid seda mitte üksnes Eesti kontekstis.
Ei ole muidugi normaalne, et ilukirjanduslik teos on kistud poliitilisse võitlusse, kuid samas on Oksanen ise avaldanud pidevalt arvamust nõukogude perioodi kohta Eesti ajaloos, saades muidugi Vene poole pahameele osaliseks. Too pahameel tipneski hiljutise skandaaliga selle ümber, et Soome konsulaat Peterburis ei soovinud anda Oksasele luba seal esineda ja asi lahenes alles pärast Soome välisministri Aleksander Stubbi isiklikku sekkumist.
Teisalt on Oksanen auhinna saamisel öelnud, et teda ajab raevu vägivald naiste suhtes. Eesti ajaloos toimunu pakubki võimaluse asetada see vägivald sobivasse raamistikku. Niisiis mõtiskleb kirjanik igavikulistel teemadel – on ju vägivald naiste vastu olnud teemaks kaua – Eesti ajaloo valguses.
Kuid “Puhastuse” valguses on võimalik ajalooteemasse põimida ka üldeuroopalik mõõde. Kui klassikaliselt defineerisid rahvusriigid enda identiteeti läbi Teise, kusjuures Teiseks oli vaenlasriik, siis praegu on Euroopa Liidu Teiseks tema minevik. Ehk siis kõik see, mis oli minevik – vägivald, sõjad, jõupoliitika – ja millest lahtisaamiseks loodigi Euroopa Liit. Nüüd aga on tekkinud huvitav konstruktsioon: Eestis aset leidnud vägivalla kujutamine tõstab esile ka üldeuroopalikke väärtusi.
Kuid Eesti ajalooline ja poliitiline diskursus kasutab Teisena jätkuvalt Venemaad. Eesti on tegelikult kõik see, mis ei ole Venemaa. Oksase teene seisnebki selles, et eurooplaste silmadele ei ole tegemist niivõrd mingi russofoobse tekstiga, vaid, et puhastuse kaudu saab minevik selgemaks. See ongi eurooplastele arusaadavam ja tegelikult peitub siin ka vihje Eesti avalikkusele: Teine võiks olla meie minevik, kuid muidugi jääb küsimuseks, kuidas kaasata sellesse diskursusse Venemaad, kes rõhutab samuti üldeuroopalikke väärtusi, kuid samas teeb oma ajalooõpikuis Stalinist kangelase.
Kui Imbi Paju kirjutas oma “Tõrjutud mälestused”, kiitsid paljud teda selle eest, et ajalugu on võimalik Läänes “müüa” just naisküsimust esile tõstes. Et kauge ja väike Eesti ei huvitavat kedagi, aga naisküsimus on niikuinii in ja seega on huvi teema vastu garanteeritud.
Ma ei usu samas, nagu oleksid Paju ja Oksanen lähtunud pelgalt kommertshuvidest oma raamatuid kirjutades. Oksanen on naisküsimust tõstatanud palju ja see tundub talle olevat tõega südamelähedane. Kuid muidugi võib arvata, et Finlandia auhind ja eellepingud raamatu tõlkimiseks 12 keelde kindlustavad “Puhastusele” ka kommertsedu. Ent on oluline, et see laiendab ka arusaama Eesti ajaloost.
Raamatust ikka ka. Nagu ka “Stalini lehmades”, liigub Oksanen korraga mitmes ajas. Sedapuhku Eestis enne sõda, selle ajal ja pärast sõda ning taasiseseisvumisaja alguses. Kontrastid eri ajastute vahel ja nendega mängimine teevad raamatu lugemise pingutavaks, ent samas nauditavaks.
Põhilised on siiski karakterid. Kokku saavad Aliide, kes elas üle Saksa ja Nõukogude okupatsiooni ja tema õe tütretütar Zara. Zara on pärit Vladivostokist, kuhu Aliide õde pärast sõda küüditati ja kus tekkis tema perekond.
Läbi keerukate seikluste jõuab Zara lõpuks Eestisse, kus ta on võimeline leidma Aliide maja. Kuid need eksirännakud ruumis põimuvad meisterlikult eksirännakutega ajas, rõhutades igikestvat armastuse teemat. Tõepoolest, Oksanen on kirjanikuna tabanud selle, et inimeste jaoks on esmatähtsad ikkagi lähedased suhted ja seda ka kõige pöördelisematel aegadel. Lugege näiteks “Eesti elulugusid” – muidugi on inimeste mälus okupatsioonid, küüditamised ja muud kannatused, kuid nendest eredamalt tõusevad esile abiellumine, laste sünd jms.
Tõlkijana pani mind “Stalini lehmi” lugedes imestama, kuidas võiks mingeid väljendeid ja lõike üldse eesti keelde tõlkida: mängib ju Oksanen pidevalt soomekeelses tekstis eesti keelega, kasutades ajuti eestikeelseid sõnu ja kuvandeid. Ometi on Tauno Vahter tekstiga kenasti hakkama saanud ja “Stalini lehmad” kulgeb ilusti ka eesti keeles.
“Puhastus” tundub olevat lihtsam tõlkematerjal. Ajaloolist osa on rohkem, mis tähendab, et kindlad mõisted on üheselt tõlgitavad. Pealegi on “Puhastus” olnud juba Eesti teatrilavadel koos sünkroontõlkega. Kuid “Puhastust” võib olla keerukam tõlkida mõnda muusse keelde – Soome olude ja keelega tuttav tõlkija peab end kurssi viima ka Eesti olude ja ajalooga.
Finlandia auhind “Puhastusele” ja Oksasele tõestab selgelt: Eesti ajaloo kirjutamine ei tähenda ilmtingimata ideoloogiliselt “õiget” joont ja räiget kommunismivastast retoorikat. Siinkohal leiab tuge viimases “Akadeemias” ilmunud Rein Taagepera artiklist Balti ajaloo kirjutamise ümber peetud võitlusest.
Nimelt on Taagepera põhitees, et enne, kui Balti ajaloost kõnelevad artiklid ei ilmunud tõsiseltvõetavates politoloogilistes ajakirjades, võideldi tuuleveskitega. Kommunismivastane hoiak võis töötada eesti pagulaskonna hulgas, kuid ei mõjutanud väga laia avalikkust. Alles pärast seda, kui Balti ajalugu hakkasid avaldama tõsiseltvõetavad ajakirjad, kaasa arvatud Foreign Affairs, muutus Balti rahvaste ajalugu olematust olemasolevaks.
Nii ka Oksasega: mitte see ei toonud talle Finlandia auhinda, et tal on “õige” joon, vaid kujutatu kunstiline tase ja üldeuroopalike väärtuste rõhutamine. Soomlaste pilt Eesti ajaloost niisiis laieneb: eelmisel aastal sai Seppo Zetterberg valmis oma 800leheküljelise “Eesti ajaloo”, millele järgnes siis Oksase “Puhastus”. Enne seda oli Imbi Paju vändanud filmi “Tõrjutud mälestused”, millele järgnes ka samanimeline raamat. Ning need teosed ei piirdu üksnes Soomega – maailma arusaam meie ajaloost suureneb. Sellest kõigest võidab ka kirjandus.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar