Milline on NATO tulevik?
Kui nn Washingtoni lepet võib nimetada NATO põhimääruseks, siis nn strateegilist kontseptsiooni kaitseorganisatsiooni tulevikku vaatavaks äriplaaniks. See dokument peaks kirjeldama ümbritsevat maailma ning sätestama strateegilised eesmärgid ja põhimõtted.
Kui 2014. aasta alguses saatis Venemaa president Vladimir Putin oma väed Ukrainasse ning mõni kuu hiljem kuulutasid islamistid Süüria ja Iraagi hõivatud aladel välja ülemaailmse kalifaadi, otsustasid NATO liitlased sellele vastu astuda. Suurendati alliansi sõjalist kohalolekut idatiival. 2010. aastast pärit strateegilise kontseptsiooni uuendamine lükkus tulevikku, sest see oleks nõudnud aega ja vaeva, mis nüüd suunati praktilisemate otsuste ettevalmistamisse.
Et strateegiline kontseptsioon on ajale jalgu jäänud, on olnud selge juba palju aastaid, kuid USA presidendi Donald Trumpi ametiajal kardeti dokumenti avada, sest polnud kindel, et arutelu ei võiks lõppeda täieliku kaosega. Kuna Valges Majas on end nüüd sisse seadnud etteennustatavam president, on NATO liidrid lõpuks kokku leppinud, et järgmise aasta juunis Madridi tippkohtumisel kiidetakse heaks uus strateegiline kontseptsioon. Millised on aga selle kõige keerulisemad küsimused?
Vana strateegiline kontseptsioon käsitleb Venemaad kui partnerit, mitte vastast. Eeldatavasti käsitleb uus dokument Venemaad ohuallikana. Mida selgemini kirjeldatakse Vene ohtu, seda rohkem ressurssi suunatakse ohu maandamiseks ja seda vähem on võimalik eraldada ressurssi terroriohu leevendamiseks, mida osa liitlastest peab suuremaks ohuks kui Venemaad.
2010. aastal vastu võetud NATO strateegiline kontseptsioon isegi ei maini Hiinat, kuid praegu on sellest võimatu mööda pääseda. Küsimus on pigem, kas autoritaarsest riigist pärinevaid ohtusid – sh strateegilised investeeringud, küberründed ja sõjalise võimekuse kasv – kirjeldatakse avameelselt või domineerib majanduslikest huvidest tingitud nn pragmaatiline käsitlus, mille puhul hoidutakse riiki kritiseerimast.
Eestit mõjutab nii Venemaa kui Hiina käsitlus, sest halvenev globaalne julgeolekukeskkond toob kaasa vajaduse investeerida riigikaitsesse märkimisväärselt rohkem kui kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust, et suurendada kaitsevõimet. Samuti puudub Eestis siiani üheselt mõistetav poliitiline kokkulepe, kuidas me ise peaksime suhtuma järjest agressiivsemasse Hiinasse.