august 17, 2020

Millised on Venemaa Kaug-Ida protestide tagamaad

TASS/Scanpix
Habarovski protestijad Sergei Furgali pildiga.
Habarovski protestijad Sergei Furgali pildiga.

Moskva suhtub provintsidesse üleolevalt ja patroneerivalt.

2011. aastal avaldas vene päritolu Itaalia ajaloolane Alexander Etkind raamatu „Inner Colonization”, milles ta analüüsib järjepidevust Tsaari-Venemaa, Nõukogude Liidu ja tänapäevase Vene Föderatsiooni poliitikas oma territooriumi suhtes. Nimelt väidab autor, et kui muud imperiaalsed riigid on laiendanud oma territooriume ülemerekolooniate näol, siis Venemaa on koloniseerinud oma territooriumi, liikudes ääremaalt sisemaale. Paljudesse raamatus esitatud faktidesse ja väidetesse annab kriitiliselt suhtuda, ent ühes on autoril õigus – Venemaa võim on suhtunud ja suhtub siiamaani suurde osasse oma territooriumist kui ressursikolooniasse, mille peamine funktsioon on panustada riigikassasse.

Kes Venemaal toimuvaga ennast kursis hoiab, see teab, et Venemaa Kaug-Idas Habarovski krais toimuvad juba mõnda aega suured protestimeeleavaldused. Selle artikli kirjutamise ajaks olid need protestid toimunud juba peaaegu kuu aega ja ehkki osavõtjate hulk näitas kahanemise suunda, polnud ikkagi mingit märki, et need protestid lõppeks. Protestid on seotud Habarovski krai populaarse kuberneri Sergei Furgali vahistamisega.

Siiski, rahulolematust keskvõimude tegevusega on Venemaa Kaug-Idas ja kogu Uurali-tagusel Venemaa alal kogunenud juba pikemat aega. Venemaal juhtub ikka, et ülemusi – sealhulgas ka administratiivjuhte – võetakse maha ja antakse kohtu alla ning see ei too reeglina tänavatele rohkem kui paar piketeerijat. Põhjus, miks kümned tuhanded inimesed tulid Kaug-Ida linnades tänavatele, on Moskva kauakestnud ressursikoloonia poliitika ning mitmed majanduslikud ja administratiivsed möödalaskmised ääremaal.

23. septembril 2018 võitis Sergei Furgal endale ja kõigile teistele ootamatult Habarovski krai kubernerivalimised ja sai kuberneriks. Tegelikult oli ta n-ö tehniline kandidaat ehk siis pandud vastaskandidaadiks olemasolevale kubernerile, Ühtse Venemaa liikmele Vjatšeslav Športile. Asja mõte oli luua illusioon demokraatlikest mitme kandidaadiga valimistest. Sergei Furgal oli juba 2013. aastal Liberaaldemokraatliku Partei esitatud samasugune tehniline kandidaat Habarovski krai kubernerivalimisel. Siis läksid asjad „nii, nagu pidid”, ja võitis Šport.

2018. aasta valimised pidid kulgema samamoodi, ent kõigile osalistele ja vaatlejatele üllatuseks kogus Furgal teises voorus peaaegu 70 protsenti häältest ja võitis ülekaalukalt. Furgal sai ruttu Habarovski krai elanikkonna seas populaarseks (sellest allpool) ja kõik oleks võinud minna ilusti, kui ta poleks selle aasta 9. juulil julgeolekutöötajate poolt arreteeritud ja viidud kohe Moskvasse, kus talle järgmisel päeval esitati süüdistused mitmetes kuritegudes.

Ühtekokku süüdistatakse Furgali viie ettevõtja mõrva organiseerimises, kusjuures need kuriteod on väidetavalt korda saadetud 2004. ja 2005. aastal. See ei ole praeguse kirjatüki otsene fookus, ent väidetavalt on Furgali arreteerimise peamine põhjus Moskvast tulev surve anda kohalik majandus üha enam Kremli lähikonnas olevate isikute kontrolli alla, eriti aga Venemaa presidendi Vladimir Putini sõprade vendade Rotenbergide kätte.

Habarovski krai on Venemaa ääreala kohta heal järjel regioon, seal asuvad nii rauamaagikaevandused, metallurgiatehased kui ka laevaehitus- ning lennukiehitustehased. Rotenbergid on sihiks võtnud metallurgia, põhjuseks tuuakse plaan hakata lähitulevikus ehitama Sahhalini saart ja mandrit ühendavat silda. Teine põhjus olla selles, et Habarovski krai oli üks kahest Venemaa regioonist, milles juuli alguses toimunud ülevenemaalisel rahvahääletusel ei saanud kavandatavad põhiseadusmuudatused ei vajalikku osalusprotsenti ega poolthääli.

Ajalooliselt on Venemaa – nii Venemaa Keisririigina, Vene SFNVna kui Vene Föderatsioonina – jagunenud keskuseks ja provintsiks. Keskus on Moskva ja viimasel aastakümnel ka Sankt Peterburg, kõik muu on provints. Läbi ajaloo on keskus püüdnud provintsi kontrollida ja provintsid omakorda püüdnud kontrolli oma majanduse ja poliitilise arengu üle enda käes hoida.

Tuntav nihe provintsiaalsel Venemaal toimus pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, eriti selle protsessi viimastel aastatel. Boriss Jeltsini kuulus soovitus Venemaa regioonidele  “Võtke endale niipalju suveräänsust, kui saate!” oli tingitud võimuvõitlusest Mihhail Gorbatšoviga. Jeltsin lõi eduka liidu regioonidega ning seljatas lõpuks edukalt Gorbatšovi.

1990. aastatel süvenes Venemaa regioonide autonoomia (suveräänsus on õiguslikust seisukohast siinkohal siiski vale termin). Regioonid ajasid oma majanduspoliitikat ja kuulutasid kohalikud seadused ülimuslikuks föderaalseaduste üle. Järgmine president Vladimir Putin hakkas võimule saades kohe regioonide iseseisvust kahandama ja mitmes etapis viidi see ka umbes 2007.-2008. aastaks edukalt lõpule.

Erinevates regioonides kulgesid need protsessid isemoodi, ent Uurali-tagusel alal tähendas see seda, et üha suurem osa kohaliku tööstuse ja maavarade kaevandamise tuludest suundus otse Moskvasse, et sealt siis dotatsioonidena naasta. Teine konfliktikoht üle terve Siberi ja Venemaa Kaug-Ida oli tippjuhtide määramine Moskvast. Alguses piirduti peamiselt administratiivsete juhtidega, ent nüüdseks on riik hakanud ka suurte riigiettevõtete kohalikke juhte nimetama. Kumbagi tüüpi juhid reeglina kohalikku olustikku ei tunne ega püüa eriti selles suunas, et luua kontakt kohalikega, ning teinekord peavad ennast üleval pehmelt öeldes üleolevalt. Mis on vägagi moskvalaste probleem perifeersetes regioonides.

Venemaa Kaug-Ida on väga spetsiifiline regioon Vene Föderatsioonis. Tegemist on peamiselt slaavi elanikkonnaga mõnesaja kilomeetri laiuselt asustatud alaga Vaikse ookeani rannikul ja mööda Amuuri jõge. Peale venelaste elab sealkandis ka suuremal hulgal ukrainlasi, nii et ukrainlased ise peavad Kaug-Ida „roheliseks kiiluks“ ehk siis üheks neist aladest, kus eksisteerib kompaktne ukraina asustus väljaspool Ukrainat.

Habarovski krai oma Eestiga võrdse elanikkonna, aga peaaegu 800 000 ruutkilomeetri suuruse territooriumiga on selle vööndi suurim ja tööstuslikem administratiivne üksus. Seda ala eraldab muudest domineerivalt vene elanikkonnaga aladest mitmeid tuhandeid kilomeetreid nn rahvusvabariike – vahele jäävad Jakuutia, Hakassia, Tõva, Burjaatia ja kaks Altaid. Moskvani on üle 6000 kilomeetri ning lennukipiletid kallinevad pidevalt. See kõik on loonud tugeva regionaalse identiteedi, mis omakorda jaguneb kohalikeks identiteetideks.

Igal linnal, Vladivostokil, Komsomolskil Amuuri ääres, Habarovskil, Blagoveštšenskil jt, on ka tugev lokaalne identiteet. See on suuresti tingitud sellest, et tegelikult on linnad nagu omaette väikesed saared, mille ümber on väga hõre asustus kohati sadade kilomeetrite kaupa. Johtuvalt inimgeograafiast on Venemaa Kaug-Ida linnade elanikkond nagu üks suur kogukond, kus inimesed on omavahel seotud nii tööalaselt kui ka piiratud ruumist tingituna.

Viimastel aastatel on Venemaa Kaug-Idas süvenemas võõrandumine „keskusest”. Ülalpool mainitud lennukipiletite kallinemisest johtuvalt on sealkandis kasvanud üles põlvkond, kes pole kordagi elus (pigem aga ikka vaid paar korda elus) viibinud ei Moskvas ega Euroopa-Venemaal üldse. Kaugidalased puhkavad reeglina Tais, Lõuna-Koreas või Vietnamis, regioonis sõidetakse Jaapanist toodud parempoolse rooliga autodega, mille import – hoolimata Moskva-poolsetest piirangupüüetest – on omaette äri. Poodides on palju Hiina, Lõuna-Korea ja Jaapani kaupa, tugevad on ka majandussuhted Vaikse ookeani regiooni ettevõtete vahel. Kaug-Ida inimesed suhtuvad valulikult Moskva-poolsetesse interventsioonidesse kohalikku ellu, mis reeglina seda ei edenda. Võib ütelda, et nii, nagu ametlik Moskva näeb Kaug-Idas lüpsilehma, nii nähakse Kaug-Idas Moskva poliitikat kui kohalike huvidega mitte arvestavat koloniaalpoliitikat. Ma läheks isegi veel kaugemale ja väidaks, et Habarovski krai protestide üks põhjuseid on kauaaegne solvumine ja alandustunne, mille on põhjustanud „keskuse” suhtumine regiooni inimestesse kui teisejärgulistesse.

Solvumise põhjuseid on tegelikult küllaga. Enam kui kümme aastat räägitakse Moskvas plaanist arendada Kaug-Ida välja Aasia regiooni juhtivaks majanduskeskuseks. Vladimir Putin on isiklikult viibinud Amuuri-äärse Komsomolski laevaehitustehases ja rõhutanud, et tehase käekäik on presidendile isiklikult oluline. Sellest hoolimata on  kõik plaanid arendada sadamaid ja erimajandustsoone või rajada Hiinaga uusi kommunikatsioone liiva jooksnud, mistõttu kohapeal valitsev pessimism Moskva suurte sõnade suhtes on mõistetav.

Siia lisandub viimase valitud kuberneri Sergei Furgali populaarsus. Esiteks on Furgal pärit sealtsamast regioonist – Amuuri oblastist. See on väga tähtis fakt, sest niimoodi muutus Furgal automaatselt omainimeseks. Oma vähem kui kaheaastase ametiaja jooksul suutis uus kuberner viia ellu hulgaliselt muutusi, mis silmnähtavalt parandasid kohalike inimeste elujärge.

Peale ulatuslike teeremontide ja ehitamise võrdsustas ta lasteaedades toitlustuse (enne said need lapsed, kelle vanemad maksid toiduraha, paremat toitu), investeeris palju regiooni sotsiaal-majanduslikku arengusse ning peatas kahtlased riigihanked. Suurt poolehoidu leidis endastmõistetavalt see, et kuberner kärpis nii enda kui teiste tippametnike palku ja pensione, müüs maha administratsiooni jahi, keelas ametnikel lennata esimeses klassis ja vähendas administratiivaparaati.

Furgal oli „rahvainimene”, kelle kohta üteldakse et ta leidis inimestega kontakti. Kui tavaliselt regiooni kubernerid hoiavad inimestega maksimaalset distantsi, siis Furgal lõi vähemalt illusiooni, et inimesed saavad regiooni asjades kaasa rääkida ja nende arvamus loeb. Sestap tõigi tema arreteerimine Habarovskis tänavatele kuni 60 000 inimest.

Ekslik on pidada kõnesolevaid proteste demokraatliku revolutsiooni alguseks. Protestid mingil hetkel sumbuvad ja elu pöördub vanadesse rööbastesse. Samas on väheusutav, et riik hakkab Venemaal ajama kodanikke kaasavat poliitikat. Pigem säilib status quo ja koos sellega ka uute protestide tõenäosus.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: