Artikli pealkiri on: Mihail Sirkeli: Gagauusias pole 30 aasta jooksul olnud ühtegi Moldova vabariigile lojaalset poliitikut

Olete Moldova autonoomse piirkonna Gagauusia üks tuntumaid ja mõjukamaid sõltumatuid ajakirjanikke ning esindate oma venekeelses meedikanalis Nokta Euroopa-meelseid väärtusi. Alustaks nähtusest, mis on just Gagauusias tekkinud ja hiljem üle riigi levinud. Mis on Šori võrgustik?

Šori võrgustikuks nimetatakse inimesi, kes on seotud Venemaa pangaga Promsvjazbank (PSB). Tegemist on Venemaa Föderatsiooni kaitseministeeriumi pangaga (mis kuulub ametlikult riigile – K.V.), mille kaudu rahastatakse kogu Venemaa sõjalist tegevust väljaspool riigi piire – sealhulgas sõda Ukrainas ja operatsioone Aafrikas.

Skeem toimis järgmiselt. Kui [Moldova ärimees] Ilan Šor saavutas Gagauusias poliitilise võimu (tema erakonna kandidaat Evghenia Guțul võitis 2023. aastal Gagauusia autonoomse piirkonna juhi ehk baškaani valimised – K.V.) lubas ta, et hakkab inimestel aitama kommunaalarveid tasuda. Kõrged hinnad ja suured arved on pidevalt Venemaa propagandanarratiivi keskmes: energia on kallis, sest Moldova ei ole Venemaaga sõbralikes suhetes. Kui Moldova oleks Venemaaga paremates suhetes ja ostaks Venemaa gaasi, oleksid ka inimeste arved väiksemad. Šor lubaski hakata inimestele arvete tasumiseks raha jagama.

Esialgu soovis ta kanda selle raha otse Gagauusia autonoomse piirkonna eelarvesse, kuid Moldova keskvalitsus keeldus. Šor oli süüdi mõistetud riigi ajaloo suurima pangapettusega seotud kuriteos ja talle oli määratud 15-aastane vanglakaristus.

Leiti teine lahendus. Šori mõju all olev Gagauusia baškaan ja kohaliku parlamendi ehk rahvakogu spiiker [Dmitri Konstantinov] sõitsid Moskvasse, kus nad sõlmisid ise Promsvjazbankiga lepingu. Pank oli rahvusvaheliste sanktsioonide all, kuid sellest hoolimata leping sõlmiti. Baškaan ja spiiker kirjutasid alla, tulid tagasi ning tegid rahvakogule ettepaneku kokkulepe heaks kiita. Rahvakogu tegigi seda, kuigi kokkulepe oli tegelikult ebaseaduslik, sest panga suhtes kehtisid sanktsioonid.

Pärast seda hakati koguma tavakodanike isikuandmeid ja edastama neid Promsvjazbankile. Pank hakkas neile pangakontosid avama ning raha jõudis kontodele.

Kui Šori võrgustikuga seotud inimestelt küsiti, kelle poolt nad presidendivalimiste teises voorus hääletavad, vastasid praktiliselt kõik, et nad ei tea veel ning saavad juhised vahetult enne valimisi.

Guțul ütles ühel hetkel, et Šori võrgustikuga on Gagauusias seotud umbes 40 000 inimest. Tema muidugi sõnastas selle nii, et nii palju inimesi on avanud Promsvjazbankis konto. 40 000 inimest on Gagauusias umbes 75 protsenti valijaist, sest tavaliselt käib hääletamas umbes 60 000–65 000. See tähendab juba kontrolli valimiste üle. Võrgustik ei piirdunud Gagauusiaga. Politsei andmetel oli Šori võrgustikuga seotud ligikaudu 130 000 inimest üle Moldova, st umbes kümnendik kõigist inimestest, kes valimas käivad.

Kuidas politsei nendest inimestest aimu sai? Pangakonto aktiveerimiseks pidid nad saama telefoninumbrile SMS-i teel kinnituskoodi. Nii sai politsei võrgustikuga seotud inimesi tuvastada.

Nii et Šori võrgustik kontrollis 10 protsenti valijaist ja kui ütlen kontrollis, mõtlen seda täpselt nii: Moldova uurivad ajakirjanikud on näidanud, et tegemist ei olnud lihtsalt inimestele antava majandusliku abiga. Kui võrgustikuga seotud inimestelt küsiti, kelle poolt nad presidendivalimiste teises voorus hääletavad, vastasid praktiliselt kõik, et nad ei tea veel ning saavad juhised vahetult enne valimisi. Samuti näitasid uurimused ja võrgustiku koordinaatorite pealtkuulatud vestlused, et inimestele öeldi konkreetselt, et nad hääletaksid teise kandidaadi, mitte [Moldova Euroopa-meelse presidendi] Maia Sandu poolt.

Räägime nüüd ka rahast. Kui palju selline tegevus maksab? Mida tähendab selles kontekstis pangakonto avamine? Venemaa Föderatsiooni kaitseministeeriumi vahenditest kanti igal kuul inimeste kontodele sada dollarit. Arvutame kokku: 130 000 inimest, igaühele 100 dollarit kuus, 12 kuu jooksul. See teeb kokku 156 miljonit dollarit. Maksete tegemist alustati veidi enne 2025. aasta presidendivalimisi ja jätkati kuni 2025. aasta parlamendivalimisteni. Tegemist oli ju häälte ostmisega, mitte väidetava abiga inimestele. Maksete ajastus näitab, et eesmärk oli mõjutada valijate käitumist nii presidendi- kui ka parlamendivalimiste eel. Kohe pärast parlamendivalimisi maksed lõppesid.

See ongi Šori võrgustiku olemus ja selle toimimise loogika.

Kui tõhus see teie arvates oli? Seda on ilmselt raske mõõta, aga kas valimistulemused oleksid ilma võrgustikuta võinud olla väga teistsugused?

Gagauusias oli see üsna tõhus. Seal hääletas 95 protsenti valijatest venemeelse suuna poolt. Samas tuleb küsida, kas Gagauusia valijatele oli üldse vaja maksta, et nad toetaksid venemeelseid poliitilisi jõude.

Kui aga Moldova ühiskond, valitsus ja ajakirjandus ei oleks mobiliseerunud ning Venemaa sekkumise ohtu avalikkusele selgitanud, oleks see operatsioon võinud olla palju edukam.

Eesmärk oli hoida süsteemi võimalikult salajasena ja teeselda, et tegemist on lihtsalt inimestele antava rahalise abiga. Kui demokraatlikult meelestatud ühiskonnaosa ja ajakirjanikud oleksid jäänud passiivseks ega oleks selgitanud, kuidas selline tegevus demokraatiat ohustab ja võib seda hävitada, võinuks nad olla üsna edukad.

Gagauusias toimuvad 15. novembril rahvakogu valimised. Kas olete näinud märke selle kohta, et sama skeemi võidakse uuesti kasutada? Jagatakse raha ja ostetakse hääli?

Gagauusia puhul on minu jaoks endiselt küsimus, miks venemeelsetele valijatele üldse raha maksti, sest nad oleksid tõenäoliselt niigi Venemaad toetava kandidaadi poolt hääletanud. Võimalik, et tegemist oli katseprojektiga, mida sooviti hiljem kogu riigis laiemalt rakendada.

Gagauusia olukorra mõistmiseks võib seda võrrelda näiteks Narvaga. Narvas elab palju etnilisi venelasi, Gagauusias aga peamiselt gagausi rahvusest inimesi, kelle identiteeti ja maailmapilti kujundas tugevalt nõukogude periood. Viimase 30 aasta jooksul pole Gagauusia poliitilisel maastikul näha olnud ainsatki Moldova riigile lojaalset poliitikut. Praktiliselt kõik poliitikud on venemeelsed ja edendavad Moskva huve.

Kui president tuleb ja peab kõne, siis 95% Gagauusia rahvast ei saa aru, mida ta ütleb. See tähendab, et keegi peab tõlkima ja vahendama ning tavaliselt on selleks Venemaa välisministeeriumi esindaja Maria Zahharova.

Moldova keskvalitsus lasi ka ise Venemaal Gagauusias poliitiliselt ja informatsiooni vallas domineerida. See lõi teatud poliitilise maastiku ja õhkkonna. Siin tuleb arvestada ka ajalooga: Venemaa ei alustanud nullist, vaid kasutas ära nõukogude ajal loodud vundamenti: identiteedi muutumist, nostalgiat ja asjaolu, et kohalik elanikkond ei räägi riigikeelt ehk rumeenia keelt ega saa sellest arugi. Kui president tuleb ja peab kõne, siis 95% Gagauusia rahvast ei saa aru, mida ta ütleb. See tähendab, et keegi peab tõlkima ja vahendama ning tavaliselt on selleks Venemaa välisministeeriumi esindaja Maria Zahharova, kellel on kindla peale välja pakkuda oma tõlgendus asjadest.

Muide, sel aastal korraldab Moldova Vabariigi keskvalimiskomisjon esimest korda Gagauusia baškaani ja rahvakogu valimisi. See on pikaajalise poliitilise kriisi tagajärg ning lahendamiseks pidi sekkuma Moldova konstitutsioonikohus. Kohus leidis, et põhiseadusega on vastuolus, et Gagauusia reguleerib baškaani ja rahvakogu valimisi täiesti iseseisvalt ning et neil on oma keskvalimiskomisjon. Nii et pärast konstitutsioonikohtu otsust võttis riigi parlament vastu muudatused, mis reguleerivad neid kahte valimisprotsessi – rahvakogu ja baškaani valimisi. Seni polnud Moldova seadustes nende valimiste kohta sisuliselt sätteid ning Moldova keskvalimiskomisjon nende korraldamisse ei sekkunud. See tähendas, et Venemaa sai Gagauusias teha, mida tahtis.

Valimissüsteemis on teisigi muudatusi. Gagauusia baškaani kandidaadilt nõutakse nüüd rumeenia keele oskust. Kas see on teie arvates mõistlik?

Kindlasti. Baškaan on piirkonna juht, kuid ex officio on ta ka Moldova valitsuse liige. Kuidas saab valitsuse liige osaleda valitsuse töös, kui ta ei oska riigikeelt ega saa aruteludest aru?

Rumeenia keele oskus on seadusega ette nähtud ka presidendikandidaatidele ning parlamenti kandideerijatele. Kui Gagauusia baškaani ülesanne on esindada piirkonda valitsuses, peab ta suutma seal toimuvast aru saada ja Gagauusia huve kaitsta. Seetõttu on see nõue igati loogiline.

Kuidas seda Gagauusias tajutakse? Võib arvata, et Vene trollid püüavad kujutada seda nõudmist katsena gagauusi rahvale midagi peale suruda.

Loomulikult püüavad nad seda nii esitada, kuid minu arvates ei tule siin vaadata seda, mida Venemaa trollid räägivad, vaid hoopis seda, kui palju inimesi on registreerunud Gagauusia baškani ja rahvakogu valimiste kandidaatideks. Numbrid ei ole vähenenud.

Kuigi Venemaa trollid kujutavad muudatusi valimiste korraldamises ohuna Gagauusiale, ei näi inimesed ise seda nii tajuvat.

Rahvusvaheline kogukond tundis muret, kas Moldova keskvalitsuse suurem roll valimiste korraldamisel võib ajendada inimesi hääletust boikoteerima. Mina vastasin, et ma ei näe sellist ohtu. Ja praegune olukord kinnitab seda: baškaani valimisteks on registreerunud kaheksa kandidaati, mis on üsna suur arv. Rahvakogu valimisteks on registreerunud 135 kandidaati – rohkem kui eelmisel korral.

See tähendab, et kuigi Venemaa trollid kujutavad neid muudatusi ohuna Gagauusiale, ei näi inimesed ise seda nii tajuvat. Vastupidi, nad tunnustavad uut valimiskorda ja osalevad valimisprotsessis. Minu arvates on see kõige olulisem näitaja.

Kas kõik baškaani kandidaadid oskavad siis rumeenia keelt?

Ma saan öelda, et vähemalt kaks neist oskavad. Üks neist on endine peaprokurör Aleksandr Stoianoglo. Teine on endine parlamendiliige, kes on etniline moldovlane: Corneliu Dudnic. Ma muide küsisin keskvalimiskomisjonilt, kuidas keeleoskust kontrollima hakatakse. Mulle selgitati, et keerulist menetlust pole ette nähtud: kandidaat peab esitama omakäeliselt kirjutatud taotluse ning ilmuma keskvalimiskomisjoni kohtumisele, kus talle esitatakse rumeenia keeles paar küsimust.

Võib kindlalt öelda, et tegu pole nõudega, mis takistaks kandidaatidel valimistel osalemast, ning näib, et valitsus ei tahtnudki seda nõnda kasutada. Aga ma arvan, et tulevikus võib keeleoskuse kontroll muutuda põhjalikumaks ja rangemaks. Kandidaatidelt võidakse hakata nõudma selget tõendit rumeenia keele oskuse kohta, selle asemel et piirduda mõnele küsimusele vastamisega.

Kui räägime infomõjutustegevusest, siis kas olete märganud bottide ja trollide tegevuses uusi võtteid, mida varem pole kasutatud? Lugesin näiteks, et nüüd luuakse võltsitud Euroopa uudisteportaale, mis jätavad mulje, nagu oleks tegemist Brüsselis tegutsevate väljaannetega, kuid tegelikult on need libaportaalid. Seal avaldatud libaartiklid tõlgitakse seejärel rumeenia keelde ning välismaine algallikas mõjub kui legitimiseerija.

Jah, absoluutselt, aga sisuliselt pole selles midagi uut. Nad loovad usaldusväärsete väljaannete kloone või oma väljaandeid. Moskval on väga ulatuslik Vene narratiivide levitajate võrgustik, mis tegutseb ka Euroopas. Sinna kuuluvad muuhulgas väljaanded, mis on täiesti seaduslikult registreeritud ja makstud.

Praegu on suurim oht aga see, et muudetakse taktikat. Nüüd võetakse sihikule valitsusi ning püütakse vähendada inimeste usaldust nende vastu. Minu arusaamist mööda püütakse sama teha ka Eestis, aga mitte ainult siin – seda tehakse kõikjal. Eesmärgiks on, et inimesed ei usaldaks enam kedagi.

Näiteks Moldovas on olnud president Maia Sandu üks Euroopa Liiduga lõimumise sümboleid. Ta on tagasihoidlik inimene, kes elab tagasihoidlikku elu, ja erineb nõnda varasematest võimuesindajatest, kes olid äärmiselt korrumpeerunud ja kelle põhieesmärgiks oli riigilt üha rohkem raha varastada.

Tehisintellekti ja TikToki koosmõju on muutunud üsna ohtlikuks ning peame mõtlema, mida sellega ette võtta, sest valeinfo levib nagu kulutuli.

Nüüd üritatakse seda Sandust kujunenud ausa ja tagasihoidliku inimese kuvandit kahjustada. Üritatakse skandaale leiutada ning kui ilmneb mõni eksimus või väiksem probleem, paisutatakse see suureks. Viimane skandaal puudutas näiteks presidendi nõbu, kes töötab kommunikatsioonivaldkonnas ja oli palgatud ühte riigiettevõttesse. President ise selle juhtumiga seotud ei olnud. Kui asi avalikuks tuli, astus nõbu ametist tagasi ja tagastas ettevõttelt saadud palga. Sellest hoolimata üritati juhtunut esitada suure korruptsiooniskandaalina. Seda ei saa aga võrreldagi kümne aasta taguse olukorraga Moldovas, kui pangapettuse käigus varastati riigist miljard dollarit. Nende juhtumite ulatus ja tõsidusaste on täiesti erinevad.

Vene trollide eesmärk on jätta inimestele mulje, nagu oleks Moldova Maia Sandu juhtimise all palju halvemas olukorras kui Vlad Plahotniuci (Moldova poliitik ja oligarh, keda peeti pikalt Moldova mõjukamaks meheks – K.V.) ajal. Nii püütakse kahjustada presidendi mainet ning vähendada inimeste usaldust valitsuse ja nende poliitikute vastu, kellel on seni olnud ühiskonna toetus. See on praegu üks peamisi ohte.

Teine tõsine probleem on tehisintellekti ja TikToki koosmõju. TikTok on väga populaarne ning platvormil levib väga palju tehisintellekti abil loodud sisu, mis võib kiiresti viraalseks muutuda. TikTok on Moldovas praegu eriti just vanemaealiste seas äärmiselt populaarne. Rääkisin hiljuti ühe Saksa diplomaadiga, kes väitis mulle, et TikTok on noorte asi, aga selgitasin, et meil on siin hoopis kõik vanemad inimesed TikTokis. Ja kui nad midagi arvavad, kordavad nad seda, mida nad TikTokis kuulevad, eks? Tehisintellekti ja TikToki koosmõju on muutunud üsna ohtlikuks ning peame mõtlema, mida sellega ette võtta, sest valeinfo levib nagu kulutuli.

Kui keeruline on teil Gagauusias oma tööd teha? YouTube’i põhjal on näha, et olete väga aktiivne ja avaldate palju videoid, kuid ilmselt on Gagauusias ka palju neid, kes teie vaadete ja seisukohtadega ei nõustu.

95% inimestest (naerab). Seni on meil Nokta [töötajatega] kõik hästi läinud. Me ei tunne, et meid ohustataks. Võin rahulikult tänavale minna, ilma et peaksin kartma ähvardusi või füüsilist vägivalda. Selles mõttes pole ohtu tunda.

Samas ei ole me enam pelgalt piirkondlik meediakanal. Meie tegevus ulatub nüüd Gagauusiast kaugemale ning kommenteerime ka Moldova vabariigi poliitilisi sündmusi ja päevakajalisi küsimusi. Ka mina ise võtan neil teemadel sõna. Selles mõttes võib meid juba pidada üleriigiliseks meediakanaliks. Gagauusia jääb aga alati meie osaks – see on meie DNA-s. Seetõttu kajastame ja kommenteerime ka siinset poliitilist olukorda. Samas pole need teemad praegu kuigi populaarsed, mida näitab ka vaatamiste arv. Kui räägime Gagauusiaga seotud küsimustest, on vaatajaid vähem.

Kui aga küsite, kas meil on ohtlik tegutseda, siis ei, meil sellist tunnet pole. Saame rahulikult oma tööd teha.

Milliseid infokanaleid Gagauusia elanikud peamiselt jälgivad? Kust nad oma uudiseid või niinimetatud uudiseid saavad?

Peamiselt televiisorist. Toon ühe näite. Gagauusias tegutses kaabeltelevisioonivõrk, mille sulgemise nimel oli valitsus peaaegu 20 aastat vaeva näinud. Põhjus oli selles, et võrk edastas otse Venemaa telekanaleid, mis oli Moldova seadustega vastuolus. Lõpuks õnnestus valitsusel see pärast pikka kohtumenetlust sulgeda.

Mäletan, et ostsime oma ämmale kingituseks nutiteleri. Ühel päeval märkasin, et äi ühendas oma toas oleva teleri internetti hoopis teise telekommunikatsiooniettevõtte kaudu. Meil oli internet juba riigiettevõtte kaudu olemas, kuid tema eelistas kasutada erafirma teenust. Hakkasin mõtlema, miks ta seda teeb. Selgus, et ta tahtis vaadata Venemaa telekanaleid.

Elame kõrvuti naabrite ja sugulastega, kellest osa ootab kahjuks endiselt, et venelased tuleksid.

Venemaa propaganda kolis lihtsalt internetti. Kui nüüdseks suletud kaabeltelevisioonivõrgu kaudu sai varem vaadata 50–60 Venemaa telekanalit, siis nüüd leiab nutiteleri rakendusest neid juba tuhat. Kõik on interneti kaudu kättesaadav ning ta saab lihtsalt kanaleid vahetada ja vaadata kõike, mida Venemaa telekanalid pakuvad – Solovjovi ja Kisseljovi saateid, Margarita Simonjani esinemisi ja muud sellist.

See on nende jaoks nagu doping, nad on sellest nii sõltuvusse jäänud, et ei kujuta enam elu ilma selleta ette. Vaja on justkui igapäevast doosi ja see on väga ohtlik. See vastab osaliselt ka teie küsimusele, kuidas me seal elame. Me elame seal kõrvuti naabrite ja sugulastega, kellest osa ootab kahjuks endiselt, et venelased tuleksid. Näiteks on mul poliitiliste erimeelsuste tõttu, eelkõige minu Ukraina-meelsete vaadete pärast, mõne sugulasega suhted katkenud. Aga selline see elu juba on, mis seal ikka.

Tahaksin rääkida veidi veel 2023. aasta baškaanivalimistest. Nagu ma aru saan, oli üks kandidaat, kellest keegi varem suurt midagi ei teadnud, kuid kes valiti ametisse ja tuli võimule. Praegu on ta aga minu teada vanglas. Mis on selle loo taust?

Kui rääkida põhjalikumalt Evghenia Guțulist, siis tema on väga nõrk inimene ega sobi sellele ametikohale. Ta oli Šori erakonna aktivist ja tegutses nii-öelda kullerina. Ta vedas Venemaalt Moldovasse raha, mida kasutati Šori poliitilise tegevuse rahastamiseks. Just selle eest ta süüdi mõistetigi. Koos ühe teise inimesega toimetas ta Venemaalt Moldovasse umbes 43 miljonit Moldova leud ehk ligikaudu kaks miljonit dollarit. Nad käisid igal nädalal autoga Moskvas ja tõid Moldova vabariiki kuni 10 000 dollarit. Miks just 10 000? Sest suurema summa puhul tuleb raha deklareerida. See kestis kuni Ukraina täiemahulise sõja puhkemiseni. Selle rahaga rahastati libaproteste ja valimiskampaaniaid, milles Šori erakond osales.

Kuidas Guțul üldse esile kerkis? Vaid nädal enne kandidaatide registreerimise lõppu teatas Šori erakond ootamatult, et osaleb valimistel. Kõik olid üllatunud. Kuidas see võimalik on? Šor oli ju varasematel valimistel saanud kõigest viis protsenti häältest. Ja nüüd teatas ta järsku, et neil on kandidaat – Evghenia Guțul.

Kui Guțul esimest korda sõna võttis, said kõik aru, et ta on, nagu me ütleme, harimatu. Ta ei osanud korralikult rääkida. Ta oli väga nõrk, tegi sõnu hääldades vigu ja nii edasi. Ometi sai temast järsku baškaan. Šor kasutas teda selleks, et oma võrgustikku Gagauusias üles ehitada. Guțul allkirjastas Vene pangaga kokkuleppe ja nii edasi. Ühel hetkel mõistis Moldova valitsus, et olukord on liiga ohtlik, ning alustas uurimist naise varasema tegevuse kohta Šori erakonnas aastatel 2021 ja 2022. Uurimise käigus selgus, et ta oli seotud Šori tegevuse ebaseadusliku rahastamisega Moldova vabariigis.

Kui pöörata pilt Transnistriale, siis see piirkond sõltub suurel määral ekspordist Euroopa Liitu (2026. aasta esimesel poolaastal moodustas eksport EL-i riikidesse 76,9% Transnistria koguekspordist – K.V.) Samuti käib üle 20 000 Transnistria elaniku mujal Moldovas tööl. Kuidas sealne venemeelsus jätkuvalt nõnda visa on?

Siin võib püüda esitada ratsionaalset argumenti, aga tegelikult pole siin midagi ratsionaalset. See on emotsionaalne küsimus: milline on sinu identiteet? Peame mõistma, et Transnistria elanikel on endiselt nõukogudeaegne identiteet. Nad usuvad siiani, et neil oleks Venemaa koosseisus või Venemaaga lähedastes suhetes parem elu.

Aga teie küsimuse juurde tagasi tulles: Transnistria eksport läheb küll Euroopa Liitu, kuid selle konkurentsivõime sõltus Venemaalt saadavast tasuta gaasist. Nüüd Venemaa enam tasuta gaasi ei anna ja Transnistria on sisuliselt kaotanud suure osa oma ekspordist. Üks nende peamisi ekspordiartikleid oli elektrienergia. Nad said Venemaalt tasuta gaasi, tootsid selle abil elektrit ja müüsid seda meile Dnestri paremkaldal. Seejärel ütles Moldova, et me ei kavatse seda režiimi enam rahastada, ning lõpetas Transnistrialt elektri ostmise.

Transnistria elektrijaam oli aga Venemaa kontrolli all – seda haldas Inter RAO, mis kuulub Venemaa energiakontserni RAO UES. Piirkonnas tegutses ka [Rõbnitsa] metallurgiatehas, mis sõltus samuti suurel määral Venemaa gaasist.

Nende majandusmudel toimis, sest nad said Venemaalt tasuta gaasi ja muutsid selle sisuliselt rahaks. Nüüd on see skeem kokku varisemas.

Sooviksin lõpetuseks veel rääkida Moldova peamise opositsioonipartei sotsialistide juhi Igor Dodoni hiljutisest visiidist Moskvasse. Miks ta seal käis ja kas selliseid käigud on tavalised? Mis oli tema visiidi eesmärk?

Dodon käib Moskvas sageli. See on üks tema tavapäraseid, võiks isegi öelda, kohustuslikke sihtkohti, sest ta sõltub Moskvast. Tema ülesanne on näidata, et Moskva ei ole rahvusvaheliselt isoleeritud. Muide, Venemaal on selliseid poliitikuid praktiliselt kõigis postsovetlikes riikides. Peaaegu kõigi postsovetlike riikide, välja arvatud praegu Ukraina, parlamentides on selliseid poliitilisi jõude esindatud. Ma oletan, et ka Eesti parlamendis on poliitikuid ja erakondi, kes tegelikult…

Väga mitte.

Tõesti? Ma saan aru, miks see nii on. Te piirasite juba 1990. aastatel Venemaa kogukonna esindajate valimisõigust ning meile esitleti seda kui midagi halba ja inimõiguste rikkumist. Nüüd aga mõistan, et see oli tark samm oma riigi kaitsmiseks. Kui soovid olla Eesti kodanik, pead näitama oma lojaalsust riigile. See on täiesti mõistetav ja normaalne.

Aga tulles tagasi teie küsimuse juurde: Moskva kasutab Dodonit selleks, et näidata, et Venemaa ei ole isoleeritud ning et Moldova vabariigis leidub poliitilisi jõude, kes usuvad, et koostöö Venemaaga on võimalik – ja mitte ainult võimalik, vaid Moldova jaoks ka parim valik. Tegelikult see pole võimalik, andmed räägivad selget keelt. Me ei saa Venemaalt gaasi osta ega oma kaupu Moskvasse eksportida, sest kõik logistilised marsruudid on suletud.

Moskva kasutab Dodonit selleks, et näidata, et Venemaa ei ole isoleeritud ning et Moldova vabariigis leidub poliitilisi jõude, kes usuvad, et koostöö Venemaaga on võimalik.

Dodonile on Moskvas käimine tavapärane, kuid meie jaoks ei ole see normaalne. Tema suhtes käib praegu uurimine (juurdluse keskmes on korruptsiooni, riigireetmise ja Venemaa mõjutustegevusega seotud kuriteod – K.V.) ning me ei mõista, miks riigivõimud tal välismaale sõita lubavad.

Samuti näeme tema käitumises olulist muutust. Seekord kohtus ta inimestega, kes on osalenud Venemaa agressioonisõjas Ukraina vastu, sealhulgas erakonna Õiglane Venemaa aseesimehega (sõjablogija Ruslan Tatarinov, kes käis aastatel 2022–2025 Ukrainas sõdimas – K.V.). See tähistab kvalitatiivset muutust Dodoni suhetes Venemaaga. Dodon peab näitama, et suhtleb ka selliste inimestega. Venemaa Riigiduumas on praegu 46 liiget, kes on ise osalenud sõjas Ukraina vastu. See on uus reaalsus, millega ta peab kohanema. Kohtudes selliste inimestega, näitab Dodon, et tema jaoks on vastuvõetav suhelda sõjakurjategijate ja nendega, kes on osalenud meie naaberriigi vastu peetavas genotsiidisõjas. Kuid ma arvan, et tal polegi muud valikut, sest ta sõltub Venemaast täielikult.