Artikli pealkiri on: Miks Ladina‑Ameerika linnad tunduvad kaootilised 

Selline vaatepilt on aastakümneid toitnud ettekujutust, et Ladina‑Ameerika riigid ei toimi korralikult. Selles on oma tõetera, kuid see on vaid pooltõde. Enamik piirkonna riike on siiski üles ehitatud lääneriikide eeskujul ning vähemalt ametliku korralduse poolest ei erine neist kuigivõrd. Ka seal valitakse parlamenti, kogutakse makse ning makstakse pensioneid. Ometi ei paista see tervikuna linnapildist välja. 

Eriti terava kontrasti nägemiseks piisab, kui peatänavast mõnikümmend meetri eemale jalutada. Korrastatud ärifassaadid asenduvad kulunud ehitiste ja ajutiste müügilettidega ning inimvool liigub korraga igas suunas. Tänav meenutab pigem laadaplatsi või suurürituse ala. Tänavamüüjad on selle pildi kõige nähtavam osa, sest nad on kõikjal korraga. Neile lisandub hulgaliselt teenusepakkujaid: saapapuhastajaid ja autopesijaid, aga ka muusikuid ja muid meelelahutajaid. 

Miljonid inimesed on pidanud leidma oma viisi elatise teenimiseks seal, kuhu riigisüsteemid ei ulatunud.

Veelgi rohkem tekitavad segadust inimesed, kelle rollist on esmapilgul raske aru saada. Aeg-ajalt tuleb vastu keegi pappkaste või metalltorusid täis käruga. Tänava äärtes askeldavad kummalised organisaatorid, kes osutavad käega teatud suundades ja selgitavad midagi kõvahäälselt. Mõni isik aga istub pealtnäha tegevusetult avalikus kohas plasttoolil. Ta ei müü midagi, kuid ei jäta ei kodutu ega juhuslikult jalga puhkava kodaniku muljet – eriti kui ta viibib samas kohas terve päeva ja aeg-ajalt selgitab midagi kõrval olijatele.

Miks siis Ladina‑Ameerika linnad mõjuvad korraga nii organiseeritult kui ka improviseeritult? Selle põhjuseks on ametliku ja mitteametliku sektori kõrvuti eksisteerimine. Viimane ei tähenda aga tingimata kuritegelikku allilma ega ühiskonnast eraldunud hipikommuuni. Jutt käib miljonitest inimestest, kes on pidanud leidma oma viisi elatise teenimiseks seal, kuhu riigisüsteemid ei ulatunud. Need on kahe erineva linna kasvulood ühes ja samas kohas. 

Formaalse linna teke 

Formaalne linn kujunes sarnaselt ärikeskusega. Kõigepealt tehti plaan. Valiti maa, rajati teed, vee- ja elektriühendused ning määrati poodide, kontorite ja elamute asukohad. Seejärel saabusid inimesed. 

Mitteformaalsed asulad tekkisid vastupidiselt. Alguses saabusid tööd otsivad inimesed, kes asustasid ebaselge omandiküsimusega territooriumi ja ehitasid käepärastest vahenditest elamud. Kuna paikneti keskustest kaugel, tuli kohe lahendada esmavajadused. Sellepärast tekkisid näiteks kohalikud toidumüüjad ja transpordivahendajad, ja kusagilt toodi kohale ka veepaak. Loodi isegi oma valveüksus, asendamaks puuduvat avalikku korrakaitset. 

Selleks ajaks, kui avalik võim nende piirkondadega tegelema hakkas, oli linnaosa muutunud suureks ja keerukaks ning sealset elu oli võimatu väljastpoolt reguleerida. Nii arenesid 20. sajandi teisel poolel enamik Ladina‑Ameerika kiirelt kasvavaid suurlinnu. Nad tõotasid maalt saabunutele paremat elu, kuid uusasunikke saabus tunduvalt rohkem, kui linn neid vastu võtta jõudis. Need, kes moodsas linnamajanduses endale kohta ei leidnud, pidid teenima elatist mitteametlikult. Enamik neist jäi riigi vaateväljast välja, mistõttu nad ei maksnud makse ega saanud vastu ka avalikke teenuseid.

Selle maailma ulatust aitab mõista Peruu pealinna Lima lõunaservale 1970. aastate alguses tekkinud Villa El Salvador, millest kasvas hiljem üle 400 000 elanikuga linnaosa. Sellise suurusega asula toimimiseks oli vaja omaette majanduselu. 

Miks mitteametlik sektor ei kao? 

Omaalgatuslikud majandused koondusid peamiselt tiheda läbikäiguga tänavatele, kus teeniti elatist tänavakaubanduse ja juhutöödega. Neid tegevusi ei koordineerinud ükski keskus, vaid nad toimisid kohalike suhete najal. Mitteformaalne sektor ei ole siiski nii kaootiline nagu esmapilgul paistab. Ta tekkis vastusena inimeste vajadustele, mis on sarnased sõltumata elanike elukohast.

Erinevalt kaubakeskustest on mitteformaalses sektoris inimestel vähe võimalusi kasutada ladusid, infosüsteeme ja turvateenuseid. Kulisside taguseid operatsioone seal ei ole, kõik toimub ühes ja samas vaateväljas otse tänaval. Seetõttu kohtab seal arusaamatu rolliga inimesi, kes aitavad suunata kaupu, rahvahulkasid ja informatsiooni seal, kus seda parasjagu vajatakse. Samuti korraldatakse otse tänaval jäätmekäitlust, kasutades lihtsaid kärusid, mis asendavad kallist tehnikat. 

Paljud käivad kaugelt tööl ja peavad pikalt bussides sõitma ning ümberistumisi tegema. Kuna sissetulekud on tavaliselt ebaregulaarsed, tehakse suurem osa oste väikeste summade kaupa ja vastavalt sellele, kui palju parajasti raha käes on. Seetõttu peab mitteformaalne sektor kohanema pidevalt muutuva nõudlusega ning olema inimestele kättesaadav seal, kus nad hetkel viibivad. Seepärast koonduvad tänavamüüjad sinna, kus parasjagu liiguvad inimesed. Selliste väikeste juhuslike ostude najal see sektor peamiselt toimibki. 

Algusaegadel peeti mitteformaalset sektorit ajutiseks ja loodeti, et moderniseerimine neelab selle alla. Seda aga ei juhtunud – vastupidi, ta muudkui kasvas, muutudes üha keerukamaks ja vastuolulisemaks. See tõstatas ka arutelusid tema võimalikust reguleerimisest. Ideaalis võidaksid formaliseerimisest kõik. Riik saaks rohkem maksutulu ning töötajad paremad töötingimused ja garantiid. Ka ametlikus sektoris tegutsevatele ettevõtetele sobiksid ühtsed reeglid, sest see vähendaks ebaausat konkurentsi. Praktikas ei sobitu aga kõik ametlikku sektorisse.

Mitteformaalse majanduse põhjused ulatuvad bürokraatiast kaugemale – selle väljatõrjumine majandusarengu abil ei olnud realistlik. 

Formaalne töö või ettevõtlus eeldab spetsiifilisi teadmisi, oskusi ja raha, mida paljudel ei ole. Kui näiteks tänavakaupleja tahaks end ettevõtjaks registreerida, tuleks tal täita hulgaliselt keerulisi administratiivseid nõudeid. See on kulukas ning võtaks kiiresti ära tema niigi väikese kasumi. Enamasti pole probleem tahtmises, vaid puudulikus riigisüsteemis, mis ei suuda piisavalt motiveerida inimesi formaalseid nõudeid täitma. 

See viimane asjaolu tõusis Ladina-Ameerikas 1990. aastatel eriti teravalt arutelude keskmesse, ja formaliseerimise peamise pidurina hakati nägema bürokraatiat. Selle mõttesuuna üks mõjukamaid eestkõnelejaid oli Peruu presidendi Alberto Fujimori majandusnõunik Hernando de Soto. Ta kirjeldas tänavakauplejaid kui ettevõtlikke inimesi, kes jäid ametlikust majandusest kõrvale seetõttu, et seaduste järgimine oli keerukas ja kulukas. Kui reeglid oleksid lihtsad, hakkaksid inimesed neid vabatahtlikult täitma.

Peruust sai üks Ladina-Ameerika kõige radikaalsemate turureformide läbiviijaid, kus ettevõtlusega seotud bürokraatiat vähendati ulatuslikult. See aitas küll kaasa kiirele majanduskasvule, kuid mitteformaalse sektori vähendamisel jäi mõju oodatust tagasihoidlikumaks. Ettevõtjaks registreerimine ei toonud automaatselt juurde paremaid kliente, suuremat ostujõudu ega kindlamat sissetulekut.

Sarnaste tulemusteni jõuti ka mujal Ladina-Ameerikas ning üha selgemaks sai, et mitteformaalse majanduse põhjused ulatuvad bürokraatiast kaugemale – selle väljatõrjumine majandusarengu abil ei olnud realistlik. 

Mitteametlik sektor läheb võrku 

Suure muutuse tõid kaasa aga digiplatvormid, mis hakkasid koondama hajali tegutsenud müüjaid ja teenusepakkujaid. Pealtnäha sarnanes platvormimajandus lääneriikide omaga, kuid selle lähtepunkt oli teistsugune. Kui läänes hakkasid platvormid konkureerima juba väljakujunenud ettevõtete ja töövormidega, siis Ladina‑Ameerikas sisenesid nad keskkonda, kus paljud inimesed teenisid elatist niigi ebaregulaarselt. 

Üheks esimeseks suureks pöördepunktiks mitteformaalse sektori ümberkujunemisel sai 1999. aastal Argentiinas asutatud ostu-müügi keskkond Mercado Libre, mis avas väikekaubitsejatele juurdepääsu palju laiemale turule. Kui tänavamüüja sissetulek sõltus varem sellest, kui soodsasse tänavanurka tal õnnestus end sisse seada, siis Mercado Libre võimaldas kaubelda ka väljaspool naabruskonda ja kasvõi mitmes riigis korraga. 

Lisaks kujunes Mercado Libre ümber terve rida teenuseid, mis võimaldasid sularahaga arveldavatel müüjatel esmakordselt ilma pangakontota kasutada digitaalseid makseid ja isegi saada krediiti. Nii hakkas osa mitteformaalsest sektorist kasutama ametliku majanduse tööriistu, jäädes samal ajal edasi mitteformaalseks. 

Mercado Libre muutis kauba müümise küll lihtsamaks ja laiendas kaupade valikut, kuid Ladina-Ameerika suurlinnade igapäevaelus oli endiselt suur probleem kauba aeglane liikumine – eriti esmatarbekaupade puhul. Kontrollimatult kasvanud linnades paiknesid töö, kodu, poed ja teenused üksteisest kaugel ning nende omavaheline ühendamine oli keeruline. Seda ülesannet täitsid juba varem toitu vahendavad motokullerid, kes liikusid liiklusummikutes kiiremini kui autod. Nende tegevus toimis aga peamiselt isiklike kontaktide ja kohalike soovituste najal. 

Ladina‑Ameerikas sisenesid digiplatvormid keskkonda, kus paljud inimesed teenisid elatist niigi ebaregulaarselt. 

2015. aastal lõid Kolumbia noored ettevõtjad Simón Borrero, Sebastián Mejía ja Felipe Villamarín platvormi Rappi, mis ühendas samasse süsteemi ostjad, müüjad ja kullerid. Kui seni töötasid paljud pakivedajad hajali ning nende leidmiseks oli vaja tutvusi, siis nüüd muutus nende töö organiseeritumaks ja märksa paremini koordineerituks.

Peagi selgus, et Kolumbia suurlinnade elanikud vajasid palju enamat kui toidu kohaletoimetamist ning ettevõte avas selleks spetsiaalse teenuse, mille kaudu võis esitada peaaegu ükskõik milliseid soove. Rappi muutus superrakenduseks, mille kaudu on tellitud abi isegi sibulate hakkimisel ja otsitud kaaslast videomängude mängimiseks. 

Globaalses plaanis võis Rappi tunduda järjekordse jagamisrakendusena. Ladina‑Ameerika kontekstis oli aga märkimisväärne, kuidas suudeti luua toimiv süsteem linnades, kus ummikud, killustunud planeering ja kontrollimatu laienemine olid muutnud kaupade ja teenuste liikumise keeruliseks.

Sellised arengud ei leia aset aga ainult suurtes ja rikastes riikides nagu Kolumbia või Argentiina. Ka märksa väiksemas ja pigem vaeses Paraguays töötati välja unikaalne lahendus probleemile, kus linnad kasvasid kiiremini kui neid ühendavad teenused. Liikumisvõimalused olid raskendatud, nõudlus transpordi järele oli suur ja sõidupakkujaid jagus, aga puudus vajalik korraldus. Sõiduteenuseid leiti peamiselt tuttavate kaudu. 

2017. aastal lõid vennad Sergio ja Alan Mura sõidujagamisplatvormi MUV. Erinevalt enamikust piirkonna rakendustest ei sündinud see välismaise tehnoloogia kohaliku koopiana, vaid kohalike transpordiprobleemide lahendamiseks. MUV viis ühte süsteemi kokku autojuhid ja transpordiotsijad. Sõiduteenus muutus lihtsamini leitavaks ning juhtidele avanes ligipääs märksa suuremale kliendibaasile. 

MUV pidi aga toimima keskkonnas, kus paljudel juhtidel puudus ametlik töökogemus, dokumenteeritud sissetulek või varasem kokkupuude digiteenustega. Platvormi ümber tekkisid lahendused, mis aitasid neil oma tööd paremini korraldada ja uusi võimalusi kasutada. Nii ei püüdnud MUV seniseid tööviise välja vahetada, vaid sidus need digitaalse süsteemiga. Platvormist kujunes järk-järgult ka omamoodi kogukond, mille liikmed hakkasid nägema end mitte ainult teenusepakkujate, vaid ka lünkade täitjatena seal, kuhu avalikud teenused ei ulatunud. Tegemist on järjekordse näitega mitteformaalse sektori kohanemisest digitaalse maailmaga.

Nähtavus ja organiseerumine 

Digiplatvormide levik on Ladina-Ameerikas sidunud miljonid seni eraldiseisvalt tegutsenud töötajad ühiste reeglite ja tehniliste süsteemidega. Sellega on kaasnenud suured muutused, mis eristavad tänapäevast platvormitööd oluliselt klassikalisest mitteformaalsest sektorist. 

Esimene neist puudutab nähtavust. Varem ei olnud mitteformaalse sektori töötajaid riigi jaoks sisuliselt olemas. Tänavakaupleja müüs kauba maha, sai vastu sularaha, kadus õhtul rahvahulka ning tema tegevusest ei jäänud ametlikku jälge. Platvormide kaudu töötava töötaja tegevus muutus aga mõõdetavaks. Tellimused, maksed, hinnangud ja tööajalugu salvestusid koos fotoga ühte süsteemi. Esimest korda muutus osa mitteformaalsest sektorist loetavaks nii riigile kui ka finantsasutustele.

Digiplatvormid lõid uut tüüpi üle linna- ja riigipiiride ulatuvad kogukonnad, mis võimaldasid võrrelda töötingimusi ning ühiselt oma huvide eest seista.

Sama oluline oli aga see, et töötajad muutusid nähtavamaks ka üksteisele. Traditsioonilises mitteformaalses sektoris kujunevad suhtlusvõrgustikud tavaliselt füüsiliselt lähestikku paiknevate kohtade ümber, näiteks turul või tänava ääres. Digiplatvormid lõid aga uut tüüpi üle linna- ja riigipiiride ulatuvad kogukonnad, mis võimaldasid võrrelda töötingimusi ning ühiselt oma huvide eest seista. Seda soodustas omakorda enamike töötajate ühine keeleruum üle terve Ladina-Ameerika kontinendi. 

Huvide kaitsmiseks oli ka põhjust. Kuigi platvormid tõid töökorraldusse rohkem läbipaistvust ja tõhusust, olid töötajate sissetulek ja sotsiaalsed garantiid endiselt napid. Nüüd oli aga võimalik näha, kuidas samade probleemidega seisavad silmitsi tuhanded inimesed teistes linnades ja riikides. Nii on toimunud mitmeid kullerite ja platvormitöötajate koordineeritud proteste samaaegselt erinevates riikides. Klassikalises mitteformaalses sektoris oleks sellised sündmused olnud kujuteldamatud. 

Poliitilised vaidlused 

Platvormitöötajate suurem nähtavus ja organiseerumine on toonud teema üha enam ka poliitikute huviorbiiti. Eriti aktiivselt on nende eestkõneleja rolli püüdnud haarata vasakpoolsed poliitilised jõud, kes näevad neis uut kasvavat töötajate rühma. Arutelud on aga toonud esile ootamatud vastuolud. Poliitikud sooviksid tuua platvormitöötajaid ametlikku majandusse. Osad töötajad ise suhtuvad sellesse aga ettevaatlikult. Mitmed neist on tunnistanud, et hindavad platvormitöö juures vabadust otsustada ise oma tööaja ja -mahu üle, mistõttu nad ei oleks sugugi nõus kõigi formaliseerimisega kaasnevate kohustuste ja piirangutega.

Üks tuntumaid näiteid pärineb Brasiiliast, kus president Lula de Silva püüdis tugevdada platvormitöötajate õiguslikku kaitset. Kokkuleppeni ei jõutud suuresti just töötajate endi vastuseisu tõttu.

Mõnes riigis on siiski ka kokkuleppeid saavutatud. Tšiilis võeti hiljuti vastu seadus, millega laiendati platvormitöötajate õigusi ja sotsiaalkaitset. Veidi hiljem tehti sama ka Mehhikos. Kui need katsed osutuvad edukateks, võib neil olla laiem mõju, kuid seda on veel vara hinnata. 

Kaitse või paindlikkus? 

Selle mõju hindamise muudab aga keeruliseks asjaolu, et Ladina‑Ameerikas kujundab platvormitöö üle peetavaid vaidlusi suure mitteformaalse sektori pärand. Paljude jaoks ei ole võrdluskohaks stabiilne palgatöö, vaid muud juhutööd, samas kui poliitikud näevad neis inimestes järjekordseid töötajaid, keda tuleks formaalsesse sektorisse suunata.

Töötajad ise ei moodusta aga sugugi ühtset rühma. Üks osa neist sõltub tõesti täielikult platvormitööst ning on sunnitud taluma selle puudusi – nemad võidaksid reguleerimisest kõige rohkem. Mõned aga kasutavad platvormi lisasissetulekuna ja vajavad paindlikkust. Sisserändajate jaoks võib platvormitöö tähendada esimest reaalset võimalust uues riigis jalad alla saada. Seetõttu ei ole platvormitöö kõigi jaoks sugugi probleem, mida tuleks reguleerida, vaid ka võimalus, mida ei soovita kaotada. 

Samas ei maksa platvormimajanduse mõju mitteformaalsele sektorile ka üle hinnata. Tänavakauplejad ja muud traditsioonilise mitteformaalse sektori töötajad tegutsevad Ladina‑Ameerika linnades suuresti samamoodi nagu varem. Digiplatvormid on kõige enam mõjutanud tegevusalasid, kus tuleb kokku viia ostjad, müüjad ja teenusepakkujad. 

Platvormitöö ei ole kõigi jaoks sugugi probleem, mida tuleks reguleerida, vaid ka võimalus, mida ei soovita kaotada. 

Aastakümneid eeldati, et majandusareng ja moderniseerumine vähendavad mitteformaalse sektori tähtsust. Seda ei ole juhtunud. Tänapäeval töötab Ladina‑Ameerikas endiselt ligikaudu pool hõivatutest lepinguta ning mõnes riigis, näiteks Boliivias, teeb seda enam kui neli inimest viiest. Pigem on digiplatvormid toonud juurde uusi tööriistu ja nende abil põiminud osa mitteformaalsest sektorist süsteemidesse, millest see varem suuresti eraldi seisis. 

Tulevik sõltub sellest, kui häguseks muutub piir formaalse ja mitteformaalse majanduse vahel. Osa tegevusest võib liikuda järk-järgult ametlikumaks, osa aga jääda endiselt kahe maailma vahele pendeldama.