Milline on uus Ukraina?

Viktor Juštšenko on uue Ukraina uus president. Selline on kolmkümmend viis päeva kestnud lausa uskumatuna näiva ning maad põhjalikult muutnud Ukraina revolutsiooni peamine tulemus. Ukraina tõestas end rahvusena, ukrainlased aga kodanikuühiskonnana. Enam ei ole siin tegemist uinuva kaunitariga, kes aina ootab äratamist. Homo soveticus on Ukrainas rahumeelselt surnud.

Ukraina sündmusi viimasel paaril kuul hoolikalt jälginud Lääs on juba saanud vastuse küsimustele, kes on Janukovitš ja kes Juštšenko. Nüüd tuleb aga vastata küsimusele “Milline on uus Ukraina?”

Ukraina 1990. aastate alguse lõpuni viimata jäänud revolutsioon võimaldas paraku vanal eliidil püsima jääda. Ukraina juhtkonnaks sai eriskummaline vana nomenklatuuri ja punadirektorite ning natsionalistlike demokraatide ja oligarhide segu. Aparatšikute ja dissidentide abielust sündis sõltumatu Ukraina riik, kehva tervisega lapsuke, kes kannatas autoritarismi külma hinguse käes. Kulus peaaegu neliteist aastat, enne kui laps üles kasvas, demokraatiamaitse suhu sai ja omandas immuunsuse postsovetliku autoritaarsusviiruse suhtes.

Mineviku pärand (impeeriumide ääreala, “noorema venna” kompleks, nõukogude poliitiline kultuur, Tšornobõli trauma) on kogu aeg jõudu katsunud oleviku mitme olulise saavutusega (vägivalla vältimine, Krimmi probleemi rahumeelne lahendamine, liberaalne keelepoliitika). Tekkinud on kodanikuühiskond, mis suudab end organiseerida ja ilmutada solidaarsust. Samuti on tekkinud varem sootuks tundmatu noor keskklass, kes tahab ja suudab seista oma huvide eest.

Endise presidendi Kutšma langetatud valik näha enda järeltulijana peaminister Viktor Janukovitšit oli valik status quo kasuks. Välispoliitikas väljendus status quo niinimetatud mitmevektorilises poliitikas, mis sisuliselt kujutas endast Kutšma lemmikstrateegiat, “kahe lehma lüpsmist” ehk siis Lääne ja Venemaa ärakasutamist. Valimisvõidu tagamiseks töötas presidendikandidaat välja omamoodi “Janukovitši kokteili”, mis koosnes kolmest põhikomponendist: administratiivsed ressursid, vabaühenduste, ajakirjanduse ja opositsiooni vaenamine ning – siin tuleb mängu härra Putin – Venemaa abistav õlg. Selle tüüpilise postsovetliku “dringi” otsene tagajärg oli rahva meelepaha.

Paistab, et president Putin hindas Viktor Janukovitšit õnnitlema tõtates üle omaenda atraktiivsust ja Venemaa abistava õla tähendust Ukraina valijatele. Mis veel tähtsam, ta alahindas tugevasti kaht tõesti olulist tegurit: Lääne ehk Euroopa Liidu ja USA võimet reageerida ühehäälselt, kiiresti ja kindlameelselt ning Ukraina kodanikuühiskonna arengutaset. Ukraina poliitilise kriisi murdehetkel astus areenile maa elav ja toimekas kodanikuühiskond, mis osutus valitsusinstitutsioonidest ja valitsevast eliidist küpsemaks ning suutis teoks teha demokraatlikud muudatused.

Lähemalt vaadates ilmnevad selgemini ühiskondlikud erinevused. Uusimperialismi ja üliriigi ideel pole Ukrainas poolehoidjaid, Venemaal on see aga Putini riigiloomeprojekti ning Venemaa “lähivälismaal” domineerimise kavade keskne osa. Ukrainal puudub turvalisust demokraatiaga vastandav paradigma, mida Venemaal on õhutanud Tšetšeenia sündroom. Ukrainas usutakse poliitilise konkurentsi vajalikkusse.

Nii on Ukraina tõestanud Samuel Huntingtoni ekslikkust. Kõike ei määra mitte tsivilisatsioonide kokkupõrge, vaid pigem (eksi)arvamuste kokkupõrge. Kui Türgi probleemi arutelust Euroopas kristalliseerus vormel “integreerimiseks liiga suur, liiga vaene ja liiga islamistlik”, siis Ukraina probleemist oli arusaam, et maa on liiga suur, liiga vaene (SKT inimese kohta on vaid kolmandik ELi kümne uue liikmesriigi keskmisest) ja mõistagi liiga nõukogulik, et hakata üldse tõsisemalt kaaluma selle kaasamist Euroopa Liitu. Seepärast pole imestada, et võisime viimase ajani Ukraina tuleviku osas kohata tervet arvamuste spektrit strateegilise partnerluse soovitamisest kuni Ukraina nägemiseni puhvertsoonina ja puhvertsoonist täieliku ükskõiksuseni. Ukraina oli kindlalt hõivanud koha Euroopa bürokraatide mõttemaailma äärealadel ja pannud nad tundma niinimetatud Ukraina-tüdimust. Euroopa poliitiline peasuund oli täiesti rahul Ukraina aina tugevamini kinnistuva staatusega kuskil Euroopa piiridel rabeleva riigina.

Lääs vajab uut Ukraina-kontseptsiooni

Oranž revolutsioon purustas selle arusaama täielikult. Kuigi Ukraina on endiselt suur (õigupoolest suurim Euroopa riik, kui jätta kõrvale ühtaegu endast Euraasia riiki kujutav Venemaa) ja vaene, ei ole see enam sugugi nõukogulik. Pealegi pakatab Ukraina elujõust, mis võib anda uut hoogu talle endale ja ka naabritele Valgevenele ning Venemaale, lisaks laiemalegi Musta mere piirkonnale ning kogu endisele NSVLile.

Seepärast ei tohiks Lääs jääda truuks visioonile, strateegiale ja poliitikale, mis näeb endise NSVLi alasid valdavalt ühtse ebakindluse piirkonnana, mille tarbeks on vajalikud “spetsiaalsed”, ELi liikmestaatust või isegi selle lootust väga kaugele jätvad meetmed. Me kutsume üles heitma piirkonna riikidele ning nende praegusele ja tulevasele rollile uut pilku, et asuda kujundama uut ühtset Euroopat.

Viktor Juštšenko peab tugevdama tervisliku poliitilise muutuse taga seisvat ühiskondlikku indu ja hoogu. Selleks tuleb tal püsivalt süvendada seaduslikkust, võidelda korruptsiooniga ja kiirendada Ukraina majanduse moderniseerimist, võttes samal ajal käsile valitsuse ja põhiseaduse vaevalise reformi. Euroopa Liidu ja NATOga integreerumisest ning strateegilisest partnerlusest Venemaaga peab saama Juštšenko välispoliitilise strateegia nurgakivi. Ammugi vajalik loobumine ahistavast “mitmevektorilisest” välis- ja julgeolekupoliitikast nõuab värskete ideede alusel aktiivse ja sihikindla poliitika väljatöötamist nii Euro-Atlandi kogukonna kui Venemaa Föderatsiooni suhtes.

See tähendab, et praeguses olukorras seisab nii Lääne kui Ukraina ees väljakutse edukalt sobitada omavahel kattuvad integratsiooniprojektid, milleks on esiteks ELi ja NATO laienemine, teiseks Venemaa, Sõltumatute Riikide Ühendus ja ühtne majandusruum ning kolmandaks Musta mere piirkonna strateegiline ümbermõtestamine. Pole ilmselt mõtet mainidagi, et järgmised kaks-kolm aastat on Ukraina staatuse ja koha kujundamisel kriitilise tähtsusega.

ELi ühtse välispoliitika haruldane õnnestumine

Oranži revolutsiooni üks kõrvalsaadusi on Ühendriikide, Euroopa Liidu “tuumikmaade” ja liidu uute liikmesriikide edukalt ära tabatud võimalus parandada ühiste jõududega transatlantilisi suhteid. Samuti aitas just Ukraina revolutsioon ELil teostada oma “pehmet võimu” õigeaegselt ja tõhusalt. Just ELil oli juhtiv osa Ukraina poliitilise kriisi rahvusvahelises vahendamises, seda koos teiste tegijatega, kelle hulka kuulusid näiteks OSCE, Ühendriigid, Poola ja vastumeelselt isegi Venemaa. See kujutas endast ELi ühtse välispoliitika haruldast õnnestumist.

Paradoksaalselt suudab just uus, revolutsioonijärgne Ukraina nüüd piirkonna riikidest kõige paremini anda oma panuse ELile nii vajalikku Venemaa-poliitika konstruktiivsesse mõtestamisse. Et Putini ajal aina autoritaarsemaks muutuva Venemaa puhul on seda vaja teha, ei kahtle keegi. Pikka aega pidasid aga eriti Prantsusmaa ja Saksamaa Ukrainat ELi visioonis Venemaast ja selle kohast Euroopas pigem negatiivseks kui positiivseks teguriks. See oli mõneti õigustatud, kui arvestada Ukraina juhtkonna läbikukkumist 1990. aastate algul ette võetud katses kujundada Ukrainast Lääne barjäär Venemaa vastu. Selle taga seisab ka Läänes levinud arusaam Venemaast kui riigist, mis on liiga lähedal, et seda ignoreerida, kuid liiga “nukleaarne” ning liiga suurte nafta- ja gaasivarudega, et seda ärritada. Seetõttu on Ukrainal positiivse ja rahumeelse sisemaise poliitilise muutuse järel kujunenud keskkonnas äärmiselt head võimalused taotleda ja leida tunnustust konstruktiivse, mitte aga destruktiivse tegurina üle-euroopalise Venemaa-visiooni ja -strateegia täpsustamisel. Ukraina-Venemaa suhted muutuksid ELi ja Venemaa strateegilise partnerluse loomupäraseks täienduseks või heal juhul isegi koostisosaks.

Mõistagi tähistaksid Ukraina ja Venemaa uued suhted ka sammukest edasi Ukraina ja Euroopa Liidu suhete arengus. Ukraina oli esimene SRÜ riik, mis sõlmis 1994. aasta juunis Euroopa Liiduga partnerlus- ja koostööleppe. 1998. aasta juunis vastu võetud Ukraina Euroopa Liitu integreerimise strateegia märkis, et “Ukraina rahvuslikud huvid nõuavad Ukraina identifitseerimist mõjuka Euroopa riigina, täieõigusliku ELi liikmena”.

Tõeline lootusekiir terendub asjaolus, et kaks väljakut – Iseseisvuse ja Euroopa – asuvad nii lähestikku. Ukraina rahvas on omal nahal tunda saanud, et nende vahel valitseb seos.

Et ELi laienemine on käegakatsutav ning avarama Euroopa debatt alanud, on võimalik välja pakkuda mitu erinevat “Euroopasse naasmise” ning Ukraina ja ELi suhete arenemise stsenaariumi.

Esiteks status quo. See tähendab seniste lepinguliste suhete säilitamist – neid raamistab partnerlus- ja koostöölepe (PCA) -, võib-olla küll ka viimase muutmist (PCA+), kui leppesse lisatakse julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning justiits- ja siseasjade temaatika. Liikmestaatusest rääkimine oli ja on antud raamistikus väheusutav (see on ju lõppeks status quo!).

Teiseks taktikaline alternatiiv. See tähendab seniste lepinguliste suhete moderniseerimist ning pärast Euroopa Liidu – Ukraina tegevuskava täitmist omavahel naabrusleppe sõlmimist “kõik, aga mitte liikmestaatus” vormeli kohaselt.

Kolmandaks strateegiline alternatiiv. See tähendab lepinguliste suhete moderniseerimist ning Ukraina ja ELi assotsieerumisleppe sõlmimist, kusjuures see sisaldab selget viidet tulevasele ELi liikmesusele. Mõnes mõttes sarnaneks see varasemate Euroopa lepingutega. Erinevuseks oleks üksikasjalikum eeltingimuste ja integratsioonijärkude kirjeldamine, mis eeldab ka jälgimismehhanismide ja strukturaalse poliitilise dialoogi tugevdamist. Järkude täitmisel avaneks võimalus kasutada ELi ressursse ja osaleda selle programmides, mida praegu saavad kasutada ELi liikmed ja kandidaatmaad. Assotsieerumisleppe viimane järk näeks ette assotsieerunud riigi tunnustamise kandidaatmaaks, kellega on võimalik alustada liitumiskõnelusi. Niisiis ei pakuks assotsieerumislepe küll väljavaadet lähitulevikus liikmeks saada, kuid ei välistaks seda täielikult. Kui arvestada, et konsultatsioonid ja läbirääkimised algavad 2005.-2006. aastal, võiks leppe allakirjutamine jääda 2007. või 2008. aastasse.

Eeldused suhete täiustamiseks on olemas

Kahtlemata on kõigi stsenaariumide korral oluline ajastus ja sisu. Ajategur ei tähenda ainult Ukraina ja Euroopa Liidu suhete vahetute astmete arvestamist, milleks on näiteks uute riikide liitumine (2007/2008) ning partnerlus- ja koostööleppe tähtaja lõpp (1. märts 2008). Vähemalt sama olulised võivad olla mõningad sündmused, millel puudub otsene seos Ukraina ja ELi praeguse koostööraamistikuga. Kõigepealt tuleks märkida Ukraina presidendivalimisi ja Oranži revolutsiooni, mis on juba tõestanud oma katalüseerivat mõju. Kahepoolsetes suhetes sisemise dünaamika puudumisel võivad just sellised sündmused ja isiksused suurendada või kahandada integratsiooniprotsessi väljavaateid; siinkohal võib näiteks meenutada Prantsuse presidentide kindral de Gaulle’i ja Pompidou vastandlikku rolli Suurbritannia liitumisel Euroopa Ühendusega 1960. – 1970. aastatel või niinimetatud Meciari teguri mõju Slovakkia Euroopa- ning Euro-Atlandi-püüdlustele 1990. aastatel.

Ilmselgelt ei soovi EL kujundada Ukraina suhtes liiga detailset positsiooni, mis oleks liiga paljulubav või liiga piirav ning kahandaks võimalikku manööverdamisruumi. Paradoksaalselt sobib see ka Ukraina huvidega, mis on korduvalt pidanud kannatama korraga liiga suure tüki soovimise pärast. See on ohtlik nii poliitiliselt kui ka psühholoogiliselt. Kui probleemi ei ole võimalik lahendada praegu, tuleb see edasi lükata.

Paistab, et Ukraina Oranž revolutsioon on loonud eeldused suhete täiustamiseks. Hiljutisel ELi tippkohtumisel tehti ELi välispoliitika juhile Javier Solanale ja uuele välissuhete volinikule Benita Ferrero-Waldnerile ülesandeks töötada välja uued pakkumised, mis näitaks, et EL tunneb Ukraina vastu tõsist huvi. Mõned liikmesriigid on juba hakanud vastavaid samme astuma. Taani avab uuesti oma saatkonna Kiievis. Balti riigid ning Poola, Leedu ja muud Kesk- ning Ida-Euroopa maad – kõik ELi uued liikmesriigid – on veelgi tugevamalt väljendanud tahet kosta Ukraina eest ELis ja NATOs. Ukrainal tuleb äsja avanenud võimalused täiel määral ära kasutada ning tugevdada pingutusi integreerumiseks Euro-Atlandi institutsioonidega.

Kiievi Iseseisvusväljakut ehk lihtsalt Maidani tunneb nüüd kogu maailm Oranži revolutsiooni südamena, telklinnaku ja 300 000 inimese meeleavaldamise paigana. Sellest vaid saja sammu kaugusel asub Euroopa väljak. Seal paikneb Ukraina Maja (varasem Lenini muuseum), millest sai revolutsiooniline kants, kus sagis nii päeval kui ööl kümneid tuhandeid inimesi. Tõeline lootusekiir terendub asjaolus, et kaks väljakut – Iseseisvuse ja Euroopa – asuvad nii lähestikku. Ukraina rahvas on omal nahal tunda saanud, et nende vahel valitseb seos. Iseseisvuse saavutamine ja sellele järgnenud aastad olid esimesed väiksed sammud Euroopa suunas – paraku päädisid need masendavate tagasilöökidega. Viis nädalat kestnud Oranž revolutsioon kujutas endast tohutut hüpet edasi. Aga kuigi see oli hädavajalik, ei ole see veel piisav. Väga keeruline ja ebatasane tee Euroopasse seisab meil veel ees. Sel otsustava tähtsusega ajaloohetkel vajab Ukraina kogu maailma solidaarsust ja toetust.